esmaspäev, jaanuar 15, 2018

Ole hea lase lahti käest

Talvine mets pakub nii armastus kui ka loomingulisust
Vaatasin eile filmi "5 to 7". Kui film läbi sai, siis olin nõutu. Oli see hea või halb? Sügav või sisutu? Õige või vale? Rõõmus või kurb? IMDb arvustused näitasid numbreid äärmustest - kas 8, 9, 10 või 1, 2. 
Mind jäi peamiselt häirima üks mõte filmi lõpust. "There would be other loves. Even great loves. But she was right, only one remained perfect." Olen nõus, et vahva, kui eelmistest suhetest on head ja soojad mälestused ning nii ongi kõige õigem. Samas, ei saa ju öelda, et midagi oli ideaalne, mis lõppes. Lõppes põhjusega. Ja kui põhjuseks oli vabast tahtest tulnud otsus, mis pärines ühelt osapoolelt, siis kuidas saab seda nimetada ideaalseks? Kui naine valis jääda oma mehe juurde, siis ta armastas teda rohkem, mis siis et ta ise seda armastuseks ei pidanud. Armastus on enamat kui füüsiline kirg. Ja kuidagi ebaõiglane tundus peategelase hilisema abikaasa ning lapse ema suhtes, et mees peab oma elu armastuseks kedagi ammust. Kuidas saab üldse olla suhtes, kui sa ei arva, et just see praegune kaaslane on kõige armsam-kallim-ja-ideaalsem? Et hoopis kunagi ammu keegi oli parem? Aeg ju muudab armastust. 

Teine teema, mis mind mõtlema pani, oli väide, et heaks loometööks tuleb tunda valu. See on üldlevinud legend, et heliloojad kirjutavad oma parimad palad olles suures depressioonis või kirjanikud oma parimad raamatud, siis kui neid puudutab midagi rasket. Mulle meeldis hoopis rohkem Tanel Padari väide, et loominguks on vaja emotsiooni, kuid sellel pole vahet, kas emotsioon on positiivne või negatiivne. Hea looming tuleb siis, kui su sees on midagi suurt, mis läbi muusika-heli-sõnade-värvide seest välja tuleb ja ennast maailmale näitab. 

Siia postituse lõppu sobib üks Kaidi Lauri katkend blogist Hingest rahul:
Me kõik tahame lähedust. Lähedus ei ole ainult füüsiline puudutus, vaid tunne, et keegi tunneb huvi su vastu ja sa tahad end avada ning jagada. Lähedus ei ole ka ühesuunaline, et ainult üks tunneb huvi ja ainult teine räägib.
Lähedus on istuda öösel kell kolm batuudil, vaadata tähti, rääkida elust ning siis vaikselt teineteise kaisus tuulehääle võnkel uinuda. Lähedus on luba tunda emotsioone, ilma, et teine selle peale silmi pööritaks või lahendusi pakuks.
Aga lähedus ei ole ainult luba, vaid ka tegutsemine. Sul peab olema soov end jagada. Avada sahtleid, kus on peidus luukered, mustad sokid, turvatunnet pakkuvad silmitud kaisukarud ja rõõmu valmistavad saladused. Lähedus on tahe mõista, enda maailma avardada teise mõtete, ideede ning unistuste saatel.
Lähedus ei ole ainult roosamanna ja maasikavaht. Lähedus nõuab julgust. Julgust öelda, et minu piir läheb siit. Et ma enam ei jaksa. Või vajan toetust, abi, hellust.
Kui tunned end üksikuna, siis tasub küsida, miks ma ei lase endale ligi?

Kommentaare ei ole: