laupäev, märts 31, 2018

Hõlmad valla longin päikse puiesteel, kõik on jälle nii kui igal kevadel

Madisel matkamas
Reisijuttude vahele ka natuke kodumaist. Täna oli sammuderohkeim päev Eestimaal sellel märtsil. Neid kogunes üle 20 000, millest enamuse moodustas päevane 12,6 kilomeetrine matk Madisel. Omamoodi veider sihtkoha valik, aga miks mitte. Algus oli põnev - kaunis mereäär, heinapallid ja lihaveised. Edasi läks rohkem juba mööda sirget metsateed ja lõpp mööda maanteed. Ilm see-eest oli kaunis päikseline ning seltskond mõnus nagu ikka. Kui juba jutt Eestimaa peale läks, siis ei saa mainimata jätta ka pooleteist nädala tagust Tartus käiku, kus samuti otsustasime sel korral jalgsi liikuda ja linna paremini tundma õppida. Leidsime hipsterliku värvilise maja, mida isegi kohalikud näinud polnud! (pilt allpool)
Aga neljapäeva õhtul viis tee kinno. Filmiks "Punane varblane". Esimesed 15 minutit vaatasin küll mõistmatute silmadega oma kõrval istuvale inimesele otsa, et miks selline filmivalik. Kuid siis tuli pööre ja läks põnevaks. Lausa nii põnevaks, et 30 minutit enne filmi lõppu keeldusin kiirelt WC-s käimast, kuigi keha seda tungivalt nõudis. Piinamise stseenid olid muidugi jõhkrad, need mulle ei meeldinud ja minu meelest oleks saanud mõtte edasi anda ka ilma neid näitamata, kuid muus osas mõtlemapanev ning kaasahaarav ja omade puäntidega film. 

Trühvel
Mõni sõna toidumaailmast. Kevadisest ametlikust restoraninädalast ma osa ei võtnud, kuid sellest järgmine nädal kujunes ise hoopis vastavaks. Teisipäeval käisime kliendiga restoranis Trühvel õhtusööki nautimas ning reedel sünnipäeval Argentiina restoranis. Seal viimases oli parim t-bone, mis ma kunagi saanud olen ja lammas maitses samuti suurepäraselt. Trühvel üllatas mind samuti positiivselt, kuid ükski toit otseselt meelde ei jäänud. Samas, mu sealsed ootused olid väga madalad. Üks meeldejäävamaid hea-söögi-elamusi on viimasel ajal olnud Tokumaru lõhe-avokaado-don. Ma ei oska öelda, mis seal nii erilist oli, kuid see tekitas sõltuvust. Ning nüüd viimane uudis toidu valdkonnast - ma täitsin ühe oma uusaastalubadustest! Õppisin ära tatrapudru tegemise. Kõigepealt tuleb tatar pesta, siis 3 minutit võis praadid ja seejärel valada peale õige kogus keevat vett ning keeta 20 minutit. Lihtne, kas pole? Nüüd tuleb veel täpselt parajate portsjonitega võid sügavkülma koguda ja siis saab tatrapudru aasta alata!




Kommentaare ei ole: