teisipäev, veebruar 21, 2017

One love, one heart, one home

Teater-kino-kontsert. Kõik mahtusid ühe nädala sisse. Esimesed kaks olid isegi mõnes mõttes sarnase sõnumiga: me oleme ikka jube õnnelikud, et sellist priviligeeritud elu elame. Jah, kodu Mustamäe kahetoalises korteris on luksus, isegi kui laed juba natuke pragunevad, kui võrrelda ühe India küla pere pisikese elamuga (kõik sõltub taustsüsteemist, seda õpetati juba keskkoolis). Ja see India pere oli õnnelik ja armastas oma kodu. Kes juba aru ei saanud, siis kinos nauditud film oli Lion. Taas üks tõestisündinud lool põhinev kinolavastus, mis saalitäie rahvast nutma ajas. Mina teiste hulgas.

Aga kontsert oli sõbrapäeval Nordea saalis toimuv Raud-Saller-2. Mõnus ja tore sõbrapäeva õhtu veetmise viis, mis vastupidiselt kinole, tõi pisarad silma hoopis naermisest. No tõesti, nii südamest pole ammu naernud kui Mihkel Raua unelaulu peale. Ma ei oska seda sõnadega edasi anda, kuid kui ta rääkis läbi põlvkondade elanud ilusast laulust, siis see kunagine kella üheksane õhtujutu unelaul mulle küll hetkekski pähe ei tulnud.

Ning seejärel eilne Linnateater. Minu veebruari ainus teatrikülastus. Inimesed, kohad ja asjad. Mulle meeldis. Ma ei julge öelda, et see on etendus, mida kindlasti soovitaksin, kuid selline Linnateatri üle keskmine küll. Lihtne aru saada, eluline ja tõsine, kuid samas põimitud täis irooniat, mis kohati täitsa naerma ajas. Mulle meeldis, et etenduse pealkiri ka mitu korda lahti selgitati ja näitemängu läbis. Samuti meeldis väga lavaline kujundus. Seda vist ei pea mainimagi, et näitlejad olid head. Korrates etenduse-peaaegu-lõpusõnu: Milline ime on elus olla! Olen ütlemata tänulik, et alkoholismiga kunagi kokku pole puutunud. 

Kommentaare ei ole: