pühapäev, jaanuar 01, 2017

Let it go

Mida mõtlevad ja ootavad tuvid?
Kirjutasin, et minna laskmine on minu jaoks keeruline. On alati olnud ja ma ei pea silmas ainult suhteid, vaid ka sõpru, tööd, hobisid, ootusi... Jäin mõtlema kas see on hea või halb omadus. 'Hea' ja 'halb' on muidugi subjektiivsed hinnangud. Meeldis üks mõte, mis mulle öeldi: "Mina soovitaksin sul armastada ka seda, et sul on raske lahti lasta. See näitab, et oled armas inimene. Hoolid."

Vaadates oma täiskasvanu elule tagasi, siis mu teel on olnud vaid üks inimene, kellega suhted katkesid täielikult. Kõik teised minu elus kunagi olulist rolli mänginud sõbrad ja (elu)kaaslased on jäänud ühel või teisel moel alles. Ma olen alati olnud selle üle äärmiselt õnnelik ja tänulik ning ühel juhul kasvas nurjunud suhtest välja lausa lähedane sõprus. Kas siis saab öelda, et targem oleks olnud minna lasta? Ma lasin minna ootustel, mis olid ning leidsin sobivaima koha sellele inimesele minu jaoks ja ta on seal tänase päevani.

Ehk et mida üldse tähendab minna laskmine? Lugesin artiklit, et kõik inimesed on meie elus ajutised. Nad tulevad, et õpetada midagi ja siis lahkuvad. Kindlasti on selliseid. Ja las siis olla, ju siis nii on parem. Ise ma usun, et inimesed, kellega on käidud ühine teelõik ja jagatud ühiseid emotsioone, jäävad minu südamesse alatiseks ja seetõttu ka ellu ja ma ei tahagi sel minna lasta, sest see on osa minust. Osa sellest inimesest, kelleks olen kasvanud ja inimesest, kes soovin olla. Nagu ütleb Doris Kareva oma imekaunis luuletuses:
Aegamisi meisse tuleb rahu,
settib kõik, mis olnud hajali.
See, mis ära minusse ei mahu,
jääbki mööda ilma laiali.
Osa sest jääb minu sõpradesse,
vahel kaugelt vastu kajades.
Nii ka nemad jäävad minu sisse,
elan alati, neid vajades.

Tänulik aitäh kõikidele!
Mitte-enam-kehtivad ootused on need, millel tuleb minna lasta ning teha ruumi uutele ja liikuda edasi. Kuid inimesi, mälestusi ja ilusaid hetki mahub südamesse piiritult. Vähemalt mina olen selline. Kallid inimesed on elu suurim väärtus. Nemad on need, kes muutuste keerises aitavad toime tulla ja rahuliku hingega edasi liikuda, sest sa tead, et pole kunagi üksi. Nad ju hoolivad, mis siis, et vahel on kaugel ja vahel mõnda aega eemal. Arvan, et kergekäeliselt minema kõndimist ja uste pauguga kinni löömist on maailmas niigi liiga palju. Pigem on ootused need, mida tuleb juhtida ja inimesed... nemad las olla (eeldusel, et nad ise soovivad seda).

Siit ka uusaasta lubadus #1 - pööran tähelepanu, et minu mõtetes ja väljaütlemistes oleks piisavalt tänulikkust ning jälgin oma ootusi, kas need on ajakohased ning põhjendatud ning kas olen neid piisavalt ka teistele selgitanud.

Lõpetuseks tsitaat Tuuli Mäemat artiklist: Täna tahan mõelda neile inimestele, kes on olnud minu elus ja tunda hinges tänutunnet. Tahan tänada neid iga naeratuse eest. Pisara, kallistuse ja suudluse, hoidmise ja hea sõna, abi ja hoole, uue kogemuse ja põnevate seikluste eest. Tahan olla tänulik. Ma ei taha enam süüdistada, et keegi lahkus sõnagi lausumata. Ei taha olla pahane kellegi peale, kes enam ei tulnud. Tahan mõista ja lasta minna. Kerge ja vaba südamega.

Head ja parimat aastat 2017. 

Kommentaare ei ole: