pühapäev, jaanuar 21, 2018

Pimedust ei märka valguses

Sellel talvel jäi esimene suusatamine päris hiliseks, kuid vähemalt nüüd, mil see toimus, tuli kõik nii sujuvalt ja ideaalselt. Sai ühendatud töö ja lõbu ning otsustasin peale reedest Tartu tööpäeva Haanjasse sõita. Läks nii, et minuga liitus veel K, kel oli täpselt sama plaan. Vahel lihtsalt sobib kõik iseenesest. Nii siis läkski, et reede õhtul tegin esimese tutvuse suusaradadega läbides umbes 3 kilomeetrit. Tõusud võtsid võhmale, kuid vaatepilt oli imeline - valgustatud suusarajad tähistaeva ja kuu all. 
Õhtu venis lobisedes pikale ning magama sain alles kolme paiku öösel. Ometi ärkasin hommikul väljapuhanuna ning kerge ootusärevusega. Viisin 11 paiku K võistlustele ning läksin ise veel hommikusööki seedima ning mõnulema. Kella kaheks sõitsin tagasi, et vaadata ära autasustamine ning omakorda ise rajale minna. Algus oli taas raske, kuid iga ringiga läks kergemaks. Viimased kaks kilomeetrit oli endal tunne nagu lendaks rajal - möödusin mitmetest algajatest ja isegi ülesmäge suusk libises õiges suunas. Olen ikka pika sisseelamisega! :-) Suusarajalt tulin ära hiigel naeratus näol ning soov õigepea sinna naasta. Läbitud sai ~10 kilomeetrit. 
Ja kui juba talispordiks läks, siis täna sain esimest korda talve jooksul uisud alla. H nimelt ehitas aeda oma uisuplatsi koos laenutusega. Kuna asjad lähevad ikka nii nagu peab, siis laenutuses olevad ühed uisud olid täpselt mulle sobiva suurusega. 
Lisaks olen taas hakanud laskesuusatamist jälgima. See on eriti äge, sest olümpiamängud on ju ukse ees ja põnevaid võistlusi hulgaliselt tulemas. *ootan* 
Ilu
Medalisaak
Puhkus
Kaks jänkut, üks uiskudel

Kommentaare ei ole: