esmaspäev, september 25, 2017

Ja koos päiksega tahan ärgata

Minu viimaste nädalate lemmiklaul on olnud Lenna "Suvehommik Setumaal". Ma lihtsalt võin seda  viis korda järjest kuulata.

Põrandale maha lebama
jäävad raamatud,
nad mind sinna jäävad ootama,
kuni tantsitud.

Nädalavahetus vastas ka selle laulu positiivsusele - läbinisti päikseline. Ma tegelikult ei tahagi sel korral eriti sõnu kulutada, sest pildid ütlevad rohkem. Otsisin üle hulga aja välja M režiimi ja statiivi. Käisime avastamas RMK Paukjärve loodusrada (4-5 km) ning Kakerdaja raba ja järve päikeseloojangu ajal. Nende vahele jäi mõnus lõunasöök kosutava sauna ning vihtlemisega Järva-Jaanis. Pühapäeval pildistasin Purdi mõisa alleed ning seejärel lihtsalt tegutsesin aias päikese käes ja korjasin  viimast, mida korjata andis - porgandid, piparmündid, õunad, arooniad, oad, rukola, salat, sibulad. Oeh, nii hea.
Paar nädalat tagasi minult küsiti, et kui tihti ma nädalavahetuse kodus veedan. No nii, et reedest pühapäevani kuhugi ei sõida ja kuskil ei käi. Vastasin, et kõige rohkem paar korda aastas (tegelikult  ma ei ole kindel, et niigi palju) ja tundsin end selle vastuse juures süüdi. Justkui ma ei peaks nii palju ringi käima. Kohe kui ennast sellelt mõttelt avastasin, ütlesin STOP. Mina olen siiski mina ja mulle meeldib värske õhk, fotograafia, mõnusad jalutuskäigud ja Eesti loodus. Armastan. Südamest.








Kommentaare ei ole: