pühapäev, jaanuar 07, 2018

Õnne juurde ei saa kunagi liiga ruttu

Aasta viimastel päevadel lugesin läbi päkapikkude toodud raamatu "Kohtumised" (Kristiina Ehin). Ma ei teadnud, mida sellest oodata, kuid sisuliselt ei suutnud raamatut käest panna. Isegi ei osanud oodata, et seda tüüpi ilma ühtse jututa raamat võib nii nakkav olla. Nii siiras, südamlik, eluline, irooniline, hästi põimitud ja kurvalt õnnelik. Raamat, mida ei saa peale lugemist edasi anda, sest tahaks lugeda mõne aja pärast jälle. 

Teadsin küll mida siia metsatallu otsima tulin
Üht inspireerivat väljasõitu
mõnd sügavat kõnelust elust ja inimestest
merd ja taevast ja...
sõprust
Seda üdini vanamoodsat
aga elus ikka nii vajalikku tunnet
Kedagi kes küsiks
kuidas sul kirjutamisega läheb
ja kes jaksaks mu kobava vastuse ära kuulata


Tänapäeval armastus ju ei püsi
on üürike ja vahelduv
muutlik ja pirtsakas
Muudkui minnakse lahku
aga sõprus on püsivam
Tõelises sõpruses
võib olla rohkem armastust kui kuumas suhtes


Elu on õhuke
lühike
tohutult rahutu...
Üks kaalutaolek
üks rüselus kärbseseene all.

Kommentaare ei ole: