laupäev, oktoober 15, 2016

Häbenemata kallistan päikest, suudlen sooja tuult

Veel üks postitus Kreekast, ühtlasi viimane selleks aastaks. Keskendun Ateenale ja selle ümbrusele, lisaks ka veel mõned üldised muljed. Ateenas olin ma pikemalt neljandat korda elus. See linn ei ole mind kunagi kõnetanud, aga samas on ta ikkagi skaala positiivse poolepeal. Kuna me saabusime öösel, jõudsime T korterisse alles kell 4 hommikul, siis olimegi otsustanud reede rahulikult võtta - hommikul puhata ning seejärel lihtsalt linnas ringi käia ilma suuremate eesmärkideta. Ainus teadaolev sihtpunkt oli õhtul kell seitse Europcar.

Zappeioni ees
Oli ilus ja soe päikseline päev ning vaatamata mu protestivatele põlvedele (lendamine ja magamatus) otsustasime liikuda jalgsi, sest igasse järgnevasse sihtpunkti tundus olevat nii lühike maa. Ja oligi, ainult et päevaga sammusime koku 11,5 kilomeetrit.
Mida Ateenas nägime?

  • Hilise hommikusöögiga on aega... kõigega on aega... päike paistab ja tšill on.
  • Akropol paistab eemaltvaadates ehk isegi võimsam ja ilusam kui lähedalt (sel korral üleval ei käinudki).
  • Monastiraki kirbuturult võib leida kõike! Meie piirdusime viigimarjadega.
  • Ermou on šoppingu tänav. Seal on isegi Oysho pood, mida ma varasemalt olen Kreekas käies väga armastanud. Ja kui kõht tühjaks läheb, siis tasub valida Ergoni restoran. Enamik Ateena kesklinna söögikohti ei kõlba kuhugi, sest pakutakse kalli hinnaga maitsetut turistikat toitu. 
  • Syntagma väljaku keskel asuv purkkaev nõudis puhkepausi ja päikese ning õlle nautimist. Ka öösel on see väljak mõnus tulede- ja rahvarohke, ääristatud kõrgemapoolsete hotellidega, mille katustel saab pimeduse vaateid nautida. 
  • National Gardens ja Zappeion on mõnusaks piknikukohaks. On linnulaulu ja rohelust. 
  • Panathinaikó staadioni ja Olümpia Zeusi templi varemeid piilusime eemalt. 
  • Plaka piirkonnast jalutasime läbi, kuid see tasuks veel lähemat uurimist.
  • Elasime Gazi piirkonnas, mis oli minu jaoks Ateenas midagi uut ja lahedat. Seal toimus õhtune elu tänavatel ning söögikohtades. Ja seal ei olnud turistikad söögid, vaid head ja mõistliku hinnaga hõrgutised, mida oli keset seda melu mõnus nautida. Ühe pubi nimi on näiteks WHY SLEEP. 
  • Lykabettos'e mäe tipu ligi 300 meetri kõrgusel olev vaade päikeseloojangul pidi ka ilus olema, kuid võtsime rahulikult ja otsustasime selle jätta järgmiseks Ateena külastuseks. 
  • Esmaspäeval käisime autoga Ateena (Spata) ühes suurimas outleti šoppingu keskuses - nimeks McArthurGlen Designer Outlet. Ma ei teagi, mida sellest täpsemalt arvata. Hiiglaslik poodide linnak, kus suuremad ostlejad võiksid veeta päeva. Samas mulle küll ei tundunud, et seal oleksid hinnad odavamad kui mujal. Igatahes üks leid minu jaoks oli: Toy & moi riidepood. 20 minutiga leidsin ühe kleidi, kaks seelikut ja ühe pluusi. 
Üks asi, mida Tk koguaeg Ateena kohta ütles oli see, et Ateena on mõnus ja kompaktne. See kesklinna osa oli ka, kuid tegelikult on Ateena ikka suur ja lahmakas ning ühest otsast teise sõitmine võtab palju aega. Selle tunnetuse saime reede õhtul kui võtsime suuna Peloponnesosele ja esimesed pool tundi lihtsalt linnas sõitsime. Samas kui see linn ükskord läbi sai, siis oli pimedasõit imekaunis - need rannikuäärsed maalilised jooned koos küngasterohkete kallastega, kus õhtul iga maja oli kui valguse täpike. Ateena on muide mandri Euroopa kõige lõunapoolsem pealinn. 

Esmaspäeval oli meil auto ja seega otsustasime uurida rannikut Ateenast idapoole. Põhimõtteliselt võtsime eesmärgiks Sounio, mis on Attica poolsaare kõige lõunapoolsem tipp. Peamine vaatamisväärsus on seal Poseidoni tempel ja päikeseloojang. Esimest me nägime (sealjuures oli parajasti käimas pulmafotode tegemine drooni abil), teine jäi taas järgmist korda ootama. Tegelikult aga nautisime lihtsalt päeva ja teed nii sinna kui ka tagasi. Tippu sõitsime mööda rannukut alustades Ateena kuulsast rannapiirkonnast Glyfadast. Oma rannapeatuse tegime Ag. Dimitriose kandis Bali rannas. Tegelikult oli kogu see äär imeilusaid liivarandasid täis. Ausõna, ma imestasin, et Kreekas on nii palju läbipaistva vee ja selge ilusat värvi merega rannakesi, kus veel mõnus pehme liivarand ka. Tundus, et lamamistooli eest ei tule enamikes kohtades eraldi maksta, piisab kui ostad mõne joogi või söögi kohalikust baarist. Noja kes siis ei tahaks rannas mõnuledes värsket külma kreeka kohvi, värskelt pressitud apelsinimahla või hoopis mojitot. Jah, kogu seda ilu ja mõnu ja merevee hõngu ja päikest ja hetke nautimist püüdsin endasse koguda nii palju kui vähegi sisse mahtus. Elu on ilus kõlas koguaeg mõttes.

Lavrio sadam
Tagasi sõitsime teiselt poolt ning tegime peatuse Lavrio sadama ääres, mis oli jahte täis. Attica suuruselt kolmas sadam, mida kasutatakse peamiselt Kea'le sõiduks. Kahe ranniku vahele jääb tegelikult Sounion rahvuspark, kus peaks ka matkaradasid leiduma, kuid neid avastama me sel korral ei jõudnud (nii palju põhjuseid, et tagasi minna). 

Kokku vurasime oma rendiautoga ~500 kilomeetrit. Imetlesime, kui uhked on kreeklased oma riigi üle (seda on alati hea ja ilus vaadata kui inimestele meeldib nende riik, töö, kodu jne), samas arutlesime kui lihtne on Eestis elada tänu kiirele asjaajamisele ja IT arengule. Tublide turistidena ei puudunud reisilt ka katsetused õppida mõningaid kreekakeelseid sõnu. Tk avaldas arvamust, et kreeka keel on loogiline ja kergesti loetav, kuid mina sellega päris nõustuda ei saa, keeltevõõras inimene nagu ma olen. Igatahes need mõned sõnad, mis selgeks said, olid järgnevad:
efcharistó - aitäh
yamas - terviseks
yassas - tere võõrale (yassuu - tere tuttavale)
Viimase kahe kirjapiltides pole ma kindel, sest google translate annab hoopis teised sõnad, aga hääldus oli küll selline. 

Türgi õlu
Jäänud ongi viimased kommentaarid ja need puudutavad lendamist. Mõlemal lennul oli meil omajagu elevust. Kõigepealt taaskohtumine Turkish Airlines'iga - loomulikult küsisin söögi kõrvale gin&tonicu! Jään arvamuse juurde, et tegemist on kiiduväärt lennufirmaga, mida muide kasutas ka meie peaminister. Istanbuli lennul oli Taavi Rõivas meist vaid paar rida eespool oma turvameestega. Ja mis kõige lahedam - lennukist lennujaama saime sõita temaga koos VIP bussis!!! Ilmselt kuna olime ka eestlased ja väljusime lennukist kohe tema järel. Pilti ei lubanud ta teha, sest oli päris väsinud olemisega. Teel Tel Avivi matustele nagu me lennujaamas nägime, sest ta ajas ekraanil edasilennu osas näpuga järge. Edasi läksid meie teed aga lahku - nemad oma lounge'i ja meie tavalistele lennujaama toolidele pikutama ning Türgi õlut nautima.

Gin&Tonic Turkish Airlines
Tagasiteel istus Ateenast Istanbuli lennul meie kõrval eestlane Hannes, kes oli Kreekas käinud Spartathlon'il. Tegemist on 246 km pikkuse ultramaratoniga, mis toimub igal aastal alates aastast 1983 ning kus joostakse Ateenast Spartani. Kusjuures start on Ateenas septembri viimase reede hommikul kell 7, mis tähendab, et see toimus vaid paar tundi peale meie saabumist. Vaatamata sellele, et ka nemad jooksevad läbi Peloponnesose poolsaare, jõuvad nemad kaugemale kui meie seekord autoga. Laupäeva õhtul kui oma lambatoitusid nautisime, istusime otse rajal Spartathloni teeviida kõrval. Jooksjad oli küll selleks ajaks juba Spartas.
Olümpia Zeusi templi varemed
Teel Souniosse
Poseidoni tempel Sounios
Syntagma väljak õhtul

Kommentaare ei ole: