kolmapäev, oktoober 11, 2017

Lapikud - ja nii siis jääbki

Lapikud. Aeg, mis oli suuremalt jaolt minu elus enne selle blogi sündi, seetõttu on sellest siin ka vähe kirjas. Leidsin postituse päevast, mil loobusin juhatuses olemisest ning mõned SummerCampi mainimised.

Veebruari sünnipäeva tort
Alustan algusest - Lapikud on TTÜ informaatika tudengeid ühendav MTÜ. Esialgu, aastal 2002 veebruaris, sai see loodud 10 inimese poolt ning seda peamiselt ürituste korraldamise lihtsustamiseks. Noh, et oleks pangakonto kuhu raha koguda ja kergem sponsoritelt kaupa välja kaubelda ning muud sellised väiksed põhjused. Ahjaa, domeeni taheti ka saada. Pool aastat hiljem kui M Rootsi õppima läks, valiti mind juhatusse. Algas üks ütlemata äge rallisõit, kust õppisin meeletult palju. Esimesed raskused tulid juba mõni kuu hiljem kui üritasime t-särki teha ning läks disaini osas kõvaks vaidluseks. Minu esimesed õppetunnid, et disaini, mis kõikidele meeldiks, ei ole olemas. Soovisin konsensust, et kõik oleksid rahul. See aga polnud võimalik ja tahtsin juba juhatuse kohast loobuda. Sain kirja K-lt, kes ütles, et ootas minust rohkem. Nii kergelt küll loobuma ei peaks. Minu esimesed kogemused juhina ja oi-kui-raske oli.

See kurikuulus esimene t-särk
Tegin siiski otsuse jätkata ning õppisin kriitikat taluma ja ise otsuseid tegema, kus vaja. Näiteks, tuli mul idee korraldada rahvusvahelised IT tudengite suvepäevad. See oli justkui ulme, sest meil puudusid kontaktid ja raha, aga ma ei jätnud jonni ning augustis need toimusid ning võiks öelda, et üliedukalt. Ühest küljest olin väärt endale suurt paid tegema, aga teisest küljest - olin omadega täiesti läbi ning magamata. Me T-ga saime kogu selle nädala jooksul igal ööl 1-2 tundi magada. Ürituse lõppedes jäime lihtsalt trepil magama, sest kodu ukseni tundus liiga pikk maa. "Käime katuseid mööda, lähme kolame pööningute peal..." laul jääb alati seda nädalat meenutama.

Nii see aeg läks. Organisatsioon kasvas üle 100 liikme suuruseks, korraldasime ekskursioone IT-firmadesse, loenguid ülikoolile ning vahvaid üritusi nagu IT-triatlon ning needsamad rahvusvahelised suvepäevad IT tudengitele. Saime EESTECi liikmeks ja reisisime palju. Äge aeg oli. Päriselt.

Juhatusest lahkumine oli ehk minu elu esimene tõeliselt raske loobumine. Enne olid olnud sellised pöördelised kohad ainult igasugused ametlikud lõpud nagu lasteaia-, põhikooli- ja keskkooli lõpp. Aga tegelikult tulid uued tegemised ja võimalused väga kiiresti asemele ning õppisin, et ma pole asendamatu - ka Lapikud tegutsesid edukalt edasi. Tänasel päeval on mul siiralt hea meel selle üle, mis nendest saanud on. Üks väga väga vahva organisatsioon. Ja nii olengi sel aastal uuesti nendega kokku puutunud.

Kõigepealt veebruaris, kui toimus Lapikute 15. sünnipäev. Juubel. Jube vahva oli. Ja nostalgiline. Ja õnnelik. Otsisime välja Lapikute esimese ÜMNi, mille sõnad on näha siit:

Ja nii kuidagi läks, et kui kuulutati välja selle sügise LAPhack, siis hakkas mul mõte liikuma. Sponsoreerime. Jah. Aitame mentorid olla. Jah. Tagatipuks sain veel avamisel suures auditooriumis mikrofoniga ettekannet teha ning finaalis žüriis olla. Kõik see oli ütlemata lahe ja energiat andev. Nii palju noori, nii palju ideid, nii palju õppimist, nii palju tulemusi ja nii palju rõõmsaid nägusid. Mul polegi muud öelda, kui lihtsalt täiega äge! Mul on nii hea meel, et sain sellest osa olla ja sain ennast taas ka esinemisega proovile panna.

"Everything you've ever wanted is on the other side of FEAR." (George Addair)

LAPhack avamine, minu ettekanne
LAPhack võitjad ja žürii
Lapikud 15 Ümni laulmas
Kunagine Lapikute auto
Kunagine Lapikute jõulupidu
Kunagine SummerCamp korraldamine

Kommentaare ei ole: