neljapäev, september 07, 2017

Just when I think I have learned the way to live, life changes

"Kõige parem viis kedagi kaitsta on panna ta vangi. Seinad kaitsevad meid väliste rünnakute eest, kuid takistavad ka niisugustel võimalustel sisse pääseda, mida pakuvad teised inimesed ja elu. Hing ei talu vangistamist, s.t. seisma jäämist, sest ta on tulnud siia õppima." 
Nii kirjutas Kaidi Laur oma raamatus "Hingest rahul". Raamat, millest on mul blogisse kokkuvõte tegemata, sest see oli minu jaoks kuidagi nii suur ja tähendusrikas, et raske on seda ühte postitusse kokku panna. Otsustasin nüüd, et loen raamatu uuesti läbi ja siis kirjutan... sest selle 7 kuuga, mis eelmise lugemise ja tänase päeva vahele on jäänud, on minus endas nii palju muutunud, et avastan tõenäoliselt veel palju uusi nüansse.

Aga täna tahtsin kirjutada muutustest. Eile oli mul põnev lõuna, mil arutasime töiste muutuste üle inimeste eludes - koondamised, lahtilaskmised, lahkumised. Ja kuidas need inimestele mõjuvad. Meenus, et olen käinud korduvalt selle teemalistel loengutel ja koolitustel ning isegi paar raamatut endale soetanud. Minu meelest on muutused üks maailma suurimaid paradokse - me vajame neid rohkem kui ei midagi muud ja me kardame neid rohkem kui ei midagi muud. Ma ise kaasa arvatud.

Vahel ikka vaatan 'Seksi ja linna' vanasid osasid. Seal sarjas on palju labast ja pealiskaudset, kuid ka aegumatuid mõtteterasid. Minu jaoks on seal olnud kolm kohta, mis tunduvad ka viiendat korda vaadates üle mõistuse kurvad:
- Mr Bigi lahkumine New Yorgist Californiasse
- Aidani teine ja lõplik lahkuminek Carrie'ga
- Carrie lahkumine Pariisi

Mul on reaalselt isegi seriaali edasist käiku teades olnud raske neid kohti vaadata. Need olukorrad tunduvad rusuvad ja jätavad tühja tunde.

Eelmine nädal sattusin nägema neist kolmest kahte ja avastasin, et mu mõtlemine on muutunud. Ma ei näinud neid enam nii traagilistena. Kõik kolm olukorda on mulle ka oma elust tuttavad. Mõned isegi korduvalt. Ja kõikidele neile vaatan tagantjärgi peale kui positiivsetele sündmustele mu elus. Igast neist on lõpuks välja kujunenud midagi head ja isegi fantastilist. Arendanud mind edasi, aidanud välja kuskilt kehvast olukorrast, andnud tõuke avastada uut ja veel paremat jne. Tõesti, inimesed meie elus ei ole tulnud siia igaveseks. Nad on siin NÜÜD ja PRAEGU ja seni, kuni neil on meile midagi pakkuda. Oeh, mida kõike 35 aastaselt veel ei avasta, kuid see annab mõnusa kerge tunde. Nagu ütles mu eilne lõunasöögi kaaslane: "Eneseareng on üks vahvamaid asju üldse." 

Kommentaare ei ole: