laupäev, aprill 15, 2017

Kes korra on Portugali armunud, tuleb alati tagasi

Lugeda olen viimasel ajal jõudnud rohkem kui raamatutest kokkuvõtteid kirjutada. Viimati lõpetasin M.C. Beaton'i "Agatha Raisin ja Wyckhaddeni nõid". Agatha Raisin'ist on tegelikult juba üle 20 loo ja minu valitud raamat (ilmselt mingi soodukas raamatupoes) oli järjekorras üheksas. Tahtsin lihtsalt vahepeal prooviks üht kriminulli. Väga kerge-lihtne-kaasahaarav-kiire lugemine, kuid ikkagi hindan seda kehvemalt kui näiteks "Tüdruk rongis".
Cotswoldsi piirkond, Inglismaa külad, juuli 2013
Minu jaoks jäi lõpp nõrgaks. Sellist üleskerimist polnud ja ka lahenduse selgitamisele kulutati ainult paar lehekülge. Olen ehk harjunud Agatha Christie raamatutega, kus selgitused on detailselt põnevad ning panevad paika nii palju pisiasju läbi kogu loo. Juurde andis natuke Cotswolds'i mainimine, kus olen ise ka maailma avastanud ja seega kujutasin seda Inglismaa küla keskkonda väga hästi ette.

Reisil aga lõpetasin Kaisa Masso raamatu "Minu Portugal". Selle olin valinud enda armastusest Portugali vastu. Portugal on Eesti järel vaieldamatult minu lemmik riik Euroopas. Sinna läheks igakell tagasi ja kindlasti veel lähengi. Igatahes seetõttu tundsin huvi selle vastu, kuidas üks eestlane end seal elades tunneb (muide, kutsuti mindki sinna ükskord tööle).
Raamatu algus ei meeldinud mulle. Liiga palju keskendus Lissaboni linnaosadele ja liiga vähe oma elamustele. Kuid ajapikku läks raamat üha paremaks ning Aasia reisi lõpupoole sai see mulle üha armsamaks. Viimased leheküljed lugesin Helsingi lennujaamas, et reisil ikkagi raamat läbi saaks. Nüüd erinevaid mõtteteri raamatust:
Portugali sardiinid
  • "Termin axe tähendab elujõudu" (jäi mulle silma, sest paar kuud tagasi käisin tantsustiili axe õppimas)
  • "Alfama lööb õitsele juuni alguses. 13. juunil on Lissaboni kaitsepühaku Santo Antonio pidustused ja Alfama on nende pidustuste kuningriik. Grillid tuuakse tänavatele ja järgmiste nädalate jooksul hõljub linna kohal lõunast hilisööni paks magus grillitud sardiinide hõng." (ükskord käisime Lissabonis juuni alguses ja kuulsime samuti nendest pidustustest, järgmisel korral tahaks ära näha!)
  • "Alfamast üles ronides jõuab Gracasse. Siin on rõdudelt alla rippuvate roosipõõsaste, kitsaste, munakividega kaetud tupiktänavate ja hoovide, üksteise küljes kinni olevate maaliliste vaadetega vaateplatvormide ja tänavakohvikute Meka."
  • "Preili, ma abiellusin oma elus kaks korda. Kõigepealt merega, siis vabadusega."
  • "Portugallased lihtsalt ei suuda üksi olla. See tekitab neis ärevust. Raamatusse süüvimine tähendab iseendaga olemist, mingis mõttes üksindust - ja suurem osa portugallasi ei ole selleks võimelised." (see on mulle tuttav jutt, olen seda endas ka täheldanud. Võib-olla on see tekkinud sellest, et olen väga vähe elus pidanud üksi olema, aga nüüd tasapisi avastan kui tore ja vahva see on. Mõistlikus koguses muidugi :-))
  • "Ei ole teist riiki, kus kiirustamine oleks nii häbiväärne kui Portugalis. Teenindajatele või ka lihtsalt kaaslastele kiiruse mõistes surve avaldamist võetakse kõige suurema ebaviisakusena." (oi, see on eestlastele raske, meil on ju koguaeg nii kiire-kiire)
  • "Järksu haarab mind terve maailma kurbus. Ma tahan päris jõule, lume ja praksuva kaminaga!" (südames jääb kodu alati koduks ja olgu kustahes maailmas vahva, alati tuleb hetki, kus midagi lihtsalt on puudu, seega mind kütkestas raamatus see aus emotsioon)
  • "Lauale tuuakse alati vaikimisi juust - et "teha suhu õiget maitset", oliivid - toidu kõrvale veidi vängema ampsu saamiseks, ning sai - portugalipäraselt selleks, et "teha veinile voodit". Siis saabuvad põhiroad, mille järel on portugallane võimeline tellima veel supi. Milleks? Et kõhusoleval paremini settida lasta."
Portugali päike
  • "Ma olen eluaeg tundnud end õnnelikuna siis, kui liigun. Liikumine, nii oma kehas kui ümbritsevas ruumis, toob mulle enda hästi tundmiseks vajaliku dünaamika ja meelerahu. Tantsides saan endast välja elada kurbuse ja rõõmu. Kaugliinibussides ja rongides aknast mööduvaid põlde, karjamaid, tuuleveskeid ja pilvi jälgides töötab mu mõte selgemini kui kustahes mujal." (minul läheb siia alla ka autosõit. Kui mul vaja mõni keeruline otsus teha, siis võin tunde sihitult autoga ringi sõita)
  • "Miguel Gomese võimas triloogia "Araabia ööd". Mulle toob liigutuspisarad silma just see, et Gomese stiil on nii täiuslik Portugali hinge väljendus. Ühiskonna karm reaalsus ja traagika on toodud vaatajani muinasjutulise maagia, elurõõmu ja temperamentsuse kaudu. Ja nii portugallastega ongi. Just see hingestatus, lihtsus, soojus, kohatine lapsemeelsus ja ligimesearmastus on neil aidanud üle elada rasked ajad."
  • "Silmi kohvilõhna peale lahti lüües avastan ühest aknast paistva vulkaani, teisest mäed ja kolmandast ookeani... Seda on ühele hommikule ilmselgelt liiga palju." (Assooridel)
  • "Ma usun sügavalt, et me oleme sündinud siia maailma, olemaks õnnelikud. Mitte otsimaks õnne, vaid olemaks õnnelikud. Õnn on meie valik."
  • "Mu armastus Portugali inimeste vastu, kes ka kõige raskemas olukorras ei kaota oma abivalmidust, on nii põhjatu, et vahel ei taha see mu sisse ära mahtuda."
  • "Portugalis on soojus. Nii inimeste kui päikese oma. Nii väikeste kui täiskasvanute mängulust. Vaimumaailm, mis väärtustab inimesi - ükskõik mis nahavärvi, seksuaalsuse, suundumuse või ametiga - ja nendega koosveedetud aega. Samuti head toitu, silmailu ja poeesiat igas hetkes. See on mingisugune tunnetuslik tasand, millega ma liuglen ühes rütmis. Eestis tuleb tihti ette, et ma põrkan inimestega suheldes mingisuguse mustvalge asjalikkuse ja konkreetuse vastu, millega mul ei ole haakepunkti."
  • "Keegi ütles kord: vabadus on see, kui sa saad teha, mida sa tahad; õnn aga on see, kui sa tahad teha seda, mida sa parasjagu teed. Just nii ma end Portugalis tunnengi. Vabana ja õnnelikuna."

Kommentaare ei ole: