esmaspäev, oktoober 24, 2016

Kõigest, mis on sinu tee peal ees, saab sinu tee

Seda lauset tsiteeris Mihkel Raud Ärikatla korraldatud Ebaõnnestumise päeval korduvalt. Tegemist on üritusega, mille avastasin enda jaoks eelmisel sügisel ja kuhu tahan kindlasti minna ka järgmisel sügisel! See lihtsalt on selline...positiivsust süstiv. Seejuures ka väga elav, hästi modereeritud ja ajakavas hoitud ning paljude tuntud nägudega üritus. Need mõtted, mis seal kõlavad, ei ole uued, kuid tuletavad meelde ja annavad kinnitust, et ebaõnnestumine on normaalne osa elust ning julgust proovida ja katsetada, sest ainult nii õpib. Kogu see mõtteviis läheb väga hästi kokku minu uskumustega, seetõttu saan sealt justkui kinnitust endale.

Sel aastal jäi minu nö päevateraks Jüri Ratase öeldu, et ebaõnnestumisest rääkimine teeb tugevamaks. Ta lausa alustas oma ettekannet selle mõttega. Ma ei ole sellele varem mõelnudki. Kui iseendale küll tunnistan oma kehvasti minemisi ja püüan neist õppida, siis teistele sellest rääkimine tundub raske ja ega seda tegema ei kipu. Võib-olla mida rohkem aega on möödas, seda julgem on rääkida. Aga tegelikult on sel mõttel tõetera sees. Millegi välja ütlemine aitab kiiremini sellest üle saada? Tunnistada, võtta kaasa õppetunnid ja lasta sel minna? Katsetan. Kaotused on ju alati õpetlikumad kui võidud.

Ülejäänud osa Ratase ettekandest oli täis lõbusaid vahejuhtumeid tema poliitilisest karjäärist. Ettekanne oli väga hästi üles ehitatud, kuid ei hakka seda pikemalt siin ümber jutustama. Tulge ise teinekord kohale! Üks vahva lause veel: õiged asjad tulevad alati õigel ajal. :-) Nii on. Samuti rõhutas ta meeskonnatööd, mis viib kaugemale kui "mina".

Minu jaoks oodatuim esineja oli Mihkel Raud. Mul on lihtsalt ääretult hea meel, et ta Riigikogust lahkus ja tagasi teles on. Tema esinemise võttis detailse artikliga kokku ka Äripäev, kust tooksin välja selle osa:
Ta tõi näite stoitsismist. „Lisaks filosoofilisele plaanile jagab see ka praktilisi näpunäiteid, kuidas elus edu saavutada. Asjad ei ole head ega halvad, vaid need lihtsalt on nii. Me peame oma elu ja käitumist vastavalt sellele sättima,” sõnas Raud.
Ta tõi välja mõtte, et kõigest, mis seisab sinu tee peal ees, saab sinu tee. „Kui olete hävingus, omadega läbi, siis sellest kõhuli olekust saab teie püstitõusmine. Ei maksa karta neid raskusi."
Mihkel Raud väitis, et ebaõnnestumise ja alanduse hetk on mootor, mis viib edasi. Taaskord tõsi. Mäletan kui mulle minu esimeses töökohas firma maja ehitamise plaanide juures öeldi, et mis korterist sina unistad, ega naised kortereid ei osta, naised võtavad rikka mehe. Eks ma siis kutsusin viis aastat hiljem oma korterisse külla :-)
Mulle ka meeldis kui siiralt ta rääkis oma poliitiku karjäärist. Et oli kirg ja tõeliselt tahtis ja pidi katsetama, kuid selgus, et kirg kadus. Lihtsalt ei sobinud ta sinna. Siis oli ju õigem taas suunda muuta. Vahva oli see mõte: "kõige hullem ei olnud mitte see, et pidin hääletama nagu erakond ütles, vaid see, et see hakkaski tunduma OK. Tundsin, et kui oleksin pooleks aastaks veel sinna jäänud, oleksin kaotanud enda." (sõnastatud on minu mälu järgi.) Mul on ka seda tunnet olnud. Kõik ütlevad, et ära hooli, ära võta südamesse, ignoreeri... Ma ei saa, noh. Kui vaikin, kui lasen olla, kui lasen valesti minna ilma, et vähemalt prooviks seda muuta, siis tunnen, et see pole mina. Ma ei saa nii.

Päeva alustas aga hoopis Peeter Koppel mõttega, et kes ei katseta, ei saa ka õnnestuda. Ta tõi taas välja selle Euroopa vs USA mentaliteedi ebaõnnestumise (eriti pankroti) kohta. USAs peetakse seda heaks, sest inimene on saanud õppida. Euroopas halvaks, sest inimene on ebaõnnestunud. Ta pani südamele, et kogu see saalitäis noori Euroopas seda mõtlemist muuta aitaks. Samuti rõhutas ta, et halvad asjad juhtuvad kaootiliselt, ei tasu alati otsida süüd. Oluline on see, kuidas edasi liikuda. Suhtumise ja otsustamise küsimus. PS. viielistel õpilastel on elus raskem, sest nad pole harjunud ebaõnnestuma ja edasi liikuma.

Foto Meelika Lehola Carri ettekandest
Kõige rohkem rahvast naerutavad ettekanded olid Carri Ginter ja Kristel Aaslaid. Mõlemi puhul sai naerda nii, et kõht kõveras ja pisarad voolasid. Carri tõi välja ebaõnnestumisi igalt poolt, et näidata kuidas kõigil juhtub. Kristel omakorda rääkis oma teest näitlejaks/lauljaks saamisel. Eesti otsib superstaari eelvoorudest näiteks saadeti ta kolmel korral minema... Oma väga avatud ja ausa ja eneseiroonilise ettekande lõpuks andis ta soovitussõnad, et jääda tuleb iseendaks. Näita, kes sa oled seest. Kõigile ei saagi meeldida, suurim fänn pead olema sa ise!

PS. Roman Fosti räägitud konnade ja Teletorni ning Peeter Koppeli räägitud Aafrika kingamüügi lugu ma siia kirja ei pane. 

Kommentaare ei ole: