neljapäev, september 14, 2017

Tunnen kuis hoitaks mind

Täna, ja üleüldse viimased päevad on olnud sellised, kus tunnen, et kogu see ilus maailm ei mahu mu sisse päris ära ja siis lihtsalt suu kisub ise naeratama ka üksi autos sõites või kontoris lauataga. Need on need päevad, kus mõtled: kui äge töö mul on. Kui vahvad töökaaslased mul on. Kui ilus kodu mul on. Kui armsad sõbrad mul on. Kui suurepärased treenerid mul on. Kui ilusas linnas ma elan. Kui erakordne rahvus mul on. Saite aru küll juba. Ma tean, et need päevad mööduvad ja tuleb taas teistsuguseid, aga see ei tähenda, et ma praegu neid nautida ei võiks.

Sattusin täna ühe lause peale, mis puudutas (autori nime ei leidnud): And if I asked you to name all the things that you love, how long would it take for you to name yourself?

Kogu selle suurepärasuse peale, mida enne loetlesin, pean tunnistama, et ikkagi võtab aega, enne kui vastuseks sellele küsimusele ennast nimetada. Ei tea miks see nii on, et reaktsioonina see tunne, et iseennast armastan, on kuskil peidus? Noh, las ta siis peidab, vähemalt ma tean, et ta on olemas.

Esmaspäeval käisime merel. Tallinna lahel katamaraan Nordeaga, millega seilasid ümber maakera Jaan Tätte ja Marko Matvere. Kaks aastat sellises kohas elada tundub mulle jätkuvalt üle mõistuse raske, kuid paar tundi oli väga luksuslik. Ilm hoidis meid ja pakkus ilusat päikselist suveilma, seega saime imetleda päikest loojumas ja Tallinna siluetti. Sellistel hetkedel ma alati mõtlen kui olulisel kohal minu elus on meri. Ma ei ole kindel, et suudaksin kolida linna, kus pole mere- või ookeani kallast. Parim lugu mere armastamisest on see, kui Tartu Ülikool kutsus kangesti R-i enda juurde õppima ja lubas selleks teha mida tahes. Selle peale R lausus, et teda takistab asjaolu, et Tartus pole merd. Seda ei suutnud isegi ülikool muuta. Tõsi, R siiski läks sinna.

Tänu pikale ja intensiivsele esmaspäevasele päevale, jäi mul seekord minemata Öölaulupeole, kuid vaatasin ülekannet televiisorist ning taas mõtlesin. Mõtlesin, kuidas laulmine ja need kümmekond imekaunist lugu meie rahvust alati ühendavad. See on ikka nii ütlemata ilus vaadata kuidas tuhanded inimesed laulavad ühest suust: "eestlane olla on uhke ja hää..." ja nende silmist paistab, et nad mõtlevad neid sõnu tõsiselt. Mina kindlasti mõtlen ja olen alati mõelnud. Nii vahva on olla pärit väiksest ja iseloomuga rahvusest :-) Ühele jäära-neiule piisavalt põnev (ükspäev lugesin taas artiklit jääradest ja sain kõva häälega naerda - kust nad teavad, et ma selline olen?).

Roosimanna ja päiksevaht. Kuid et sellest lillelisusest süda pahaks ei läheks, siis üks keerulisem teema veel. Teema, mis mul nädalavahetusel isegi mõne pisara voolama pani ja ma pole kindel, et oskan seda sõnadega edasi anda. See on kohalolemine oluliste inimeste jaoks. Ja ma ei pea silmas ainult lähiperekonda vaid ka sõpru ja teisi olulisi hingesid. Olles suhteliselt aktiivne inimene ja korraldades palju üritusi, olen korduvalt maadelnud sellega, et saates kutsed laiali, siis miks tundub paljudele normaalsus mitte vastata? Kas tõesti ei ole aega, et võtta see minut ja kirjutada "aitäh kutsumast, kahjuks see aeg sel korral ei sobi" või midaiganes muud. Anda tagasisidet. Kas tõesti on vahel keeruline lihtsalt küsida "kuidas läheb?" või mõista, et kui inimene soovib jagada oma sünnipäeva - kooli lõpetamist - millegi algust või lõppu või midaiganes muud olulist, siis tegelikult on kutsutu osalemine seal sellele inimesele oluline? Loomulikult on igaühel oma elu ja alati pole võimalik osaleda, kuid ka seda saab öelda. Kaidi oma Hingest rahul postituses kirjutas nii armsasti sellest:
Vahel me ei viitsi minna. Arvame, et nende ürituste peategelastel on suva, et nad ei märkagi, aga me eksime ja palju. Uskuge mind. Teid märgatakse ja te ei tea, kui-kui-kui oluline see on, sest siis sa näed läbi teiste kohalolu oma olulisust. See lihtsalt teeb sind õnnelikuks. Seega alati minge igasugustele avamistele, tähistamistele, esitlustele, pange kasvõi FB Like, aga reageerige kuidagigi. Isegi siis, kui on halb tuju, ilm ja maailm tundub üks tume paik. See tundub sellele teisele inimesele armastusena.
Nii on. Ja isegi kui täiega ennast armastada, siis ikka on lihtsalt hea ja tore kui tunnetad seda ka ümberringi. Seega iga like, iga vastus, iga kohalolek loeb! Mina igatahes püüan end nüüd selles osas parandada. Sellest võib lausa teha uusaastalubadus #15 - olen võimalikult palju kohal enda jaoks olulistele inimestele. 

Kommentaare ei ole: