pühapäev, märts 26, 2017

Maailma kodanik

Bali kõrval asuv Nusa Penida saar
Ühel või teisel hetkel tuleb reisil ikka peale selline identiteedi kriis, et kõik tundub nii suur ja võimas ning kuhu mina siis ikka kuulun. Kas tahan tagasi koju? Või tahaksin hoopis Eestist ära kolida? Mida ootan ja tahan? Seekord käisid need mõtted mul Balilt Singapuri lennates ja kadusid peast kui Singapuris juba viies kord lennujaamast linna sõitsin. Kodune ja armas tunne oli. Rohkem ma sellele ei mõelnud kuni hetkeni, mil sõime lõunat Singapuri ülikoolis, kus lisaks R'le oli veel üks Singapuris elav eestlane. Arutasime võõrsil elamist ja seda, mida kaugel olles igatsetakse. Näiteks eesti huumor. Lugesin samal ajal veel ka Minu Portugali raamatut ja sealgi tuli teemaks arutelu, et inimesed, kellel on nii öelda kaks kodumaad, satuvad tihti imeliku igatsuse küüsi. Ja kohati ka segadusse, et kes ma olen ja kuhu kuulun.
Singapuris elu üle mõtlemas
Nii väga kui mulle ka reisida meeldib, olen samal ajal päris suur Eesti fänn. Ja lugedes ning kuulates jutte teistest kultuuridest, mõtlen ikka, et mulle meeldivad eestlased. Sellised ausad ja otsekohesed, parajalt omaette olla armastavad, teadmishimulised, uhked oma riigi üle jne. Virisevad muidugi ka :-) Mulle meeldib, et Eesti on nii väike ja et meil on neli aastaaega. Näeme päris tihti päikest ning meil on palju merd ja saari ja järvesid. Igalpool on matkarajad ning lihtne on põgeneda loodusesse. Samas on Tallinn piisavalt suur linn, et siin leiab ka glamuuri. Nonii, aga ma hetkel ei pidanud Eestist kirjutama. Pigem Singapurist. Ja kuulumisest. Ja maailmast. J reisi alguses küsis, et kas olen oma paljude reiside sees ka kohanud kohti, kuhu tahaks elama minna. Mul ei tulnudki kohe midagi pähe. Ütlesin, et reisidel naudin rohkem loodust ja elada tahan linnas, seega on need natuke erinevad asjad. Aga pean tõdema, et nii Bali kui ka Singapur tekitasid minus tunde, et tahaks seal veeta rohkem aega. Sellise sooja ja koduse tunde. Avatud maailma tunde.
Öine Singapur
Singapuris elamine pole mingi lust ja lillepidu. Palgad on küll head (kui oled baka lõpetanud, siis erialase töö kuupalk on alates 4000st eurost kätte), kuid ka kulud on suured. Normaalne rõduga kahetoaline korter kesklinnas maksab ca 5500 eurot kuus. Pisikese ühetoalise stuudio kesklinnast eemal saab ligi 2000 euroga. Ka alkohol on väga kallis. Kokteilid baaris maksavad ca 20 eurot ning kõige odavam veinipudel poes 25 eurot. Samas võrreldes Londoniga on Singapuris ühistransport ja takso päris mõistliku hinnaga (lennujaamast kesklinna maksab takso ~15 eurot) ja toidu hinnad on ka normaalsuse piirides. Vaat et Eestist odavamad. Üldiselt räägitakse, et elu Singapuris on hea seni, kuni sul pole lapsi ega autot. Need kaks võtavad viimse kui sendi, sest erakoolid maksavad ~1400 eurot kuus ning autod on lihtsalt KALLID ja nendega võib sõita ainult 9 aastat. Vanemad kui 9 aastased autod antakse Malaisiasse. Samal ajal Malaisiast ostetakse kalli hinnaga liiva sisse, et endale maad juurde "ehitada". Nõnda on sündinud saar Marina Bay taga ja Sentosa liivarannad... Raha eest saab tõesti kõike.
Singapur ise on noor riik. Alles tähistas 50. aastast sünnipäeva. Olen selle fakti üle päris üllatunud, sest tegu on niivõrd eduka riigiga Aasias. Ning kliima on seal soe. Läbi aegade kõige külmem hetk on olnud 19 kraadi. Jah, pluss 19. Lumest ei ole nad isegi und näinud. Samas vihma ikka sajab aegajalt ning aastaaegasid ei ole. See pidi olema eesltastele raske. Kui meie meenutused tihti seostuvad mingi aastaajaga, siis seal on pidevalt segadus, et mis kuu parajasti on ja midagi meenutades, ei mäleta üldse kas see võis toimuda jaanuaris või juulis. Koguaeg on ühesugune.
Minu jaoks ongi Singapur natuke nagu selline Aasia London. Ilus, edukas, palju rahvusi koondav. Veidi ehk kompaktsem ja muidugi omajagu soojem. Vist nii kliima kui ka inimeste poolest.

PS. See sai nüüd üldine jutt, kuid tegelikult ikka kirjutan lähipäevadel reisi viimaste päevade muljed ka ära. Need olid vägevad!

Kommentaare ei ole: