pühapäev, detsember 18, 2016

Kodu lootuste tänaval

Põhjaka mõis
Eelmise nädala sees käis üks pidev ümbermõtlemine - minna või mitte? Tuleb vihmane nädalavahetus või mitte? Õnneks liikus ilm paremuse suunas ning otsustasime minna. Laupäeva hommikul kella pooleüheteist paiku ootas mind maja ees X5, mille rooli olin lubanud nädalavahetuseks minna. Esimene peatus Jüri. Teine peatus taas Jüri (jõululaat). Kolmas peatus Põhjaka (hea kõhutäis). Neljas peatus Tartu Lõunakeskus (natuke poodlemist). Ning siis ta tuligi - viies peatus Haanja. Ja ta oli valge kattega ning ilusates tuledes!

Järgmised 22 tundi veetsime Haanjas. Ei sõitnud kuhugi, ei kiirustanud kuhugi, lihtsalt olime ja puhkasime. Jutustasime elust, lastest, rahulolust, tervisest, toidust, stressist... Kas teadsite, et must pässik on üks võimas taim? Mina ei teadnud. Ja kuidas siis ikkagi on õigem lapsi kasvatada? Või kuidas selles tänapäeva virrvarri maailmas, kus kõike tuleb jõuda ja kõige pärast muretseda, suudab inimene terveks jääda? Nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Leidsime, et olen mitmeid asju tädilt pärinud. Esiteks paneme mõlemad oma kulusid kirja. Mina viimased 8 aastat, tema viimased 40 aastat. Teiseks talletame mälestusi, eesmärke, emotsionaalseid hetki. Temal on märkmik, minul blogi ja lisaks mõned privaatsed vahendid. See on nii vahva, paljud ei mõista seda. Näiteks, et miks tahan endale ära salvestade osa armumise aegsetest sõnumitest. Või hoian kirjas kuupäevi, mil midagi minu jaoks tähtsat on toimunud. Või kasvõi jooksu aegasid, kuigi need on kaugel päriselt headest aegadest. Rääkimata reisimälestustest... Jah, mulle meeldib neid asju hoida, sest nii püsivad need head emotsioonid ja mälestused minus kauem elavana. Olen tänulik nende kõigi eest ja vaatan oma elule tagasi naeratades. Samal ajal aga veel paremaid uusi hetki luues, millele omakorda hiljem hea tagasi vaadata on. Eks see blogimine üks elustiili värk ole. Kes teeb seda tuntuse või raha pärast, aga mina iseenda pärast. Sest tahan.

Loomulikult ei puudunud sellel nädalavahetusel ka saun, Munamäe tippu ronimine ning hommikul magamine nii kaua kui und on (mõnusas karges majakeses). Minu pisike imedemaa.









Kommentaare ei ole: