laupäev, november 18, 2017

Normaalne

Olen võlgu kokkuvõtteid mitmest-mitmest raamatust ning kaks neist on siin: Astrid Lindgren "Kerstin ja mina" ning Mihkel Raud "Eestlase käsiraamat. 100 asja, mida õige eestlane teeb." 

Septembri lõpus inglismaal käies tulid jutuks Lindgreni raamatud ning selgus, et tal on ka raamatuid teismelistele. Sain ühe nendest endale kaasa ja nii ma selle Omaani sõites läbi lugesingi. Tõesti mõnus lugemine. Üldiselt oli raamatu käest ärapanemine keeruline. Oh seda teismeliste elu (ja mitte et see eriti täiskasvanu elust erineks... või siis olen mina siiani nagu teismeline :O). Lisaks tõi raamat ehedalt välja praeguse koolisüsteemi vead. Mõned tsitaadid:
"Lesida kaljul päikese käes, kuni hakkad nahka vahetama nagu uss, on muidugi mõnus, aga lähemalt järele mõeldes mitte just elu suurim õnn."
"Kogu meie elu kulges kindlates rööbastes. See tähendas tuupida grammatikat, üldajalugu, bioloogiat ja muud niisugust, mille on välja mõelnud rühm auahneid õpetajaid, et mürgitada süütute noorte inimeste elu, kes pole neile ometi mitte midagi kurja teinud. Ja nii tuligi igal hommikul armsasse vanasse koolimajja vantsida, kui sul polnud juhuslikult mõnda kena väikest tõbe, mis võimaldanuks voodisse jääda."
"Igatsesin kogu hingest kedagi omaealist, kellega lobiseda ja ladrata. Aga ah, inimelamutes oli pime, kõik magasid juba, ja kui ma hämaruses koju läksin, oli tee lage ja tühi, sama tühi kui minu hing. Läksin keldrisse ja lõikasin endale suure tüki sinki. Mul oli tunne, et ma vajasin seda."

Mihkel Raud oskab väga tabavalt kirjutada. Eelmisel novembril lugesin tema nö eneseabiõpikut ja sain abi. Vähemalt naerda. Kunagi kirjutan ka sellest, aga nüüd ruttasin poeletult uut raamatut ostma. Eestlaste kohta. Ka seda oli äärmiselt raske käest ära panna, sest lihtsalt naersin laginal. Kohati tundsin ära ennast, kohati teisi, aga iga peatükk oli nii hea irooniaga otse täkesse. Mõned väljavalitud kohad:

"E-eestlane olen ja e-eestlaseks jään, kui mind e-eestlaseks loodi."

Ning otse loomulikult kasutab eestlane igal võimalusel oma lemmiktsitaati, seda enam, et kõik ülejäänud eestlased selleks pidevalt põhjust annavad: "Üks on laisk ja teine on loll ja mina pean üksinda rabama!"

Vabatahtlikult tõuseb eestlane püsti ainult kahel juhul. Esiteks siis, kui talle lennujaamas tundub, et varsti hakatakse inimesi lennukisse laskma. Eestlane sätib end kas või tund aega varem järjekorda, justkui jääks muidu lennukist maha. Teiseks kargab eestlane istmelt püsti kohe, kui Eesti hümni kuuleb. 

Eelmisel aastal oli suvel väga ilus ilm, kuid paraku oli eestlane sel päeval tööl. Eesti suurim narkomaan on ilm, sest ta on kogu aeg pilves. 

Sest kuidas sa elad, kui Delfi lahti ei tule? Kuidas mõtled, kui Vikipeediasse ei pääse? Kuidas koguned, kui Facebook veateadet annab? Kuidas kodanik oled, kui Vabaerakonna koduleht ei avane? Kuidas abiellud, kui Tinder kokku jookseb? Kuidas kraami ostad, kui Amazon pipardab? Mis tahes inimõigus on normaalselt toimiva WiFita sama hea kui Linnateater, millest Elmo Nüganen on ära aetud. 

Ent kui saabub puhkus, asub eestlane remonti tegema. 

Lõpuks plahvatas jumala peas geniaalne idee: kuidas oleks rahvusega, mille naised on piltilusad, ent mehed koledad kui öö?

Ühes gate'is valitseb aga meeleolu, nagu oleks keegi äsja infarkti surnud. Inimesed on mornid, lapsed nutavad, emad karjuvad, isad vannuvad, vanaemad ja vanaisad tülitsevad ning kõigi ülejäänutegi pilgud väljendavad õõva. Sellest gate'ist minnakse Tallinnasse viiva lennuki pardale. 

Positiivse arvamusega on lood mõnevõrra keerulisemad. Nimelt tuleb selle avaldamist haruharva ette ja kui tulebki, muutub eestlase leksika jahmatavalt piiratuks. Eestlasel on millegi kiitmiseks vaid üks sõna: normaalne

Kui roheline vaip eestlase koduõuel pool millimeetrit liiga pikaks kasvab, jääb kogu ülejäänud elu seisma. Viimane kui Eesti alevik täitub hiljemalt juuliks katkematu muruniidukite lärmiga ja vaibub too urin alles esimese lume saabudes. 

Eestlasele meeldib tähti vaadata. Iseäranis hästi paistavad need augustis ja kui päris täpne olla, siis enam-vähem augustis need ainult paistavadki. Ning sedagi üksnes siis, kui selge ilm satub olema. 

Eestlane tarbib kultuuri nii mis kole ja kes ei usu, mingu Tallinna Linnateatri kassasse ja püüdku sealt mõni pilet osta. Kui tahad oma silmaga Evelin Võigemasti näha, tuleb vähemalt aasta varem koht kinni panna. 

Pealegi võtab Tammsaare tüvitekst kokku eestluse kaks peamist nurgakivi. Esiteks teab eestlane eksimatult, kus on tõde. Teiseks on eesltasel alati õigus. Võimalik, et selle saanuks ka lühemalt kui viies kõites ära öelda, aga noh, teinekord on teekond sama tähtis kui kohalejõudmine. 

Eestlane usub Andrus Veerpalu. Andrus kehastab kõike, milles ülejäänud jumalused ebaõnnestuvad. Allah on sõjakas, Andrus aga sõbralik. Jeesusel on pikad rasvased juuksed, Andrusel puhtad ja lühikesed. Buddha on ülekaaluline, Andrus kenasti vormis. Šamaan joriseb, Andrus aga teab, et kuld on hoopis vaikimine. 

Kommentaare ei ole: