neljapäev, veebruar 23, 2017

Las natukene veel hoian sind oma silmades

Kogu see aasta on olnud nii ilus ja energiline ja harmooniline, et ükspäev mõtlesin, et hmmm... kaua see nii kestab, et ma jaksan käia viies trennis nädalas ja ülejäänud õhtutel kuskil üritustel, seejuures veel kodu korras hoida ja tööl käia ning punktide  järgi toituda, muudkui naeratada jne. Sel esmaspäeva hommikul siis tundsin kuidas ülestõusmine polnud minu jaoks. Kui päev poleks olulisi koosolekuid täis olnud, siis oleksin kodukontorisse jäänud. Aga ei saanud ja selgus, et peale hommikusi harjutusi ning väikest sööki läks enesetunne heaks ja järgnesid veel kaks energilist ning teguderohket päeva.
Teisipäeva õhtul saabus täielik väsimus. Käisin Shindo trennis, kuid ei nautinud seda (vahemärkusena: peale jooga avastamist ma enam Shindo'd nii väga ei armasta. Minu arvates jooga venitab paremini, jooga aitab lõõgastuda paremini ning jooga annab tugevama trenni). Pärast võtsin kätte ja nautisin hoopis oma väsimust. Trennidest kurnatud keha vajus diivanile ja olin nii kutu, et ei jaksanud isegi magama minna. Seega vaatasin kella 2ni öösel laskesuusatamise MMi. Lihtsalt olin. Ja nii mõnus oli. Meenusid lapsepõlve suusatamise MMid, millele alati kogu hingest kaasa elasin. Isegi nüüd, mil ma võistlejatega üldse kursis ei ole, on neid võidu- ja kaotuste hetkede emotsioone nii võimas vaadata. Ei saanud taas läbi ilma pisarateta, oh mind küll.

Täna järgnes veel üks kergelt uimane päev ning siis peale massaaži tõusin üles ja tundsin, kuidas olin energiat täis. Tegin kohe nädalavahetuse asjus kõne ning märkasin uuesti naeratust. Welcome back (-:

Kui see jutt juba trennile läks, siis eelmise nädala viiest trennist oli kõige märkimisväärsem reede hommik. Ma ärkasin vabatahtlikult kell 7 hommikul, et olla kella 8ks kesklinnas jooga tunnis. Seda võib tõesti nimetada oma mugavustsoonist väljatulemiseks, nagu K mulle tabavalt ütles. 

Kommentaare ei ole: