reede, august 25, 2017

Vihmasahin ja tähistaevas

Keila-Joa orienteerumine
Lugesin ükspäev oma uusaastalubadusi selleks aastaks. Enamjaolt olen kinni pidanud, kuid mõnesid punkte saab veel parandada. Näiteks lootsin, et jõuan palju orienteeruma. Tegelikkuses on läinud nii, et metsa ja kõndima olen küll palju jõudnud, kuid orienteeruma mitte. Eile sai see viga parandatud - aasta esimesel neljapäevakul osaletud (ja mitte viimasel, eks). Läbisime raja kõndides ning igati edukalt: 12 kontrollpunkti, veidi üle viie kilomeetri ja aeg 1 tund 10 minutit. Hea enesetunde sai pealekauba.
Üldse oli eilne päev tore. Mu viimane suvine puhkuse päev. Pilvise hommiku veetsin kodus asjatades ja seejärel liikusime Laulasmaa randa päikese alla. Paraku oli tuul selline, et merre ma siiski enam ei läinud, lihtsalt igaks juhuks, kuigi oleks kannatanud minna küll. Kuid istusime niisama üle tunni liival, pidasime piknikku, hingasime värsket õhku, lugesime Tjorvenit ja vaatasime surfareid. Tjorveni raamatus oli parajasti peatükk Pelle loomaarmastusest:
"Kuidas võiks minna inimesel, kes võib nutma puhkeda sellepärast, et inimesed trammis näevad kurvad välja, või sellepärast, et kohtas kassi, kellel oli niisugune ilme, nagu tal poleks kohta, kus elada. See alaline mure selle üle, et mõni inimene, mõni koer, kass või herilane pole piisavalt õnnelik - kuidas ta suudab seda pikapeale taluda?
...
Pelle võttis kogu olemasolu imedereana, mida ta lakkamatult uurida püüdis, kiindunud ja kannatlik, nagu uurija olema peab. Mõnikord tundis Melker oma noorimat vaadates kadedusepistet. Miks pole võimalik säilitada eluajaks võimet tajuda maad ja rohtu ja vihmasahinat ja tähistaevast kui suurimat õndsust?"
Laulasmaa rannas Tjorvenit ette lugemas
See kirjeldus, mis oli tegelikult oluliselt pikem, väga puudutas mind. Need on teemad, mida olen ise ka mõelnud ja mulle tundub, et need käivad käsikäes - selline lapselik rõõm pisiasjade üle ja samas suur empaatiavõime ning muretsemine. Mina näiteks ei saa üldse ei krimi- ega ka muid tõsielu seriaale televiisorist vaadata, sest mul hakkab nendest inimestest liiga kahju. Ma kujutan ette, mida nad tunnevad. Muidugi ma pole ainus selline. Ükspäev pidin emale selgitama, et see, et sookured meie põllul käivad ja kõva häält teevad, ei tähenda, et nad oma pojad sinna ära oleksid kaotanud. Eksole. Kõigest ei tasu kurbust või muresid otsida. Teisest küljest see vihmasahina ja tähistaeva ja muude pisiasjade nautimine on niivõrd lahe. Jooga aitab seda endas rohkem üles leida. Joogalaagris istusime nagu väiksed tüdrukud reas ja vaatasime tähtede langemist. Vahva.



Kommentaare ei ole: