esmaspäev, august 07, 2017

Teiselpool merd

Selle suve ainsad kaks päeva, mis veedan väljaspool Eesti piiri, olid juulis ära. Pisike Kollane käis taas Soomes, kuid seekordne kilometraaž oli oluliselt väiksem - külastasime Helsingi lähedal asuvat Nuuksio rahvusparki. Mineku päev oli ideaalne. Matkamine, maalilised vaated, järves ujumine, ilus hotell, maitsev õhtusöök, saun ja rõdu-chill, rattaga sõit ning päikseloojang. Helsingisse saabusime kella ühe paiku ning Nuuksios võtsim sihi Haukkalampi peale, olin kuskilt lugenud, et seal on rohkem infot matkaradade kohta. Teepeal nägime ahhetavaid vaateid ning mõtlesime kui erinev ikka on Soome loodus Eesti omast. Mõnus vaheldus. Haukkalampist me ühtegi keskust küll eest ei leidnud, kuid kaart radadega oli olemas. Valisime kõigepealt punase raja, mis läbis kiviseid järve äärseid ja üht telkimispunkti ning pärast veel sinise raja, mis ronis üles kõrgemale vaadet nautima. Tegelikult oleks seal avastamist olnud veelgi, kuid mõtlesime Haltiasse tagasi pöörduda, sest seal olime suuremat keskust näinud ja kaart näitas, et seal on veel matkaradasid. Keskus oli ning lõpuks saime piirkonna kaardid ka. Ja järv oli ning kuna päike tuli välja, oli minul vastupandamatu soov ujumas käia. Mõeldud, tehtud. Näksisime kaasavõetud sööki, lasime päiksel end paitada ja ... läks kuidagi nii, et sealsele matkarajale enam ei jõudnudki. Muide, seal Haltias on tegelikult ka põhjapõdra keskus.

Ööbisime Espoo ja Vantaa piiril, lennujaama lähistel kunagises mõisa hotellis  Hämeenkylän Kartano. Õigupoolest jättis see mulje nagu armas maa koht, kuigi tegelikult oli ainult 15 kilomeetrit Helsingi kesklinnast. Ma tõesti vaimustusin hotellist. Suurepärane päikeseline rõdu vaatega kaunile muruplatsile, hinnas veel saun, rataste rent, maitsev hommikusöök ja ülipehmed voodid. Nautisime puhkust ja lõime terrassil Pisangi apelsinimahlaga kokku. Puhanuna ja rõõmsana võtsimegi 9 paiku õhtul veel rattad ja sõitsime järve äärde rannariba otsima. Mulle ikka linnarattad meeldivad. Selline tjorvenlik-suvine-vabaduse tunne tuli peale ja lihtsalt nautisin. Leidsime ühe armsa ranna, kus statiiviga päikeseloojangut oodata. Õhk oli karge ja samas taevas täiesti selge. Seda rahu ongi raske sõnadesse panna, lihtsalt ideaalne.

See oli minu esimene katsetus statiiviga pildistada. Tekitas sõltuvust! Uinusime pärast nagu väiksed lapsed peale väsitavat päeva ja magasime rahulikult hommikuni. Ärgates sõime kõhud kurguni täis ning peale seda veel lugesime toas raamatut, et siis järjekordse järve - Bodominjärvi juurde siirduda. Seal on Oittaa rand/keskus, kust leidsime samuti väikse matkaraja ning Marianne jäätise. Tegelikult oli päris vahva koht nii lastele kui ka täiskasvanutele. Tundus, et seal on talvel ka korrashoitud suusarajad. Tuleb kõrvataha panna.

Novot ja kuna edasi hakkas vihma sadama, siis käisin elus esimest korda Ikeas. Vaatamata sellele, et Järva-Jaani saun sealt hunniku nipet-näpet asju sai, olin veidike pettunud. Lootsin siiski rohkem ilusat kaupa näha. Isegi ilusaid taldrikuid polnud.








Kommentaare ei ole: