laupäev, jaanuar 07, 2017

Ei me ette tea

mis elu meil tuua võib. Kuid ometi see, mis peab, tuleb kindlalt kõik.

Vanaisa matused. Kurb sündmus. Teade tuli 27. detsembri hommikul. Tegelikult ta oligi 92 ning oma väga aktiivse ja toreda elu ära elanud. See lõpp oli selline...ootamine. Raske on näha inimest, kes ei saa enam elu rõõmuga võtta. Tema jaoks tähendas täisväärtuslik elu pidevat tegutsemist, planeerimist, korraldamist, liikumist, tähistamist, õppimist, mäletamist. Ma mõistan seda, sest olen ise samasugune. Ja tegelikult lõppesidki matused väga postiivses noodis - kõik need jutud tema sihikindlusest, lahenduste leidmisest, usust endasse (tal taheti isegi jalg maha võtta sõjaajal, kuid ta põgenes haiglast ja pärast mängis selle allesjäänud jalaga tipptasemel võrkpalli) ja õpilaste armastamisest, olid parajalt liigutavad ja sellised, mis panid mõistma, et nii tulebki elu elada. Täiel määral. Nautides. Ja mulle tundub, et ma olen oma vanaisa laps ja üritan ikka koguaeg sama ;-)

Tema oli see, kes ei jätnud jonni, et kõikidel tema lapselastel peab kõrgharidus olema. Oh, ma olin viimane, kes selle kätte sai. Tore, et ta selle ära nägi. See oli ilmselt talle tähtsam kui mulle. Samas ma olin jälle neljast lapselapsest ainus tüdruk, nii et väiksena sain erilist tähelepanu. Seda juttu vist räägiti koolis õpilastelegi:
Vanaisa: mul on neli lapselast - kolm poisijurakat ja üks tüdrukutirts
Mina: minu väike venna ei ole veel poisijurakas

Hiljuti oli üks artikkel, mis väitis, et on leitud geen, mis põhjustab reisikirge. (Niisiis, kui teised arvavad, et sa oled hull, sest tahad maailma näha, siis tea, et selle kire põhjus võib peituda bioloogias.) Minu oma pärineb mu vanaisalt. Kõigepealt rändas see temalt emale ja siis mulle. Kui nüüd järgi mõelda, siis esimene pikem välisreis oligi temaga. Ta korraldas klassijuhatajana oma üheksandale klassile lõpuekskursiooni Tšehhi ja meid emaga võeti kaasa. Mina olin reisi pesamuna. Ja kannatlikkuse etalon. Talusin ilusti bussisõitu ja vaatasin Prahas poodide akendel Barbie'sid ega soovinud midagi endale. Lihtsalt vaatasin. See oli kuskil 80ndate lõpus, nii et kodumaal selliseid võimalusi veel polnud. Mäletan 24 tunnist ootamist Ukraina piiril ja raha kerimist lõngakerade sisse. Mäletan kui põnevad olid kaubamajade eskalaatorid ning kui ilusad välismaised jogurtitopsid. Ja maisipõldusid mäletan. Minust hulga kõrgemaid.

Ka minu sõprade seas on mitmeid
tema õpilasi
Vot, sealt pärinebki minu reisikirg. Aga õpetusi jagas ta veel. Ta oli alati Härrasmees suure algustähega. Naisterahvas ei tohtinud ise jopet selga panna (ma sain kaasa soovituse, et mees tuleb katsetuseks ikka teatrisse kutsuda ja kui ta seal naisele jopet selga ei aita, siis pole tegemist õige mehega). Autost oli ta sõltuvuses (haaa, kuulsin kuidas mitu inimest mõttes ütles "nagu sinagi"). Tema jaoks suurim löök haigeks jäädes oli see, et ei saa enam autoga sõita. Justkui oleks vabadus ära võetud. Noh, kes mäletab mind aegadest, mil mul autot ei olnud? :-) Tema esimene ja viimane auto oli Mercedes.

Ja see usk püsis kuni lõpuni. Et tema saab veel terveks. Läheb Valka elama. Võtab naise. Veel 91 aastaselt teatas, et tal on Valgast tööpakkumine minna kehalise õpetajaks. Tänu õpetaja ametile oli tutvusi ju igal nurgal ja noored naised ikka meeldisid (väidetavalt miniseeliku eest sai füüsikas ikka viie).

Viimati külastasime teda Tk-ga augustis, kui tulime Haanjast. Selle külaskäigu võtmesõna oli "sümpaatne". Tegelikult oli tore külaskäik ja nii hea, et ta mind nii õnnelikuna nägi :-) Külas käies viisin alati Borjomi - veel üks meie ühine joon, ka mulle maitseb Borjom!
Selline vahva mees oligi Leonhard Kukats, minu vanaisa.

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
 On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

 Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

 (Artur Alliksaar)

Kommentaare ei ole: