Suvi, sügis, talv ja kevad...

Räpina-Värska puhkeala

2012-01-30T23:04:00.006+02:00

Vot. Sellises kohas käisin nädalavahetusel. Algas see kell 10 laupäeva hommikul kontori juurest, kus 5 minutit õues seismist lõppes külmast kangete sõrmede ning põskedega. Oh õudust, ja meie läheme kütmata majja ööbima ning metsa matkama. Aga õnneks kehtib seadus, et pole olemas halba ilma, on ainult... liiga vähe alkoholi (või kehvad riided?). Igatahes peale tunniajalist autosõitu rummi limpsimisega ei olnud pildistamispeatus enam üldse külm. Isegi jopet ei pannud selga (no mul olid 2 väga sooja kampsunit ja müts jms). Teel nägime autoaknast ka armsat kitsekest ning saime teada, et on olemas sellised kõvad firmad nagu Ferrino ja Lorpen (esimesega oli see nali, et R kiitles oma Ferrino kinnastega, kuid selgus, et meie autos istujatele oli tegemist tundmatu firmaga. Esialgu tundus sama ka Lorpeniga olevat, kuid järgmisel hommikul tuli välja, et ma just neljapäeval ostsin endale Matkaspordist Lorpeni talve põlvikud :) - soojad olid!)

Aga et kuhu või mis või miks? Käisime Kõverajärve metsamajas loodust nautimas. Esimene üllatus ootas juba kohale jõudes - maja oli eelnevalt soojaks köetud! Aitäh perenaisele :-)

Kuid polnud seal majas midagi aega, tahtsime ju veel enne pimedat ja päikese kadumist välja pisikesele matkale jõuda. Kuna autojuhid ka Jägermeistrit soovisid ning kell palju oli, võtsime suuna kohe Kõverajärve enda peale. Noh, et katsetada kui kõva jää on. Räägitakse, et kolmas kukub sisse. Ilmselt olime kerged, sest järv pidas meid kõiki üheksat vastu. Isegi mu selle talve esimese lumeingli tegemise. Sujuvalt osutus matk ümber järve kõndimiseks (no nii umbes 3 km). Riided (või rummikogus?) olid selgelt piisavad, sest vaatamata 13 miinuskraadile, tundsin rohkem palavust kui külma. Eelkõige aga keskendusin hoopis loojuva päikesega metsa pildistamisele. Kuu oli ka säravalt kaunis ning nooruke.

Ilus, mis muud.
Päike uhkelt looja saadetud, hakkasime oma kõhutäie eest hoolitsema. Õues grillimine - üks lahedamaid tegevusi talvel. Mulle meeldib isegi taligrill rohkem kui suvegrill. Ühesõnaga poisid olid tublid ning liha õues küpses täpselt ideaalselt väga maitsvaks. Õhtusöök. Lauamängud. Sünnipäevalaps. Rumm. Nii see öö möödus ja kell 3 sai. Maja oli isegi nii soe, et üleval korrusel näitas temperatuuri 28 kraadi! Hea kui mu linnakorteris 18 näitab. Brrr.
Peale kakukese, eide, taadi ja põhjapõdra muinasjuttu tuli hea uni.

Hommikul turgutasime end pannkookidega ning seejärel järgmisele matkale - Õrsava matkarada (läbib ka Värskat ja teeb ringi ümber Õrsava järve ning Värska lahe). Kestis see täpselt 2 h ja läbisime umbes 6-7 km. Katsetasin oma uusi (jah, tegin omale sellise investeeringu) matkasaapaid ning sain põhjalikke õpetussõnu, kuidas nende paelu kinni siduda. Käisin esimest korda elus Värskas. Turnisime lasteväljakul ja tegelesime muu sellise vahvaga. Pettusin kergelt võimaluses sealt ilusaid pilte saada (puud polnud kuigi lumised ning aku sai koguaeg külma tõttu tühjaks), kuid päike paistis kaunilt ning taevas säras nii puhta selge sinisena, et mõnu ja ilu jagus siiski küllaga. See sillerdav lumi järvel muidugi ka.

Veel mõnisada meetrit enne matka lõppu õnnestus lõpuks saada pilt, mida kindlasti sellelt nädalavahetuselt ootasin:
Loodus on kaunis! Selline talv ka. Temperatuur kiskus lõpus juba -16 kanti, kuid külma ikka ei tundnud. Värske oli. Värskas. Ja Värska vee isu. See ootas autos.

Defineerige sõna "reis"

2012-01-25T00:17:00.004+02:00

Kõik sai alguse sellest, et ükskord leidsime mu riiulist raamatud "1001 elamusreisi" ja neid teisi 1001 raamatuid. Hakkasime mõtlema, et annab ikka teha 1001 reisi elus. Seejärel tekkis hulk küsimusi. Mis on reis?
Tallinnast Tartusse sõit ju ei ole. Aga Viinist Salzburgi justkui on?
Teise riiki minek on? Aga kümnes kord Tallinnast Helsingisse minek ju pole? Samas kui reisid 5 kuud mööda maailma ringi ja käid 20-s erinevas riigis, kas see on 1 reis või 20 reisi järjest?

Jätkus vestlus MSN-is:
L says:
tln-hel on ikka reis, mina pole nõus seda mitte-reisiks defineerima - mu elu esimene reis lääneriiki oli sinna
aive ... says:
a samas trip ikeasse nagu pole reis
L says:
tegelt tuleks tuua definitsiooni sisse see, et commute'mine ei ole reis - nt kui soomes tööl käid. või ka londonis.
L says:
ja kui reisid oma riigis, siis sama päeva õhtuks ei tohi koju jõuda
sellest saaks põhjaliku analüüsi kirjutada
aive ... says:
onju
L says:
vb anda tööks nt S-le
aive ... says (17:10)
saaks päris põhjaliku analüüsi
L says:
mhmh
ja siis me K-ga progeks selle valmis
L says:
isitatrip.com
toksid andmed sisse ja saad vastuse: NO.

Uisujää

2012-01-21T13:07:00.002+02:00

Tallinna kõige ilusam uisuplats - Harju tänava uisuväljak. Eelmine talv jäigi vahele. Sel talvel pole ka seda aega leida lihtne olnud - küll on vihm, küll haigused ja muud asjad seganud. Eile igatahes sai tehtud ja järgmine nädal läheb üritus (loodetavasti) kordusele!

Mõnus talvine õhk ja vanalinn. Ainult uisud võiksid enda omad olla.

Lemmik fotod aastast 2011

2012-01-17T09:43:00.007+02:00

Otsustasin eile otsida välja top 20 enda poolt aastal 2011 tehtud fotot. Esimese hooga oli pettumus, et ma ei ole üldse ilusaid pilte teinud. Lõpuks siiski kujunes 40 seast 20 leidmine päris raskeks. Ja ilmselt oligi hetke tujust sõltuv. Täna valiksin tõenäoliselt teised pildid. Aga igal juhul jagan valitut (üllatas see kui vähe on parimate seas reisipilte - järelikult peab Eesti ikka ilus olema):

Veel top 20 sisse mahtunud pilte võib leida:
- siit
- siit
- siit
- siit
- siit
- siit
- siit

But I'm married to me and my dreams

2012-01-15T22:16:00.003+02:00

Eile oli üks jube autosõit. Nii jube, et ei taha kirjutadagi. Tallinn - Anna teele kulus aega 1,5 tundi ning närvirakke rohkem kui tahtnud oleks. Nii palju sireeniga- ja kraavis autosid ning lisaks kõigele maantee sulgemine, sest 10 minutit eestpool sõitjad olid lausa surmaga lõppenud kokkupõrke teinud.

Nojah. See-eest kohale jõudes sai neid kulunud närvirakke taastada õues puhuriga lume sisse teed lükates, saunas eukalüpti vihaga viheldes ja lavendli meega nahka puhastades... Isegi keedetud porgandeid-kaalikaid-kartuleid sõin nii hea meelega, maitsesid lihtsalt jube hästi.

Seejärel mõnusa unega öö värskes palkmajakeses, hommikusöök kalamarja, forelli ja metsmaasika toormoosiga ning piparmündi teega. Lumi-lumi-lumi. Sadas laia ilusat lund :-) Fotoaparaadil otsustas õigel hetkel aku tühjaks saada, kuid salvestasin vaated mällu. Ilus!

You're so pretty, oh so pretty

2012-01-14T11:28:00.002+02:00

Fotosüüdistus firma jõulupeolt.

Fotograaf: Edyth Raamat
Make-up: Evelyn Eberlein

Meri, mu tuhandenäoline sõber

2012-01-10T13:59:00.001+02:00

Meri sul on tuhat tuju
Tuhat laulu on sul suus
Igal hetkel muudad kuju
Igal hetkel oled uus

Täna naeratad ja särad
Homme kurjalt lainetad
Meelitad ja tõukad ära
Muutlik justkui naine sa

Sinu tujusid ei suuda
Iial ette arvata
Täna elu põrguks muudad
Homme hellalt armastad

Aeg-ajalt ikka küsitakse, et mis selles meres siis nii erilist, kui ma jälle rääkima kipun mere olulisusest minu jaoks. Ta lihtsalt on selline... võimas, mühisev, leebe, jõuline, sillerdav... no tuhande näoga nagu laulusõnad ütlevad :) Ilmselt on oma osa selles, et olen mere ääres kasvanud. Lapsepõlve suved ikka kõik Haapsalu lahes veedetud. Aga ka viimastel aastatel on olnud väga palju ilusaid hetki mereääres... päikeseloojangud, lõkkeõhtud, jalutuskäigud. O mar...

Queen Elizabeth Forest Park (Edinburgh 23.02.2011)

2012-01-09T14:12:00.010+02:00

Nii. Et Šotimaa ainult Edinburgh pole, rentisime viimaseks päevaks auto ja sõitsime ringi. Sihtpunkt - Loch Lomond & The Trossachs National Park. Hea valik (noh, turismiinfo aitas), soovitan väga. Aga selleks, et üldse kuhugi jõuda, pidi harjuma valet pidi liiklusega. Õnneks polnud mina roolis :-)

Esmane peatuspunkt oli Aberfoyle - parki keskus, kust lootsime saada edasist infot. Paraku ei olnud infopunkt just sellel päeval avatud, seega pidime hakkama saama väljas asuvate kaartidega. Saime kah. Aga Aberfoyle ise oli juba... hmm... nunnu :P Päikest meile sel päeval ei jagatud, kuid ka sellise mõnusa udu ja värskendava vihmaga on mägede vaated ääretult kaunid. Lambad sealjuures ka. Neid me ikka nägime hulgi, päris tõsiselt. Ja see suveniiride pood seal oli kihvtim kui kõik Edinburghi omad - sain omale rahakoti, millega olen sama rahul kui kinnastega. Hoiab euromünte ilusti.

Ostud tehtud, kaardid pildistatud, esimesed lambad uudistatud ja udused mäetipud jäädvustatud - autosse ja Balmaha küla poole. Selle küla läheduses said tehtud selle reisi kõige ilusamad looduspildid. Ja ostetud kõige maitsvamad porgandid :-) Aga tõesti - luiged, udusesse metsa viiv trepp, lumikellukesed tärkamas, saared kaugustes, lammaste ilmekad näod, meie ilus auto. See kõik oli fantastiliselt ilus. 5+

Üldiselt sõitsime ringi Queen Elizabeth Forest Park'is. Kahjuks oli mul just seal elus esimest korda mägedes sõites halb. Tabas vist mingi haigus, mistõttu keskendusin vahepeal rohkem teadvusel püsimisele kui ilusatele vaadetele.
Selles on jube kahju, sest ainult Portugalist olen ma Euroopas rohkem vaimustusse sattunud kui sel päeval Šotimaast.
Siiski käisime ära veel Rob Roy haual, sõime lõunat kohalikus pubis (lasagne oli rasvaselt hea), vaatasime Killin'is kärestikulist jõge lumiste mäetippude all ja ootasime ära päikeseloojangu, et siis tasapisi Edinburghi poole tagasi sõitma hakata.

Viimase õhtusöögi ostsime poest, et seda luksuslikus hosteli toas lauamängude taustaks näksida. Kuna sellega mu Edinburghi postitused lõpevad, siis märgin veel ära selle superhosteli, kus ööbisime. Nii luksuslikku hosteli tuba pole ma varem elus näinudki. Smartcityhostels aadressiga 50 Blackfriars Street, Edinburgh (väga hea asukoht). Hind £11.60 inimese kohta (laupäevane öö oli kallim).
Superluks.

Just sellist talve me tahtsimegi

2012-01-08T19:17:00.004+02:00

Nende vanade võlgade vahele, mida hetkel usinalt siia kirjutan, ka midagi aktuaalset. Lõpuks ometi saabus talv!
Jube ilus on. Kahjuks kelgutama pole veel jõudnud, sest nädalavahetusse mahtus Haapsalus vanaemal külas käimine, palju ilusat und, lõbus veini- ja juustuõhtu, trenn, poeskäik ja muid pisiasju. Kokkuvõttes tegus.

Päikeseratas, päikeseratas, Sinu valgus on ime

2012-01-08T00:09:00.001+02:00

Mulle meeldin see pilt. Kui vaja, tuleb hea pildi saamiseks ka märjale murule pikali heita. Ainult et vahel tehakse sinust endast siis parem pilt kui see, mida pikali olles ise teed :-)

Nii romantiline. Suur puu ja pisike mina keset muruplatsi. Talvejopega maas lamamas.

Foto @Calton Hill, Edinburgh

Ghost and Ghouls (Edinburgh 21 ja 22.02.2011)

2012-01-07T21:00:00.015+02:00

Teist hommikut alustasime õhtuks Ghost and Ghouls ekskursiooni broneerimisega - ostsime Adult Extended Tour (sisaldas veini :P). Mida see tuur endast kujutada võiks, sellest polnud meil õrna aimugi. Tuli õhtuni oodata :-)

Jätkasime päeva kultuurselt: The 3D Loch Ness Experience , Edinburgh Castle, mis oli kõikidest meie käimistest minu jaoks kõige igavam (ja ka kallim - sissepääs 14 naela!!!), aga eks oli esimene kord sellises kohustuslikus nimekirjas lihtsalt :-) Ning kekspäevast kahuripauku oli ju äge oodata.
Seejärel viski muuseum ja niisama hängimist, chillimist, mõnulemist. Vaatamata viski muuseumi positiivsele tagasisidele otsustasime Mark&Spencerist siiski uue rummipudeli osta ;-)

Vahepeal fakte ka: Edinburgh population — 448,624
Ja meie mõtlesime, et mõnus pisike linnake :-)

Õhtune tuur kujunes hoopis teatrietenduseks. Samas peab ütlema, et mulle meeletult meeldis :-) Ühe-naise-etendus, kes juhatas meid läbi Edinburghi vaimuderohkeid tänavaid rääkides jutte ajaloost ja legendidest... nii naljakaid, õudsaid, jäledaid kui ka lihtsalt lõbusaid. Etendus lõppes ühe maja all keldris, kus paluti pilte teha ja pärast piltidelt vaimusid otsida. Ja kõige lõpuks pandi meid kõiki ühte pisikesse kambrisse koos vaimudega kinni, kes õlale koputasid :-) Seejärel sai veini. Lõppu ootasime natuke suuremat ehmatamist, kuid muus osas jäime kõik tuuriga rahule.

Viimane täispäev Edinburghis. Alustasime seda taaskord mäkke ronimisega - seekord Calton Hill. Oluliselt madalam kui esimese päeva mägi, aga samuti ilusa vaatega linnale. Mäe otsas asub Nelson Monument, kuhu pääses kolme naelaga ning sai veel kõrgema vaate, aga enamik meist jätsid rahakulutamise seekord vahele. Järgmine kord kui rohelisemal ajal läheme. Kuna L siiski läks, siis me ülejäänud mängisime seni all Puhhi kaartidega potikat. Aga enne veel eelnes hüppamise sessioon varemetes.

Ja nii oligi kätte jõudnud shoppamise aeg! Traditsioonilised poed (Disney, H&M, Next) tekitasid mõningase pettumuse. Ei ostnudki eriti midagi, Disney poest sain Puhhi kõrred ainult endale. Aga lõbusam shoppamise osa oli hoopiski tänaval - šotipärased sallid, kindad (oi kuidas mulle see ost meeldib, veel üleeile sain komplimente :)), ingveri küpsised. Ruuduline seelik jäi kalli hinna tõttu ostmata, järgmine kord.

Üks lahe asi oli Edinburghis veel - lilled õitsesid! Mis te arvate kuidas mulle meeldis Mark&Spenceri jube head toitu (oi need maasikakorvikesed) keset lillelist parki süüa?! Vot just sellised asjad muudavadki elu ilusaks, eksju :) Nii-nii-nii ilus!

Õhtusöögiks oli aga tohutult hea sushi :-) (elu jätkuvalt väga ilus :P)

Are you ready to JUMP

2012-01-07T20:00:00.002+02:00

Viimasel ajal on populaarseks saanud reisil hüppamise pilte teha. Londonis üritasime, Kreekas hüppasin, aga üks parim katsetus on siiamaani olnud Edinburghis Calton Hilli peal. Vot me HÜPPASIME.

Are you ready to jump
Get ready to jump
Don't ever look back oh baby
Yes, I'm ready to jump
Just take my hand, get ready to jump

Forbidden fruit (Edinburgh 24.02.2011)

2012-01-07T00:53:00.012+02:00

Huvitav miks on keelatud asjad kõige põnevamad? Üleüldse vaadates oma reisi pilte tundub, et mulle meeldib igalpool ronida ja turnida :-) No aga meeldib, noh. Viimane päev Edinburghis tegime hommikul veel väikese linnast väljasõidu Linlithgow'sse. Lahe nimi, kas pole? Põhimõtteliselt oli seal linnas lihtsalt üks loss. Ja järv. Noh, nagu need Shotimaa linnad kõik olema kipuvad. Aga jalutasime mööda tänavaid ja tahtsime lossile läheneda teiselt poolt. Tuli välja, et lasteaed oli ees. No läksime siis läbi aia. Teisel pool oli veel üks rauast aed ja sein, kust pidi alla hüppama. Tädi käis rääkimas, et ei tohi sealt minna. Mistmõttes ei tohi? Kui ei tohi tuleb minna ja nii ma siis hüppasingi. Tädi oli kuri. Mina olin rahul ;-)

Ja samast päevast on veel teinegi pilt, kus lossi seinal on kiri: DANGER, no climbing on walls. Ja üllatus-üllatus, kes seal ronib? Rohkem ma nii ei tee :P

Aga koht ise oli tore. Linlithgow Palace'i, selle põhiatraktsiooni kohta seal, ütleb wikipedia: the birthplace of James V and Mary, Queen of Scots, and probably Scotland's finest surviving late medieval secular building. Losside sisemusest ma väga ei hooli (nii ei raatsinud selgi korral piletit osta), aga väljast on nad minu arvates toredad - ilusate roheliste lossiparkide ja kaunite vaadetega.
Nii et tore koht, aga otseselt sinnaminekut ma ei soovitaks. Eelmise päeva ringisõitmised päris looduses Loch Lomond & The Trossachs National Park'is olid ikka way ägedamad elamused!
Oh, igatsen kollast päikest ja rohelist loodust ja sinist taevast :P

I am addicted to your smile (Edinburgh 20.02.2011)

2012-01-05T20:40:00.000+02:00

Kõik sai alguse ühel kaunil laupäevaõhtul, kui lennukile istusime ja hea tuju ning viski ja Coca-Colaga Edinburghi poole sõitsime. Siis see juhtuski, et armusin Šotimaasse. Nii kaunis maa. Rõõmus ja ilus. Mägine ja järvederohke. Roheline ja lilleline. Viis päeva möödusid ülimalt kiiresti.

Lühidalt siis, et mis tegime...
No kõigepealt esimesel õhtul jõudsime napilt enne keskööd, kuid nautisime veel tunde seltskonda ja rummi.
Teisel hommikul magasime kuni und jätkus ja sõime maitsva hommikusöögi pisikeses tänavasöögikohas ning ronisime mäkke (hea et kõht meeletult täis oli). Eestlaste jaoks oli tegemist ikka tõsise ronimistööga :P Eesmärk, Arthur's Seat ehk Edinburghi kõrgem punkt asus 251 meetri kõrgusel (seda ma ei julge kirjutada kui kõrgeks me seda "mäge" alguses ise pidasime). Tegemist oli Holyrood Park nimelise alaga, mis kevadisel või sügisesel värvilisel ajal eriti ilus võib olla. Kuid vaateid sai nautida isegi veebruaris - kollased õiekesed, kivised suletud matkarajad, ühel pool udune Edinburgh, teisel pool lammastele mõeldud künkad.
Sel hetkel tundsin, et mu treenituse tase kõige kehvem pole. Üles ronimine läks märkamatult ja energiat jäi isegi tipus hüppamiseks, muruplatsil rullumiseks ja igasugusteks muudeks lollusteks. Allatulekul ainult hakkas põlv valu tegema vihjates et ehk oli sukkpükste ja seeliku jaoks liiga jahe ilm.
Tagasi hostelli jalutasime läbi väga erinevate linna piirkondade arutledes kus tahaksime elada ja kus mitte. Seejärel kulus ära väike lõunauinak ja kuivade riiete selgapanek, et õhtul teekond uuesti samas suunas Dynamic Earth muuseumi poole ette võtta.

Dynamic Earth. Enne sisenemist lasime kevadpäikesel meid lihtsalt veidike võtta ja mõnulesime ümbruse vaateid nautides.
Aga sisse nüüd siis... Selline lapselikult lahe koht. Tõsi, ei õpetanud palju uut, kuid minule ikkagi meeldis.
Seinal oli suurelt kirjas:
"The world began without a man, and it will end without him" (Claude Levi-Strauss)
Väga hästi läbimõeldud ja mõnusate effektidega muuseum. Idee seisnes selles, et ajamasin viis külastajaid läbi maailma loomise. Igas ruumis oli kasutatud 3D effekti - küll keerutati läbi lumiste mägede, küll läbi džungli ja loomade. Ühes ruumis oli isegi päriselt suur jääkamakas ning näidati filmi jääkarudest ja pingviinidest.
Kõige lõpus aga päris 30 minutiline 3D film.

Järgnes õhtusöök The Royal Mile baaris, öiste fotovõtete tegemise õppimine ning Edinburghi tundmaõppimine. Leidsime losse, kujusid, silla, aga ka mitte vähem tähtsamad - KFC, H&M, Disney pood. Huhh, võis rahuliku südamega hostelli pokkerit mängima minna - kõik vajalik on siin linnas olemas!

*kaunis linn*

The No.1 Sushi Bar

2012-01-04T17:14:00.009+02:00

Eelmisel aastal sõin sushit:
- Helsingis (keskmine)
- Edinburghis (super väga hea!!!)
- Viinis (keskmine)
- Lissabonis (super hea!!!)
- Londonis (kehvapoolne)

Lisaks muidugi valmistasin seda 4-5 korda ise (no järjest paremaks muutub, varsti marineerin ise ingverit ka, aga wasabi pulbrit küll enam ei osta) ja käisin mitmetes Tallinna sushi söögikohtades. Lemmik on siiski Silk Sushi, aga näiteks Sushi Rong Kristiine keskuses on jälle mõnusat elevust tekitav - mida nüüd järgmisena leti pealt võtta. Ja ega krabama peab ju kiiresti, et just õige sushi kätte saada - liigub muidu ära :P

Aga jah, just selle Edinburghi sushi õhtu peale jäi täna mõte pidama. Oli üks ääretult tore õhtu. Söögikoht asus meie hostellist ainult kilomeetri-paari kaugusel ja seega läksime loomulikult jalgsi. Saigi rummi limpsida ja ära eksida.
Koha nimeks on The No 1 Sushi Bar, millele vastavatasemelist sööki sealt ka ootasime. Kõige suurem üllatus oli hoopis see, et tase seal selline oligi. Me kõik ainult mõmisesime ja oigasime kui meeletult hea (ja meie valikutes oli mitmeid erinevaid komplekte - õnneks igaüks arvas, et just tema oma ongi kõige parem :P).
Tuleb tunnistada, et nii erinevalt kui kõlavad Shotimaa ja Sushi (tegelikult nii erinevalt ei kõlagi, mõlemad sisaldavad tähte šššššššš), siis nad tõepoolest oskasid seda hästi teha. Seejuures oluliselt odavamalt kui Eestis. Oli üks aasta top 15 õhtuid nii söögi, seltskonna kui ka hea tuju poolest.

Adoro a comida portuguesa

2012-01-04T00:01:00.004+02:00

Kokkuvõtteks joonistasin üles meie Portugali reisi marsruudi. Põhiline oli seega rannik Lissabonist põhjapoole, kuid oma osa oli ka Portost veidike sisemaale mägedesse põikamisel. Detailsemad kirjeldused on kõik juba olemas, aga tahtsin veel mõningaid kokkuvõtvaid kommentaare lisada.

Mulle tõesti meeldivad Portugali hostellid. Need on avarad, sõbralikud, puhtad, enamasti odavad ning isikupärased.
Ööbisime:
1) People Hostel (Lissabon) Hind 13 EUR (sisaldas hommikusööki)
2) Oporto Poets Hostel (Porto) Hind 20 EUR (sisaldas hommikusööki). Saime eriti luksuslikult kogu korruse endale, s.h. suure vannitoa-WC ja ilusa vaate Portole nii ööpimeduses kui ka hommiku-udus.
3) Travellers House (Lissabon) Hind 21 EUR (sisaldas hommikusööki)

- Suure ja korraliku värsketest mereandidest lõunasöögi koos veiniga sai kätte 8 kuni 17 euroga. Lissaboni õhtusöögid olid tsipa kallimad, kuid siis olid ka 4-5 käigulised söömaajad :P
- Portveini saab poest osta 3-8 euroga (viimased peaksid juba väga kvaliteetsed olema). Tavaliste veinide hindadest ma parem ei räägigi ;-)
- Kiirteede eest maksime kogu pika ringi peale kokku ~45 eurot, mida on palju vähem kui Hispaanias ja teed olid minu arvates head (pole kindel, kas autojuht nõustub).

Igatahes kõige lemmikumad asjad Portugalis olid söök, söök, söök ja lained ning rannik. Küsite miks armastan Portugali nii väga? Aga just nende asjade pärast armastangi. Lisaks veel kaunis keel, värvilised majakesed, rõõmus olemine. See meri, need kaljud, võimsad lained ja kohin, need krevetid ja kalmaarid, rääkimata kaheksajalgadest ning portvein. On ja jääb (vähemalt esialgu) minu lemmik riigiks Euroopas :-) Estou a adorar, adorar, adorar! Päriselt kohe.

PS. Gazela (Vinho Verde ehk roheline vein), mida meile pakuti reisi esimese lõuna kõrvale, on Selveris ja Stockmannis täitsa müügil, hinnaks 5.99 EUR pudel - soovitan osta!
PPS. Hea valge Sangria leidsime sellel korral ka aga hea tuunikala steik jäigi ainult müüdiks.

Dr Pepper ja lilla müts

2012-01-03T22:11:00.000+02:00

Londoni lemmikud (:

@Chinatown

Söö. Palveta. Armasta.

2012-01-03T22:07:00.000+02:00

Eelmise talve/kevade raamat oli minu jaoks Elizabeth Gilbert "Söö Palveta Armasta". Enne raamatut oli muidugi kino, kuid raamat on minu arvates kordades ja kordades parem. Kirjutasin juba lugedes vaikselt parimaid ütluseid blogisse (näiteks siin ja siin ja siin ja isegi siin).

Nüüd aga lisaks veel häid katkendeid:

- "Äraminekust võimatum oli vaid jäämine, ja jäämisest mõeldamatum tundus ainult lahkumine."
- "Ta mõjus mulle ergutavalt, aga samas ka jõuetuks tegevalt."
- "Sõltuvus on iga meeletu armumise paratamatu koostisosa. Kõik saab alguse sellest, et sinu ihalduse objekt annab sulle midagi, mille soovimist sa pole tihanud ise endale tunnistada - järsku saab sulle osaks meeltesegadust tekitav annus pöörast armastust ja tormlevat kirge. Ei lähegi kaua, kui sa juba vajad kallima jäägitut tähelepanu, nii nagu narkomaan igatseb järgmist laksu."
- "Om Namah Shivaya - ma austan jumalikkust, mis peitub minus eneses."
- "Kuid te peate loobuma maailma vaatamisest läbi oma pea. Vaadake südamega."
- "Bel far niente - mitte midagi tegemise ilu" (itaalia keel)
- "Igivana India jooga pühakiri Bhagavad Gita ütleb, et parem on elada ebatäiuslikult oma saatuse järgi, kui jäljendada täislikult kellegi teise oma."
- "Sinu tunded on su mõtete orjad ja sa ise oled oma tunnete ori."
- "Said vaid aimu armastusest. See on ajalise armastuse piiratud võimalustega kassikuld. Oota ainult, kuni sa näed, kui suur võib su armastus päriselt olla. Pagana pihta, sa oled võimeline ühel ilusal päeval armuma tervesse maailma! See on sinu saatus. Ära naera midagi."
- "Sa käitud nagu koer kompostihunnikul - muudkui lakud tühja konservikarpi, lootuses plekist liha välja imeda. Ja kui sa ette ei vaata, jääd veel koonupidi konservikarpi kinni ja siis on sul kogu ülejäänud elu rikutud."
- "Me otsime õnne kõikvõimalikest kohtadest, kuid oleme nagu Tolstoi jutustuse kerjus, kes oli toetanud ahtri kullaga täidetud paja peale ja nuias möödakäijatelt sandikopikaid, aimamata, et istub kogu aeg suure varanduse otsas. Inimese aare - tema täiuslikkus - on ta sees juba olemas."
- "Hea energia jaoks pole vaja rohkem, kui on naeratus."
- "Kogu maailma kurbus ja mured on õnnetute inimeste põhjustatud."
- "Kuus vahendit, mis annavad kokku äraproovitud armuvalurohu: e-vitamiin, palju und, juua suurtes kogustes vett, reisida võimalikult kaugele sellest, keda armastasid, mediteerida ja teha selgeks oma südamele, et saatus tahtis nii."
- "Armastus pole kunagi lihtne. Ja sellest hoolimata, mu kallis, peavad inimesed püüdma üksteist armastada. Me peame laskma oma südamel aeg-ajalt puruneda. Purustatud süda on hea märk. See tähendab, et sa vähemalt pürgisid millegi poole."
- "Queridinha - armas väike kallike" (portugali keel)
- "Ajuti armastuse pärast tasakaalu kaotamine kuulub loomuliku osana tasakaalustatud elu juurde."
- "Niipalju kui me teame, on inimene ainus elusolend meie planeedil, kellele on antud võime - või keda on sellega karistatud - tajuda oma surelikkust. ... Ülitundlikkus aja kaduvuse tunnetamisel õhutas mind kogema kõike kiirendatud tempos. Ma ütlesin endale, et kui minu käsutuses on maa peal ainult see kaduv viiv, siis ma lihtsalt pean võimalikult palju jõudma. See seletabki kogu selle maailmas ringi rändamise, lugematud armulood, täitmatu auahnuse ja kustutamatu pastanälja."

Minu lemmikuks jääb ikkagi see:
Kui minevik on viimaks sinust lahkunud, lase lahti. Seejärel lasku treppidest alla ja alusta oma ülejäänud elu. Rõõmuga südames.

We made our way along the river (London 2011)

2012-01-01T18:45:00.019+02:00

Linn, kus nii palju on tuttav, aga ikka piisavalt ka võõras. Tuttavad kohad on armsad ning võõramad kohad huvitavad. Ja üldiselt on lihtsalt HEA.

Täidan üht eelmise aasta võlga ja kirjutan meenutusi detsembri alguse Londoni reisist. Vaatasin just pildid uuesti läbi ja tahaks kohe tagasi!

Ööbimine
Ööbimiseks valisime sel korral St Christopher's Village hostelli London Bridge'i lähedal, kus olin ka varem olnud. Sattusime teisele korrusele ning jäime toaga päris rahule - isegi põrandaruumi oli veidike. Kui ainult aknad poleks läbi puhunud ja radikas õhtul soojaks nõus minema olnud. WC oli ka enam-vähem, kuid dushiruumi ilma plätudeta küll minna ei tahtnud. See-eest altkorruse pidu meieni ei kostnud (aga need olid tõenäoliselt ägedad, sest leidsime ikka tihti laest allakukkunud diskopalli, katki löödud koridori ukse klaasi vms).

Söömine
*Chicken Cottage ei ole söögikoht kuhu tasuks minna.

* Normaalse hinnaga head sushit Londonist ei saa. Paljudes kiirsöögikohtades müüdi sushit kaasa, kuid see kõik oli külmletis. Uurisime hostellist, kas leidub mõnu koht, kus saaks ka kohapeal süüa. Lõpuks ühe isegi leidsime, asus Mansion House metroojaama kõrval, kui ma nüüd õigesti mäletan (igatahes suhteliselt St. Paul's katedraali juures). Aga vaatamata sellele, et seal istekohad olid, tuli sushi ikkagi osta külmletist karbis. Sõime ära, aga maitseelamus polnud.

Chinatown on lahe. Normaalse hinnaga hea toit. Nii head hiinatoitu jällegi pole Eestis võimalik saada... seekord tellisime tagasihoidlikumult kui eelmistel kordadel, kuid saime nii salatit, suppi, seeni, pardiliha, kalmaare kui ka vürtsikaid krevette. Kõht läheb kohe tühjaks sellele mõeldes. Kõrvale muidugi vein. Ilus pühapäeva õhtu.

* KFC - lõunaks twister on jätkuvalt nämma. Aga õhtusöögiks kana bucket'it enam ei taha. See on raiskamine. Tuleb kiiresti süüa, pole midagi väga erilist ja kõht saab liiga täis. Twister ruulib edasi ja jääb must do nimekirja.

Muud söögid tulid meil nagu ikka Mark&Spencerist ja teistest kohalikest poodidest.
Loomulikult ei puudunud ka piknik-hommikusöök meeletus koguses Mark&Spenceri toiduga Waterloo lähedal pargis - salatid, mojito, krevetid, magustoit, marjad. Kõik eluks vajalik ühesõnaga. Päike ka. Lilled isegi! Ja pärast pargis ringijooksmine/hüppamine... noh, nagu ikka :-)

* Parim avastus oli Mark&Spenceri krevetid, mis maitsesid lihtsalt niiiiiii hästi.

Käimisi-tegemisi
IMAX. 3D ikka sama hea nagu vanasti, aga igatsen lõpuks seal mõnda normaalset filmi näha. Millegipärast meie sealoleku ajal kipub see valik nigel olema. Sel korral oli valikus ainult Happy Feet 2, mille siis muidugi ära vaatasime. Õnneks olid filmis väga lahedad krevetipoisid (Brad Pitt ja Matt Damon), kes mõnusaid nalju tegid. Noja esimene pool filmist oli tegemist, et paigal püsida, sest ostsime kinno Coca-Colat, mis natuke liiga kange sai :-)

Hyde Park Winter Wonderland. Seal käisime juba teist korda, eelmisel korral leidsime juhuslikult, sel korral ootasime :-) Mulle lõbustuspargid meeldivad, isegi kui nad sellised väikesed on. "Welcome to Power Tower" teatab vabalangemise torn inimesi üles Londoni vaadet nautima tõstes. Alla laskudes tasub käed ja jalad ette panna, mitte kinni hoida - siis on mõnusam. Lähiajal peaks ikka mõne korraliku Ameerika Raudtee ka ette võtma kuskil.

* Olümpiastaadioni juures käisime samuti ära. Midagi uut, mida varem polnud näinud Londonis. Sõitsime rongiga Pudding Mill Lane raudteejaama ning jalutasime View Tube'i. Spetsiaalne koht Olümpia ettevalmistuste jälgimiseks. Kõige populaarsemaks osutus hoopis olümpiaasjade poeke. Sain sealt endale seljakoti, dressipluusi ja t-särgi. Kõik väga armsad :-)

* Trafalgar Square Christmas Tree oli pettumus. Selline päris hädine kitsas kuuseke. Seetõttu jalutasime kiiresti edasi öist Big Ben'i ja Houses of Parliament'i imetlema. Öine London on väga kaunis. London Eye ka taustal värviliselt vilkumas.

Jalutasime ringi ärirajoonis The City of London. Linnaosa nimi tekitas segadust, seega kirjutan siia kõigile teadmiseks päkapikkude toodud Lonely Planetist info the City kohta:

For most of its history, the City of London was London. Its boundaries have changed little since the Romans first founded their gated community here two millennia ago.
It's only in the last 250 years that the City has gone from being the very essence of London and it's main population centre to just its central business district.

Currently fewer than 10 000 people actually live here, although some 300 000 descend on it each weekday, when they generate almost three-quarters of Britain's entire GDP before squeezing back onto the tube.

Uus avastus - Canary Wharf. Veel üks äripiirkond. Lahedate pilvelõhkujatega ning igati stiilne. Sattusime sinna olümpiastaadioni juurest tulles juhuslikult, kuid kindlasti tahaks teinekord pikemalt uudistama minna.

* Nagu juba mainitud, siis muidugi toitsime Hyde Parki oravaid, shoppasime natuke Oxford Street'il (Disney pood, H&M, Next ning minu eluesimesed ostud Apple Store'ist).

* Palju käisime muidugi ka metroos :-) Sel korral olid kõige populaarsemad Google reklaamid.

Kasulikke vihjeid

* Üks huvitav avastus oli taksoga lennujaama sõit. Nimelt pidime lennujaama saama kella 6-ks hommikul, mis tähendas, et busside ja rongidega minek oleks võtnud pool ööd ja olnud parasjagu kallis. Kuna meid oli täpselt neli, siis uurisin ka taksode variante ning leidsin sellise veebilehe. Selle tulemusel saime London Bridge Railway Station'ist Lutoni lennujaama öösel ühe tunniga ja 70 naelaga (17.50 inimese kohta). Vihjeks - ei tasu panna pick up kohaks kindlat aadressi, vaid lähedal asuv tuntud raudteejaam/muu oluline koht. Hinnavahe on rohkem kui kolmekordne.

* Ühistranspordis kasutasime jätkuvalt Oyster card'i.

Looduski jääb unne lume puhtal linal

2012-01-01T17:41:00.004+02:00

2012. Kuidas ta tuli? Rahulikult ja ilusti. Ei otsinudki sel aastal suuri pidusid, pigem isegi sattusin suuremale peole kui oleksin seda antud hetkel soovinud, kuigi seal oli väga palju armsaid ja toredaid inimesi ning põnevaid vestlusi.

Aga õhtut alustasin hoopis traditsioonilise külaskäiguga, et vaadata üle eelmise aasta lubadused, anda uued lubadused ning sõita kella poole 9 ajal vaikses lumesajus üksinda kodupoole tagasi. Nii rahulik.

Südaöö jõudis kätte ootamatult kiiresti. Võtsin selle vastu Kristiine eramajade vahel lumisel tänaval ilutulestiku keskel. Ilutulestikku lasti igast suunast ning see oli kaunis. Värviline. Jõuline. Sädelev. Julgustandev. Rahu sisendav. Jäin kuidagi väga mõttessevajunult seda sel aastal vaatama ja imetlema.

Olen pettunud õhtulehe artiklites ja Kanal 2 saates järgneva aasta kohta. Miks tekitada aastavahetusel inimestes sellist halba tunnet ja ennustada selliseid jubedusi?

Loodan südamest, et ükski halb ennustus ei lähe täide ning aasta 2012 tuleb veel rahulikum, ilusam, päikselisem, edukam, sõbralikum, naerurohkem kui eelmised aastad. Nii maailmale, Eestile, kõikidele minu sõpradele-tuttavatele, kallistele inimestele ja mulle endale :)

PS. Aasta lõpus läks mul südamesse väga üks lugu. Kel võimalus, siis lugege ja aidake seda noort neiut.

You've got a friend

2011-12-31T16:03:00.007+02:00

Fotode autor Margus Anvelt
(27.12.2011)

Lähen magama
Kuid enne
avan akna
avan ukse
pärani
Heidan voodisse
Tähed tulevad mu tuppa
mu unenägudesse
läbi öö
läbi akna
läbi ukse
läbi une
(Krista Ojasaar)

If you're ever up at three, phone to me.
If you're ever down a well, ring my bell.
If you ever lose your teeth, and you're out to dine... borrow mine.

Kui sina, kes armastad elu, kes tantsiskled lillede teel

2011-12-31T10:15:00.000+02:00

Huh, on aasta viimane päev ja mul on sellest aastast veel võlg vähemalt 10 postituse jagu, mida KINDLASTI tahan kirja panna. Alustuseks on puudu 2010 kokkuvõtte (jajah, 2011 ka, aga sellega on veel veidike aega :-)).

Aga mis seal ikka, kõigepealt natuke toidust. No viimasel ajal on seda palju olnud. Ja elamused peavad ikka kirja saama.
See neljapäevane pidu (vene stiilis, väga superlahe mitte kõige mõnusama järgmise päevaga) oli kõikide mu lemmiksöökidega:
- kõigepealt verivorsti soovitus: Saaremaa miniverivorstikesed
- peekon jätkuvalt hea
- forellimari sibula ja hapukoorega (niiiii tohutult hea asi :P)
- isevalmistatud pelmeenid, millest juba kirjutasin

Lõppu tuli millegipärast veel Millimallikas. Vist minu enda algatus. Järgmisel aastal ma nii enam ei tee ;-)
Oi seda pidude virrvarri mis viimased 2 kuud kestnud on :P

Aga teisipäeval jõudsime veel kiirele elule vaatamata kinno. See oli oluline veel sellel aastal teha, sest kino võlg on ikka väga suur. Aasta 2011 kinokülastused olid senini piirdunud lastefilmide (Rapuntsel, Puhh, Happy Feet 2 Londoni IMAXis) ja ühe Eesti filmiga Rotilõks, mis Eesti filmi kohta oli ikka väga hea. Ühesõnaga teisipäeval siis kinno. Rummipäevikut vaatama. Johnny Depp oli hea. Naerda ja nalja sai ka. Puerto Rico meenutas palju Kuubat. Samas midagi erilist see film polnud, otseselt ei soovita.

Paul Kemp: What's your name?
Chenault: Let's keep that a secret.
Paul Kemp: But I don't even know it.
Chenault: Then you'll keep it even better.

Oscar Wilde once said, "Nowadays, people know the price of everything, and the value of nothing."

Aga nüüd lähen poodi singirullide materjali ostma. Ja küüslaugupressi (ma ei tea misasi see on, et igakord peale L juures käimist ma leian, et mul on mõnda köögiriista juurde vaja). Ilusat vana-aasta lõppu! Lund sajab!!!

Pelmeenide valmistamine

2011-12-30T18:38:00.008+02:00

Jätan hetkel hilisemaks teemad mida ja miks eile tegime ja keskendun vaid ühe asja kirjutamisele - kuidas valmistada ise pelmeene.

See idee neid teha on olnud juba üle aasta. Nüüd siis aasta viimastel päevadel sai realiseeritud. Juhendi leidsin siit lehelt, kuid päris nii meil ei läinud.
Kõigepealt praadisime täidise:
- 600 g hakkliha, 2 sibulat, 3 küüslaugu küünt, soola, pipart, chillit, väike purk shampinjone, pool Merevaigu topsi, tilli, tüümiani. Nämm. Panime hakkliha jahtuma.
Seejärel tainas - keeruline osa. Retsept päris selgeks ei saanudki.

50 ml vett
100 ml durum jahu
250 ml nisujahu
soola
(segasime ära)
Juurde 1 muna ja 1 sl õli.
Segasime näppudega muna katki ja retsepti järgi pidi lisama nüüd 300 ml leiget vett.
Aga kuna taigen PEAKS olema sitke, kuid meil oli täitsa vedel, siis nii palju vett ei lisanud (äkki pool sellest) ja lisasime juurde hoopis 2 x 100 ml jahu (või veidi vähem). Igatahes sai tainas lõpuks valmis ja jätsime seisma (peaks 30 minutit, meie lasime vist tunni).
Nüüd algas lõbusam osa. Piparkoogivormidega pelmeenide tegemine. Isegi Puhhi pelmeene tegin nagu pildilt näha võib :-) Kuid kõige parem idee tuli alles lõpus - ümmarguse klaasiga tükke teha :-) Seejärel täidis sisse, tainas kinni, kahvliga ääred üle ja valmis. Keevasse maitsestatud vette (loorber, till, sool jne) ning kui pinnale kerkivad, siis mõni minut veel hoida ja taldrikule tõsta.
Vääääga maitsev. Pole isegi võrreldav poe pelmeenidega.
Muudkui
- vormisime
- keetsime
- sõime
- kiitsime

Kõrvale valmistasime hapukoore-soola-rohelise sibula salati ning peale raputasime veel veidike "kalamarja" (no seda odavat musta kunstmarja, aga andis väga mõnusa soolase maitse). Kaunistuseks tilli ja basiilikut :-)

Pärl

2011-12-27T00:48:00.003+02:00

Restoran-Lounge Pärl. See oli tänase päeva teine avastus. Olime seal ainsad külalised ning saime mõnusat diivanilauda ilusas valges restoranis vaatega merele nautida. Ok, merd palju ei näinud, sest väljas oli pime, aga suuri laineid märkasime juba sinna minnes. Välja nägi koht kui ülikallis, kuid tegelikult oli talutav. 10.50 EUR maksis kokku minu verivorsti-peekoni-kapsa praad ning vesi. Saate aru, et ma ikka veel naudin jõulutoitu. Meeletult kohe. Oleks teise prae veel hea meelega otsa söönud :-)

Aga päeva esimene leid? Vot see oli Viimsi Spa uus saunakeskus. Mõnulesime mullivannis, määrisime end soolaga soolasaunas, istusime aurusaunas, imetlesime kadaka sauna seina. Mina veel jooksin välja 100 kraadisest puu-saunast (noh, mina jooksin välja nagu saunast ära, sest liiga kuum oli. Tegelikult sai ka päriselt õue külma basseini joosta). Vahepeal hoopis nautisime kuumadel pinkidel mustika smuutisid ja juurvilju ja nii see aeg märkamatult mööduski. Väljusime täpselt 2,5 h peale sisenemist nagu ette nähtud. Lähen veel.

Valged jõulud

2011-12-25T23:42:00.002+02:00

Õnneks leidsin sellise Eestimaa koha, kus olid jõulud siiski valged. Tõsi, sinna sõit läbi pilkase pimeda vihma 4 tundi oli päris väsitav, kuid ikkagi seda väärt. Täna tegin isegi lumememme!

Kaunist jõuluaega kõikidele.

Oi-ai-oi-ai, kõht on nii täis

2011-12-24T02:11:00.004+02:00

Oli alles nädal. Pidu peo otsa. Teisipäeval näiteks käisin LaBottega restoranis, kus sõin väga maitsvat: Hiidkreveti ja puravikuga täidetud kalmaar, valge veini kastmes.

Neljapäeval aga käisid päkapikud kuuse all ning päkapikkude ootuses sõime põdraliha ja kapsast. Hiljem veel niiii häid krevette-juustu-vaarikaid ja muud paremat. Muidugi põhirõhk oli hoopis headel veinidel ja rummil ;-)

Aga eile... eile oli suur jõuluõhtusöök. Algas see kell pool kuus liha ahju panemisega. Kuna selle suure käntsaka valmimine võttis kolm tundi aega, siis kujunes õhtusöök selliseks:

- verivorstid peekoni ja kapsaga eelroaks (jah, alates eilsest ma söön peekonit! Nii palju kui kätte antakse, jube hea oli :P)
- jõulusushi isutekitajaks (väga lahe - nori lehe sisse pandud kartulipüree, kapsas ja peekon)
- vahele natuke friikartuleid, iirise vahvleid jms
- ja lõpuks siis finaal - liha valmides suur jõuluburger, kus oli KÕIKE (liha, kapsas, peekon, juust, hea rukola salat, friikartul, sinep, hapukurk, tomat ja palju palju muud). Tugevamad mehed siiski näitasid, et suutsid terve ära süüa.
- aga kõige peale läks jäätis konjaki ja maasikamoosiga. No seda ikka mahtus, inimesed olid nagu näljas, et 2 l jäätist hetkega otsa sai.

Oh seda söömist küll.
Õnneks käisin teisipäeval trennis kus räägiti, et peale seda trenni võite jõulude ajal omale ühe ekstra vorsti ja koogi lubada :P

Koju sai eile öösel aga jõuludele kohaselt jalutada lumetormis. Tänane ilm muidugi enam lund ei näita...

Uus mood

2011-12-18T11:05:00.004+02:00

...on kutsuda külla inimesi kell 11 pühapäeva hommikul. Tõused ilusti varakult, juba hommikul saavad toad korda ja õhutatud, glöggi ning piparkoogilõhnaga täidetud ning siis ootad külalisi aurava pudruga...

Aga eile käisin nii elus umbes viiendat korda Stockmannis. Lihtsalt tuli nii suur selle parima Caesari salati isu (kusjuures kirsstomatitega oli isegi parem kui kanaga). Stockmann on ilus pood, peab ütema. Puhhi pastat seekord ei saanud, kuid üht-teist head paremat ikka ja oi seda salatite ning kala-liha-juustu letti seal!

Võtsin endale ülesandeks järmisel aastal teid ise tehtud kasukat ja Caesari salatit sööma kutsuda :-)

Päkapikk

2011-12-13T23:14:00.002+02:00

Esimest korda on mul selles korteris pisike kuusepuu :-) Ja juba käisid päkapikud kah...

Supernalivägalustlikekstraülivõrdes

2011-12-12T15:44:00.001+02:00

Otsisin seda sõna terve nädalavahetuse. Siit artiklist lõpuks leidsin.

Sest kui sul säde on sees saab lihtsastki pargist võlumaa

2011-12-11T21:24:00.001+02:00

Käisin üleeile Vanemuise etendust Mary Poppins vaatamas.

"Igas töös leidub alati üks suhkrutükk, mis teeb
üks suhkrutükk, mis teeb
üks suhkrutükk, mis teeb.
Igas töös leidub alati üks suhkrutükk, mis teeb
pipratera magusaks!"

Väga-väga hea oli, isegi oma kallist hinda väärt :-) Vahel on ikka nii mõnus näha kuidas kujud pargis muutuvad elavateks hingedeks, pangatöötajad inimlikeks, kui õnnelikud on korstnapühkijad... ja üldse, kui positiivne kõik on kui ainult positiivselt mõelda. Lasteetendused on selles mõttes hea valik igapäeva elu vahele. Täna kohe ei saa muudmoodi kui kõrvus kumiseb kuidas üks suhkrutükk teeb pipratera magusaks :-) Nüüd vist peaks poodi vestlusi ostma minema, äkki saab ka mõne põneva.

Katiga pärast autos laulsime: Chim chiminey, Chim chiminey, Chim chim cher-ee!

Ma ütlesin ta on riukaid täis!

Eesti Post

2011-12-10T12:58:00.003+02:00

Tühjendasin eile postkasti ja leidsin sealt kaua oodatud postkaardi Kolumbiast. Oi, vau, isegi kaks postkaarti. Tulin siis tuppa ja nägin, et teine kaart on hoopis Singapurist. Hmmm... ei tea ühtegi tuttavat, kes hiljuti seal oleks käinud. Keeran siis kaardi teistpidi ja see algab sõnadega "Tere ema". Eh, midagi nagu ei klapi. Vaatan aadressi ja kuigi maja- ning korterinumber on õiged, on postiindeks ja tänav kaardil hoopis teised. Isegi mitte sarnased.

Eks pean ise Eesti Post olema ja kaardi õigesse kohta toimetama. Õnneks sattus see juhuslikult K maja olema :-)

PS. Teine kaart siiski oli Kolumbiast ja läheb minu postkaardi tahvlile voodi kõrval (neid on praeguseks palju rohkem kui sellel pildil näha).

On maailm tulvil ilu, käin teid, mida keegi ei tea

2011-12-08T12:57:00.004+02:00

On üks park Londonis, mida kutsume Gaudi pargiks ning kus saab alati tõeliselt head Mark & Spenceri toitu ning ilusat päikest nautida. Kevadeti on seal puud paksudes õites, kuid ka talvel leidub mõni lilleke ja roosiõis. Aga mis peamine, seal saab ikka ja jälle ringi joosta ning ennast õnnelikuna ja rõõmsana tunda. Eelmisel korral sild, seekord pääsuke. Mis järgmine kord?

Oraval on vend orav, see on vend lendorav

2011-12-08T00:49:00.004+02:00

On juba ammu-teada-tõde, et Londonisse ei tohi ilma mandliteta minna. Tuleb ju anda oma panus sealsete oravate paksuks söötmisel (nagu London annab oma panuse inimestele head-kalorirohket-rasvast-rohkemvõivähem-rämpstoitu pakkudes)!

Seekord kõige armsamasse James' parki ei jõudnudki, seega piirdusime Hyde Park'is oravate toitmisega. Olgugi, et see oli juba umbes mustmiljonis kord, oli tegevus jätkuvalt lõbus. Oravad on hirmus armsad - sellised asjalikud, kiired, julged, taibukad ja samas arglikud. Üks tegi mulle lausa oma väikse käpaga pai ning vaatas otsa, et sõrmede vahelt ikka mandel kätte saada.

Idee

2011-11-29T01:56:00.004+02:00

Täna veini juues tuli hea idee. Olen Brasiilias käimisest alates unistanud võrkkiigest, kuid kuna need just odavad ei ole ja mul maakoht, kus tihti käiksin puudub, siis pole nagu raatsinud osta.

Aga miks mitte lõpuks selleks raha leides osta hoopis võrkkiik diivani asemel pallituppa? Kes on öelnud, et elustoas peaks diivan olema. Ja lakke kleebin kõrvaloleva pildi, mis on tehtud ühel ääretult ilusal hetkel Brasiilias võrkkiiges ennast kiigutamas ja riläksimas...

Suur maailm ringi veel käib

2011-11-27T16:13:00.005+02:00

Tegin eile turismi - käisin Soomes ;-) Noh, päris niisama kohe, isegi shopata ei jõudnud, sest Helsingis tagasi olime pool 6 ning kell 6 pannakse seal laupäeval poed kinni. Aga pidin ju oma maijooksust saadud ja aasta lõpus aeguva VikingLine'i kinkekaardi ära kasutama.

Tegelikult käisin väga ilusates kohtades :-) Sihtkoht oli Porvoo, aga ca 5 km enne asub meeletult ilus ja luksuslik spa/hotell/restoran/peokoht ranna ääres ja metsa matkaradade kõrval. Eks see november selline hall ole, aga omamoodi ilus oli ikkagi.
Porvoo ise jällegi on üks armas, kena, puhas ja väga kalli kinnisvaraga ligikaudu 50 tuhande elanikuga linn. Mõnus jõulude-eelne melu käis. Võtsime ka sellest osa kui peale lõunat Itaalia restoranis ühes pisikeses kohvipoes glöggi jõime. Pilk linna kinnisvara reklaamile näitas, et neid pisikesi vanu majasid saab osta 300-600 tuhande euro eest. Kallis!!!

Vot. Just selline reis oli seekord. Saabusin keskööks unisena Tallinnasse, aga koju magama jõudsin alles 4 ajal, sest enne oli vaja kangesti külla Limoncellot jooma minna. Oh seda headmeelt, et mul täna värskapudel ja tatar kodus olemas olid. :-)

Oled hääl minu sees

2011-11-21T23:49:00.005+02:00

Põleta küünlaid, maga pühapäevalinade vahel, kanna seda ilusat pesu. Ära hoia neid eriliseks puhuks. Täna ongi eriline.

Käisin esmaspäeval vahelduseks Body Balance'is. See lõppes 5 minutilise teki all lamamisega, mil pidi endas rahu tundma. "Tule vaikselt... tagasi oma füüsilise keha juurde..."
Päris lahe :-)

Aga kolmapäeval said valmistatud aasta esimesed piparkoogid ja joodud hõõgveini! Ning kodus on mul hetkel 11 kg mandariine. Võin ennast oranžiks süüa.

Mis tujus sa ka poleks, tõuse püsti, pane hästi riidesse ja ilmu kohale.

Munarullid krevettide ja toorjuustuga

2011-11-21T23:38:00.002+02:00

(Esialgne retsept raamatust "Võileivaraamat", kuid koguseid ja sisu oluliset muudetud. Tundub, et lõpuks leidsin päris head vahekorrad ;-)

Tainas:
4 kuhjaga sl jahu
2,5 dl piima
2 muna
3 sl (või rohkem) tomatipüreed
50 g sulatatud võid
sool
must pipar
peale peaks panema riivjuustu, aga kuna mul seda polnud, siis segasin taignasse tunde järgi (:P) toorjuustu

Küpsetada 30 minutit 200 kraadises ahjus ning lasta jahtuda.
Seejärel määrisin peale toorjuustu ja laotasin soolvees krevette täis ning keerasin rulli. Ja edasi tuli ainult rull külmkappi hommikut ootama panna. Lihtne hommikusöök!

I could almost kiss the stars

2011-11-19T15:12:00.005+02:00

Suurele õppimisperioodile järgnes suur pidude periood... Täiesti spontaanselt, ju siis oli vaja :-)

Oli järjest 3-4 pidu, mis lõppesid hommikul peale viite ja nii palju naeru. Kui õues on pime ja väljas on hall, siis tuleb lihtsalt ise särada, eksju.

Ja detsembris on nii palju, mida oodata...
Aga selle nädalavahetuse veedan iseenda, oma ilusa kodu, raamatute ja hea toidu seltsis :-) Noh, kui just spontaanseid pidusid ei juhtu :P

i

2011-11-02T19:54:00.003+02:00

Eelmisel reedel (mis oli üldse üks superpäev) juhtus üks väike ime. Võitsin elus esimest korda loosimises. Võitsin ipadi, just sellise nagu pildil :-)
Mina, kes ma i asju varem oma käega katsunudki polnud... Laupäeval sai iTunes installitud ja pühapäeval juba Appide installimine selgeks. Ühena esimeste seas siis Angry Birds tasuta versioon, mis küll esimese õhtuga ka kõik läbi sai tehtud :D Lisaks veel mõned reisimise rakendused ja veel mõned mängud...

PS. Kukeseenepasta Luunja kurgi ja punase veiniga on sügisõhtul väga hea

Lehesadu

2011-10-30T13:04:00.002+02:00

Oli üks ütlemata ilus laupäeva hommik :-) Lehed, lehed, lehed... ~õnnelik~

PMP

2011-10-22T12:55:00.005+03:00

Tehtud! PMI’s Project Management Professional (PMP)® credential is the most important industry-recognized certification for project managers. Globally recognized and demanded, the PMP® demonstrates that you have the experience, education and competency to successfully lead and direct projects.

Oli ikka päris palju õppimist, kuid eile lõpuks jõudis see teekond eduka lõpuni, eksam on nüüd sooritatud! Suur kergendus ja heameel. Ja energiat palju uusi ettevõtmisi käsile võtta. Oleme vist Eestis 18. ja 19. inimene, kes selle sertifikaadi saanud on.

Mida soovitada teistele õppijatele?
- Varuge aega eksamile pääsemiseks avalduse esitamiseks - kirja tuleb panna detailne kogu senine töökogemus ning oodata kuni PMI selle kinnitab.
- PMP koolitusel käimine on ajaraiskamine (meil vähemalt oli, mitte ühtegi abi eksamiks ei saanud sealt), pigem tuleb ikka ise õppimine käsile võtta. Õppisime Rita Mulcahy raamatu "PMP Exam Prep" 6th edition järgi. Ma ei oska küll öelda, kas teised on paremad, kuid väga rahule selle raamatuga ei jäänud. Igaljuhul tuleb selle kõrvale lugeda ka PMBOKi käsiraamat.
- Lugemise lõpus jätta nädal aega erinevate testide harjutamiseks (jah, need võtavad AEGA)... harjutada tasub kindlasti kokku üle 1000 küsimuse. Saab ka vähemaga (ma arvan, et minul jäi kuskil 500 kanti + raamatus iga peatüki lõputestid), kuid see tekitas ikka enne eksamit ebakindlust, sest esimesed tulemused olid kõik alla igasugust arvestust. Enamik küsimusi on situatsiooniküsimused, mitte faktide teadmine.
- Abiks oli lehekülg: http://www.oliverlehmann.com/pmp-self-test/75-free-questions.htm Nii testi enda kui ka viidete poolest.

Miks?

2011-10-11T21:42:00.003+03:00

Väsimusest tegin täna õhtul teleka lahti. Klõpsisin läbi 9 kanalit. Nendest viies käis film mõrva ja/või vägistamise teemadel. Läks süda pahaks ja panin teleka kinni.

Kes peaks tahtma oma õhtuid veeta selliseid jälkuseid vaadates? Ma ikka parem ootan veel diivani ja teleka ostmisega ning reisin parem.

There's A Place In Your Heart (29.09.2011)

2011-10-08T22:10:00.007+03:00

See oli meie reisi kõige kallim hostel - maksis 20 eurot/öö. Aga oli ka teistmoodi - hommikusöögiks praeti muna :-)

Lissabon. Kuna eeltöö oli vilets, siis ei osanud muud peale hakata kui jälle kahekordne turistibuss võtta, millega mööda linna ringi sõita. Seekord valisime (juhuslikult) kollase bussi ning selle tuuri, mis Belemist ka läbi sõitis. Kõigepealt aga ronisime bussist välja kaubamaja juures, et väike shoping teha. Tuli välja, et tegemist ülikalli kaubamajaga, seega lõpetasime ainult söögi ostmisega. Kõrval asus park, mis sobis ideaalselt piknikuks. Kaubamajas oli olemas erinevat sorti tuunikalafileelõikusid (nagu meil lõhe pakitult), seega ostsime neid, et taastada oma usk tuunikalasse (no see eelmise õhtu steik oli ikka jube). Juurde veel igasuguseid teisi mereande - kalmaaride konserv, kalamarja taoline asi ning kohalik sai ja kohalik kitsejuust. Kokku koos portveiniga kujunes ideaalne piknik kenas pargis päikese käes. Portveinist saime neljakesi kiiresti jagu :-) Seekord proovisime ära Ruby tüüpi, mis raamatujärgi pidi puuviljamaitseline olema. Mina neil küll detailselt vahet ei oska teha - kõik olid head. Valge ehk liiga magus.

Jätkasime bussisõitu Belemisse. Päike säras nii ilusti. Poole tee peal hakkasid pisarad voolama. Mõte sellest, et näen ja tunnen sellist sooja päikest sel aastal viimast korda oli nii talumatu. Ma tõesti ei taha seda pimedust, mis Eestis kogu pika talve valitseb!!! Läksin selle mõtte peale nii endast välja, et ei tahtnud isegi kahte tundi sellest päevast H&M-i ning Zarade peale kulutada, tahtsin ainult päikese käes olla. Kahjuks polnud mul ühtegi raamatut kaasas, nii et ei hakanud ikkagi mereäärde jääma. Lõpuks ostsin isegi H&M-ist sügisjope, millega väga rahul olen. Mõtlen seda selga pannes igakord päiksele, mis selle ostmise päeval väljas säras :-)

Järgnes elu üks kõige parimaid õhtusööke. Võtsime õppust eelmise õhtu kogemustest ning kasutasime Interneti rikkalikku infot hea söögikoha leidmiseks. Vihje leidsin trip advisori lehelt, kus nimetati Sea Me Peixaria Moderna Chiado restorani: “Awesome seafood. I'm sick I live so far from it...” Lisaks tuli välja, et asukoht oli täiesti jalutuskäigu kaugusel, seega polnud kahtlustki - sinna läheme.
Mulle meeldis see koht. Mulle nii väga meeldis see koht. Esialgu tellisime eelroogadest tuunikalasalati, seejärel põhiroogadest karpidega pasta ning tuunikala, lõhe ja kreveti sushid. KÕIK toodud söögid olid lihtsalt meeletult maitsvad.
Kuna hinnad olid kvaliteedi kohta odavad, siis tellisime nii sushisid juurde, veini juurde kui ka proovisin elus esimest korda austreid. Ei midagi erilist, kõik muu oli parem. Aga õige koht nende äraproovimiseks :-)

Lõpetasime aga magustoiduga, mis meenutas veidike kataloonia kreemi (oli mingi Portugali versioon taolisest magustoidust). Ka magustoit oli tohutult hea. Lahkudes jätsin koos rahaga oma bussipileti tekstiga: "THANK YOU FOR EXTREMELY WONDERFUL FOOD!"

Nii tore. Selle söögikoha nimel võiks isegi nädalavahetuse reisi Lissaboni teha :-)

Lõpetasime ilusa õhtu tänavakohvikus Caipirinha'ga! Ülejäänud öö tuli veeta kohvrit pakkides ja kell 5 öösel taksopeale minnes. Saigi läbi see tore reis selles imeliste randadega riigis nende maitsvate toitude ja sooja päikese all.

I want to celebrate and live my life

2011-10-08T21:45:00.005+03:00

Sellele masendavale pimedusele vaatamata, mis minu meelest ikkagi julm on (mismõttes kell 7 õhtul hispaania keelest tulles on õues pime!!!), on viimased päevad päris päikeselised olnud. Sisemiselt :-) Selline tunne, et tahaks tantsides ringi käia ja muudkui naeratada :-)

Eile õhtune läbiv teema: ostad suvila, suvi persses, ostad maja, elu persses. Tasub meelde jätta ;-)

Aga täna vahetasin jälle spontaanselt spordiklubi. Käisin Arigato avatud uste päeval (core trennis polnudki ammu käinud - isegi 3 meest oli) ning lõpetasin sealse kuukaardiga. See tähendab, et esmaspäeval saan jälle oma lemmiktreeneri trenni. Lahe!

Laupäevaõhtu aga veetsin raamatupoes. Nimelt olid mul sünnipäevast kinkekaardid alles. Aga mida saab raamatupoest 21 euro väärtuses kinkekaartidega? Soovi pool poodi tühjaks osta ja avastada, et tegelikult ei saagi seda teha :-) Lõpetasin siiski hunniku kokaraamatute ja ühe reisiraamatuga. Hakkan nüüd valmistama mereannipastat, kalmaari ja kreveti hautiseid, sibula ja küüslaugu ning teravilja ja muna toitusid. Eks jagan kui mõne eriti laheda retsepti leian. Kõigepealt peaksin julguse kokku võtma ja vaatama mida Stockmani või kaubamaja kalaletid pakuvad :-)

Oi need sinavad veed, kus mul näitavad teed (28.09.2011)

2011-10-05T23:36:00.012+03:00

Hommikul tibutas isegi vihma õrnalt, aga olin täiesti veendunud, et meie esimeseks peatuspaigaks (see oli ikkagi pea 200 km lõunapool) on päike väljas ja ilm ilus. Veel 30 km enne sihtkohta oli taevas lauspilves, aga randa jõudes säras meile vastu päike. Olin ääretult õnnelik meie taaskohtumise üle. Me lihtsalt sobime kokku, sinna pole midagi teha. Tahtsin teda kohe kallistada selle eest, et nii õigel hetkel taas välja ilmus.

Ühesõnaga sõitsime läbi Peniche Baleal'i saarele. Ärge küsige miks see asi saar on kui ühtegi silda me ei ületanud, aga ilmselt oli vahepealne liivariba see, mis saart maismaaga ühendas. Meie jaoks polnudki see oluline, oluline oli ilusate lainetega ja pehme liivaga rand. Ikkagi viimane ujumispäev. Vee temperatuur jäi küll minu arvates 18-19 kraadi ringi, aga mõnus värskendav ookeanikülastus ikkagi.

Tegemist on päris kuulsa surfikeskusega. Proovige google'isse Baleal trükkida - tulemuseks on meeletult surfilaagreid. Äkki lähen isegi sinna kunagi õppima ;-)

Söögikohad rannas ei vastanud meie ootustele (olid rohkem pubid), nii et lõunat läksime ikka otsima 4 km kaugusel olevasse Peniche linna. Mereannirestoranide tänava leidsime kergelt. Vaatasime läbi enamik menüüsid ning otsustasime kohe nimega "Popular" kasuks, eelkõige kuna seal oli valikus mereandide taldrik kolmele. Eelroaks toodi juba maitsvad krevetid, sardiinid ning tuunikalamääre. Põhiroa lauda toomisel aga lihtsalt vahtisime ja pildistasime alguses - suur kandikutäis mereande - vähilaadsed, krevetid, karbid... Väga põnev :-) Muidugi ei puudunud kõrvalt ka vein! Edasine autosõit möödus eriti lõbusalt keerlevas maailmas, sest rummipudel vajas ju ka lõpetamist. Kõht oli jällegi nii mõnusalt täis.

Kahjuks selgus, et Estoril ja Cascais jäävad meil ajapuuduse tõttu seekord külastamata. Otsustasime teha veel kaks peatust - Cabo da Roca ja Praia da Adraga. Cabo da Rocas olin varem käinud, kuid kuna tegemist on sellise must-go kohaga Portugalis, siis käisime seal ikkagi veel korra ära. Seal asub ju mandri Euroopa kõige läänepoolsem punkt. Tegelikult on see ilus koht - kaunid vaated ja lõputu ookean, mille taga peidab ennast Ameerika (jah hästi ette kujutades on võimalik seda näha ka, mina olen igakord näinud). Ainult et need tüütud turistide hordid mis seal on rikuvad kõik ära. Just seetõttu ei veetnud me seal rohkem kui 20 minutit ning sõitsime parem ühte kõige ilusamasse randa:
Praia da Adraga. Kaljude vahele peidetud pisike rannariba, mis võtab pehmesse liivaranda vastu karme ja võimsaid laineid. Just nende lainetega otsustasime sel korral tõsiselt jõudu proovida. Sain kogemuse, mida veel tundnud polnud. Ega enam ei oskagi päris kirjeldada, aga peale mõnda aega lõbusalt lainetega mängimist, otsustas üks eriti suurelt tulla ja mind niimoodi enda keerisesse tõmmata, et päris mitu ringi enda sees teha lasi. Täpselt ei teagi kuidas aga peale ühest lainest pääsemist tõmbas vist veel teinegi mind endaga kaasa enne kui lõpuks kuivale pinnale roomata suutsin. Vist olin 10 minutit päris šokis. Seejärel hakkasin toibuma ja juba mõne aja pärast läksin tagasi lainetega mängima. Seekord küll juba oluliselt ettevaatlikumalt. Hiljem selgus, et hooaeg oli tegelikult läbi ja dushi alla me rannas enam ei pääsenud. Arvestades kuidas mul kõrvad ja nina kõik soolast vett täis olid, oli see natuke kehva, kuid tegime kokkuleppe, et Lissaboni jõudes saame meie Kerstiga kohe dušši alla kuni poisid auto ära viivad.
Tõeliselt "lõbusaks" läks alles õhtul, kui sain aru, et jätkuvalt kummardades mul ninast lihtsalt ookeani vett välja voolab. Magama ei saanud minna. Käisin aknalaual pea alaspidi rippumas, et vesi välja voolaks, aga lõppu ei paistnud kuskil. Lõpuks õnnestus tuttu jääda nii, et hoidsin pead seina ja voodi vahel nina allapoole ja lasin veel lihtsalt tilkuda. Õudne :-)

Peale Lissaboni kena hostelliga tutvumist (laheda õhkkonnaga lõbus hostel) ja pesemist (dushiruumide ees laulsid mustad poisid) oli aeg esimene pealinna õhtusöök ära proovida. See kujunes ka omapäraseks. Jällegi huvitav kogemus - saime Portugali reisi kõige igavamat ja kallimat toitu. Seda kõike seepärast, et olime pähe võtnud idee tuunikala steiki saada. Noh, mina põhjustasin selle oma juttudega kui hea see Portugalis on :-)

Juhtus aga nii, et lasime ühel tänavarestoranil end lihtsalt ära rääkida. Väitsid, et neil pole menüüs, aga 10 euroga teevad meile. Heh. Nii kuiva asja pole veel elus saanud. Kusjuures tüübid olid nii kavalad, et tõid enne tuunikalasalati - see muide oli hea, lihtsalt selle eest võeti veel 8 eurot (me esialgu arvasime, et ongi steik ja sõime ära). Samas kuna salat oli söögi juures kõige parem asi, siis hea et toodi ikka.

Ühe eesmärgi see õhtusöök siiski täitis - sai jälle ülihead Portugali valget Sangriat. Sellest olen ka aastaid rääkinud ning jõime neid seekord 2 kannu ja minu meelest oli maitse superhea. Ei tea küll kuidas nad seda teevad.

Päikese valgust eneses kanna,
soojust teistele edasi anna.
Lillede ilust naeratus võta,
rõõmsalt elus edasi tõtta!

Ja kus on kanad tänavatel? (27.09.2011)

2011-10-05T05:39:00.008+03:00

Ka see päev oli planeeritud Porto ümbrusele. Hommikul oli uni juba pikem, sest taevas pilves ning ajavahega hakkas ära harjuma. Päris täpselt ei teadnudki mida päevaga teha. Vahepeal mõeldud laevareisi Douro jõel ja veinitehase külastust Vila Nova de Gaias ei raatsinud teha, sest olime need jõevaated ning veinimaitsmised eelmisel päeval palju vähem turistikates kohtades ära teinud. Porto vanalinna ka ei viitsinud jääda, sest tõmbas loodusesse. Ilusat rannikuäärset jällegi Põhja-Portugalis pole (niisama ilusaid liivarandasid on küll, aga ei midagi nii eksootilist nagu Kesk- ja Lõuna-Portugali rannik).

Olin enne otsinud ühe rahvuspargi - Parque Nacional da Peneda-Geres, näiteks mõne väiksema matka jaoks. Tegemist päris Põhja-Portugaliga ehk Minho piirkonnaga. Sõitsime rahvuspargi äärsesse linna Ponte de Barcasse, et seal edasi otsustada päeva saatus. Esimene otsus oli: piknik. LP kirjeldused selle piirkonna söögikohtade osas väga optimistlikud polnud, seega tundus paras aeg reisil üks vabaõhu-ise-korraldatud-lõunasöök maha pidada.
Poes oli lahe - sebisime ringi ning otsisime kohalikke asju. Kõigepealt neid ubade moodi vilju, mida olime näinud kõiki söömas, siis oliive, lihaviilusid, kohalikku saia, veel purk oliive, et saiapeale õli saada, juustu (ikka Portugali), tomateid, portveini kõrvale muffineid ja üks veider puuvili (anonas).

Kõik oli maitsev. Kõrvale sai joodud ka pudel eelmisel päeval veinitehasest ostetud roosat veini ja eelpool mainitud portvein magustoiduks. Aga kõige lahedam oli see ümbrus - istusime päikese käes ühes jõe-äärses rannas silla peal. Taustaks mäed ühelpool ja teiselpool lambad muru näksimas. Täielik vaikus. Peegelsile vesi. Hästi armas koht oli. Kui mäed ja paar suurt palmi välja jätta, siis meenutas Eesti loodust. Isegi sügist oli märgata. Aga see päike... Imeline.
Ainult ühe asjaga ei saanud me hakkama - "anonas". Peab sellel sööma seemneid või sisu või koort? Aru ei saa. Hiljem autos uurisime, et tegemist peaks olema "sweet and delicious" puuviljaga. Ilmselt saime veidike toore versiooni, sest meie tundsime ainult männi maitset. Igaljuhul lõpetas vaeseke prügikastis.

Mõtlesime, et jätame matkad teiseks korraks ning sõidame läbi rahvuspargi hoopis Lindososse - seal pidi 2006. aasta LP järgi olema jätkuvalt lehmad ja kanad tänavatel. Inimesed elamas majades, kus esimesel korrusel loomad ning teisel nad ise. Noh... LP valetas (või on aeg edasi läinud). Tänavatel kanasid ei näinud, nad pidasid vist siestat. Aga aias kanasid, kes viinamarju valvasid, leidsime küll. Samuti tervitas meid mägikülasse sisenedes suurte ja ilusate sarvedega lehm (väidetavalt oli tal sel hetkel tagantpoolt välja voolav vedeliku kaar veel ilusam ja suurem kui sarved - mul jäi see kahjuks tähelepanemata), kuid tagasitulles kui teda uuesti kohata lootsime (kõikidel fotokad ootevalmis), ootasid meid ainult lambad.

Aga need viinamarjad, mida kanad valvasid, oi need olid suured ja ilusad. Meil loomulikult ei valmistanud probleemi sealt üks suurem kobar kaasa võtta. Muidu oleks neist nagunii rosinad saanud. Ehk siis tegelikult oli armas küla mägede vahel sillerdava päikese all. Lihtsalt meil hakkas nii palav, et otsus järgmisena randa sõita tuli väga kiiresti. Külastasime Põhja-Portugali tuntumaid randasid - Viana do Castelo ja Vila do Conde. Mõlemad kaunid liivarannad, ent päike oli otsustanud vahepeal peitu pugeda ja tuul välja tulla, seega ujumissoov kadus ning muud polnud nendes linnakestes teha. Õigupoolest tahtsime Vila do Condes ühte kuulsasse mereanni restorani minna, aga kell oli 5 ning avati see alles 19:30. Siesta, ikka siesta.

Nii me siis võtsimegi suuna Afurada poole - väike kaluriküla Porto küljeall, kust lootsime head sööki leida. Armsate värviliste majadega küla oli. Kusjuures turiste seal ei näinudki. Tarkade aparaatide abil leidsime ka ühe korraliku restorani üles, mille tagauksel sai välja uuritud, et avatakse kell 7. Nii me siis tegimegi aega parajaks lähedal supermarketis, et siis 7-st ilusti uksetaga olla. Hea, et olime, sest 8 ajal oli restoran juba pilgeni rahvast täis (muide jätkuvalt tundus, et tegemist oli rohkem kohalike kui turistidega).
Esimene pilt menüüle valmistas kerge pettumuse, aga tegelikult jäime ääretult rahule. Riho kaheksajalg oli oluliselt parem kui eelmisel õhtul saadud ning minu kalmaarid olid üldse parimad mis kunagi saanud olen. Krevetid ehk olid keskpärased. Ühesõnaga jälle üks suurepärane kõhutäis head ja paremat. Magustoit ka. Vahepeal muidugi suutis kelner mu valge pluusi käise ära määrida, aga neil oli selleks otstarbeks peen vahend kasutuses, millega kohe plekk eemaldati.
Ei saa just öelda, et oleks sealt kainena lahkunud... Väga hea oli olla :-) Hostellis veel mõnulesime ja jutustasime enne tuttu minemist. Järgmine hommik oligi aeg juba Portost Lissaboni tagasi sõita.

Making me feel I'm on top of the world (26.09.2011)

2011-10-04T09:46:00.012+03:00

Ärkasin jällegi esimesena, sest uni oli olnud selle pehme teki all nii hea ja korralik ning 7 ajal tundsin ennast täiesti väljapuhanuna. Käisin meie ilusal rõdul udusest Portost pilti tegemas ja mõnusat jahedat hommikuõhku hingamas. Edasi hakkasin uurima, mida selle päevaga peale hakata.

Üks oli kindel - veinitehaseid ja veini ning viinamarju pidi saama! Vastupidiselt eelmisele päevale, oli täna plaanis Portugali sisemaad avastada. Seda polnud ma varem näinudki. Esimene peatuspaik - Vila Nova de Gaia. Kuidas seda nüüd öeldagi. Tegemist on eraldi linnaga. No sellise ca 200 tuhande elanikuga. Aga asub ta Porto kesklinnast üle Douro jõe. Meie kesklinna hostellist oli see alla kilomeetri kaugusel. Saa siis aru kus või mis see Porto on ja kus teised linnad. Igatahes wikipedia ütles, et Porto, Vila Nova de Gaia ja veel palju teisi moodustavad kokku Greater Metropolitan Area of Porto, kus on ligi 1,7 miljonit elanikku. Vau! Lissabonis näiteks on pool miljonit inimest.

Aga see selleks, niisama jagasin natuke saadud tarkust. Ühesõnaga läksime Vila Nova de Gaiasse, mida mina pidasin pisikeseks külaks, kus saab külastada portveini tehaseid. Väidetavalt pidi see olema just see koht, kus portveini tootma hakati ning alguses polnud mujal lubatudki seda teha.

Väike küla osutus aga oodatust suuremaks ja parkimiskoha leidmine polnud nii lihtne. Olles mõnda aega tiirutanud, tekkis tahtmine juba edasi mägedesse sõita, sest päike säras nii kaunilt. Lõpuks siiski peatusime ning imetlesime vaadet Portole ja astusime ühte veinitehasesse sisse. Inglise keelset tuuri pakuti aga alles järgmisel hommikul ning 16 euro eest. Sellepeale tekkis plaan, et läheks hoopis mõnes väiksemas linnakeses kuhugi tehasesse. Ja nii see läkski :-) Riho leidis oma targast masinast täitsa viinamarja tingmärgi, mis tähendas täpselt seda mida soovisime! Super.

Ühesõnaga sõitsime suurtest linnadest eemale sisemaa poole. Varsti jõudsimegi pisikestesse mägiküladesse, kus pingsalt kohe hakkasime otsima kohta, kust viinamarju näpata. Esimene ehmatus oli suur - kõik on ära korjatud juba!!! Kuid siis ühes kohas nägin suurt kobarat rippumas ning kogu lootus tuli tagasi. Järgmises kohas, kus kasvandus täpselt tee kõrval ilma piireteta asus, peatusimegi ning viinamarjaraks võis alata. Magusad ja mahlased. Oih, midagi lendas! Mu päikseprillid. Hmm... otse kivimüüri äärde viinamarja taimede alla. Korraldasime siis prillide-päästeoperatsiooni, mis osutus täitsa edukaks ning võtsime nii mõnegi ilusa kobara marju autosse kaasa. Aeg edasi liikuda.

Järgmine peatus oligi plaanitud Amarantes, kuid enne veel leidsime eelpool mainitud veinitehase. Selline pisike ja armas. Korraldatud tuure seal polnud, seega tädi pingutas inglise keelt rääkida ja viis meid läbi kõikidest ruumidest ning andis ka mitut veini maitsta. Superluks lahe elamus oli. Mitte mingi turistikas. Seal tehti nii kohalikku rohelist veini (vinho verde), roosat kui ka punast veini. 2004 aasta punane vein, mida maitsta saime osutus tõeliselt heaks, nii et ostsime seda veel hulgi kaasagi. Esialgu ei tahtnud tädi meilt tuuri ja maitsmise eest isegi mitte raha võtta, kuid jätsime talle siiski 4 eurot. Enam ei tekkinud küll tahtmist sinna 16 eurosesse kohta tagasi minna :-)
PS. tädi ütles, et jäime nädala hiljaks. Septembri keskel on neil just kõige kiirem aeg ja kõige rohkem näha. Nüüd käisid juba koristustööd.

Lõunapaus Amarante linnas. LP kirjutas, et seal on mereanni restoranid jõe kohal terrassidel. Kõlas nii lahedalt, et läksime turistilõksu. Tegelikult oli jõgi päris kena ja restoranil polnud ka häda midagi, lihtsalt söögi valik oli küll väike. Ja kõrval lauas viskasid sakslased friikartuleid üle terrassi ääre alla kaladele ja partidele. Me tegime hiljem sama, kuid saiaga. Kuna toiduvalik oli kehva, siis otsustasime ära proovida kohustusliku Portugali söögi - grillitud sardiinid. Mina ei ole selliste kaladega eriti sina peal, seega puhastamine ei osutunud väga lihtsaks, kuid maitse oli eeldatav ja kõhu sai täis. Veinist muidugi taaskord pea ka ringi jalutama. Kuid see ju Portugalis tavaline :-)

Järgmine peatus - viinamarjaistanduste mägede pildistamine ja coca-cola ostmine (no rummi jaoks ikka, Dr Pepperit ju Portugalis pole). Seejärel pöörasime veel ühe teeäärse viinamarja sildi peale sisse lootes järgmise veinitehase leida. Kõigepealt leidsime aga hurmaa puu. Ma polnud seda varem näinudki, veel vähem saanud sealt oma käega hurmaa võtta ja hammustada. Leidsime küll ka kaamera, mis jälgis parklat, aga me ei lasknud ennast sellel häirida. Peale teadasaamist, et tegemist polegi tehasega, vaid hirmkalli hotelliga, läksin korjasin veel hurmaasid. Õhtuks ka, noh. Paraku aga oli sellele mõeldud ning puu all olevad okkalised taimed tegid mu teise jala veriseks (eelmine oli katki ookeaniviskest päev varem) ja seeliku auguliseks. Ravisin rummiga terveks, aga hurmaade hind sellega tõusis.

Rännaku viimane peatuspunkt oli Lamego - leidsime, et seal asub üks palverändurite kirik, kuhu jõudmiseks tuleb üle 600 trepiastme üles minna. Noh, ega me sellest kirikust väga hoolinudki, aga tahtmine trenni teha oli küll. Pealegi lubati ülevalt ilusat vaadet Douro jõele (mida polnud) ja mägedele (mis olid).

Aeg tagasi Porto poole kimama hakata. Nautisin veel seda meeletult kaunist Douro jõe vaadet - lõputud ja lõputud viinamarjaistandused laia ilusa jõe kaldal. Kena. Varsti aga päike loojus ning olimegi tagasi hostellis. Mõtlesime sel õhtul Portos ka jalutuskäigu ning kerge õhtueine teha. Tõsi, see kilomeeter jõeni tähendas ainult allaminekut (ja peale sööki ainult üles ronimist), kuid jõe ääres ootas ees hulganisti söögikohtasid ning palju melu.
Esimene piirkond tundus väga kiirsöögi-turistikas, seega otsustasime üle silla jalutada, kus leidsimegi armsa suure söögivalikuga koha. Hiljem muidugi selgus, et tegemist polnudki Portoga, vaid Vila Nova de Gaiaga, eksju. Ja veel hiljem selgus, et see jäigi ainsaks kohaks, kus tuunikala steiki müüdi, kuid sel õhtul polnud meil nii suureks praeks isu. Tellisime hoopis kambapeale kaheksajala ja kõikidele Mojitod. Onu teatas, et Mojito on hea valik - ta valmistab neid maailma parimaid. Ütlesin, et loodame, ma olen neid ikka väga palju saanud. :-) Maailma parim just polnud, aga päris hea küll. Kaheksajalal polnud ka viga kui see rasvakiht vahepeal välja arvata, mille eemaldamise ma kiirelt ära õppisin.

Aga öiste Porto tänavate kohta ütleks, et üksi seal küll jalutada ei tahaks. Veidi kõhe.

Metsas sebimine teeb meele rõõmsaks

2011-10-02T13:07:00.007+03:00

... ütleb 01.10.2011 Karepal toimunud rogaini osavõtja tunnistus. Nii see ka on :-)

33 km ja 7 h 49 min. Kogutud punkte 51.
Koht - 44. naiskond (75-st).

Mõõdukas tulemus. Arvestades kõiki asjaolusid võib rahule jääda ning igaljuhul oli väga ilus päev sügiseses päikeselises metsas!

Portugalist saabusin reedel 23:30 nohuse, palavikusena ja kõrvapõletikuga. Väsinuna kah veel, sest viimane hommik tuli kell 4 ärgata. Kodus läksin kiiresti magama, et enne natukenegi välja puhata kui kell 6 kell heliseb. Äratus oli julm, kuid juba 15 minuti pärast oli tunne hea - metsa saab! Tuli väike elevus ka. Pakkisin kiirelt asjad, sõin ühe leiva ning autosse. Ingrid ja Triinu ka autopeale korjatud, võis sõit alata. Esimene avastus - kellelgi pole pastakat! Mismoodi me siis rada planeerime?
Teine küsimus - kuidas mu sünnipäevaks kingitud vingest kotist vett imeda? See sai siiski välja mõeldud ja kott oli väga mõnus ning juua sealt mugav. Ainult et kuna oli esmakasutuses ja enne pesemata, siis oli kerge plastmassi maitse veel juures :P Igatahes siiani olen elus, nii et polnud hullu. Aitäh veelkord koti kinkijatele!

Jõudsime stardipaika pool tundi planeeritust hiljem ning kuna see vähene aeg kulus pastaka otsimisele (mida ei saanudki), siis jäime starti hiljaks. Ehk kui Charly Angels starti jõudsid, olid ülejäänud juba lahkunud. Võtsime oma roostes teadmistega kaardi ette ning mõtlesime kuhu poole liikuda. Esimese punkti leidmine võttis 50 minutit kuid peale seda saime soojaks ning edasi suuremaid vigasid lugemisel ei teinud :-) Rada sai ka vaatamata planeerimise ärajätmisele päris hästi ja sobilik valitud. Ei jäänud aega ei puudu ega üle. Ühe punkti jätsime ajapuuduses võtmata, kuid see oli igati tark otsus.

Võtsime matka rahulikult - sõime võileibu, vorsti, batoone, nautisime loodust. Jalutasime hobuse aiast läbi (sain aia alt läbi ronides elektrit ka), imetlesime seeni, mida oli seal meeletult. Isegi 6 kukeseent leidsin, kahju, et korjata polnud kuhugi!
Ületasime ojasid ja soiseid põlde ning olime leiukad ehitades sildasid ning tassides kändusid ojade keskele, et kuiva jalaga üle saada. Jalad muidugi kuivaks ei jäänud, juba peale kolmandat tundi olid mudased ja märjad, kuid see ei häirinud kedagi.

Punkti nr 53 juures tõmbas Ingrid veel omal jala päris veriseks, siis leiutasime haavasidumise meetodeid - puhastasime veega, mässisime sahlvrätikute sisse ja leidsime ühe puu küljest punase nööri, millega kinni siduda. Tip-top.

Vahepeal asfaldil käimine tekitas väikse väsimuse, kuid üldiselt oli liikuda kerge. Viimane tund oli jõudu veel niigi palju üle, et tahtmine mõnusalt metsateedel joosta. Karepa rand nägi ääretult armas välja, kahjuks ei olnud siis enam päris pilditegemiseks aega.

Ühesõnaga lahe matk oli!
PS. oma kompassi unustasin kaasa võtta, aga Triinul oli ja 2 korda oli sellest isegi kasu!

Have a drink, have a drive, go out and see what you can find (25.09)

2011-09-26T01:52:00.010+03:00

Äratus Lissabonis. Oi, nii kaua ja hästi polnud veel sel nädalal magada saanudki. Pesema, sööma, asjad kokku, mõned sihtpunktid kirja ning olimegi autosse end ära pakkinud. Esimeseks peatuspaigaks sai Ericeira. Väike ca 6500 elanikuga kaljupealne küla, kus head surfarite rannad. Päikest sel hetkel polnud, kuid imetlesime siiski tugevaid ja suuri laineid kaljude vastu laksumas. Leidsime veel, et ka Portugalis orienteerutakse - nimelt jooksid kohalikud samadel kaljudel ringi punkte otsides. Lahe ju!

Järgmine peatus oli poolenisti planeeritud, kuid olime väga rahul, et selle ikkagi tegime. Veel väiksem, ehk 3100 elanikuga linn Obidos. Selle linna juures on lahe see, et seda on kasutatud pulmakingina. Kas pole mitte ilus kingitus kuninga poolt :-) Valgete majadega lilleline linn. Meie õnneks oli ka vahepeal päike välja tulnud, seega oli jalutuskäik ääretult kaunis. Linnamüürid, päike, värvilised majad ja lilled. Soovitan külastada kõikidel, kes lähedusse satuvad.

Lõunasöögi kohaks aga planeerisime suurema linna, ligi 15 000 elanikuga Nazare, mis asub täpselt ranniku ääres. Ilm oli võtnud nii palava pöörde, et igatsesime juba väga ennast ookeani kasta. Enne siiski lõunasöök. Jälitasime ees kõndivaid inimesi ning jõudsime kuskil majade vahel ühte söögikohta, mis tundus lahedalt kohalik. Noh, inglise keelt räägiti seal siiski hästi, aga see tegi kõik veel paremaks. Saime superlõunasöögi kohaliku rohelise veini ja pitsi portveiniga. Söögiks olid kohaliku salajase retsepti järgi tehtud väga maitsvad krevetid ja valgekalaga pasta, mis toodi potis lauda ja mulises lausa. Väga kodune söök oli. Mmmm... isegi pasta oli selles kala kastmes nii meeletult hea, et ei raatsinud alles jätta. Lisaks saime veel Portugali juustu saiaga eelroaks. Üks parimaid sööke. Ilus elu :-)

Kõht meeletult täis, läksime merre lainetega jõudu katsuma. Lained olid muide tugevamad. Muudkui tulid ja korra lõid ikka nii pikali, et jalad pärast verised olid ja kipitasid. Aga nalja ja naeru kui palju. Võimas ikka. Ookean on jätkuvalt vaatamisväärsus omaette.

Aga et randadest veel küllalt ei saanud, siis peatusime ka kalurikülas Praia de Miras, et näha rannas seisvaid värvilisi kaluripaate, peenikese liivaga kaunist pikka mereranda ja kohalikke inimesi niisama tšillimas. Istusid mere ääres ja sõid oma ubadelaadseid asju, mida me ka järgmisel päeval ära proovisime. Siin ikka osatakse elu nautida. Hingasime seda mõnusat mereõhku ja võtsime suuna Aveiro poole. Aveiro on juba suurem linn, üle 55 000 elanikuga ja asub Rio Vouga jõe suudmes. Kanalite linn, mis meenutab Amsterdami ja Veneetsiat.

Aga veel enne kui pimedaks läks, kiirustasime Aveiro lähedale Costa Nova randa, et näha ära triibulised majad ning päikeseloojangune lainetes kaunis avar liivarand. Ilus.

Esimene mulje Portost - lahedad sillad! Kes need küll ehitas? Üks oli Eiffeli torni sarnane (üllatus-üllatus, sama arhitekt). Ja me eemalt vaatasime, et lambid ripuvad kaunistuseks alla. Pärast muidugi pidime ise ka keerama nende rippuvate lampide peale ja tuli välja, et tegemist oli korraliku teega :-)

Hostellis maitsesime valget portveini ning hakkasime tuttu sättima. Oli pikk ja ilus päev seljataga ning voodi väga mõnus ning tekk pehme.

PS. Obidoses ostsime veel kohalikke veidi üleküpsenud viigimarju ning Aveiros krõbedaks röstitud kastaneid.

And wake up where the clouds are far (24.09.2011)

2011-09-26T01:26:00.004+03:00

Sel korral õnnestus magada 3 h kui kell koledat häält tegema hakkas, sooja teki alt välja pidi ronima ja spinatipiruka lahti lõikama ning juba oligi aeg 6:20 ja vaja taksosse minna.
Laevapeal väike rumm, küpsisetort, pirukas ning uni oli kadunud. Helsingi tervitas meid jahedalt, kuid ootusärevus sooja ees oli juba suur. Lendasin esimest korda elus KLMiga (üldse minu jaoks eriline nähtus kui Euroopa sisestel lendudel süüa pakutakse, odavlennufirmad ju ei paku). Kuid kui esimeses lennukis oli söök veel OK ja vein selle kõrval hea ning koos enda pirukaga sai kõhu täis, siis teise lennu juustuburger oli ikka kohe päris jube. Külm õhk lennukis ka - istusin kahe jopega ning ikka oli jahe. Ehk siis elamused KLMist just midagi vaimustavat polnud, kuid eks ta natuke mugavam ikka.

Amsterdamis oli 5 tundi aega, seega otsustasime linna minna. Seal tegime 12 euro eest tunniajase kanalituuri, kust kõige elavamalt jäi meelde kolmekordne 2 500 jalgrattaga parkla. Sellist linnaratast tahaks lausa endale ka nagu seal tänavatel olid.

Lennujaamas oli aga eriti armas roheliste toolidega parginurgake, kus isegi puu, linnupesa ja linnulaul olid.

Aga lennukis tuli mul nii suur ootusärevus. Mulle ju nii väga meeldib Portugal. Ei oskagi seletada miks, lihtsalt kõik selle juures meeldib - ookean, inimesed, keel, söök. Ei suutnud naeratamist lõpetada ja hoopis natuke tududa. Oh kui lahe on reisida... Kui saaks ainult veel ja veel ja veel...

Spinati-kodujuustupirukas

2011-09-23T14:09:00.004+03:00

Suurtes kogustes spinati tähendas mitmeid katsetusi. Esimene tehtud pirukas (fetaga) oli keskpärane, kuid teine meeldis mulle juba väga. Retsept seekord toidutarest:
PÕHI: 500 g pärmilehttainas
TÄIDIS
250 g värske spinat
6 tk väiksed sibulad (soov. šalottsibulad)
riivitud muskaatpähklit
2 sl võid
oliiviõli
50 g Parmesani (riivitud)
50 g Mozzarellat (riivitud)
1 dl hakitud petersell (jätsin ära)
1 dl hakitud münti
1.5 dl hakitud oliive
400 g kodujuustu
3 tk muna
1 -2 tl soola
väike karp kirsstomateid

Koori ja lõika sibulad, pane koos või ja muskaatpähkliga pannile ja kuumuta mõni minut. Lisa tükeldatud spinatilehed, kuumuta läbi, maitsesta soola ja pipraga ning lase jahtuda. Sega kõik täidiseained kausis.
Määri piklik 26 cm läbimõõduga pirukavorm seest võiga ja tõsta tainas vormi. Tõsta peale täidis ja vajuta sellesse poolitatud kirsstomatid. Jahvata tomatitele soola ja pipart. Määri tainaääred õliga ja küpseta 200-kraadises ahjus 30–35 minutit.

Täna tormame ringi, täna päästame hingi, täna armuda saan

2011-09-22T22:21:00.004+03:00

Reede õhtu on lõpuks ometi käes, aeg töö lõpetada ja ärr-ärr teha... Tõsi, algas see tunniajalise ummikuga, kuid kui lõpuks maanteele jõudsime, siis oli pidu lahti. Lausa nii, et Annas tuli juba pudel veini juurde osta, mis omakorda Tartuks otsas oli (projekt nägi nii ette ja meie eduka projektitiimina täitsime selle enneaegselt - 19 km enne Tartut oli pudel tühi!).
Haanja, see armas Haanja. Saun. Lauamängud, mida me isegi ei puutunud. Tuuljärv. Värske õhk. Hea seltskond ja naer. Ja veel kõige parem uni ilusa õhtu lõpuks.
Hommikusöök oli traditsioonile puder metsmaasikatega ning piparmünditeega. Väike sõit Võru turule kukeseente, jõhvikate ning sibula järele ning seejärel day trip "Avastame Lõuna-Eestit". Alustasime Munamäe tornist. Seejärel Rõuge ja kuju "Eesti emale". Rõuge mulle meeletult meeldib. Järvede maa. Sügisel nii värviline, talvel nii kaunilt lumine. Tõesti üks koht, kus mõtlen, et Eestimaa on ikka ilus. Kui kunagi Eestis abielluma peaksin, siis just sealkandis. Käänuline ja kurviline ning peale igat kurvi ootamas järjekordne ilus vaade.

Tegime väikse matka Ööbikuorus ning seejärel kõige mõnusam asi üldse - piknik keset muruplatsi päikese käes. Piknik veini ja kodutomatitega!!! E vist ütles ka kohe päris mitu korda, et elu ei saakski ju ilusam olla. Nii tõsi.
Lõpetasime oma tuuri aga hoopis Otepääl ja Pühajärve ääres. Muide tee Rõugest Otepääle läbi Antsla on... ILUS! KAUNIS! ARMAS!

Y el mundo en una caracola

2011-09-22T22:05:00.005+03:00

Täna oli esimene hispaania keele tund. Väga lahe. Mulle lihtsalt meeletult meeldib see keel. Ei saa ju olla ilusamaid sõnu kui alegre (rõõmus), pasion (kirg), corazon (süda), triste (kurb) jne. Kahju, et järgmised tunnid vahele jäävad...

Aga kodu on mul nii ilusaid värvilisi lilli ja vahtralehti täis, et täitsa lust... Nii kaunis. Sellist värvilist sügist pole mu kodu varem näinudki :-)

Eile tegin veel elus esimest korda toormoosi. Jõhvika oma. Maitstes oli esimene reaktsioon - midagi nii head pole ma varem saanudki!!! ;-)

Hasta la proxima!

Silme ees nüüd helendab võit

2011-09-18T20:58:00.002+03:00

Üks ilus jalutuskäik Tallinnas ka. Imekaunis mets ja selle peegeldus.

Esimene 10 km

2011-09-11T23:54:00.004+03:00

Kahtlesin 31. augusti õhtul kuni viimse hetkeni kas registreerida või mitte. Lõpuks sai siiski otsustatud õigesti - registreerida. 10 km - minu jaoks nii pikk maa. Selle aasta jooksurekord pikkuse mõttes püsis 7 km ehk Maijooksu ja eelmise pühapäeva õhtuse treeningu (ka ligi 7 km) juures. Üleüldse kui rääkida jooksmisest ning rogainid (mis peamiselt ikkagi kõndimise üritused) välja jätta, siis olen elus ainult ühe korra üle 7 km jooksuraja ette võtnud (see 15 km eelmisel sügisel, mille kahe tunniga läbisime).

Nii, taust räägitud (noh, et oleks aru saada, et 10 km on minu jaoks päris pikk), siis võiks öelda, et elamused olid ikka võimsad. Seisad stardikoridoris ning kuulad: "kokku on siin hetkel 14 500 inimest..." Väga lahe tunne oli. Tehti laineid ja kisati... oldi rõõmsad ja nauditi päikest. Väga-väga super tunne.

Hommikul tõusin 8:30, et käia linnas oma kiibil ja stardinumbril järel.

Tagasijõudes hommikupuder metsmaasikatoormoosiga ja umbes 11 ajal hakkasin otsima riideid, mida selga panna - iga minutiga muutusid riided õhemaks. Vedas. Sest lõpuks jäid ikkagi veidike liiga paksud.
Määrisin põlved FastumGeliga, kiibistasin botase, panin numbri peale ja valmis trollipeale minema.

Oma koht kuskil kõige viimases stardigrupis leitud, trügisin vähemalt sealgi nii ette kui sai ning 13:30 olin stardiks igati valmis. Esimesed 7 km olid elumõnusaim jooks hea enesetunde, päikese ja enda kohta vägagi normaalse tempoga.
Viimased 3 km? Huhhh...
Ei, ma ei jäänud endaga rahule, et lõppu joosta eriti ei jaksanud.
Ei, ma ei jäänud ajaga ka rahule (see oli muideks 1 h ja 13 min, oleksin tahtnud alla 1:10).
Aga üritusega jäin küll nii väga rahule ja järgmine aasta ei kahtle enam registreerimisega 31. augustini!

PS. Pilt pärit spordiportaalist ning mina olen täpselt keskel :-)

Tänapäev on aeguv tulevik

2011-09-11T23:15:00.004+03:00

... enda peast sa lase minevik

Vahepeal olen peaaegu hakanud tunnistama sügise olemasolu, kuid laupäeviti kodus ikka ei püsi. Kuna õppida oli väga-väga vaja, siis sõitsin lihtsalt seekord üksinda. Haanjasse. Noh, üksinda ma sinna päris ei sõitnud tegelikult - nimelt võtsin lausa 2 korda hääletaja peale. Esimese neiu lubasin autopeale Tallinna lennujaama juurest ja viisin Põltsamaale. Tegemist oli disaineriks pürgiva esimese kursuse tüdrukuga, kellega juttu jätkus kogu sõiduks. Mul isegi kurk valutas pärast nii paljust rääkimisest :-) Reisimine, Eesti kaubandus, Kreeka, Eestist ära kolimine, vabatahtlikute töö jne. Kõik see sai pikalt ja põhjalikult läbi arutatud.
Peale Tartu Lõunakeskust aga leidsin ühe teise tüdruku, kes Võru juurde soovis saada ning Kunstiülikoolis multikate tegemist õpib.

Niimoodi ma siis saabusingi alles 9 ajal pimeduses Haanjasse ning õhtul õppimisest enam midagi välja ei tulnud (sõime hoopis virsikujogurtist tehtud maitsvaid pannkooke metsmaasikatega).

Magasin öösel hirmus hästi ning ärkasin hommikul 9 ajal - pudrule ja õppima. Õue ja õppima. Õunu sööma ja õppima. Nii see päev läks. Oh kui kahju oli juba 5 ajal hakata asju pakkima - auto õunu, lilli ja piparmünti täis korjata ning Tallinna poole juba sõita. Aga kuna pühapäeval ootas ees sügisjooks, siis pidi seda ikkagi tegema.

Kõlama jäid sõnad olen siin nii õnnelik.

Spinat ja hoidised

2011-09-06T21:02:00.010+03:00

Vahepeal siis natuke köögitegemistest kah. Kuna korjasin suure kotitäie spinatit, siis meenutasin häid Kreeka spinati-pirukaid ning otsustasin ise ka ühte proovida. Valisin välja üpris lihtsa juustuse spinati-fetapiruka, mille tegemine käis nii (nami-nami retseptikogust):

Põhi:
100 g võid
50 g riivitud juustu
2 dl nisujahu
0.5 dl külma vett
Spinati-fetatäidis:
250 g värsket spinatit
200 g fetajuustu
100 g riivitud juustu
2 dl 10% rõõska koort
3 muna

Valmistamine:
Kuumuta spinati lehed vähese veega, kuni lehed "kokku kukuvad". Jahuta kiiresti külma vee all, nõruta ja tükelda.
Valmista põhi, suru tainas pirukavormi põhjale ja servadele. (Võimaluse korral lase pirukatainal külmkapis veidi taheneda.) Eelküpseta põhja 200kraadises ahjus umbes 10 minutit.
Sega täidiseained. Tõsta täidis eelküpsetatud pirukapõhjale ning küpseta veel umbes 20 minutit, kuni pirukas on pealt kuldne ja täidis on hüübinud.

Mul ei õnnestunud leida õiget fetat, aga muidu tuli tulemus igati hea. Eriti veiniga :-)

Peale pohlade korjamist valmistasin oma elu esimese moosi. Selle lihtsusest vaimustunud, olen nüüd võimaluse piirides (üliväike külmkapp) veel mõningaid hoidiseid proovinud:
Pohla-õunamoos - sobib nii musta tee, liha kui ka pudruga!
Punasesõstra-kaneeli moos - superhea
Mustikamoos - liiga vedel :(
Ploomimoos rummiga - nämm, magusalt hea... üllatusin kuna ei oodanud tegelikult ploomimoosilt palju.
Sibula-tomatisalat - pipraselt hea

Ehk siis päris edukad kokkamised olnud :-)

Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt...

2011-09-05T14:17:00.005+03:00

käib Läänemere rannale
ja Munamäe metsalt, murult
käib lahke Soome lahele?

Keeldusin tunnistamast, et suvi on läbi ning organiseerisin veel ühe vahva laupäeva. Olen juba mitu suve igatsenud nii väga ka Peipsi ääres ära käia jälle, kuid kuidagi pole õnnestunud. Nüüd siis mõeldud-tehtud. Laupäeval kell 10 start-läks-nüüd! Inimesed autole korjatud, Statoilist läbi käidud uhasimegi Rakvere poole, kust leidsime 17 kraadi ja päikese. Superluks.
Mustveele lähenedes sai proovitud mitmeid põnevaid varem läbimata teid ning paduvihma saime ka, aga kohale jõudes ootas taas päike. Või pigem Mustveest välja sõites...
Mustvees jäi meie saagiks - Siig, Angerjas, Latikas. Ja üks abistatud vanapaar, kelle auto poisid käima aitasid. Edasi viis tee Kauksi poole...
Kohale jõudes tundus kõik nii tuttav, aga samas ka nii ilusalt võõras. Minu arvates on see Peipsi põhjakallas üks Eesti ilusamaid randasid. Meenutas mulle Brasiilia liivarandu. Ega siis polnudki muud kui kalapiknik ja ujuma! Näedsa, sain veel ühe järve oma selle suve järvede loetellu. Ei mäletagi kohe enam palju neid järvi siis kokku on tulnud. Tõenäoliselt igatahes elurekord kolme kuu kohta. Vesi oli selline 17-18 ja väljas sama soe, seega polnudki kuigi raske vette minna. Karastav aga kindlasti :-) Peale ujumist järgnes väike puhkus, suur nali ja pisike mustikakorjamine ning seejärel suund Vasknarva poole.

Vasknarvas polnud ma varem käinud - nii armas koht. Tõeliselt ilusad majad ja hooldatud aiad, Narva jõgi ja palju kalamehi. Üle jõe paistsid ka Venemaa piirpunktid vene lippudega lehvimas. Sain ka elu maitsvavamaid kollaseid ploome - neid võis võtta küll, olid kukkunud teiselepoole aeda :P Kaasa korjata päris siiski ei julgenud :-)

Mulle meeldib puutumata loodus, meeldib olla noor

2011-08-30T11:30:00.008+03:00

Vahepeal on mul kirjutamata jäänud Eesti taasiseseisvuspäev. Või noh, rabas ujumist te juba teate, kuid sel päeval juhtus muudki...
Kõik algas hommikul kell 11 kui asjad vaikselt pakitud hakkasid saama ning auto mulle järgi jõudis. Veel üks peatus ja minek! Kuhu? No ega ei teadnudki ju. Teada oli, et nelja tunni pärast võiksime olla kuskil Suure-Jaani kandis.
Esimene otsus: suuri maanteesid ei taha.
Teine otsus: teatetantsijad vaatame üle.
Kolmas otsus: ee... ei mäleta :-)
Nii juhtuski, et jõudsime õigepea Teatetantsijatele järgi, kus ma autost välja ronisin ja nendega kaasa jooksin (mida kõike pildistamise eesmärgil ka tegema ei pea) ning hiljem veel neid hulganisti teeääres kohtasime ja signaali andsime.

Peningi kaupluse ees teatas minu tark fotoaparaat, et pildistan Peningi mõisa. Müüja, kes tuli välja lootuses meile midagi müüa, vastas minu arupärimise peale, et mõis asub ületee 10 m kaugusel. Nii saigi nähtud esimene vaatamisväärsus - lagunenud maja. Järgmine vaatamisväärsus oli Kiviloo mõis, mis nägi oluliselt mõisalikum välja, kuid lähedale maja katsuma ikkagi ei lubatud.

Seejärel teatas silt tee ääres "LAAT ->" ja mina hüüdsin "SINNA!!!" ja nii leidsime ennast Alavere külalaadalt. Muidugi kell oli selleks ajaks juba lõunas ja millegipärast seal hiliste külalistega ei arvestatud - pakkimine käis täies hoos. Ainuke ostetav asi oli ühe euroga päevalill, kuid mõistusehääled minu kõrval teatasid, et kui ma seda just rummipudelisse ei pane, siis ta ilmselt närtsib autos ära. Nojah, jäin uskuma. Rummipudelist ei raatsinud loobuda.

Järgmine vaatamisväärsus oli pikkkk vaskuss. Seekord ma nii palju ei karjunud kui rästikut nähes. Ja nii me siis jõudsimegi Valgehobusemäe torni tippu, kus ma teatasin, et Eesti on igav. Ühel pool vaade metsale - ilus. Teisel pool vaade metsale - ikka veel päris ilus. Kolmandal pool vaade metsale - no midagi võiks ju veel olla! Neljandal pool vaade metsale - ja kus mäed on?!
Selle viimase väite taustaks ütlen igaks juhuks, et augustis olen Eestis ikka ka palju väga ilusat näinud... Fotod mu blogis seda kindlasti kinnitavad :-)
Igatahes kui olin seal torni tipus torude peal ka ära turninud ja fotosessioon tehtud sai, siis läksime tagasi alla ning kimasime edasi. Lähedal asuva järve äärde, sest olin ju deklareerinud, et tahan ujuda. Esimene kokkupuude veega polnud paljutõotav, kuid peale minutilist mõtlemist oli otsus kindel - mina igatahes lähen! Oi kui hea pärast olla oli. Värske ja mõnus.

Pidime murdma oma esimest otsust ja kasutama siiski suuri maanteesid, et sõita Paidesse, sest see tundus mõistlikum koht grill-liha ostmiseks kui külapoed (mmm... need keefirišašlõkid). Sealt ostsin ka 2 sibulat, sest kessee suvel ikka Selveri mitte-Eesti sibulaid tahab. Ja plaan oli õhtul kukeseeni korjata.

Enne sihtpunkti jõudmist tuli veel üks peatus. Nimelt olin öelnud, et kui tee-äärde jääb valge hobune, siis soovin pildistamispeatust. Päris valge polnud, kuid selline ilus hele ikkagi. Ja pealegi, nii kui peatusime ja pildistama hakkasin, tulid kõik hobused kaugelt ära meie juurde. Kahjuks polnud kaasas ei leiba ega suhkrutükki ja kui neile arbuusi pakkumisest rääkisime, siis tegid hobused ikka kohe väga nördinud häält. Jätsime arbuusi endale ja rallisime edasi.

Kohale jõudes väike grill ja tšill ja lohelennutamine (jah, meie Katiga puhusime nii tugevalt, et lohe tõusis lendu) ning seejärel suund metsa.
Hüpassaare rabas on ca 5-6 km laudtee rabamatk, mida me ühe korra talvel juba oleme üritanud läbida. See kord olime oluliselt kiiremad ning ära ei eksinud. Tegime ainult 2 peatust, et mina rabas ujuda saaksin ning nautisime kauneid vaateid (no vahel see Eestimaa ikka ilus ka). Ahjaa, lambaid nägime ka. Jooksime neil Katiga järel ja ajasime teise aia äärde. Mulle jäi küll mulje, et lambakarjuse elu võib päris lihtne olla. Isegi kui Kati ilusti lammast palus: "Tule siia, tahan sulle ainult pai teha" jooksis ta minema. Rumal loom tõesti.

Ja et sellest kõigest veel piisavalt polnud, sõitsime järgmisesse metsa, kust sain kõige paremaid ja mahlasemaid mustikaid, mis kunagi saanud olen ja ämbritäie kukeseeni, mida sõin kogu järgneva nädala. Mulle jäi küll arusaamatuks mis inimesed seal läheduses elavad, et mets nii palju häid mustikaid täis saab olla.

Õhtune saun, kook ja Tallinna tagasisõit, et jõuda keskööks laululava juurde ning saada osa viimasest 10-st minutist "Vabaduse Laul" üritusest. Ikkagi nägime Islandi presidendi tervituse ja ilutulestiku ära. Palju õnne, Eesti ja aitäh ilusa päeva eest.

Pohlad ja seened

2011-08-28T22:07:00.006+03:00

Veel üks esimeste kordade päev - käisin elus esimest korda pohlal ning tegin elus esimest korda kotlette, kisselli ja moosi. Ehk päev metsas ja õhtu köögis. Olin hommikul juba 8 ajal üleval, et süüa, koristada, asjad pakkida ja kell 10 metsa poole sõitma hakata. Plaanis korjata - mustikaid, seeni ja pohli. Pohladega oli mul üldse esmakordne kokkupuude (v.a. poest ostetud pohlamoos verivorstidele ja musta tee sisse), kuid google otsing näitas, et neist saab teha nii mõndagi.
Metsas on ikka nii mõnus õhk - värskelt seenelõhnaline ja marjahõnguline. Seentega meil täna suurt edu polnud - leidsime ainult natuke männiriisikaid (pilvikuid ka, aga me ei teadnud, et need on pilvikud ja jätsime metsa), aga mustikakoha leidsime väga laheda. Kuna mul mustikakorjamise ämber oli pisike, siis pidin nii korjama, et täitumisohu korral istusin kännule maha ja sõin jälle pooled korjatud mustikad ära - mis nii viga. Siiski jäi neid piisavalt, et õhtul elus esimest korda kisselli teha :)

Retsept nami-nami lehelt:
7 dl vett
4 dl mustikaid
0.5 dl suhkrut
2 sl kartulitärklist
1 dl vett
veidi vanilliekstrakti soovi korral

Valmistamine:
Sega potis vesi, mustikad ja suhkur. Keeda umbes 10 minutit, tõsta pott tulelt.
Sega kartulitärklis vähese veega, kalla see peene nirena pidevalt segades supi sisse. Kuumuta keemiseni.

Pohladest plaanisin algselt kooki teha, kuid sobiva retsepti puudumisel, mille järgi just täna isu oleks, otsustasin hakk-kotletide ja õuna-pohlamoosi kasuks. Hakk-kotletid pohladega samuti nami-nami lehelt:
1 dl riivsaia
200 g hapukoort
450 g hakkliha
1 tl kanget sinepit
0.5 tl soola
purustatud musta pipart
1 dl värskeid pohli
/*mina lisasin ka ühe sibula*/

Valmistamine:
Sega kausis riivsai ja hapukoor ning lase 10 minutit paisuda. Sega juurde hakkliha, sinep, sibul, sool ja pipar ning sega ühtlaseks. Viimasena sega õrnalt juurde pohlad.
Vormi märgade kätega suuremad või väiksemad hakk-kotletid, suru lamedaks ning prae kuumal pannil õlis mõlemalt poolt kuldpruuniks.

Ja kõige lõpuks valmis ka purgitäis minu elu esimest moosi :-) Maitsta pole veel saanud...

Olgu jääv meile päike

2011-08-28T08:23:00.004+03:00

Tähistaevas ja päikesepaiste. Reedel veidike enne südaööd saabusime Järva-Jaani ning järgnevad kakspooltundi istusime soojas suveöös tähistaeva all õues. Sellist luksuslikku võimalust ju lihtsalt pidi ära kasutama - linnud laulsid, tirtsud siristasid ning tähed taevas vilkusid. Olime juba ühe tähe ufoks tembeldanud, mis eriti tugevalt vireles ja heledust muutis kui L lõpuks tõe avaldas ja välja ütles, et tegelikult võib ju taevas pilvi ka olla.
Hommikul ei suutnud ma kaua voodis olla, sest isegi kardinatega akna tagant oli näha, et päike paistab. Kähku õue ja peenrale sibulat, kurki, salatit korjama, et teistele ärkamisajaks hommikusöök valmis teha. Oi kuidas mulle meeldivad need hommikused peenrad ja päikeselised hommikusöögid õrnalt märjal murul.
Mis edasi? Arvestades et tegemist on tõenäoliselt viimase sooja Eestimaa suve nädalavahetusega, siis oli vastus lihtne - UJUMA. Nii, võtsime ette Järva-Jaani järve, kus peale pisikest päikese käes lebotamist järvevee ikka ära proovisime. Noh, jahe, aga mõnus värskendav. Selline 18 kraadi.
Seejärel suund Kõrvemaa poole. Metsa. Metsas leidsime - palju pohli, natuke mustikaid, palju seeni, mida me ei tundnud, Soodla jõe silla, ilusa vaatega künka ja veel pohlasid.
Aga et sellest kõigest veel ei piisanud, siis tuli Tallinnasse jõudes veel ikkagi merevesi ka ära proovida - minu imelühikesse sellesuve Eesti meresujumiste loetellu lisandus Kakumäe. Vesi 18 kraadi ja särav õhtupäike. Superluks mõnus oli.

Rabaujumine

2011-08-28T08:15:00.003+03:00

Midagi jälle kategooriase "Esimene kord". Nimelt käisin eelmisel laupäeval elus esimest korda rabas ujumas ning kui juba ette võtsin, siis tegin seda kohe kaks korda. Jah, ülepeavees :P Aga väga mõnus puhas vesi oli. Värskendav kah.
Tegemist Hüpassaare rabaga.

Minu Vabadus

2011-08-25T14:27:00.002+03:00

Eile toimus kaunis taaskohtumine peale 35 piinarikast päeva.
Minu Prantsuse Kallike ja mina saime jälle kokku. Ristisin ta ümber - "Minu Vabadus" :-)

Nii palju head

2011-08-22T18:57:00.004+03:00

Kuidagi juhtus nii, et viimasel nädalal olen saanud nii tohutult palju häid sööke. Näiteks:
- kalamarja
- ülihead värskelt Hiiumaalt toodud lesta
- värskete mustsõstardega minu special rummi-küpsisetorti
- keefirimarinaadis šašlõkki
- isetehtud kukeseene-kitsejuustu pirukat
- tuunikala ja lõhega sushit (sellist isetehtud, kus kala oli hästi palju ja muide mulle on hirmsasti meeldima hakanud kui sushi vahele panna Frillice salatit. Annab hea värske krõmpsu maitse, kuid ei varjuta kala maitset)
- värskeid magusaid õunu
- isekorjatud kukeseeni praetult kartuliga pühapäeva hommikusöögiks

Ja kõige lõpetuseks sai veel eile õhtul tõeliselt head hispaania toorsinki (Stockmanist pärit) meloniga ning tegin elus esimest korda ise muffineid. Väga maitsvad apelsinimuffinid tulid. Aitäh E'le retsepti eest!

Et sellest kõigest veel ei piisanud ja kukeseeni jätkuvalt külmkapis jagub, kokkasin täna (jälle elus esimest korda) kukeseene kastet. Oli jah lihtne! Olin tõeliselt üllatunud kui retsepti lugesin, et selleks on vaja ainult lusikatäis jahu ja natuke piima. Lõpus lisasin veidike hapukoort kah. Nämm.

Vot nii häid asju olen saanud.

Siis ta oli nii meeletult kaunis oo...

2011-08-14T21:48:00.002+03:00

Ilma autota olemine tähendab, et trennis käimine = trenn + jalutuskäik koju (80 senti trollipiletile ju ometi ei raatsi kulutada). Tänane zumba oli küll väga positiivne, aga üldse mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Käisin eile Valge Daami päevadel. Jah, kohe mitmel üritusel seal - HU? kontsertil ja loomulikult etendusel. Tõesti, see etendus on üks parimaid, mis näinud olen. Noh, legendist kaldub pisut eemale, aga väga hästi tehtud.

Haapsalu on jätkuvalt armas ja üldse mitte depressiivne Eesti väikelinn ;-) Sel korral jõudsime Väikese Viigi äärde, luikesid näha, promenaadi ja palju-palju süüa vanaema juures :P

Kuna tekkis küsimus, miks on Haapsalus viik, siis vaatasin wikipediast definitsiooni:
Väike viik on järv Lääne maakonnas Haapsalu linnas. Järve kaldajoone pikkus on 1964 m. Tegemist on merest eralduva lahesopiga, mis on kraavidega merega ühenduses.

Aga mis on sõna kuursaal definitsioon?

Täna olen ma päris mureta, mis saab homme nagu väga mind ei huvita ka

2011-08-14T21:40:00.003+03:00

Hanna Liisa Uusmaa laulmas:
Poisid, käed?
kus on käed?
kus on käed?
kus on käed?
Teki peal!

Live'is teda päris lahe vaadata.

Jalutades mööda maailma äärt

2011-08-10T23:48:00.001+03:00

Tallinn.

Armastusega on nii

2011-08-09T23:01:00.001+03:00

Ja mis eest meid ootab,
seda veel ei tea
Tuleb valmis olla,
tänaval sind ründab,
või ehk kusagil veel,
armudeemon inglinäol

Armastusega on nii,
plaane pidada ei saa
Ootama me ometi ei jää

No kuhu jooksed taas,

2011-08-07T21:49:00.005+03:00

teist elu sa ei saa!

Täna pildistasin jälle Eestimaad. Selline kurg jäi kaamera ette...

Montserrat

2011-08-06T17:47:00.003+03:00

Peale ma-ei-tea-mitmendat Barcelona külastust sai nüüd lõpuks Montserrat mägi ka vallutatud. Varem olime seda ainult autoga alt sõites näinud.
Lahe koht, sinna tasub minna ikka terveks päevaks ja mitmeid lahedaid matkaradasid läbi teha.

Kuna meie jõudsime alles 7 ajal õhtul, siis funicular jäi proovimata ja matkasime ainult ristini, kust avanes küll vapustav vaade. Kusjuures klooster ise jättis samuti armsa mulje. Selline südamlik. Õhtul minemise eelis oli kindlasti vähene turistide arv.

Butterfly Lounge

2011-08-06T10:42:00.003+03:00

Sinna tasub minna. Armas koht, kuid istekohad tuleks enne reserveerida. Kokteilid ja söögid nägid väga head välja, kuid eile piirdusime väikese caipirinhaga, sest esialgu tundus, et üldse istekohta ei saa.
Noh, üleüldse on reede õhtuti heades kohtades istekohtadega probleeme - kolmest kohast üheski ei tahetud neid jagada :D Komeedi katusekohvikus lamamistoolid olid aga siiski päris mugavad.

Oleme esmaspäevast saadik imestanud, et miks peaksid turistid Tallinnasse tulema. Eile õhtul vanalinnas jalutades tekkis tunne, et no päris kena ju. Teeks isegi pilti kui fotokas oleks.

Alhambra...

2011-08-04T15:37:00.006+03:00

... see millest kõik alguse sai. Lehitsesin kevadel kodus reisiraamatuid ja leidsin, et Hispaanias on selline kaunis koht, kus ma veel käinud pole. Nii muutuski see üheks puhkuse variandiks ning teiste poolthääle saades olid ühel päeval piletid ostetud.

Reisi kolmandal päeval ehk mägimatkal õnnestus meil lõpuks telefoni teel piletid ära broneerida ning nii me sinna sellel ilusal neljapäeval jõudsimegi. Saime piletid 14-20 ehk pärastlõunasel ajal ning palee külastuse kell 19:00 (sinna lastakse igal pooltunnil ca 450 inimest sisse ja neid pileteid tasub ikka mitu päeva ette osta - veider).

Alustasime jalutamist kõige kaunimatest aedadest, mis ma vist näinud olen. Lilled, purskkaevud, rohelised põõsad, mis labürinte moodustasid jne. Natukene juttu selle kohta wikipediast ka: The Palacio de Generalife (Architect's Garden) was the summer palace and country estate of the Nasrid Emirs (Kings) of the Emirate of Granada. The Generalife is one of the oldest surviving Moorish gardens.

3 tundi ja 1 jäätis hiljem istusime pinkidel ning ootasime oma kella 7-st Nasrid Palaces külastusaega. Pidime kohe seinale risti tegema, sest jõudsime 450 inimeselisse järjekorda esikümnes :P Tähendas muidugi pooletunnist ootamist, kuid see- eest oli paleede külastus rahulikum ja vähem rahvastatum.
Infot Alhmbra kodulehelt: Complex of palaces, the residence of the kings of Granada. Its construction was started by the founder of the dynasty, Alhamar, in the thirteenth century, although the buildings that have survived to our time date mainly from the fourteenth century. The walls of these palaces enclose the refinement and the delicateness of the last Hispano-Arab governors of Al Andalus, the Nasrids.
Pildil: El mirador de Lindaraja

Külastage kindlasti ja varuge selleks ikka 4-5 tundi! Kahjuks jäi Granada ise meil sel korral nägemata, sest ootas ees sõit läbi kõrgete mägede hotelli ning seal mõnus kolmekäiguline õhtusöök (mmm... see sink meloniga ja need veinid... nauding).

Mojito King

2011-08-04T14:54:00.004+03:00

Viimasel õhtul Morairas oli meil Gerliga üks kindel eesmärk - tahame Mojitot! Tahtsime ja saime ka, kaks tükki isegi. Pärast oli ainult kõva ralli hotellituppa ja vaidlus, kes enne WC-sse saab. Muidu oli igati tore viimane õhtu :-)

Või noh, eelviimane, sest järgmise olime küll hotellita, kuid siiski käisime veel Barcelonas ka õhtust söömas.

KüLm

2011-08-01T20:53:00.001+03:00

Kui tulla hommikul Hispaania lennukilt ja minna siis õhtul Männiku karjääri ujuma (ühtlasi jälle üks uus koht sellel suvel), siis tulemus on pildil näha. KÜLM.

Siesta

2011-07-31T17:28:00.004+03:00

Nüüd võib ametlikult öelda, et oleme Hispaania režiimi sisse elanud. Tapas ja vein kella kolme ajal, siesta peale seda ja õhtusöök kell 10-11 õhtul tunduvad juba igati normaalsed.

Hommikul käisime Moraira linnaga tutvumas ja randa otsimas (ähvardas isegi vihma sadama hakata aga pärast oli hoopis kõrvetav päike). Leidsime muide väga ilusa liivaranna (no mõned kannatamatud käisid enne liivaranda olevas mudaaugus ka ujumas :P).

Õhtupoolikul uitasime mägiteedel ning lähistel asuvates randades - Javea ning Denia... Esimeses neist leidsime kiviranna ja lapsed ämbritega aukudest kalakesi otsimas ning teises ilusad hispaania mehed võrkpalli mängimas...

Uno dos tres quatro

2011-07-30T20:46:00.003+03:00

Sõitsime õhtuse rannatiiru ning jõudsime välja Denia küla randa. Seni kuni poisid ujumas käisid, vaatasid tüdrukud kuidas Hispaania mehed võrkpalli mängisid.

See oli jällegi üks kasulik õppetund, sest punktide lugemisega said numbrid ühest kümneni hispaania keeles lõpuks minulgi selgeks:
uno, dos, tres, quatro, cinco, seis, siete, ocho, nueve, dias

1847

2011-07-30T20:39:00.004+03:00

Et ma igakord Hispaanias M-le sõnumit ei peaks saatma, et mis nimeline see parim sherry on, siis jäädvustan blogisse pildi sellest. Ostsime poe nendest tühjaks :-)

Estaba buenisimo

2011-07-30T02:39:00.005+03:00

Täna autos õppisin (kõik üliolulised sõnad):
la cuenta - arve (nad ei mõista sõna tšekk)
de nada - pole tänu väärt
la carta - menüü
estaba buenisimo - maitses väga hästi

Elame nüüd väikse mereäärse linna Moreira lähedal. Kuna tegime peatuseid tee-äärsetes randades ja supermarketites, siis jõudsime alles õhtul ning ainus tutvumine oli hotelli lähedal asuva söögikohaga. No heast söögist ei saa üle ega ümber Hispaanias. 9.80 EURi eest saad süüa nii palju mereande kui suudad! Ja ma ei suutnud mitte vähe - esimene taldrikutäis eelroad (krevetid, rannakarbid, muna, sushi jms). Teine taldrikutäis praad ehk mõnusad nuudlid krevettide ning maitsvates kastmetes lihadega. Kolmas taldrikutäis enda poolt komplekteeritud wok - krevetid, vähid, kalmaarid, sibul, seened. Onu värskelt tegi letiääres. Ja krevetid olid ikka hiiglaslikud!

Muidugi ei saanud lõpus veel ka melonit ja ananassi võtmata jätta. ;-)

No tõesti, söö ennast hulluks, aga nii tohutult hea oli!

Puesta de sol

2011-07-29T03:19:00.004+03:00

Parimad elamused kipuvad alati ootamatult tulema, nii ka täna. Kiirustasime Granadast hotelli õhtusöögile ning valisime tee, mis oleks võimalikult vähe läbi mägede, et kiiremini jõuda. Valik osutus aga selliseks, et meie ümber olid 2600 meetri kõrgused mäetipud ja isegi auto endaga käisime üle 2000 meetri kõrgusel ära. Ma ei hakka mitte mainimagi kui kitsas tee oli. Muidugi ilma igasuguste piireteta.

Teepeal olid pidevalt mingid lehma märgid ja naersime, et no kus siin need lehmad kaljude ja kuristiku vahel on. Järgmine hetk jooksis mägikitseke otse meie ees kaljust üles. Polnudki lehmad, kitsed hoopis. Varsti nägime teist veel. Armsad!

Seda kui ilus see tee tegelikult oli, ei jäädvustanud ükski pilt (millegipärast ei tahtnud autojuht sellel kitsal kurvilisel teel suvalises kohas seisma jääda), kuid päikeseloojang sai siiski ka fotoaparaadiga tabatud :-) Seda ligi 2000 meetri kõrgusel.

Vino de casa, por favor

2011-07-29T03:07:00.004+03:00

Blanco!

Ei saa öelda, et hispaania keelt ei oskaks, igapäevaga tuleb mõni uus oluline väljend juurde. Majaveini küsime nüüd igatahes vabalt :-)

Oleme siin mägedes, Sierra Nevada rahvuspargis veetnud juba ligi 3 päeva ning hommikul on aeg lahkuda. Viimast korda supleme mägedevaatega basseinis ning naudime meie mikromootoriga autoga mägiteid.

Siia jõuda pole lihtne ning tundub, et oleme siin pigem Hispaania siseturismi piirkonnas, seega on eriti põnev. Inglise keelt ei sõnagi. Hotelli nimi on La Posada De Ahlam ning asub mõni km Fondón külast. Reklaamitakse teda rohkem restoranina, seega tegime täna siin ka ühe korraliku kohaliku õhtusöögi:

1 tund aega, 2 liitrit veini, 3 käiku sööki, 4 ühesugust toitu igal käigul (keegi pidi alati erinema), 5 inimest
Super! See toores sink siin on nii meeletult hea... Kala ja vein muidugi ka ;-)

Muchas moscas

2011-07-28T11:44:00.005+03:00

Õppetund kogu eluks - kui teile öeldakse "muchas moscas", siis olge nõus teise lauda istuma :-)

Ehk siis teisel päeval sõitsime hommikul Alicante linnast minema ning otsustasime peatuseid teha San Jose kandis. Seal siis ka meie esimene korralik lõunasöök. Kogemata valisime välja restorani, mida on Lonely Planet'is nimetatud linna parimaks söögikohaks. Muidugi ütles LP ka, et jätke risoto vahele, kuid meie olime ikkagi juba mereanni risoto ära tellinud. Hea, et seda tegime! See oli ikka superlahe. Maitses hästi ja välja nägi veel paremini. Mereandidega poldud just kokku ka hoitud. Ja sinna kõrvale 10 eurone majavein (pudeli hind!), mis sobis ideaalselt.

Nende kärbestega oli jah see lugu, et kelnerid üritasid meid hoiatada ja saime isegi aru, et jutt kärbestest, aga vaatasime ringi ja mõtlesime, et oh mis need kaks kärbest teevad, oleme ju eestlased ja harjunud.
Nojah, kui toit lauda toodi, siis sai kahest kakssada või midagi sellist :-) Ometi ei lasknud me nendel oma lõunat häirida.

Kõht täis, siis väike siesta kohalikus liivarannas.

Senda en mal estado ehk keelatud matkaraja matk

2011-07-28T02:13:00.011+03:00

36 kraadi sooja
3 h ja 52 min
10,46 km
1180 m kõrgeim punkt
950 m madalaim punkt
Rosmariini lõhn

Kõik muu oleks lihtne, kuid see 36 kraadi selle juures...
Ehk siis otsustasime läbida kohaliku matkaraja. Valisime muidugi välja sellise, mida enam ei eksisteeri (pärast saime aru miks), mis tähendas, et juba alguspunkti otsimine oli lõbus. Siiski väiksese abiküsimisega seal me olime ja nii me internetist leitud kirjelduse järgi liikusime. Alguses muudkui üles ja siis ohh ja ahh mis vaated ja seejärel pime tunnel, kus mõnede telefonid siis taskulambiks olid.
Lõpuks jõudsime orgu ja joa juurde - seal sai ennast külma veega värskendada.

Muidugi sai tehtud veel ka muid tegevusi. Näiteks kui lõpuks telefoni levi tekkis, siis broneerisime keset metsa Alhambra pileteid öeldes tähthaaval Gerli nime ja krediitkaardi numbrit.

Noh ja parem ning vasak polnud ka rajakirjeldajal päris paigas, seega aegaajalt tuli mõelda, et mida ta nüüd TEGELIKULT mõtleb.

Aga kõige lõbusamad olid ikka kohad, kus tee puudus. Näiteks wooden bridge'i kohta nägime ainult kohta, kuhu sild kunagi kinnitatud oli. Ja lõpus asfaldi asemel leidsime lagunenud betoonblokid ning langenud puud. Eks ronisime siis mööda jõeäärseid kivisid.

Matk lõppes veel kitsekeste nägemisega. Või misiganes loomad need ka polnud :-)

Kõik see toimus ühe väikse küla Laujar de Andarax läheduses. Tegemist on piirkonna tundud veinitootmiskülaga. Õnneks taipasime ka meie peale matka seal õhtusöök teha - ikka kohaliku kala ja veiniga. Muide siin pole kerge 5-6 vahel süüa saada - ikka öösel süüakse ju! Veidrad inimesed.

Vana-Tallinn jogurtiga

2011-07-28T02:05:00.003+03:00

Midagi uut, kas pole? Inimesed on ikka leiukad. Eriti kui õhtul mägede vahel majakese rõdul istudes alkoholi isu peal on.
Nimelt oleme siin lõunasöökide kõrvale häid kohalikke valgeid veine saanud ja seega otsustasime täna õhtuks ise ka poest Sangriale vahelduseks hoopis veini osta. Vein tungraua abiga avatud, tuli välja, et midagi nii hullu pole nagu varem saanudki. Esimest korda läks alkohol äraviskamisele.

Meenus siis selle peale: meil on ju Vana Tallinn! Soojalt. Piima pole, millega lahjendada. Jogurt oli. Proovime! Ja uskuge või mitte, kuid väga hea oli :-)

Minu esimene metslooma pilt

2011-07-28T02:01:00.003+03:00

Kohalikud metsloomad. Kaugelt tundusid nagu kitsed, kuid lähedamalt uurides ei ole enam selles kindel. Igatahes jalutasid meile mägedes vastu terve perega :-)

Te sõidate lubatust kiiremini

2011-07-26T09:53:00.006+03:00

Hispaania kiirteed. Läbisime 600 km ja maksime maksu 50 EUR. JUBE! Lisaks kohtusime rääkiva bensiiniautomaadiga ja mitte-inglise-keel-rääkivate Tarragona söögikohtade omanikega. Aga vähemalt virsikud, nektariinid ja banaanid olid küll mõnusalt odavad.

Kuid tegelikult hakkas reis harivalt juba lennukis - tegin oma elu esimese tutvuse Angry Birds mänguga. :)

"Te sõidate lubatust kiiremini" ütles meie tark seade küll teisel päeval oluliselt rohkem kui esimesel.

Kallis, kõik on täpselt nii, kui peab

2011-07-25T01:00:00.003+03:00

Järvede suvi sai täiendust: suve üheteistkümnes ujumine toimus Paunküla veehoidlas. Taaskord üks kohustuslik koht igal suvel :)
Selle nädalavahetuse läbisõit - 780 km :P
Ujumisi - 3
Saunatamisi - 1
Marju - nii palju kui jaksasin.

Vitamiinid tulevad :)

I want to break free

2011-07-23T01:12:00.003+03:00

Viimased 36 h on olnud nii tohutult ilusad. See on natuke veider, arvestades, et tingimused olid - vihmane Viin ja päev lennujaamades, kuid nii see välja kukkus...
Kõigepealt veiniõhtu nii armsate inimeste kodus. PS vaadake kui lahe veinipudel! Ilus vaadata kohe.
Seejärel mõnus raamatulugemine lennukis, lõuna Helsingis Itaalia restoranis siidri ja jäätisega ning kõige lõpuks peale kojujõudmist kohe Vääna-Jõesuusse sõit, kus nautisin nii sõitmist, merelainetes möllamist kui ka jutustamist. Lihtsalt väga-väga lahe. Olen hirmus õnnelik. :-)

Wiener Schnitzel ja Sachertorte

2011-07-21T12:13:00.003+03:00

Schnitzel is a traditional Austrian dish made with boneless meat thinned with a mallet, coated in breadcrumbs and fried. It is a popular part of Viennese and Austrian cuisine. In Austria the dish, called Wiener Schnitzel (Viennese Schnitzel), is traditionally garnished with a lemon slice and either potato salad or potatoes with parsley and butter. Although the traditional Wiener Schnitzel is made of veal, it is now often made of pork. Proovitud! Ühes väga armsas Viini restoranis koos toorveini ja marineeritud kukeseentega. Nämm :-)

Teine kuulus kohalik söök:
Sachertorte is a chocolate cake, invented by Franz Sacher in 1832 for Klemens Wenzel von Metternich in Vienna, Austria. It is one of the most famous Viennese culinary specialties. The Original Sachertorte is only made in Vienna and Salzburg, and is shipped from both locations.

Aga mina sõin magustoiduks hoopis struudlit, mis on samuti väga populaarne siin (polnud küll õunastruudel, mis on kõige tuntum, oli kohupiimaga hoopis) :-)
<- retseptid

Schloss Schönbrunn

2011-07-21T11:49:00.004+03:00

Sain nüüd aru, miks blogimine ja digipildid head on. Aitavad mälus hoida asju palju paremini! Nimelt käisin viimati Viinis umbes täpselt 10 aastat tagasi augustis ning kui seekord siia saabusin, siis ei mäletanud midagi kus käinud olin. Esimene tuttav hetk oli Eesti saatkonna juures ja järgmine kuldse viiuldaja kuju juures.

Kõige naljakam oli see, kui terve Schönbrunni lossi aiad läbi jalutasin ja siis viimases roosiaias aru sain, et vot siin ma olen ikkagi käinud juba. :-)

"The former summer residence of the imperial Habsburg family remains today as a magnificent palace with splendid Baroque gardens and the world's oldest zoo. It attracts some 110 000 visitors a year." ütleb TOP 10 Vienna Schloss Schönbrunni kohta.

Võimsad aiad olid seal tõesti!

Sushivalik Wine Librarylt

2011-07-18T22:20:00.004+03:00

Üks eriti õnnestunud cherry.ee ost. Jube maitsev sushi hästi palju värske ja hea kalaga (tuunikala makid, lõhe ja kreveti nigirid).

Kõrvale joogiks Caldirola Soave DOC Garganega 100% ning huvitav jaapani ploomivein.

Lisaks istud Raekojaplatsi välikohvikus nagu turist :-)

Meri - tehtud

2011-07-18T20:26:00.001+03:00

Aega võttis, aga asja sai. Lõpuks ometi siis suve esimene ujumine ka meres tehtud. Koht - Pirita rand. Vesi 17 kraadi, õhk 25 kraadi. Mõnus oli!

Ja Miriam on märkamatult 11 kuuseks saanud :-)

Merel puhumas on tuuled, tuuled need on trotsi täis

2011-07-17T14:36:00.005+03:00

Mulle nii meeletult meeldib merekohin. Eile see oli hästi kõva ka, sest puhus tugev tuul. Ei raatsinud isegi uneaja saabudes lahkuda rannast :-)
Jah, mere lähedal elada on minu jaoks väga oluline. Meri suhtleb. Rahustab. Teeb rõõmsaks.

Aga mulle veel meeldib suvel värske Eesti toit. Üldjuhul ma kartulit ei söö - ise ei keeda peaaegu kunagi ja söögikohtades eelistan tatart. Kuid on üks aeg, mil kartul on tohutult hea - need noored väiksed kartulid, mida siis keedetuna koos koorega ja või, soola ning tilliga süüa saab! Täna tegin veel kõrvale kodujuustu-tomati-sibula salati ka ning forelli saia. Superluks lõuna. Magustoiduks tulevad maasikad-mustikad kohupiima ja vahukoorega ;-)

Selline toit annab nii palju vitamiine ja energiat, aga ikkagi ebaõiglane, et seda saab nii vähe aega aastas. Juba ongi tõenäoliselt viimased maasikad.

Kruzenshtern

2011-07-17T01:49:00.002+03:00

Käinud läbi maailma!

Öös on julgus võtta riske

2011-07-13T09:55:00.004+03:00

Öised lauamängud, päike, palju murakaid, grill&chill, liivaskulptuurid. Jah, just sellised olid eelmise nädalavahetuse märksõnad kui järjekordselt ühe Haanjasse sõidu ette võtsime. Laupäev algas Võru turu külastamisega, kust ma veel hulgi maasikaid kokku ostsin ning tädi 13 kg murakaid sai, mille puhastamisega pärast usinalt tegelesime. Muidugi mahtus veel päikselisse hommikusse suplus Tuuljärves ning väike äike (s.t. vihma ei saanud, aga välku nägime küll!) ning pärastlõunal uudistasime liivaskulptuure Võrus Tamula järve ääres.
Sydney ooperimaja lausa koju kätte toodud ;-) Päris lahedalt tehtud, peaks mainima. Üldse oli Tamula rand väga kena ja hästi hoolitsetud. Ilus liivapõhi ja mõnus ujumiskoht ka. Superluks.

Õhtul grill ja chill ja mõnus olemine kuni lõpuks tuppa lauamängude juurde kolisime.

Kord lainetes vallatles pardike noor

2011-07-12T00:14:00.004+03:00

Peale kevadist Soomaa matka tekkis mõte, et hiigelkanuu on ikka üks lahe asi - seltskondlik ja mõnus ning õigepisut ka sportlik ;-) Noh, et võiks ju suvel soojema veega ühe pikema matka ka teha. Nii see sündiski, et otsisime kokku 8 vaprat ja broneerisime nädalavahetuse hiigelkanuuga Alam-Pedjal. Kui ma enne matka veel kahtlesin, et kas see ikka on nii suurt osalusmaksu väärt, siis kohapeal ei kahelnud küll selles enam hetkegi! Soovitan kõikidele loodushuvilistele. Kahepäevaga läbisime umbes 30 km Põltsamaa, Pede ja Emajõel ning lõpetasime Võrtsjärve ääres. Ööbisime Palupõhjal, kus lisaks sääskedevabale majale oli ka väga mõnus saun :-)
Meeldejäävamaid elamusi üritusest:
- saun
- ujumine Emajões (mõnusa vooluga, sai nagu trenažööril ujuda kohapeal)
- kanuu tassimine läbi sääski täis võsa
- kiilid
- õhtune koprate vaatlus (oi kui ilus selge ilm oli ning nägingi kahte kobrast! lahe)
- teise päeva ilus valgete pilvedega taevas
- vesiroosid
- Võrtsjärv
- hea seltskond
- õhtused jutud loomadest
- lauamängud
- hea uni
- Londoni külastus (meie esimene peatuspaik oli nimelt just London Pede jõe ääres)
- Emajõgi koos oma vanajõgedega (kõrkjate vahel aerutamine)
- kõvad istmed kanuus :-) (abiks olid päästevest ja ujumisrätik :P)

Kõrrel end kiigutas kord rohutirts

2011-07-11T18:59:00.002+03:00

Minu pilte seeriast Loodusfotograafia.

Ma pole turist, ma elan siin

2011-07-11T01:12:00.004+03:00

Sellega on nii, et neljapäeval Õllesummeril The Suni kuulates mõtlesin üle hulga aja, et sõnad "tahan näidata kui kaunis on mu maa" (mida ma täiest kõrist loomulikult kaasa karjusin), tõepoolest tundusid ka reaalsed.

Lugesin kevadel üht blogi postitust, kus kirjutati sellest, et mis maa see ikkagi on, kus nii pikalt valitseb pimedus. Võtsin siis ise ka Siiri Sisaski "Mis maa see on" sõnad ette ja no tõesti kord öö sööb ära päeva kestab minu jaoks liiga suure osa aastast!

Vaatamata sellele, et viimased 3 nädalavahetust olen nautinud täiel määral Eestimaa ilu ja päikest (ka pilt on tehtud ühes kauneimas kohas maailmas :P), siis ikkagi valitseb minus suur hirm selle ees, et vaid üks hetk ja taas on käes pimedus. Need kolm kaunist nädalavahetust kulusid selleks, et tasapisi hakata üle saama viimasest talvest. Ei taha nii!!! Tahan rohkem päikest ja värskeid puuvilju ja naeratavaid inimesi!!!

Siit põgeneda võiksin lausa joostes,
Kuid miski hoiab tagasi veel mind.

Olen uhke, et olen eestlane, olen alati olnud. Eriti sain sellest aru USAs, kus mulle meeletult meeldis oma päritolust rääkida. Aga... :-) Samas miks siis ikkagi ei põgene siit?

Järvede suvi

2011-07-11T01:05:00.005+03:00

Tundub, et käsil on järvede suvi. Kui varem olen loetlenud erinevaid mererandasid, siis sel aastal on kogunenud on juba 6 järve (lisaks ka üks jõgi):
- Järva-Jaani järv
- Viljandi järv
- Raku järv
- (vahepeal Emajõgi)
- Võrtsjärv
- Tuuljärv
- Tamula järv

I want it all, and I want it now

2011-07-07T01:00:00.003+03:00

Nii. Check - õllesummer vol1 käidud. Kõvasti ei ütle, aga tegelikult peamiselt siiski 2 Quick Stardi pärast. No oli mul selline lapsepõlv noh. Ikka päris imestan kohe kuidas esimese kahe plaadi lauludest siiani isegi salmiosad sõna sõnalt peas.
Ja neiu mustas kleidis... oi mis meenutusi. Nii kahju, et sel ajal videosid ei tehtud, me esinesime päris palju selle laulu järgi mustades kleitides valge suure rätikuga. Nii mõnedki sammud on tänaseni meeles!
Aga õhtu lõpus üllatas hoopis Killer Queen - päris hea ja võimas. Show must go on...

Meid rahutuks teeb see ootus valgest ööst

2011-07-05T10:52:00.001+03:00

Kui näete mööda Mustamäed ringi liikumas kahtlaseid inimesi traadid käes, siis teadke, et nad ei ole ohtlikud! Nad lihtsalt otsivad veesooni. ;-)

Jah, kõik on kontrolli all ja kõik on jätkuvalt normaalsed!