reede, juuli 28, 2017

Sinna ma, sinna ma, tahan viia sind

See nädal olen pingsa töö vahelt siiski jõudnud ka loodusesse. Teisipäeval külastasime Juminda ning Pärispea poolsaari ning Võsut. Alustasime Hara allveelaevabaasist, kuhu olen üks kord varem ka sattunud. Delfi artikkel kirjutab selle kohta nii:
Hara baas ehitati 1950ndatel eesmärgiga allveelaevu demagnetiseerida. Allveelaevadel tekib ajapikku magnetväli, mis muudab nad radaril nähtavaks ning paneb ümberkaudsed magnetlaineid tajuvad miinid plahvatama, seega pole magnetväli allveelaeva jaoks just hea omadus. Demagnetiseerimine muutis nõukogude laevad “nähtamatuks” ning miinide eest kaitstuks ja andis neile võimaluse rahulikult mööda Läänemerd lääne poole hiilida. Baas lõpetas tegevuse 1980ndatel.
Lisaks ajaloo hõngule leiab sealt ka palju graffiteid. Ja selliseid kõhedusttekitavaid ligadi-logadi kohti, mis ka meie pisikestel poistel hirmu nahka tõid.
Muide, seesama delfi artikkel annab veel põnevaid ideid kuhu minna:
- kummituslinn Viivikonna (Alutaguse kandis)
- Rummu karjäär, Patarei vangla, Ungru loss, Aegna saar, Linnahall, Kunda tsemenditehas - need on käidud.

Oma teisipäevast ringreisi jätkasime tiiruga Loksa -> Suurepea -> Viinistu -> 7,5 meetri kõrgune Jaani-Tooma Suurkivi -> Loksa (Lucky Bar). Loksa oli mahajäetum kui arvasin. Seal oli selliseid nõuka aegseid hooneid veel omajagu, isegi peatänava ääres. Viinistus ma pettusin. Mälestustes oli ilusam. Üldse ei tõmba sinna kontsertitele nüüd. Ja kivi... see oli tõesti suur. Vikipedia räägib nii: Rahnu ümbermõõt on 27,6 m, pikkus 11,8 m, laius 8,6 m ja kõrgus 7,6 m ja maapealse osa maht 274 kuupmeetrit. Maapealse osa mahult on Jaani-Tooma suurkivi Eesti hiidrahnude seas 20. kohal, kõrguselt 3.-4. kohal.

Novot, ja kui hariv osa tehtud sai, siis polnud muud kui Võsu randa peesitama ja ujuma minna. Huga sai seal omale habeme ja Harri ehitas maja.

Ka kolmapäeva õhtu veetsin õues. Tegime ühe pika õhtu Järva-Jaanis. Alustasime ujumisega järves, seejärel grill, saun ja muud jutud. Tagasi hakkasime alles südaööl sõitma. Vahel on hea, kui seltskonnas on beebiootel inimesi, kes siis vabatahtlikult roolis on.

Aga nüüd olen kaks päeva üritanud kodune olla. See on raske, eriti kui päike särab. Eile massaaži siiski jõudsin ja sain komplimendi, et kas tõesti olen juba 30 täis, välja see küll kuskilt ei paista. Arutasime selle üle, kes ja millal ennast vanana hakkab tundma. Minu arust läks elu alles peale 30. tõeliselt vahvaks. Igatahes on täna minu õhtuseks kaaslaseks Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses. See kuidagi lihtsalt sobib siia suvesse. Selline kerge ja loodusrohke ja seiklusi täis. Parajalt metsmaasikane, kuid puudu pole ka natukesest hapust ja mõrust, mille kõrval magus jälle nii magus tundub.






Kommentaare ei ole: