teisipäev, jaanuar 17, 2017

Põhjamaa neid

Mulle meeldib naer 
Mulle meeldib armastus 
Mulle meeldib kõik see 
mis meie sees on kaunist veel 
Mulle meeldib puutumata loodus 
Meeldib olla noor 
Ja oma rahvaga mul meeldib olla koos 

Laupäeval sai suusatama! Ja seda ilusas klassikajäljes. Haanjas. Tõsi, rada polnud pikk, ligikaudu 1,7 kilomeetrit, kuid minu jaoks kuidagi nii ideaalne, et võtsin kätte ja suusatasin 10 kilomeetrit. Iga sekund nauditud. Peale seda saunaskäik ja siis tervislik õhtusöök ning lobisemine. Öösel aga sadas nii palju lund peale, et pühapäeva hommikul tekkis kahtlus, kuidas auto teele saada. Õnneks natuke kaevamist ning oligi võimalus sõita Tartusse V Spa'd uudistama. Tähelepanelik lugeja märkab, et see oli juba neljas spa külastus kahe kuu jooksul. Talvine ja pime aeg, ju siis on vajalik olnud. Igatahes oli detsembris avatud V Spa tõepoolest uhiuue välimusega. Oma olemuselt sarnanes minu meelest Laulasmaaga, kuid veidi oli suurem. Eks võluski oma avaruse ning puhtuse ja säraga. Näed siis, aina rohkem põhjuseid Tartus K-l külas käia.
Andrus Vaarik Kopli restoranis iseendana
Ülimalt tiheda programmiga nädalavahetus jätkus pühapäeva õhtul Kopli Restoranis. Ja mitte lihtsalt niisama, vaid Andrus Vaariku esinemise saatel. Ta on ikka üks ütlemata positiivne inimene. Kõik jutud olid nii vahvad alustades sellest, et eestlased kirikus ei käi, kuid teatrisse lähevad isegi kell kuus hommikul pärapõrgusse. Mida keerulisem minna, seda rohkem tahaks, anna ainult kätte. "Eestlaste teatriarmastus on lihtsalt perversne. Ainult Islandil käiakse rohkem teatris." Edasi arutles selle üle, kuidas näitlejad on tegelikult tagasihoidlikud nohikud, kes ongi ameti valinud seetõttu, et oma elus nad suuri asju teha ei julge, kuid nii saavad erinevaid võimsaid rolle läbi elada. Andrus Vaarik ise ütles, et pidi saama 58. aastaseks, et julgeks publiku ette tulla endana, mitte mõnes rollis. Ehk hakkab lõpuks enesearmastus kohale jõudma. Hästi tasapisi.
Mulle muidugi meeldis eriti see lause: "Elu mõte? Elul ei ole mõtet! Ma ei tahagi, et elul oleks mõte!!! Mina ei ole elu jaoks, elu on minu jaoks." Ja seejärel arutles ta Austraalias avaldatud artikli üle, kus toodi välja viis asja, mida inimesed elu lõpus kõige rohkem kahetsevad:
  • hoolisin teiste arvamusest rohkem kui enda
  • ei julgenud väljendada enda tundeid
  • töötasin liiga palju
  • kaotasin kontakti sõpradega
  • ei lubanud endal olla õnnelik
Tegelikult on elu vahva ja meil on põhjust rahuloluks nii palju. Väidetavalt on eestlased maailma elanikkonnast 6% rikkamate seas. Ja pealegi: "Peale surma jõuab mossitada küll." Ta isegi läks nii kaugele, et ütles, et tühja kõik põhimõtted, ei pea neid olema. Inimene muutub ja see on normaalne. Ühel hetkel ühtemoodi, teisel hetkel teistmoodi. Kõik, mis on MINU, on armas. Minu viha, minu kirg, minu õnn, minu depressioon. Päris koguaeg ka õnnelik ei saa olla ja siis tuleb armastada ka seda kurvemat poolt. Kõige lõppu üks näide ühest intervjuust:
- kas kardad vananeda?
- aga mis te mulle alternatiiviks pakute? surma? ei, ma eelistan vananeda :-)

Paar sõna Kopli Restoranist ka. Toidud olid maitsvad ja hinnad mõistlikud ning koht ise karakteriga. Minu meelest on küll tore, kui teatrietendusi tehakse kohtades, kuhu muidu ei satuks.

Aga wikipedia ütles, et täna oli Blue Monday ja aasta kõige depressiivsem päev. Mul on selle üle hea meel, sest järelikult on päris ilus aasta kui see oli kõige hullem päev! Käisin õhtul taaskord ühel loengul pealkirjaga Failure Masterclass 2. Kuulasin ära Rando Pikneri (oi milline energia), Joakim Heleniuse ja Kristi Hakkaja. Üritusel räägitud infot keelati rangelt levitada, seega lisan ainult ühe Joakimi lause: "Never give up on yourself, blame luck, blame bad timing or whatever."


Kommentaare ei ole: