pühapäev, aprill 13, 2014

Bulungula

Bulungula on üks väike raskesti ligipääsetav küla Wild Coast'il kus saab tutvuda Xhosa kultuuriga. Me liikusime sinna East Londoni poolt ning saime suure tähelepanu osalisteks kui olime tee ääres asuvates supermarketites ainsad valged inimesed, kuid toit tuli ju kaasa osta - oli hoiatatud, et Bulungulas poode pole. Viimased kaks tundi teest olid eriti hullud. Õnneks oli detailne juhend, kuidas sõitma peaks, kui üldse kohale tahad jõuda. Aknast väljavaadates aga nägime ehedat Aafrikat. Loomi olime juba näinud küll, nüüd vaatasime suu ammuli, kuidas lapsed rõõmsalt lehvitasid, naised vee ämbreid peas kandsid ning tee ääres ilutsesid sajad ja sajad erivärvilised ümmargused onnid.

Kohale jõudes näidati meile kätte meie telgid - võrreldes eelmistega olid need päris kehvakesed, sees ainult kaks voodit ja kõik ning õpetati WC-s ja dušši all käima. Kumbki polnud lihtne. Duššist sooja vee saamiseks tuli kõigepealt parafiniga dušši toru sisse lõke teha, kasutades kolme keerdu WC paberit. Ning WC-s tuli number ühte ja number kahte erinevasse auku sihtida :-)



Edasi läksime village tour'ile kohalikku elu veel lähemalt uudistama. Kõigepealt saime teada, et naisele saab kümne lehma eest ning rikastel meestel võib mitu naist olla. Bulungula külas asub umbes 110 perekonda ning meie sealviibimise ajal toimus suur külakoosolek ja valimised. Vaatasime üle hütid seestpoolt, kus mehed tohtisid olla vasakul pool ääres ja naised paremal. Käisime kohalikus poes ning kohalikus õllekas. Viie randi eest sai kannutäie õlut, kuid kann ise oli nii must, et palju seda suu juurde tõsta ei tahtnud. Jagasime kohalike külaonude- ning tädidega, kes õllekas istusid. Lapsed olid igalpool sõbralikud ning fotoaparaati nähes hakkasid kohe poseerima. Muide õllekas oli mäe otsas, aga kaugelt oli näha kas õlut on - sel juhul valge lipp lehvis.

Viimasena käisime ühes ökomajas, mida ehitas valge mees, kes kirus, et abiks on tal 4 kohalikku naist ja 1 mees, aga tööd ei viitsi neist keegi teha. Maja oli ehitatud nii looduslik kui võimalik, ilma tsemendi jm abivahenditeta. See mees oli tõesti stiilis "ehitan peedist pesumasinale trumli". Tagasi jõudsime pimedas, sest tuur oli 7,35 km pikk. Päris mõnus vahelduseks jalutada. Telkide juurde jõudes tegime kõigepealt ühe korraliku viina ringi, et end ära desinfitseerida (no need mustad õllekannud, köhivad tädid jm). Igatahes leidsime, et tasus see kehva tee ikka ette võtta, sai nähtud nii mõndagi uut. Need meie mereäärsed telgid nägid välja selline ja päikesetõus paistis otse telki:
Mitte nii luksuslik telk

Kommentaare ei ole: