laupäev, september 02, 2017

Seadus, mis lubaks panka röövida

Otsimas või hoopis eksinud? Või lihtsalt... SIIN
Täna sain aasta teatrielamuse ja seda etenduselt, mille kohta olin eelnevalt kuulnud ainult halba. Aga ma hommikul otsustasin, et mis siis, mina lähen ja naudin. Nii oligi, täiega! Jutt käib Linnateatri etendusest "Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus".

Kas ikka üks üheksa aastane tüdruk kes küll oma hingelt on suurem kui üheksa aastane olema peaks, mõistab, mida ta tegelikult tahab? Kas tõesti on see elu lõpuni Discovery Channel'i nägemine või on see tegelikult midagi muud? Ja üleüldse, arvate, et need inimesed, kes igapäev tööle ja õhtul koju liiguvad teavad, mis on nende eesmärk? Mida nad otsivad? Ei tea, nad lihtsalt teevad ringliikumist. Vahel, kui arvad, et sind otsitakse, siis tegelikult ei otsi sind keegi - sa hoopis ise otsid midagi. Ja tegelikult, ei peagi alati otsima. Otsimine ja eksimine. Need on huvitavad sõnad, mille taga on palju ja seda andis see etendus oma parimas iroonias edasi. Mis on see tee, millel kõnnime?

Veel mõned ütlused (mälu järgi):
  • Vabariik - see tähendab, et inimesed tulevad kokku ja otsustavad kuninga tappa.
  • Maldiivid on välja mõeldud selleks, et inimesed vahetpidamata töötaksid, unistades puhkusest palmisaarel, ning pangad saaksid nii nende pealt raha teenida. Kas te päriselt teate kedagi, kes oleks seal käinud? Ja kui teate, kuidas saate kindel olla, et see inimene ei valeta?
  • Lootust tuleb organiseerida, sest kannatused on nagunii organiseeritud.
  • Topograafid valetavad kaartide kohta, et olla ainsad, kes teavad, kus kohad päriselt asuvad.
  • Vaimselt ebastabiilne - see tähendab, et su vaim on valmis lennukist ilma langevarjuta alla hüppama.
  • Uskumatud inimesed ongi huvitavamad.
  • Vihane raha. Kui ostad vihase raha eest süüa, saad vihast sööki.
  • Elu ei ole sõnade otsimine sõnaraamatust, vaid hoopis sünonüümide valimine.
See on see huumor, mis mulle meeldib. Iroonia elu üle. Mõtestamise mõttetus. Millegipärast ei aja mind naerma kui mees naise riided selga tõmbab ja huuled ära värvib, küll aga on vahva näha maailma läbi ühe siira üheksa-aastase-tüdruku, kes käitub täpselt vastavalt sellele, mida õpetatakse. See siirus ja uudishimu ja uskumatus on lihtsalt lahe. Miks me täiskasvanud seda nii tihti endas alla surume?

Nagu kirjutas Piret Karro 19.02.16 Sirp'i artiklis - "Pealegi, õppida siit ju on: tuleb öelda välja, mida saada tahame, selle asemel et öelda, mida me arvame oma soovi täitumiseks vaja minevat. Muidu võib kergesti jõuda soovist leppida oma ema surmaga soovini, et peaminister kirjutaks seaduse, mis lubab panka röövida."

Ei saa ka mainimata jätta, et Hele Kõrve oli as fabulous as always ja isegi Indrek Ojari meeldis mulle sel korral tohutult - ropu kaisukaru roll sobis talle nagu valatult.

Oeh, mul tuli nüüd teatri isu jälle peale. Soovitusi? Anyone?

Kommentaare ei ole: