esmaspäev, jaanuar 09, 2017

2016 - a year of...

Aasta 2016 tsitaadiks sai: "Parim päev olla õnnelik". See rippus Võsu maja seinal ning pälvis mu tähelepanu. Hiljem kasutasin nii oma peas kui ka kirjas ja jutus seda tsitaati korduvalt ja korduvalt. Neid õnnelikke päevi oli 2016. aastal loendamatu hulk.

Minu peegeldus
Armumine. See saatis antud aastat esimestest minutitest alates. Seekord olin otsustanud, et naudin seda tunnet ja nii oligi. Mäletan 1. jaanuari õhtust Sherlocki filmi, mida ma ei vaadanud mitte minutitki, sest olin kogu aja oma armunumaal. Mäletan Chilli Popperseid Smoky Saloonis. Mäletan sõnumivahetust Vietnamist. Mäletan sõnumivahetust igaltpoolt (juulis arvas Telia, et saatsin ligi 500 sõnumit). Kas tundub mõistlik võtta ette laupäeva õhtul kell 10 sõit Tallinnast Maarja-Magdaleenasse, et lihtsalt näha teineteist? Ja see teadmatus, mis kaasneb, kuid samas nii suur ootusärevus... See oli nii soe ja ilus. Loodetavasti autor ei pahanda, et mõned lemmikumad kuid mitte liiga isiklikud sõnumid siia kirja panen:

Kui sa näeksid, kui ilus on taevas! 
On tume ja tähti täis. 
Olen reisija ajalaevas, 
Läbimas sinuga hetki nii häid. 
***
Laiali nüüd ajan käed, 
Kuu teeb suureks silma. 
Vaata siia, kas sa näed? 
Kaissu ootan sind ma! 

Vahvaid komplimente: "Mind võlusid sa ära vahetu ja vaba suhtlemisstiiliga, see oli ootamatu ent erutav" ja "Mulle meeldib, et su olemasolu ja sära juba kättejõudnud pimeduse ja jaheduse soojaks valgustavad."
Ükskord arutlesin armastuse üle: "See on see tunne kui õhtul voodis kaisus lamades tulevad pisarad silma, sest ei leidu sõnu kirjeldamaks neid tundeid sees. See on see tunne kui iga eemal oldud hetkel ootad seda järgmist kohtumist ja see mõte toob naeratuse näole. See on see tunne, kui tahaks teha kõike mis võimalik, et sinul oleks hea. See on see, kui kõik tundub õige ja pole ühtegi kahtlust."
Brexit. Tegelikult võiks isegi laiemalt öelda, et tähelepanu pälvisid mitmed suured sündmused maailmas, mis panid mõtlema selle üle, kuhu me kõik teel oleme. Teine variant B tähele oleks blond, sest üle ei tea kui pika aja värvisin sel aastal juukseid!
Concise. Kirjutasin siin põgusalt, kuidas ennast tööl tunnen. On äärmiselt tore, kui on töökoht, kuhu lähed rõõmuga ja saad teha asju, millesse usud!
Digital. Esimese poole aastast töötasin seal ja seegi jättis minusse läbinisti positiivse jälje. Kogu see meedia maailm läks mulle südamesse. Ja töö mida seal teha sain, oli põnev, lihtsalt vahel tuleb elus edasi liikuda. Samas ei saa üle ega ümber, et selle lühikese ja kiire aasta jooksul, mil seal töötasin, jõudsid päris mitmed sealtkaudu saadud uued tutvused minu elus tähtsale kohale.
Toila Oru park
Eestis (ja naaberriikides) puhkamine. Oli erakordne suvi. Ma puhkasin kokku kolm nädalat ja ei teinud suve jooksul ühtegi lennureisi. Puhkasin hästi ja külastasin imekauneid kohti. Suvest on mul palju postitusi tegemata, aga lihtsalt mõned näited sihtkohtadest - Narva-Jõesuu, Võsu,  Haanja, Tartu, Järva-Jaani, Mustvee, Saaremaa, Tõrva, Viljandi, Pärnu, Paide, Rummu, Kaberneeme, Ihasalu, Meremõisa, Haapsalu jne. Samuti oli üks pikem autoreis Soome ja teine Jurmalasse. Loomulikult sisaldasid need kõik palju järvedes ja meredes ujumist, päikese nautimist, looduses käimist, autoga vuramist, piknikke, seltskondlikke rannaskäike ja jutuajamisi. Muide, üks kaunis Eestimaa koht oli ka Küla Villa, kus pidasin oma lustakat sünnipäeva.
Farm ja Fabrik. Uusi söögikohtasid käisime 2016. aastal avastamas vähe, kuid meeldejäävaimad neist olid kaks F tähega kohta - Farm ja Fabrik. Esimese külastus oli tegelikult päeval, mil ma söögist ja restoranist mäletan vähe  ;-) aga justkui meenub, et toit oli suurepärane. Mainimist väärivad veel Manna la Roosa ning Annön.
Golfi lahkumine. Veider. Ma koguaeg mõtlesin, et oli selline uute asjade aasta, kus tuli nii palju juurde ning alles aasta lõpus pidin lahtilaskmist õppima, aga nüüd selgub, et seda lahtilaskmist oli ka aasta sees. Ega see autovahetus mulle kergelt ei tulnud, sest Golf oli seotud paljude elamuste ja emotsioonide ning tegemistega. Selle kõigega kaasnes ka paarikuuline autovaba periood (jah, sõitsin isegi bussiga, Tk ükskord lihtsalt vedas mind töölt bussi peale ja selgus, et jäin ellu). Pikemalt kirjutasin Golfi lahkumisest siin.
Pisike Kollane Kabli rannas
Honda Jazz. Minu Pisike Kollane. Auto sain mai viimastel päevadel ning aasta lõpuks oli läbisõit üle 16 000 kilomeetri. Iga kilomeeter hästi veedetud. Küll ühel päeval saabub ka see hetk kui auto liikudest ning esimestest juubelitest ja remontidest postituse teen.
Imeline Kreeka. Nii tore, et T jälle Kreekasse tagasi kolis, Brüssel saigi läbi käidud ning tuli igatsus selle sooja ja päikselisi riigi järele, kus ma ennast alati nii hästi ja õnnelikuna tunnen. Mõistan, et seda tunnet tekitavad pigem inimesed kui riik, aga see kokku on andnud palju toredaid emotsioone. Ma armastan Kreekas Ouzot. Ja mereande. Sooja merd. Toitu. Päikest. Rõõmsaid inimesi. Ja seda, et igakord avastan midagi uut. Minu Kreeka. Seekordne käik oli eriline, sest see oli Tk sünnipäeva reis. Terviseks!
Julmus. Ja vaikimine. Panin need sõnad kirja juba detsembris ning praegusel hetkel pole enam kindel, et see julmus on õige sõna. Esialgu tundus vaikimine minu jaoks julm ja mõistetamatu. Ma polnud varem enda lähedastes inimestes sellist käitumist näinud. Mitte kunagi. See oli ootamatu. See tundus uskumatu. See tekitas tunde, et ma ei taha elada sellises maailmas, kus nii käitutakse. Tekitas tahtmise põgeneda. Tundsin viha, tundsin kurbust, tundsin kaastunnet, tundsin ebaõiglust. Ja lubasin endal kõiki neid tundeid tunda. Tundsin vastupandamatut soovi seda muuta, sinna sekkuda. Pidin endale tunnistama, et ei saa. Lasin lahti ja leidsin, et koos sellega lasin lahti veel mitmest seosetust asjast. Olin valmis liikuma edasi. Vähemalt usun, et praeguseks olen seda teinud. Olles sellest kõigest õppinud ja leidnud koos sellega armastuse, mida on mu elus nüüd rohkem kui varem.
Narva-Jõesuu
Kaidi Laur. Inimene, kelle blogipostitused ja raamat on jõudnud minu hinge ja aidanud mul mõista. Üks lõik raamatust 'Hingest rahul': "Kahjuks aga ei taha ega vaja kõik inimesed päästmist, sest nad ei taha muutuda. Majakas ei saa kunagi minna ise laeva päästma. Ta saab loota, et laev näeb ning randub. Mõnikord tasub lootus end ära, aga mõnikord on liiga hilja. Maailmaparandajatele tuleb see teadmine alati hoobina ja see on mõru maitsega hoop, et tegelikult saab päästa inimene ainult Iseennast."
Leonhard Kukats. Vanaisa surmast kirjutasin pikema postituse siin.
Maijooks. Oli spordiaasta. Kahjuks koos vigastustega, kuid kokkuvõttes ikkagi edukas. Kõigepealt suurepärane suusatamise talv, mil sai lõpuks läbitud Kõrvemaa 19 km rada ning seejärel asusin taas jooksma. Maijooks oli minu jaoks väga emotsionaalne. Kahjuks sellele Sügisjooksu ei järgnenud, kuid vahva jooksusuvi oli ikka. Lõpuks ometi oli mul nii palju trennikaaslaseid, kellega koos end pingutada! Eredaimalt on meeles Kõrvemaa 6 km ja Harku 8 km. Aasta lõpp tõi rahulikumad trennid nagu Shindo, kepikõnd ja taas suusatamine.
Naked and afraid. Minu jaoks uus sari, mille viimase hooaja XXL osad Tk-ga koos ära vaatasime (jaanuaris oli selle nimest lähtuvalt ka üks lõbus sõnumivahetus). Aga sarja vaatasime ikka nii, et vahel mitu osa järjest, sest põnevust jagus kuhjaga, kuigi mul tekkis ka küsimus, et miks inimesed endaga nii teevad. Tegelikult muidugi on sari jooksnud juba aastaid.
Orienteerumine. Nii vahva, et see mu ellu tagasi tuli. Kokku käisime ligi kümnel päevakul (ma loodan) ja igaüks neist omamoodi positiivseid elamusi pakkuv. Loodan, et aasta 2017 annab võimaluse veel rohkem osaleda.
Proportsionaalne segadus. Selle väljendi tähendust teavad täpselt neli inimest. Vihjeks võin öelda, et tegemist on ühe Skype'i vestluse nimega, mis ühendab toredat gruppi, keda elu lihtsalt kokku viis.
Rahulik. Ma olen viimane inimene, kes ennast rahulikuks saab pidada, kuid ometi on see pool minus arenenud. Olen hakanud armastama tegevusi ja inimesi, mis/kes mind rahulikuna hoiavad ja tundnud seda endas aastal 2016 korduvalt. Seda näitab ka minu armastus Mari Pokineni plaadi "22" vastu, kus mul eriliseks lemmikuks sai laul 'Paradiis':
Häbenemata tunnen nii palju, palju mu sisse jääb.
Tahaksin teada, kas tõsiselt teategi, kuidas mul läheb.
Tunnen, et hoian ilusaid hingi, tunnen kuis, hoitaks mind.
Tunnen,et väärin, väärin olla nii...

Sest maa peal on paradiis...
Mu jaoks, kusagil siin,
kui maas on mõni murtud viiv, 
tast tee üle viib...
ja kusagil siis, paistab paradiis, mu jaoks.

Andke mul andeks, kui mõni sõna, vahel vähem sai.
Kuigi mu käed, unustasid mõnikord mõne pai.
Andke mul andeks, et tunnen nii palju kuid, vähe tehtud saan.
Mul on lootus ,et kord oma tunded vallutan...
Sõbrad. Alati tähtsad. Alati olulised. Alati kallid. Alati. Kuid tunne ütleb, et aastal 2016 olid mul veel erakordselt lahedad, toetavad, vahvad ja armsad sõbrad, kelle osas võin täieliku veendumusega väita, et nad jäävad minu ellu alatiseks. Aitähhhhhh! 
*armastan*
Tšilli kasvandus. Kõik sai alguse ühest sõnumist veebruaris, mil Tk lubas mõned tšilliseemned mulle ka mulda panna (ise ta on aastaid juba kasvatanud). Põnevaks läks siis, kui pärast Vietnami reisi otsustasime ka minu kaasatoodud tšillist seemned kasvama paigutada. Minu istutatud seemned läksid küll kõik kasvama, aga vilju ei tulnud. Tk taimest tulid kaunid uued Vietnami tšillid (täpsemat sorti me ei tea). Aga saak oli rikkalik - pisike punane, habanero jne.
Umami. Tellisin sealt mitmeid häid asju alustades mango püreest ja lõpetates kuskus pärlitega. Nüüd avati ka Tallinnas pood, kuid sinna ma pole veel jõudnud.
Vietnam. Same same but different. Vietnam oli mu elu kõige ägedam Aasia reis. Valmistusin selleks põhjalikult, nautisin reisi nii kuidas oskasin ja elasin ka sealt tagasitulles nö kaotuse valu üle. Selline 'back to reality hit me' tunne oli päris mitu nädalat. Kuna see reis sai korralikult blogitud siin, siis pikemalt enam ei peatu.
Üks ilus hetk
Õppimine ja edasipürgimine. Olen käinud mitmetel avalikel loengutel ning läbinud ühe EBSi aine. Olen teinud plaane ja mõelnud kuhu edasi. Saanud uusi vaateid ning õppinud elukoolist. Kohtunud fantastiliselt inspireerivate inimestega ja ostnud mitmeid raamatuid, mis kõik järjekorras lugemist ootavad.
Tegelikult seostus mul õ tähega veel ka Õnnelikud õnnetused. Ei tea kas seepärast, et mul oli pea nii laiali ja südamel nii palju tegevust, või mõnel muul põhjusel, aga oma elu suutsin ma korduvalt ise põnevaks teha kas kukkudes, vigastades, minestades, kraavi sõites või mõnel muul huvitaval meetodil. Õnneks lõppes kõik õnnelikult.
Äge. Ma olen nii palju seda sõna kasutama hakanud. Nii kirjakeeles kui ka kõnekeeles. Äge elu siis.
Ööd, mis on tähti täis. Eriti hästi mäletan üht augustilõpu Haanja ööd, mil tähti imetlesin.
Üks ilus hetk. Panin silmad kinni, hingasin sügavalt ja mõtlesin sellele väljendile. Kogu aasta tuli silme ette, seega nagu ütlesin postituse alguses, neid ilusaid päevi ja hetki siia aastasse jagus! Loodetavasti jagub neid veel rohkem aastasse 2017...

Kommentaare ei ole: