reede, juuni 16, 2017

Kodu on nii imeline tavaline paik

Järva-Jaani uus lahtikäiv diivan
Olen mõttes nii mitu postitust juba valmis kirjutanud, et nüüd ei teagi kust pihta hakata. See nädal on olnud mitme isikliku projekti edukaks lõpuks. Kõigepealt madrats. Madratsi vahetuse projekt kestis mul kaks aastat. Esimesed 23 kuud kulusid hooguvõtmiseks ja nüüd viimane kuu uue madratsi väljavalimiseks ja transpordi korraldamiseks (ps. järgmise madratsivahetuse teen ajal, mil ma ei ela üksinda, eks). Tulemusena olen saanud kolm ööd uuel madratsil õndsat ja magusat und magada. Vana saatsin kolataksoga minema ja puha.

Kakerdaja raba
Teine projekt oli Järva-Jaani sauna diivan. Idee tärkas eelmine sügis, kuid valiku tegemise jätsin kevadesse. Kolmapäeval toimetas Omniva selle kohale ja olime M-i ning lastega seda seal rõõmsalt vastu võtmas. Minu meelest sai tehtud hea valik! Oeh, rahul. Kokkuvõttes muidugi kujunes üldse see kolmapäev üheks üliägedaks päevaks, mil jõudsime piknikku pidada, päikest võtta, värsket salatit teha, diivanit paigutada ning kõige tipuks  Kakerdaja rabas  käia. See oli üks neist vähestest tuntud Eesti rabadest, kuhu ma millegipärast veel jõudnud polnud. Tegelikult tasub sinna tagasi minna, sest kogu rada me ei läbinud. Parkisime auto Noku lõkkekoha juurde ning jalutasime Kakerdaja järveni õhtust sööma. Õppisime tundma tupp-villpea taime ning nautisime nii-nii ilusaid rabavaateid.

Olen viimasel ajal kokku puutunud mitmete klienditeenindustega. Omnivaga polnud lihtne. Madrats, mis pidi tulema päeval kahe ja nelja vahel, saabus pool seitse õhtul. Ja mul oli ju kogu päev täis planeeritud. Samas, klienditeenindus oli viisakas ja proovis aidata. Õnneks lõpuks aitaski. Sama ei saa öelda Tulika takso kohta, mis on mu viimaste aastate kõige jubedam klienditeeninduse kogemus. Ei viitsi isegi oma aega kulutada, et see pikalt kirja panna, kuid igatahes ei huvitanud neid absoluutselt kui nende takso õiged kliendid maha ja hätta jättis ja öeldi isegi, et pole vaja tulevikus neid kasutada. Ei kasuta jah.

Aga muidu...muidu on ühe vallalise neiu elu ütlemata vahva. Tunnen, kuidas mu elu muutub igapäevaga, kuidas osad inimesed jäävad kaugemaks ja teised tulevad asemele. Ma olen kehv minevikust lahtilaskja, kuid viimased aastad on  õpetanud kui palju põnevat elu asemele pakub kui lõpuks suudad seda. Mis puutub sellesse hirmutavasse sõnasse, milleks on vallaline, siis mina ei saa aru, miks ühiskond sellest mingi jubedussõna on teinud. Mu massööril oli ikkagi õigus, et see on ju tore, kui armumised on taas ees! Ja neid ikka hiilib, vahel piilub ühe nurga tagant, siis jälle teise. Naudin praegu seda täiega, samamoodi nagu mõne aja pärast kindlasti naudin taas suhtes olemist. Aga sellel teemal teen veel ühel kenal päeval pikema postituse.

Kollased juuksed, rohekas kleidike
Ideaalne ajastus
Konnakullesed (laste lemmikud)
Kakerdaja järve ääres

Kommentaare ei ole: