esmaspäev, november 06, 2017

Kuid paigal ma seista ei suuda

Võiks ju arvata, et tagasi jõudes läheb blogi kirjutamine ruttu, kuid kus sa sellega. Varsti juba 7 ööpäeva Eestis veedetud, kuid ei ühtegi postitust. Juhtus Elu. Aga nüüd võtan end kätte ning lõpetan Omaani kirjutised, sest nad on seda väärt. 

Järg jäi kõrbereisi kolmandasse päeva, mil olime tiiruga jõudnud mere äärde ja näinud ära kilpkonnad. See kolmas päev kuulus kitsedele. Ja ujumisele. Selle viimasega saime alustada veidi peale päiksetõusu oma hotelli privaatrannas koos kalameestega. Samal ajal kui meie vees mõnulesime, eputas kalamees iga suurema kalaga, mille kätte oli saanud ja demonstreeris seda. Autosse istudes jõudsime vaevu paarsada meetrit sõita kui märkasime tee ääres suurt kitse karja. Kuna Rushidil oli hommikusöök söömata, siis tegi ta seal väikse peatuse, mida meie muidugi kitsede toitmiseks kasutasime. Terve küla omakorda lõbustas ennast meie vaatamisega. Igaühele midagi. 

Sellel päeval oli nii palju peatuspaiku, et ma ei mäletagi kõikide nende nimesid. Esimene oli muidugi Sur, suurem linn mere ääres, kus käisime läbi dhow factory. Vaatamata sellele, et puit tuleb sisse importita, on omaanlased kõvad laeva ehitajad ja seda uhkust nad jagasid meiega meeleldi. Järgmine peatus oli Wadi Tiwi. Seal me taaskord veeni välja ei jõudnud, kuid imetlesime vaadet veidi kõrgemalt ning jalutasime puuvilja aedades. Tõepoolest, banaanid ning muudki viljad siiski kasvavad selle kuiva ja kuumuse käes. Järgnes lõunapaus ühes tee äärses söögikohas, kus lasime ennast riisi, leiva ning king fishi steigiga hellitada, kõrvale jõime vett nimega "Noor" ja seejärel peatus Wadi Shab'is. Tegemist on ühe Omaani kuulsaima turismikohaga, kuid otsustasime, et meie sinna siiski ei lähe. S.t. nägime ära matka alguspunkti, aga kui oleks tahtnud edasi minna, oleks kogu päev ära kulunud. Selle asemel lõbustasime end taas kitsede toitmisega. Seekord läks käiku kõik, mis veel autos oli - lavašš, apelsinid jm. 

Järgmine peatus oli Fins ehk White Beach. See võttis sõnatuks ja pani naeratuse näole. Kõigepealt uudistasime krabisid ning kalasid ja lillat meduusi ning seejärel käisime selles imelises läbipaistvas valge liivaga rannas ujumas. Rannas, mis oli mitusada meetrit pikk, oli veel neli autot. Kahed neist telgiga - milline fantastiline koht telkimiseks. Ahmisime päikest, merd ja ilusaid vaateid enda sisse kuni jaksasime. Seejärel jätkasime sõitu päeva kolmandasse ujumiskohta ehk Bimmah Sinkhole'i. Tee ääres muide nägime beebi antiloopi, kuid pildistada ei jõudnud. See sinkhole oli selline kaljude vaheline auk ujumiseks, kus said kokku soolane ja soolatu vesi. Taaskord olid seal esindatud ka meile juba tuttavad Doctor Fish'id, kellel ka sel korral endale pediküüri teha lasime. 



Ja see päev ikka veel jätkus aina uute ning uute kohtadega. Viimane pikem peatuste piirkond oli Quriyati kandis, kus vaatasime üle nii soola väljad, flamingod kui ka õhtuse kalasadama. Omanian Salt Company was established in 1990. It is the first salt factory in Oman. Management 100% Omani investment. Site - Daghmar-Quriyat region. Production capacity 24,000 tonnes per year refined salt. Clean water from the sea without pollution. Meil on lumi, neil on sool. Välja näeb täpselt ühtemoodi :-) Küll aga puuduvad meil flamingod, kes on ühed ägedamad linnud minu meelest. Omaanis puudus neil roosa värv, mis oli väheke ootamatu, kuid ju siis krevette pole. Kuninglikud olid siiski ja julged ka. Jälgisime tükk aega tegutsemist kuni lõpuks Rushid nad lendu ajas, et sellest ka pilti teha. Jätkus väike ralli rannaluidetel ning peatus kalasadamas, et kotkast ja värvilisi linnukesi ning päikest loojumas imetleda. Sõime viimast korda omaani leiba juustu ning meega ja ootasime kuni autojuht oma õhtuse palvetamise tehtud saab. Edasi viis teekond juba teada-tuntud Muscatisse tagasi. Ainult ühe peatuse tegime veel - öised pildid linnast. 
Hommikune kitsekari
Niisama tšillimas
Wadi Shab
Doctor Fish
Sinkhole
Sool
Flamingod
Flamingod lennus
Kotkas

Kommentaare ei ole: