pühapäev, veebruar 12, 2017

Sinu kõrval ma tahan kõndida üle lilli täis heinamaa

Eesti teed, jaanuar 2017 (teel Jänedale)
Mind on viimasel ajal kummitanud mõned laused, millesse olen alati uskunud, kuid millest tegelikult sügavuti aru ei ole saanud. Näiteks on silme ees Peep Vainu veebinar, kus ta rääkis kuidas liikus koguaeg sihikindlalt ja edukalt, kuid alles hiljem mõistis, et suutis küll kaugele jõuda, kuid ei osanud vastu võtta seda, mis elul tegelikult anda on. Mina olen viimane kuu aega sama tundnud. Olen oma elu väga sihikindlalt ja mingil määral ka edukalt elanud, kuid nüüd, lastes vabaks ja mitte nii kramplikult planeerides, on elu mulle pakkunud justkui nii palju uut ja ilusat, millest ma vaimustun. Täielikult. Ja tulemus on see, et kogu aasta 2017 jooksul on mul siiani olnud üks vaba õhtu. Jah, üks. Nii palju vahvat on ise minu juurde tulnud. Olen rohkem õppinud olema siin ja praegu. See mõjus mulle juba aastate tagusel konverentsil Kopenhagenis Nigel Risneri poolt öelduna nii tugevalt ja õigesti, kuid ma ei osanud seda: "If you're in the room, be in the room." Olen alati teinud asju, sellepärast et... Nüüd lihtsalt teen, sest naudin, ja ei muretse nii palju, mis järgneb. Ütlemata vahva on nii. See ei tähenda, et mul pikemaid plaane enam poleks, ikka on. Ja las needki olla. Lihtsalt mõistan kuidagi paremini, et elu on täis muutusi ja muutused, need on head. Varem justkui kartsin ja pelgasin neid. Minu paradoks - ühest küljest olen see, kes vajab edasiliikumist (vt siin Einsteini lause: "Elu on nagu jalgrattasõit. Selleks, et tasakaalu hoida, peab edasi liikuma."), teisest küljest jällegi olen lojaalne-muutusi-kartev-tüdruk. Nimetaksin seda isegi minu viimase pooleteist aasta kõige suuremaks õppetunniks, et muutused on head ja vajalikud. Neid tuleb armastada. Ja kui kõik ei lähe nii nagu plaanitud, siis on sel põhjus, sest asjad lähevad siis veel paremini kui plaanitud. Päriselt.

Vaade praeguse töökoha aknast. Hingemattev lust, eksole?
Töötasin ligi 10 aastat ühes kohas ja muutusin lõpuks närviliseks. Arvasin, et kõik teised on süüdi. Ei, tegelikult polnud keegi süüdi, lihtsalt minul oli vaja edasi liikuda. Tutvuda uute inimestega, saada uusi kogemusi, õppida uusi õppetunde.

Üks asi on veel täielikult muutunud. Minu hommikud. Ma jätkuvalt ei taha hommikuti eriti süüa (üks keedumuna, banaan või pool avokaadot on piisav), aga ma tahan ärgata, teha oma viie tiibetlase harjutusi ja siis tunda, et lihtsalt naeratus püsib näol ning südames on uskumus, et tuleb ilus päev. Varem olid hommikud mu jaoks rasked. Nüüd ootan põnevusega isegi laupäeva hommikul kella kümnest joogatundi. How crazy is that? :-) Muide selle laupäeva jooga erines totaalselt kahenädala tagusest. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Turiseis hakkas juba ilmet võtma ning peeglit oli täitsa lust vaadata ;-) (loe: see enesekriitika, mis esimene kord vastu tuli, on leebunud).

Sellised on mõtted praegu, homseks võivad need muidugi muutunud olla. Igatahes olen oma uusaastalubadustest päris ilusti kinni pidanud ja mitmeid juba täitnud! Varsti on aeg vahekokkuvõte teha. Kuid esmajärjekorras ootab kirjapanekut üks ütlemata lahe Laternamatk Koplis ning taas sõnadega kirjeldamatult emotsiooniderikas Telliskivi tantsupeo nädalavahetus! Jah, ma tantsin jälle. Hawaii Hula, Bolero, Axe... oh need mõnusad rütmid...

"Yesterday is history tomorrow is a mystery but today is a gift that's why it's called the present" (Bil Keane)

Kommentaare ei ole: