neljapäev, oktoober 27, 2016

Käime katuseid mööda

See oli ammu, kui lubasin õhtul postitust Soome matkast, õnneks ma ei täpsustanud millisel õhtul. Nüüd on see õhtu käes, pime sügisõhtu mil on hea meenutada valget ja ilusat suve. Teksti kirjutamist sai alustatud juulis, sellest ka mõned aegunud faktid. Praeguseks on Pisike Kollane läbinud üle 13 000 kilomeetri. 

Minu Pisike Kollane on 65 päeva vana ja läbinud 7070 km. Võiks vist öelda, et on olnud asjalik ost? Nagu juba mainitud, siis selle suve reisid ehk piiriületused ongi just autoga. Kõigepealt Läti, nüüd Soome (jah, ma tean, et Läti on ka veel kirjutamata, küll ma jõuan, kui ilmad vihmasemaks lähevad). Soomes olin senini käinud ainult linnades ja Helsingit pean üheks igavaimaks linnaks. Aga räägitakse lugusid Soome kaunist loodusest ja järvedest ning mõtlesime, et kuna auto on, siis lähme. Kuhu täpsemalt? K andis soovituse uurida Koli rahvusparki ning vaatamata sellele, et see asub üle 500 kilomeetri Helsingist põhjapoole, just sinna me sõita otsustasimegi! (masohhistid või midagi :-))

Ukko-Koli Hill, the hill chain's highest peak and also the highest point in Southern Finland, rises to 347 metres above sea level and 253 metres above the surface of Lake Pielinen. 

Lõunane pikniku järv - kaua otsitud kaunikene
Esmaspäeva hommik. Ärkan 7:30 enne äretuskella. Söön paar suutäit, pakin viimased asjad ja 9:20 oleme sadamas. Laeva väljumiseni on üle tunni aega. Mu auto värv sobib laeva värviga väga hästi kokku. Ilm on kaunis ning tuju hea. Helsingisse saabume pool tundi plaanitust hiljem ning kuna ees ootab väga pikk sõit ning meil oli ööbimiskoha poolne nõue jõuda Vuonislahtisse enne kella kaheksat õhtul, siis ei jää  muud üle kui valida kõige kiirem tee ja leppida ühe peatusega. Selle plaanisime teha kuskil järve ääres piknikuna. Kuni Lahtini viis kiirtee, kus enamik ajast sai kihutada 140-ga. Edasi läksid kiirused väiksemaks (piirangud olid 80 ja 100 km/h) ning tee äär kubises kiiruskaameratest, kuid samas muutus tee huvitavamaks ja maalilisemaks. Umbes poolel teel hakkasime otsima järve, mille ääres peatuda. Järvesid leidus, aga ligi neile ei pääsenud. Ei mingeid ujumis- ega rannakohakesi. Pettumus. Üritasime kiirteest kaugemale sõita ning proovisime läheneda mitmele järvele, kuid tundus lootusetu. Iga tee lõppes eramaa ja majaga järve ääres. Lõpuks leidsime ühe majakese, mis oli piisavalt väike ja tühi, et jalutasime täitsa vee äärde välja ja panime teki maha. Kõht oli nii tühi, et laevast kaasa ostetud junk food (juust, pistaatsia pähklid ja oreo küpsised) maitsesid suurepäraselt.

Herranniemi Bed & Breakfast peamaja
Sõit jätkus. Pikk ja kaunis. Pidime võtma oma esimese paagitäie hirmkallist kütust ning ostsime natuke kuiva toitu kaasa, juhuks kui õhtusöögist ka ilma jääme. Meil siiski vedas, vaatamata sellele, et ööbimiskoha (milleks oli Herranniemi Bed & Breakfast) restoran oli selleks kellaks juba suletud, pakuti meile suitsulõhe salatit ja kohalikku meeletult head saia. Maitses jumalikult.

Vuonislahti jättis pisikese küla mulje, kus midagi peale oma ööbimiskoha me ei näinudki. Ööbimiskoht asus Pielineni järve ääres, kuid Koli rahvuspargi vastaskaldal. Peamaja oli korruse võrra väiksem kui broneerimisel pildilt näidati. Samuti oli meie kõrvalmaja tuba primitiimsem, kui ootasime, kuid voodid olid olemas, korralik vannituba ka, seega polnud põhjust kurta (välja arvatud läbikostvad seinad - teisel õhtul kuulsime isegi naabrite hambapesu). Nagunii me toas aega ei veetnud, sest õhtuti istusime hilise öötunnini järve ääres vaadet imetledes. See esimese õhtu päikeseloojangu ilu, see tegi kogu selle pika ja raske sõidu olematuks. Tundus, et olime valinud puhkuseks maagilise ja imelise koha. Väsimus asendus naeratusega ning uni tuli hea, vaatamata sellele, et kell 12 öösel oli väljas ikka valge. Ainus imelik asi olid ilmakaared. Vanasti loojus päike läände, kuid seal justkui itta või kirdesse. Kohe kuidagi ei läinud kaart, ilmakaared ning reaalsus kokku. Ah, las ta jääda.


Hommik. Ilmaennustust vaatasin kogemata Koli asemel New Yorgi oma. Vedas, sest muidu olekski matkamiseks liiga kuum olnud! Kuna hommik oli kena päikseline, siis peale hommikusööki pikutasime natuke oma privaatses rannakeses järve ääres ning tegime esimese suplusegi ära. Jätkus umbes tunniajane sõit Koli rahvusparki. Saime kohaliku kaardi, mille alusel hakkasime matkama (ikkagi olid seal ilmakaared veidrad, sest me päris plaanitud teed mööda ei liikunud). Kivide peal ronides ja vaatepunktides ahhetades möödus aeg ootamatult kiiresti, seetõttu oli matka kilometraaž üpris väike. Palju oli seljakoti ja telkidega matkajaid, kes olid mitmeks päevaks sinna tulnud. Usun, et parimad vaatepunktid käisime siiski läbi, aga otsustasime, et ühel sügisel sõidame veel tagasi, sest see värviline vaatepilt võib omaette elamuse pakkuda. Muide palju imestati selle üle, et kuidas me sinna sattusime, sest see on rohkem siseturismi piirkond.

Õhtul käisime ööbimiskohast kilomeetri kaugusel asuvas liivarannas suplemas ning istusime jälle oma hotelli järvekaldal, kuhu kohalikud külamehed purjuspeaga meid lõbustama tulid. Nad rääkisid kui sõbralikud on eestlased ja kui külmad on soomlased. Võta siis kinni mispidi see on. Nende endi elu muidugi kadestamisväärne ei tundunud - tegevusetus ja alkohol olid võtmesõnadeks. Küll aga ei jäetud mainimata, et Eesti naised on väga ilusad.

Fotojäädvustusi pargi kividest-kuuskedest-ja-järve vaadetest:



Kommentaare ei ole: