laupäev, oktoober 29, 2016

Mu sees, mu sees on paradiis, teie jaoks, kusagil siin

Kolmas päev Soomes. Hommik oli taas päikseline, kuid seekord olime targemad - käisime ujumas kilomeetri kaugusel liivarannas ning päevitasime oma privaatalas. Võtsime hommikut rahulikult ning siis pöördusime tagasiteele. Meil oli aega rohkem, kui tulles, sest laev läks alles pool üksteist õhtul Helsingist ja mõtlesime sõita tiiruga läbi Savonlinna, kus asub Olavilinna loss, mida paljud meile kiitsid, eelkõige just selle lossi ja pisikeste armsate tänavate tõttu. Loss...oli. Pigem kindlus ehk täpsemalt öeldes linnus (inglise keeles on kõik castle). Sissepääs maksis 9 eurot ja see ei hõlmanud isegi kuhugi kõrgemale saamist, et vaadet nautida. Tornidesse pääsemiseks oli giidi vaja, kuid me ei jõudnud nii kaua oodata, tahtsime veel lõunat süüa. Sisuliselt ainus, mida seal linnuses sees tegime, oli keeruline WC otsimine ning seejärel nägime ka ära, kuidas sild, mis sinna viis, avanes ja laevad läbi laskis.

Lõunaks tahtsime kala, sest linn asus keset suurt järvederohket ala, mis on üks Soome popimaid kalapüügi kohti. Paraku kõige popimas kala söögikohas oli ainult räim ja lõhe. Läksime kenamat kohakest ostima. Ka selles linnas oli liivarand ja pisike promenaad, samas seda armsust, mida kirjelduse järgi ootasime, me tegelikult ees ei leidnud. Selgus, et algamas oli suurem üritus ja paljud söögikohad olid seetõttu üldse broneeritud. Lõpuks ühte kohta meid siiski lubati ning võtsime päevaprae - kala soomekeelse nimega nieria. Eesti keeles peaks see olema Atlandi paalia. Maitses hästi, tõesti hästi, kuid kallis oli. Ka eelmise päeva lõunane burger ning lihapallid andsid toiduelamuse, samas tuleb ikka tõdeda, et Soomes väljas söömine on ääretult kallis.

Viimane peatus oli Juvas, et teha ka lõunane suplus Soomes, järvede maal. Olime kolme päevaga nii palju targemaks saanud, et seekord peatusime linna alguses ja otsisime kaardilt välja, kus asub järve ääres ujumiskoht. Niisama lihtsalt neid ju ei leia. Vesi oli seal madal, aga mõnus värskendus siiski. Tänu nendele peatustele möödus tagasisõidu päev palju kergemini. Isegi kütuse jõudsime veel enne Helsingit võtta ja bensukast lagritsa kismeti šokolaadi osta. Heaaaa. Laeva saime kogemata Club One kuldkaardi rajalt, mistõttu olime Tallinnas väljudes ühed esimesed. Laevas aga jälgisime rahvast. Selline kurb kontingent oli. Veidike masendav vaatepilt. Pani oma elu ja õnne korraks taas rohkem hindama.

Emotsioon kogu reisist jäi, et lähen kindlasti veel Soome. Seal ikkagi on teistsugune loodus kui Eestis ja imekauneid kohti. 

Kommentaare ei ole: