kolmapäev, oktoober 12, 2016

Peloponnesose ilu ja võlu

Minu Kreeka reisid on olnud sinna ühte kanti - Peloponnesosele, kus on peaaegu alati päike ja soe meri ning mulle nii armsad inimesed. See on ikka rabav tunne kui hommikul väljapuhanuna silmad lahti teed ning õue terrassile astud ja seal 30 kraadi või rohkem sind soojendab ja päike oma paitusega tervitab. Seejärel võtad kohvi (jah, mina!), sõidad randa ja lihtsalt naudid päeva.
Muide, kuni eelmise nädalani arvasin, et tegemist on poolsaarega, kuid sain teada, et tänu 6,3 kilomeetrisele Korinthose kanalile (mille ka sel korral üle vaatasime; ehitatud laevaliikluseks), on tegemist saarega. Maismaaühendust (v.a. ehitatud sillad) mandri Kreekaga ju pole enam, kui tehniliselt korrektne olla. PS. teised saared, mida võiks Kreekas külastada on Milos ja Santorini. Nii soovitasid kohalikud.

Kui varem olid need sihtpunktid, mida seal külastasin, Eestis päris tundmatud (rohkem üldse siseturism kui välisturism), siis imestusega avastasime, et viimasel ajal on ka meie turismifirmad sinna reise hakanud korraldama - Patrasse ja Loutrakisse. Noh, las nad siis teevad. Kena piirkond ju. Aga meie lemmikkohti need turismifirmad ikka ei tea :-) Isegi viimases Estravelleris oli artikkel Peloponnesose poolsaarest. Muide elanikke on seal miljoni ringis, kuid Estravelleri väitel oliivipuid on 11 miljonit, seega 11 puud iga elaniku kohta.

Nafplio. Järgmisel suvel teen Mustamäele ka sellise rõdu
Ainus turistikas linn, kuhu meie sattusime, oli Nafplio. See on Kreeka esimene pealinn. Pisike ligi 15 000 elanikuga linnake, kus on olemas kõik, mida üks turist otsib - kena sadam, armsad õrnalt värvilised, puhtad, lillelised ja kitsad tänavad, rahvarohke keskväljak, hulk söögikohti, autovaba kesklinn, Palamidi loss mäe otsas, kust on vaade kogu linnale ja kaugemalegi (seal ma pole käinud, midagi järgmisteks kordadeks ka), Bourtzi kindlus merel ja minu lemmik - promenaad mere ääres ümber linna, kus asub ka rannake, kuid randa läksime meie 10 km eemale Tolo linna. Seal promenaadil on ilusad vaated nii merele kui ka kaljudele, mis on täis suuri kaktuseid, millel omakorda ilutsevad kaktusviljad.
Kloostrist põgenemas ;-)
Tolos see-eest asuvad liivarannad. Imeliselt läbipaistva veega liivarannad, kus isegi mina ujusin ülepea vette ja imetlesin palja silmaga sini-must-valgeid kalakesi. Mida siis veel snorgeldades näha võiks. Ja kuigi seal polnud laia ning ilutsevat rannaäärt, siis ujumiseks oli see koht supersupersuper, nimetasin seda lausa kauneimaks rannaks, kus Kreekas olen käinud. Eks kaunis saab olla mitmel viisil, kuid üks on kindel - mulle meeldis seal! Lisaks nautimisele tegelesime ka oma tervisega ehk üritasime kangesti merevett ninna tõmmata. See puhastab. Päris raske on seda teadlikult teha, tekib ikka enesekaitse refleks, kuid hakkama saime.

Kuna Kreekas on kiirteede maksud sellised natuke kaootilised, et kergelt võib juhtuda, et maksad 3.50 eurot lihtsalt selle eest, et sõidad 4-5 km kiirteel, siis Tolost tagasisõites otsustasime valida maksuvabad pisikesed teed, mis viivad otse meie küla Zevgolationi. Vahel ikka tasub selliseid kõrvalisi teid valida, sest nägime palju rohkem kui minnes. Viinamarjapõllud, oliivipuude istandused, pisikesed külateed, mägised vaated, rohelus ja kõrbenud pruun vaheldumisi. Just sellist Kreekat me näha tahtsimegi.
Laupäeval muide tegin ilmselt oma 2016. aasta rannarekordi. Olime ligi 3 tundi seal koduküla (mis tegelikult on ikkagi linn) lähedal rannas ja lihtsalt mõnulesime. Kord vees ja siis jälle lamamistoolil. Ja siis jälle vees. Frappe cappucino käes ja elu nagu lill.
Pärastlõunal võtsime ette sõidu mägedevahel, et jõuda järve äärde. Õigupoolest ei ole see päris järv, sest tal on ühendus merega ning seal on soolane vesi. Ka järve nime ja asukohaga läks mul keeruliseks, sest kuigi ma tean kaardil, kus see asub, ei suuda google talle justkui adekvaatset nime anda. Tundub, et kõige lähemal on siiski nimi (Limni) Vouliagmeni järv, mis asub Loutrakist 15 km kaugusel (üks teine samanimeline on Ateena küljeall). Olgu ta siis mis ta on, igatahes oli seal kena. Sõime kõhu taas värskeid mereande täis ning seejärel käisin ujumas. Nagu ikka. Armastan merevett.

Teel järve äärde oli näha palju põlenud maad. Räägiti, et kohalikud lasevad albaanlastel tulekahjusid alustada, et mets maha põletada, sest Kreekas ei tohi metsa maja ehitada, kuid see on pop piirkond. Kurb.
Imelise vaatega kodurand
Teeäärne tšill
Vouliagmeni järv
Nafplio promenaadi kaktusviljad
Nafplio

Kommentaare ei ole: