pühapäev, veebruar 05, 2017

Mina olen mina (ja minu tee joogani)

Sõdalane Pärnu rannas
Mul on dilemma. Mida ma peaksin kirjutama? Kas ma peaksin kirjutama? Ühest küljest on see kõik nii isiklik, teisest küljest on see nii võimas ja emotsiooniderohke, et justkui tahab üheks postituseks saada. Kui ma ainult sõnastada ja edasi anda oskaks.

Minu peaaegu esimesed kogemused joogaga ja minu esimene kogemus meditatsiooniga. Valisin teadlikult nendeks esimesteks kogemusteks kogu nädalavahetuse intensiivselt kestva ürituse - kahe päevaga (täpsemini 44 tunni jooksul) kokku ligi 12 tundi joogatunde ning mediteerimist. Või noh, kui teadlik see oli, lihtsalt nägin ürituse kutset ja teadsin, et tahan minna. Vaja oli ainult leida keegi, kes minuga kaasa tuleks, sest üksi tundus liiga hirmus nii võõrasse keskkonda minna (näiteks üksi teisele poole maakera lennata oli palju julgem ja sellist küsimust ei tekitanud :-)).

Nädal enne käisin teist korda elus hotyoga's mõeldes, et nii tutvun natukenegi eesootavaga. Muudes joogades polnud ma kunagi varem käinud. Mis veel kõige iroonilisem (jah, need elu ninanipsud) - olen kogu elu olnud täiesti veendunud, et jooga pole minu jaoks. Mulle meeldivad teised spordialad/trennid/liikumised. Üllataval kombel selles hotyoga tunnis ma olin enda kohta erakordselt siin ja praegu olekus. Ei mõelnud sellele, et mitu tsüklit harjutusi on veel ees või mis kell on või mida mul kiiresti peale trenni vaja teha on. Nautisin. Põhjendasin endale peale trenni, et ju see tuli sellest, et tegemist oli saunajoogaga, äkki see tõesti sobib mulle kuna toimub soojas.

Ja siis algas Jooganädalavahetus Hedon Spa's Pireti Go with the Vinyasa Flow trenniga. Imelik. Olin jälle siin ja praegu ja nautisin. Randmed, mis mul isegi hommikuti viit tiibetlast tehes tunda annavad, olid nüüd minuga koostööaltid ega tuletanud ennast üldse meelde. Mis toimub? Mulle päriselt meeldib jooga? See oli mu esimene (kuid mitte viimane) suur emotsioon sel nädalavahetusel. Ma tundsin vaimustust. Ja meelde tulid Andrus Vaariku sõnad, et kui tunnete vaimustust, siis hoidke sellest tundest kinni, pakkuge seda endale, nautige seda. Muide, ma arvan, et parim ettevalmistus selleks nädalavahetuseks ei olnud mitte üks varasem joogatund, vaid see Kaidi artikkel joogast, mis ehk oli aluseks minu mõtte muutusele, et jooga ei ole minu jaoks.

Kui eelmisel aastal jõudis mu aasta tähestikku Shindo, siis aastal 2017 on ilmselt küll J täht juba broneeritud Jooga poolt :-) Muide, teie, kes te mind tunnete, te kindlasti ei usu, et nii laupäeval kui ka pühapäeval algas jooga tund juba kell kaheksa hommikul ja ma olin seal õigeaegselt kohal! Päriselt. Isegi raske polnud.

Hedon Spa
Edasi meditatsioonid. Nendega puudus mul igasugune kogemus, kuid olin viimastel kuudel nii mitmest raamatust lugenud ja tahtsin proovida. Kartsin. Kartsin, et mul puudub selleks vajalik keskendumise võime. Et ma ei oska. Selle mõtete mujale minemise vastu aitasid kaks vaadet:
1) "Kui tuleb mõni muu mõte, siis las tuleb. Pane ta õhupalli ja lennuta ära." Esimeses meditatsioonis oli mul neid õhupalle taeva all lendamas palju, teistes enam polnud ühtegi.
2) "Kui mõtted lähevad meditatsioonis mujale või midagi häirib, siis ka sellel on oma põhjus. Küsi endalt miks." Minul tuli olukord, kus kõrvalolevad inimesed justkui võtsid tähelepanu endale. Sellest tulenes hea küsimus - miks ma lasen mulle lähedal olevatel inimestel segada oma teel käimist?

Kokku tegime neli meditatsiooni, millest minu jaoks raskeim oli haavatud laps ehk kurb väike mina. Kui rõõmus mina tuli oma sitsilises seelikus ja õnneliku näoga kohe minu juurde ja jäigi sinna, siis kurb laps ei tahtnud tulla. Ta peitis end teki alla, aegajalt sealt piiludes. Mõistan teda.
Las ülejäänud meditatsioonide sisud jääda esialgu mu enda teada, kuid kahte asja soovin veel jagada:
- minu rõõmus-vaba-õnnelik väike mina pööras mu tähelepanu sellele, et olen liiga krampis. Naeratan kramplikult suutmata välja öelda, mida tahaksin. Ja siis ta kinkis mulle ilusa valge linnu, mis lendas ära. See sümboliseeris minu jaoks kergust, rõõmu, vabadust ja lahtilaskmist. Oli ütlemata hea tunne.
- kui pidin paigutama oma tuleviku tee praegusele hetkele lähedale, siis tundsin, et kõik on justkui õige ja see tee juba ongi minus olemas, aga millegipärast ikkagi ei paigutanud seda teed oma jalgade kõrvale, vaid praeguse tee ette. Miks? Äkki lükkan liiga tihti seda nii öelda õiget enda teed homsesse? Et jah, see on siin, aga ma homme alustan sellel elamist. Miks homme? Parem ikka siin ja praegu ja kohe!

Nüüd võtan julguse kokku ja kirjutan enda jaoks kõige emotsionaalsemast hetkest. Kõik oli nii lihtne - üle ruumi mängis loits sõnadega: "Mina olen mina, kõik mu tunded on head. Armastan ma ennast. Tahan, teen ja saan." Ainus, mis teha tuli, oli kõva häälega neid sõnu kaasa laulda. On ju lihtne? Pealegi, ma olen juba mitu kuud siin enda armastama õppimisega tegelenud ja oma teadlikus maailmas seda palju tundnud. Isegi üks postitus eelmise nädalavahetuse kohta on pooleli, kus tundsin, et ma lõpuks ometi tõeliselt armastan ennast. Noja nüüd siis peale meditatsiooni selline armas laul. Igatahes, mis ma siis tegin? Mul lihtsalt esimesed kaks minutit pisarad voolasid ja ma ei suutnud neid sõnu öelda. Ei suutnud. Ja nii oli. Lõpupoole läbi pisarate ikka juba tulid sõnad suust välja. Aeganõudev on see enda armastama õppimine, eriti nii, et see ka alateadvusse jõuaks. Olen poolel teel...

Siinkohal lõpetan tänaseks analüüsimise, kuigi tegelikult oli veel nii nii palju, mis puudutas, aga see vajab settimist ja pole kirjapildiks valmis.

Muideks, uusaastalubadus #14 sai täidetud veel enne kui saabus Tantsufestivali nädalavahetus. Laupäeva õhtul tantsisime nii vabalt kui vähegi võimalik 45 minutit järjest. Väga vabastav oli ja ei mingit põlvevalu. *õnnelik*

Ahaa, küsite, et kuidas Hedon Spa ise oli? Jäi nädalavahetuse muude emotsioonide kõrval tahaplaanile, kuid üldmulje oli ilus ning luksuslik. Ennast hellitav, avar ja puhas. Kõikidel tubadel on äge suur rõdu ning teenindus oli abivalmis ja sõbralik. Ujumisala, mis oli koos ööbimisega tasuta, oli ehk väiksevõitu, kuid ikkagi armas ja mõnus. Jõime seal ingveri-peedi-ananassi-mustika smuutit. Huvitav kombo. Võtsin selle retsepti omale mõttes koju kaasa.

Reede õhtul lasime kõhtu täita spa enda restoranil Akord. Tuleb neid kiita, sest vähesed Eesti söögikohad oskavad kaheksajalga hästi grillida, kuid seal osati. Hinnad olid muidugi ka krõbedad. Laupäeva õhtul mõtlesime Lime Lounge'i õhtustama minna, aga pärnakad olid meist ette jõudnud ja kõik kohad ära võtnud, seega õhtustasime kõrval olevas gruusia restoranis, mis oli samuti hea. Arvestades et laupäeval oli olnud kolm trenni ja saunatamised, siis kulus korralik õhtusöök ära.

Hommikuti sõime Hedon Spa hommikusöögialas, mis oli täidetud luksusega nagu spa ise. Isegi vahuvein oli olemas, kuigi meie seda ei proovinud. Küll aga soovis keha erineval kujul muna, värskeid köögivilju, kala, puuvilju ning magustoiduks pannkooki.

Lõpetuseks soovin lihtsalt olla tänulik, et kõik on läinud nii nagu on läinud ja selline nädalavahetus mu teele sattus. Uskumatult on see 2017 alanud. Aitäh!

Kommentaare ei ole: