laupäev, november 11, 2017

I swear I could fly

Eesti pori :-)
Mul on viimasel ajal mingi teema eesti ilmaga. Kui keegi räägib, et meil on nii kehva kliima, siis vaidlen vastu. Annan aru, et vastupidiselt paljudele teistele aitab mind see, et kaks korda aastas kuskil põnevas soojas kohas käin. Kui koguaeg oleks suvi, siis ei oleks ju üldse aega kodu, iseenda, raamatute, töö, trenni ja palju muu ägeda jaoks. Kui kunagi ei sajaks vihma, siis oleks meie jõed nagu Omaanis - puhas kiviklibu. Kui kunagi ei sajaks lund, siis jääks meil nägemata üks kaunimatest loodusnähtustest. Ja milline oleks elu ilma värviliste sügispuude või tärkava kevadeta? Ma mõistan, et eestlaste jaoks on ilma üle virisemine rohkem nagu chitchat stiilis "G'morning, how are you?" aga ma ei oska sellega kaasa minna, isegi kui see siis vestluse katki jätab. Kui nüüd keegi ennast siit jutust ära tunneb (teid on mitmeid, päriselt), siis ei tasu isiklikult võtta. Olen üksjagu ise ka meie kliimat täiesti kõlbmatuks pidanud, aga hetkel on midagi minu jaoks teisiti. Jah, ka tänasel vihmasel-porisel päeval käisin maja taga metsas ja oli tunne, et tahaks tantsida ja lennata. PS. Kainena :-) Lihtsalt, nii on. 

Olen nii hõivatud olnud Omaanist kirjutamisega, et pole üldse jõudnud jagada uudiseid kodumaalt. Selle kümne tagasioldud päeva jooksul olen sattunud teatrisse, kolm korda restorani, kolm raamatut läbi lugenud ning konverentsil osalenud. Palju muud ka, aga muust ma ei plaani kirjutada.

Kook restos Snoob
Teater. Puutin ja Tramp. Etenduse taustajõud on Linnateatri ja Kinoteatri dramaturg ja lavastaja Diana Leesalu, Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora ning Eesti Rahvusringhäälingu produtsent Mart Normet. Need nimed tõmbasid tähelepanu ning andsid lootust heaks etenduseks. Pool tundi enne minemist guugeldasin, et kaua etendus kestab ja leidsin Õhtulehe artikli, mis teatas, et etendus on igav ja inimesed lahkuvad poolepealt ning osad magavad saalis. Igatahes võttis see kõvasti ootusi alla, mis tõenäoliselt oli hea, sest sellise ootuse valguses ma üllatusin positiivselt. Minu jaoks oli see palju parem kui mingi tüüpiline jalaga-tagumikku-ja-mees-paneb-naise-riided-selga komöödia. Tõsi, neid kahte karakterit oleks saanud veel värvikamalt esile tuua ja tempokust lisada, aga nalja siiski oli ja põnevust ka. Peeter Oja suutis minu meelest kogu etenduse vältel seda totakat naeratust ees hoida, mis nii ehe välja nägi.

Gianni carpaccio
Retoranid. Novembri alguses oli teada-tuntud Tallinn Restaurant Week. Ma ise ei viitsinud sel aastal asjaga tegeleda, kuid S initsiatiivil sai siiski kahes kohas käidud - Goodwin Viru tänaval ning Gianni, kuhu pole siiani kõrgete hindade tõttu minna julgenud. Esimeses ma pettusin - ei tartar ega liha vastanud ootustele. Küpsusaste oli küll õige, kuid tükk oli kiuline ja tartari pakuti ilma sibula, muna ja hapukurgita. Magustoit see-eest maitses hea ja majaveini tarbisime kamba peale kaks liitrit. Gianni oli parem. Carpacciol oli arenguruumi, kuid tuunikalasteik oli üks parimaid, mida elus saanud ning ploomi jäätis ka suurepärane. Kolmanda söögikohana sattusin laupäeva õhtul kooki sööma ja teed jooma restosse Snoob. Hubane koht, mis väärib veel tähelepanu. 

Kommentaare ei ole: