laupäev, oktoober 28, 2017

Save the turtles

Coffee shop
Jätkan selle kõrbe teisipäevaga, mil kaameli seljas sõitsime ja siis mererandadesse jõudsime. Siin on igal sammul tunda, et turism ei ole üldse pop, mis muidugi teebki just reisimise vahvaks, sest näed päris elu ning tühja loodust. Neid tühjuse pilte on mul kogunenud päris mitmeid. Ei ole siin ei hordide kaupa hotelle ega ka restorane. Sööme tänavatoitu koos kohalikega. Rääkides toidust ja joogist, siis üks olulisemaid asju on omaani leib (sisuliselt pannkook mee ning juustuga) ja joogist karak - chai latte sarnane piimaga magus tee, kuhu saab ekstra kardemoni, nelki, safranit või kaneeli juurde lisada. Neid viimaseid meie autojuht meile ka teisipäeval proovimiseks ostis (pildil coffee shop, kust allpool näha olev söök pärit on). Üks pisike karak kardemoniga oli tõesti maitsev, samas kui samal päeval teine veel ära tuli juua, siis läks juba liiga magusaks. Põhja pool, kus on rohkem datleid, juuakse lisaks karakile ka palju kohvi. Ka sinna pannakse kardemoni sisse. Lõunapool on pop Liptoni must tee. Otseloomulikult rohke suhkruga. Ja kardemoniga.

Olles väljunud kõrbest, imetlenud merd ja söönud omaani leiba, hakkasime autole diislit juurde otsima. Temagi soovis peale kõrbe kosutust. Võiks ju arvata, et nafta riigis on see lihtne, aga selgus, et kogu piirkonna bensukatest on diisel otsas. Uus laar tuleb nädala pärast. Nagu päriselt või? Nii siis juhtuski, et meie vaene juht pidi taksoga Sur'i kanistriga diislit ostma minema seni kuni meie õhtusööki nautisime. Ei jõudnud ta ei palvetama, ööbimiskohta ega kõhtu täitma. Vedas siiski, et auto hotellini vastu pidas.

Tee peal märkasime imelikku kommet - suurel tühermaal olid järjest kividest laotud nurgad. Ainult nurgad, ei ühtegi maja. Küsisime, et miks nii. Selgus, et ka siin on piiritülid popid ning kui keegi omale mingi maa saab, siis märgistab nurkadega ära, et naaber osa maja maast endale ei võtaks. Ja nii need nurgad seal tühjadel põldudel aastaid seisavad.

Selle õhtu hotelliks oli Turtle Beach Resort - täpselt 2 nädalat vana. Ehitused olid veel pooleli, kuid hütt oli äge ning liivaranna värava murdsime ka lahti. Enne asus hotell teises kohas, kuid siis üks Katari investor ostis maa ära ja palus ühe päevase etteteatamisega lahkuda. Kusjuures asemele pole siiani midagi tehtud. Igatahes, nii me siis tšillisime seal oma uhiuues ööbimiskohas kuni üheksast õhtul autojuht meile järgi tuli. Pimedas rannas jalutades avastasime ägedad helesinised säravad olendid, mida lained randa tõid. Hilisem guugeldamine väitis, et need on: bioluminescence. Soovitan Internetist pilte otsida, kus rand neid helendavaid planktoneid täis on. Võimas. Kahjuks polnud sel hetkel fotoaparaati kaasas.

Kilpkonna vaatlusega olime pepsid ja ametlikule trip'ile ei tahtnud minna. Seal on inimesi 25 kaupa ning pikad ooteajad. Kõlas liiga loomaaialikult. Meie autojuht-giid Rushid lubas meid siis ühte kohalikku kohta viia. Selgus aga, et see on vahepeal ära keelatud, et mitte liialt kilpkonni segada. Tagasi pöörates nägime tee peal mitukümmend pisikest kilpkonna poega siblimas. Peatasime kohe auto ja seal nad kõik olid. Ronisid üle meie varvaste ja sebisid imearmsalt. Kui uus auto lähenes, siis hoolitsesime, et ükski meie sõpradest viga ei saaks. Vähemalt meist jäid kõik ellu.


Edasi läksime omapead randa, mille peale Rushid autos ütles, et meie tegevus on ebaseaduslik. Aga me tõesti ei soovinud kilpkonni munemisel segada, ainult vaatlesime eemalt ilma ühegi tuleta. Nii juhtuski, et olles ainult mõnikümmend meetrit mööda ranna äärt liikunud, nägime jälgi ja kaevamist. Üks meetrine kilbu kaevas munemiseks auku. Meie jäime sinna ja Rushid läks edasi. Varsti vuras hiigelkilpkonn vette tagasi ja jalutasime samuti veidi edasi kuni meid hakkas mere piiril sõitev auto jälitama. Mõtlesime, et tegemist on rannavalvega ja oleme rannas ebaseaduslikult, seega hakkas peitusemäng - auto tuli lähemale, siis meie jooksime liivavalli taha varju jne. Lõpuks hakkas päris kõhe seal niimoodi joostes ja end peites, aga meil olid puudu kolm asja: randa jäänud plätud, auto ja autojuht. Esimesena leidsime auto, seejärel plätud, kuid autojuhti polnud kuskil. Lõpuks siiski ilmus ka tema oma avastusretkelt ning teatas, et autod olid tõenäoliselt olnud hoopid kalamehed. Ehk siis meil ei olnud seaduslikult lubatud ettevaatlikult ja pimedas rannas jalutada, samal ajal kui nemad võisid seal autoga ringi sõita?!? Brrrr. Aga selline lahe ja adrenaliinirohke õhtu oli.

Lõpetuseks paar sõna hoopis teisel teemal. Omaan on kallis riik. Keskmised hotellid maksavad 35-70 eurot öö inimese kohta. Õhtusöök tänaval 6-15 eurot (ps. see on ilma alkoholita, sest viimast siin ei müüda). Taksosõidud lennujaama 20-25 eurot ning linnavahel 10-15 eurot. Ühesõnaga kallis, aga siinne keskmine palk on ka umbes 1500 eurot kuus ning vaesust pole kuskil näha. Üldiselt on inimesed Omaanis õnnelikud.

Kommentaare ei ole: