neljapäev, august 31, 2017

Kus hämarik koidule ulatab käe

Vikerkaare nägemiseks peab sadama vihma
See on omamoodi vahva kui hakkad oma elus ja käitumises nägema mustreid. Minu puhul näiteks on pidevalt teemaks minna laskmine ja loobumine. See, et ma ei oska seda inimsuhetes, on ammu selge, aga nüüd näen sama ka mujal.
Näiteks toitumises. Mulle meeldib värske ja tervislik toit ja võiksingi süüa väga eeskujulikult, kuid on üks probleem - ma ei oska lõpetada. Kõht on täis, kuid salat tuleb ju ikka lõpuni süüa. Või midagi muud. Mõnus oli süüa, miks siis lõpetada? Järgmise näitena võib tuua reisid. Oli periood kus ma reaalselt peale igat reisi nädal aega leinasin, et midagi nii ägedat on jälle läbi saanud. Sõbrad vaatasid mind nagu imelikku. Sellest ma parem ei räägigi kui raske oli lahkuda töökohast, kus veetsin peaaegu 10 aastat. Rääkimata inimsuhetest, eriti kui mõni tüüp otsustab sinuga päeva pealt vait jääda ja üldse mitte enam rääkida.
Samuti lugesin just üht artiklit suve lõpu leinamisest ning tundsin sealgi ära enda - suve lõpp on midagi, mida ma peaaegu igal aastal kardan (vahel otseselt, vahel ise seda tajumata), sest suvi on lihtsalt nii lahe. Kuid kui mõtlesin märtsis Singapuri kliimale, siis taipasin, et 12 kuud suve ma küll ei tahaks. Esiteks juba ei jaksaks, sest suvi tähendab sisuliselt kogu aeg kuskil ringi rändamist.
Restoran Mimosa juba hämaral augustiõhtul
Teiseks, küünlad, tubased trennid, kino, värvilised lehed, suusarajad, ilusad mütsid ja kindad (jah, te ei taha teada kui palju mul neid on), koolitused - need ei kuulu suve juurde, samas meeldivad needki kõik mulle. Aga lihtsalt see on see tunne - on ju olnud nii hea, miks see peab läbi saama? Olen viimasel ajal mõelnud, et kohati on see usaldamise küsimus. Kas ma usaldan, et ka järgmised reisid tulevad sama vahvad kui see viimane? Ja kas usaldan, et sügis saab ka mulle armsaks? Kas ma ikka päriselt usaldan, et kui ühed uksed sulguvad, siis teised avanevad? Ometi elu koguaeg tõestab mulle, et just nii on. Vaja ainult märgata. Ma usaldan. Ja ootan põnevusega. Kuigi... vahel ikka natuke leinan ka, kuid siis vaatan neid mustmiljonit imekaunist suvel tehtud pilti ja loen oma blogi ja tunnen lihtsalt rõõmu.

Siia postituse lõppu tundub nüüd sobilik olema lisada mõned siiani kajastamata suvised käimised ning tegemised ja sellega siis blogis suvele 2017 joon alla tõmmata.

Pitsimaja Sakus
Käisin ühel laadal - Mahelaat Laastu talus. Tegemist oli pisikese üritusega, kuid avastasin sealt ikka enda jaoks kaks uut asja. Tervislikku ja mõnusat kurkumit pakub erineval moel firma Flowene. Eneken OÜ teeb looduslikke salve, millega nüüd oma põlvi õhtuti määrin. Tooted on müügil Kaupluses Desio ja Looduspere poodides. Mulle kohe meeldib sellistelt inimestelt osta, kes tootesse oma hinge sisse panevad.

Veel...käisin elus esimest korda kohvikute päeval. Sakus. Kokku jalutasime kaks ja pool tundi ning üle seitsme kilomeetri. Omamoodi põnev, kuigi suurt maitseelamust ei leidnud. Samas sai proovida siit ja sealt ning kõik oli koduselt hea. Omaette väärtus on ka koduaedade imetlemine. Maailma maitsed, Pitsimaja ja kodune napoleoni kook jäid kõige paremini meelde.

Toidu teemadel jätkan. Vahele üks pühapäeva õhtune ilus restorani külastus - MimosaOma kuulsa aia tõttu on see mu nimekirjas juba mitu suve olnud, kuid siiamaani avastamata jäänud. Nüüd kuidagi meenus õigel hetkel ja kõik sujus nagu iseenesest. Vaatamata juba jahedale augustikuu õhtule istusime kenas õunaaias ja nautisime eelroogade popurriid (kitsejuust, kalad, tartar). Sellest sai kõht nii täis, et seene salat oli tegelikult juba üleliigne ning nii palju naudingut ei pakkunud.

Ikka jään toidu juurde. Juunis toimus Telliskivi loomelinnakus taas Tallinna Tänavatoidufestival, kuid see oli üks üritus, milles pettusin. Tõsi, pullimunad proovisime elus esimest korda ära ning mõningaid vahvaid kõrrelisi ja murulisi ka, aga üldiselt see oli rohkem restoranide demo kui tõeline põnev street food. Pealegi, häiris mind asjaolu, et igalpool olid liiga suured portsjonid. Sellises kohas tahad ju maitsta siit ja sealt, mida ma siis ühe suure terve hamburgeriga peale hakkan? See ära süües ainult oigan täiskõhust.
Praetud põdrakanep

Sündides kaalub känguru poeg ühe grammi
Lõpuks liigun toidu juures põnevama teema juurde - loomad. Ligi 10 aastat tagasi käisin Loomaaia ööekskursioonil. Nüüd jälle. Sattusime nii jutukasse gruppi, et meie giid jõudis kolme tunniga ehk südaööks läbi vaid pool marsruudist. Aga kuna mul oli järgmisel hommikul kell 9 eksam, mille jaoks veel õppida tuli (no see viimase-hetke-õppimise-sündroom), siis hiilisime vahepeal välja.
Teate miks flamingodele aeda peeglid pannakse? Sest siis nad arvavad, et neid on rohkem ja tunnevad ennast julgemalt/kodusemalt. Või kas isase lõvi elu ikka on lust ja lillepidu vaatamata sellele, et emased toitu murravad ja isane esimesena süüa saab? Ta peab jooksuajal kogu karja emaseid 24/7 seksuaalselt rahuldama. Kotkad jällegi on natuke nagu mina - neil on raske lahti lasta. Kui nad mõne kala veest kätte saavad, kuid kala liiga suureks ja tugevaks osutub, siis nad lahti enam lasta ei oska ja kala tirib nad vee alla uppumise surma. Õpetlik.

Üks parimaid jutte oli muidugi see:
Turovski tuleb ükspäev suu muigel loomaaeda ja ütleb, et käis just lastega rääkimas.
Turovski: Kust lapsed tulevad?
Lapsed: Kured toovad!
Turovski: Aga kas teate, et toonekured tulid Eestisse alles aastal 1869 (või midagi sarnast). Kust siis enne lapsed tulid?
Lapsed (koheselt): Internetist telliti.

Eks ta ole jah, loomaliigid võivad ju olla siin vaid paar sajandit elanud, aga Internet, see on alati olnud! Pealegi saab sealt kõike.

Nüüd on suvel joon all:
______________________________________________

Kommentaare ei ole: