teisipäev, detsember 05, 2017

But at least when you're at your worst you know how to feel things

Kadri Nordea laval
Eile ühendasin kaks soovi ühe õhtuga - näha Kadri Voorandi ning Adele'i kontserti. Kadri Voorand esitas Nordea Kontserdimajas Adele'i laule. Ja see oli... väga liigutav. Tahtsin teha kiire postituse ning sukeldusin Adele'i laulusõnadesse, et leida sobiv pealkiri, aga sinna ma jäin. Tunniks. Lugema ja mõtlema ja meenutama. Kadri eile laval rääkis, et muusikutel on vedanud - nad saavad oma emotsioonid panna loomingusse ja minna lavale neid välja elama. Olgu need tunded millised nad on, aga on ikka hiiglama vahva suuta tunda. Päriselt. See tuli hiljuti ühel õhtusöögil ka teemaks kui raske on mitte tunda. Selleks et nautida armastust on vaja kogeda valu, igatsust, loobumist, lahtilaskmist. Mul oli eelmisel nädalal keset seda eufoorilist ja ilusat sügistalve üks õhtu, kus tundsin, et väsisin. Tahtsin alla anda. Tahtsin olla pettunud ja nutta. Tegingi seda ja tundsin nii suurt kergendust. Järgmisel hommikul ärkasin taas särades ja täis tahtejõudu. Aga mõtle, kui ei oska tunda? Siis kogu see raskus lihtsalt koguneb ju kuhugi su sisse? 
Laul "Don't you remember" meenutas mulle aasta tagust aega. Sõnad:

When will I see you again?
You left with no goodbye.
Not a single word was said,
No final kiss to seal any sins.
I had no idea of the state we were in.

When was the last time you thought of me?
Or have you completely erased me from your memory?
I often think about where I went wrong.
The more I do, the less I know.

Esimene pilt kuusest sel detsembril
Khm. Enam täpsemalt ei saaks kirjutada, eks. Praegu mõtlen sellele ajale äärmise positiivsusega. Kui palju on kõik aastaga muutunud. Alustadest minust endast. Kui palju ma õppisin ja sain rõõmu ning energiat oma ellu juurde. Kui paljude üliägedate inimestega olen sel aastal kohtunud tänu sellele, et mul oli raske. Oeh. Siia sobib nüüd järgmine tsitaat Adele'i loomingust: Despite my empty mouth the words are in my mind. Raske on sõnadega edasi anda seda tänulikkust ja ilu. 

Ühe ägeda mõtte tõi Kadri veel eile välja. Ta rääkis unistamisest ning sellest, et vahel ei olegi vaja kõike füüsiliselt läbi elada vaid piisab sellest kui kuulad head muusikat, sõidad autoga ja lihtsalt unistad. Ning eladki kõiki imesid läbi. Naeratus tuleb näole iseenesest, just nagu oleks see reaalsus. Järelikult ongi, sinu maailma, sinu unistuste maailma reaalsus. Ja siis imestatakse, miks mulle meeldib autoga sõita :-)

Segase postituse lõpetuseks veel ühed Adele'i laulu sõnad, mis kajastavad samuti perioodi mu elust:
Go ahead and steal my heart
To make me cry again
'Cause it will never hurt
As much as it did then
When we were both right
And no one had blame
But now I give up
On this endless game

Kommentaare ei ole: