Võtame viimast

Nautisime oma viimast päeva ikka 101 protsendiliselt. Alustasime ideaalse rannaga - kuum päike, mõnusad voodid, kokteilikannud ja kõige tipuks veel kaks portsjonit krevette :-) Tegemist oli Tanjong Beach'iga, mis asub lõbustuspargi saarel Sentosa, kuid õnneks taksoga sissepääs maksis kambapeale vaid 5 dollarit. Kõik oli nii ideaalne. Teenindus, meri, bassein, Long Island Ice Tea, Margarithad, Mojito. Lõpuks siis saime ka selle totaalselt relaxed rannapuhkuse ilusate kokteilidega palmi all ;-)

Aga kõige paremad olid sõnumid, mis rannas Eestist sain:

Pühin autolt lund ja kraabin jääd. Tuiskab! Ainus, mis mind lohutab on teadmine, et ka teie olete paari päeva pärast siin tagasi :-) Selline eestlaslik rõõm. :-)
~~~~~
Ja ma võin lamada päev otsa radika ääres olevas kontoritoolis, juua kannude viisi kohvi ja süüa lõunaks kartuleid ja kana :p

Edasi käisime linnupargis - palju värvilisem ja toredam kui Night Safari. Seda võib küll soovitada. Tõsi, me jõudsime ainult tund enne sulgemist, sest ei raatsinud varem rannast lahkuda.

Hehhehehe :-) aga paraku hakkamegi nüüd Eesti poole sõitma.

Pingviini tegelintskid ja muud toredad loomad

Veidike siis pingviinidest. Uus-Meremaal on neid palju erinevaid liike, kuid meie teele jäid põhiliselt kahed - Yellow-Eyed Penguins ja Blue Penguin Colony. Neist esimesi nägime nelja, kuid teised jäid seekord nägemata. Põhiliselt seetõttu, et neid näeb Oamarus päikeseloojangul, kuid eelviimasel päeval ei raatsinud me loobuda Dunedinis ringisõitmisest ning õhtusöögist ja viimasel päeval poleks me siis enam lennukile jõudnud. :-)

Aga neid kollasilmseid pingviine käisime vaatamas Sandfly Beachil. Armsad, üpris suured ja väga arglikud isendid. Kõigepealt nägime ühte otse üle ranna jooksmas. Neile ei tohi lähemale kui 200 m minna, hakkavad kartma ja võivad isegi pesa maha jätta. Rannal on seepärast ka valvurid, kes jälgivad, et inimesed pingviinidele liiga ei teeks. Nii ei lubatud meilgi rannal päikeseloojangut vaadata vaid läksime vaatluspunkti. Sealt oli kividele väga lahe vaade ja binokliga nägi veel eriti hästi kuidas need lahedad tegelased seal hüppasid ja tegutsesid. Üks tšillis kivil, teine tuli veest ujudes, hüppas kivile ja hakkas kohe ülespoole ronima. Seda kõike hüljeste ja merilõvide keskel.

Rand ise oli kaunis. Tuuline, heleda peenikese liivaga. Laguunidega. Laguunidele ei tohtinud samuti minna, sest seal asuvad pingviinide pesad. Ja päikeseloojang paistis värvirikkalt, sest päike loojus rannakõrval asuvate kaljude taha. Nii ilusal viisil tähistasime Vabariigi Iseseisvuspäeva. Vana Tallinn oli muidugi kah!

Tundub, et muudest toredatest loomadest ja õhtusöögist Platos kirjutan hiljem, sest hetkel ootab meid rand ja päike. :-)

Zoo vs wild nature

Ebamugavad lennukogemused seljataha jäetud, saabusime taaskord Singapuri. Suurim soov oli dušši all käia ja magama minna, aga seda siiski ei teinud. Jäime oma tulles tehtud plaanide juurde ja läksime loomaaeda. Oleme nüüd jälle kuumas ja niiskes kliimas, 28 kraadi sooja väljas.

Sellisena nagu täna, pole ma loomaaeda varem vaadanud. Kõigepealt mainin ära, et tegelikult on Singapuri loomaaed väga armas, roheline, looduslik ja kena, aga kui oled just veetnud 2 nädalat metsikus looduses, kus loomad ongi peremehed ja hoopis inimesed ei või neid segada, siis tundus see loomaaed ikka jube ahistamine ja piinamine. Eriti karm oli merilõvi šõu. Need rasvased loiud ägedad meie peale möirgavad elukad randadest olid muudetud dresseritud konnadeks. Sale-lihaseline-tsirkuseartist. Loomast polnud midagi alles. Seda enam taipasime kui võimsaid elamusi ikka Uus-Meremaal saime.

Natuke elavnesime kui imekauneid liblikaid nägime ja taga ajasime (ei saanud pildile :-)), sest see tundus rohkem päris loodusena. Ja loomaaias käimise siiski meeldejäävaks muutsid leemurid ja malaisia lendavad rebased, kes vihmametsasaalis vabalt ringi liikusid. Leemurile sain isegi pai teha :-)

Peale jalutuskäiku sõime hiina söögikohas õhtust (reisil oleme proovinud tai, india, mehhiko, türgi, uus-meremaa ja nüüd ka hiina köõki) ning kõrvale Singapore Sling kokteil. Täitsa hea jook. Aga kuna mu mereandide spagetid olid nii meeletult teravad (kuigi maitsvad), siis tegin midagi harukordset - ostsin endale pudeli õlut. Tai õlu vist ja päris hea. Jõin lausa veerand pudelit ära ;-)

Edasi trammisõit Night Safaril. Põhimõtteliselt samad loomad, keda päeval nägime, aga valgustatud aladel ning vähesemate aedadega. Mõni tuli kohe päris lähedale uudistama. Samas oma hinda küll väärt polnud, või siis oli meil juba niiiii suur uni. Nüüd saame oma imepisikeses hostellitoas magada. Lausa 11 h. :p vau!

Tervitusi Kuala Lumpuri lennujaamast

Aga peale tänast ei taha küll enam AirAsia'ga lennata. Nii ebamugavat pikamaalendude lennukit pole veel näinud, hea, et sõit läbi sai. Selline tunne, et nüüd oleme nagu Eestile päris lähedal jälle ;-)

Segasummasuvila

Vahepeal on mitmeid asju jäänud kirjutamata, seega panen nüüd segamini kirja.

- need kaunid mäed, mida hüppama sõites ja hüpates vahtisin, on olnud ka Lord of the Rings mägede stseenide asukohaks.
- see õhtu, kui Te Anau ja oma järjekordse maja poole sõitsime, nägime tee ääres maailma kõige armsamaid laamasid. Erivärvilised, suured ja väiksed. Ja üks oli nii armas, et pistis koguaeg nina aiavahelt välja ja tegi musi :-) hirmus külm oli, aga ära ei raatsinud tulla nende juurest
- elasime vahepeal Fraser Beachi lähedal majakeses. Tegime head süüa, pesime pesu, mängisime ja jõime veini. Tšill ühesõnaga.
- Milford Sound. See üks maailma ilusamaid kohti, kuid meie nägime seda vihmaga. Samas on ka vihmal omad põnevad küljed. See udune mägede vaade (üks pilt postitatud mõned päevad tagasi) omab ka teatud armsat ja romantilist külge. Mulle täitsa meeldis.

- Key Summiti matk. Ronisime 500 meetri pealt 919 meetrini. Kuna mul sel päeval palavik oli, siis kõige lihtsam polnud. Eriti kuna tegime 3 tunnise matka alla kahe tunni, mis tituleerib meie vormiks raamatu järgi very fit. Sellest esimene tund oli järjest ainult ülesmäge. Üleval oli 30 minutiline ringtee, mis ilusa ilmaga võib ikka fantastiliselt ilus olla. Kõrval igalpool lumised tipud ja loodus ise omapäraselt veider. Kohati nagu Eesti raba, siis jälle suured samblased puud, mis näevad välja nagu karud jne. Soovitan kindlasti seda matka.
- kiivi veini jällegi ei soovita, see pole hea.
- täna sõin hommikuks KFC twisteri, polnud päris Londoni tase
- eile pidas meid politsei kiiruse ületamise eest kinni, aga trahvi õnneks ei teinud
- pingviinid on ühed ütlemata vahvad tegelintskid, aga nendest kirjutan hiljem pikemalt. Esialgu üks G pilt, kuidas nad kivide peal paterdasid (kuna nad on väga arglikud, siis lähedale üldse minna ei või, jätavad sellepeale kohe pesa maha)

The sea lion lay down long

Elame hetkel Dunedinis ja tegime täna Otago poolsaarele ringi peale. Alustasime Uus-Meremaa ainsa lossi külastamisega. Uskumatu, aga väideti küll, et ainus kogu riigis (üle ei ole kontrollinud). Sisseminemisele muidugi aega ei hakanud kulutama, kuid väljast oli armas. Aiad jällegi natuke igavad. Siin on igalpool loomulik loodus nii kaunis, et sellised kunstlikud aiad ei ahvatlenudki väga.
Kuna oleme Antarktikale juba päris lähedal (nii ca 2000 km :D), siis sooja suve asemel on siin 15 kraadi ja hirmus tuul. Hea, et jope kaasas on. Jama muidugi, et oma botased ära lennutasin, neid oleks nüüd päris vaja, matkasaapad ju jätkuvalt märjad.
Esimese peatuspunktina ronisime püramiidikujulise vulkaani otsa. Seejärel otsisime pääsu randa. Lõpuks ühe tee leidsime (peale seda kui olime kahe eelneva teega lõpetanud kellegi koduaias) ja rannas ootas ees uhke üllatus - kaks hiiglaslikku merilõvi olid lõunauinakut tegema tulnud. Eemalt nägid välja nagu kivid, hea et me peale ei astunud (või veel hullem - selga ei roninud), aga tegelikult täitsa hingasid ja nohisesid mõnusalt. Palgi ääres päikesevarjus. Nii ägedad elukad jälle, kellest varem kuigivõrd kuulnud polnud. On siin vast loodus :-) (ega ma seda ju veel öelnud pole? ;-))
Poolsaare tipus nägime taaskord pisikesi hülgepoegi, tuletorni ning ilusaid linnukesi - spotted shag, nende ilusate kollasilmsete lindude sugulased, keda kajakimatkal lähemalt pildistasime. Peale järjekordset wildlife tuuri olime ära teeninud sooja tee, mida lootsime saada Penguin Cafe'st. See oli esimene kord Uus-Meremaal kui nägime väsinud ja pahurat teenindajat. Jäi kohe silma. Mina lõpuks sõin hoopis teises pubis ning jõin seal oma musta kanget teed piimaga.
Kuna väidetavalt on Dunedini raudteejaama hoone kõige enam pildistatud hoone siin riigis (no duh, miks peaks keegi siin maju pildistama üldse), siis sõitsime enne hostelli tulekut ka selle juurest läbi, aga eriti pildistada ei viitsinud. Polnud ju ei pingviine ega merilõvisid.
Nüüd ootame õhtusööki, mille broneerisime eile siinses kõige populaarsemas restoranis :-) Homme ju hakkame tagasi lendama. *niuts*

Ilusat Eesti Vabariigi Iseseisvuspäeva

Meie tähistasime seda Eesti lipu ja Vana Tallinnaga ning mõne kollasilmse haruldase pingviiniga sandfly beach'il. Muide oleme nüüd lõunas ja siin on külm! 13 kraadi sooja on ikka päris brrrrr. Ja esimest korda reisijooksul kohtusime eestlasega. Seda pingviinivaatluspunktis, kus kuulsin järsku lauset: "and today is Estonian Independence Day..." mille peale kähku pead pöörasin ja vahtima jäin. Tema sõbrad hakkasid siis naerma, et eestlasi pidi ju vähe olema. Ju siis ikka mitte, jagub kõikjale :-)

I'll be your best friend in the next half an hour

Et sellest hüppest siis. 13:30 Queenstownis öeldi, et ilm on ok ja kell 2 hüpe toimub. Võttis kohe vaikseks. Kõndisime mööda tänavaid pick-up koha poole ja rääkisime mõttetut juttu. Kõhus natuke keeras. Kell 2 saime bussipeale ning selgus, et hüppamise kohta tuli 45 minutit veel sõita. Aga kuna sõit oli Milford Soundi suunas, siis olime väga õnnelikud, et saame nii ilusas kohas hüpata. Ma teepeal ka muudkui pildistasin, seega polnud aega isegi mõelda, et oleks ärevus või midagi.
Jõudsime kohale. Ootasime väikeses majakeses, kus saime õpetussõnad - vabalangemise ajal peaks hoidma end banaani asendis ja kui tundub, et õhku pole, tuleb hingata läbi nina. Ja üleüldse - enjoy the fall because it is so short, just relax!
Edasi veel umbes tunnike ootamist. Ütlesin, et tahame oma seltskonnast olla esimesed hüppajad ja õnneks nii läkski. Meil oli seal 1 paarike Šveitsist, saksa noormees ja inglise vanem onu, kes hommikul oli juba korra hüpanud. Inimesed olid ägedad ja räägiti kõigest. Muidugi saime jälle tähelepanu, et Eestist oleme, see nii eriline ja väike koht. Hoobeldi, kes täpsemalt teab, kus see asub. Inglise onu rääkis veel, kuidas Uus-Meremaa valmistub hiiglaslikuks maavärinaks, mis peaks lähiajal tulema. Palju hullem kui aastatagune. Riik kogub raha selleks.

Ja aeg hüppama minna! Sellest hetkest alates enam mingit narveerimist polnud, sest koguaeg oli nii palju tegemist. Riidesse, siis kohtusin oma Namiibia instruktoriga, kes osutus väga ideaalseks. Kõigepealt tutvustades juba teatas, et nüüd on tema mõnda aega minu parim sõber ja lennukis istun tal süles. Tegemist on väga kogenud instruktoriga, kes on maksimaalselt ühel päeval teinud 22 hüpet, kuid ma olin esimene eestlane, kellega ta hüppas :-) Lennuk oli imepisike ja pidime sinna viiekesi ära mahtuma - juht ja E ning mina koos oma tandem-hüppajatega. Istusimegi süles ning lihtsalt nautisime vaadet. Kaunis! Hüpe toimus 12 000 jala (ligi 4 km) kõrguselt.

Eelnevalt olin kartnud kõige rohkem seda välja hüppamise hetke, aga see polnudki päris nii, et kõlgutan lennuki ukse äärel jalgu ja mõtlen kas hüpata või mitte ;-) Lihtsalt paar liigutust ukse suunas ja olimegi õhus. Esimene hetk ei saanud midagi aru, mis pidi olime. Aga siis järsku hakkas paistma ilus vaade läbi pisikeste pilvede. Ma lendasin! Hirmsa kiirusega, 200 km/h! Hoidsin pead oma namiibialase õlal nagu kästud ja üritasin rahulikult hingata. Kui ei õnnestunud, siis meenus, et läbi nina pidi ju. Ja tõesti, nii oligi palju kergem :-) Ahjaa, kohe lennukist väljudes kaotasin millalgi oma botase, nii et lendasin üks jalg praktiliselt paljas :D naljakas. 2 km vabalangemist ja aeg langevari avada! Seepeale muutus tempo hoopis rahulikumaks ning lendamisasend asendus püstise asendiga. Sain enda kätte ka langevarju juhtimise nöörid ning nii me seal liuglesime. Vahepeal veel keerutades ja muid trikke tehes. Maandumist harjutades märkas tema ka, et mu botas on kadunud ja saime mõlemad veel naerda.

Minu jaoks oli maandumine lihtne - jalad ette ja järsku istusin jälle maa peal. Super! Uskumatu! Nii ilus! Tõeliselt võimas kogemus :-)
Teiste juurde jõudes oli muidugi põhiteema mu botas. Saime kõik kõhud kõveras naerda, et kes sellega nüüd pähe sai taevast ja kuhu seda otsima minna. Uus tuhkatriinu lugu :-) Inglise onu lubas Eesti presidendile saata kui leiab, sest Eestis on nagunii nii vähe inimesi, et kõik teavad kõiki. Kurvem osa oli see, et meie hüpe jäi päeva viimaseks, sest pilved tulid ja siis ei hüpata, kui maandumiskohta pole näha. Nii et meil uskumatult vedas ja teistest oli päris kahju.

Milford Sound

Eilne päev möödus tegelikult ikka veel üleeilse päeva mõtetes. No see hüpe ju. Emotsioone jätkus kauaks ja sõites tuli ikka ja jälle igasuguseid hetki meelde. :-)

Aga tegelikult käisime eile Milford Soundis ja seejärel vallutasime Key Summit mäe imetledes (vihmas) kõrvalolevaid lumiseid tippe. Hetkel aga ei jõua rohkem kirjutada, sest hakkame Dunedini poole sõitma.

Awesome

Ma ise ka ei usu, mida täna tegin. Ja kuidas see juhtus, seda ka ei tea. Aga elu ägedaim elamus! Hüppasin langevarjuga 12 000 jala kõrguselt mägede kohalt, kus on filmitud Lord Of The Rings mitmed mägede stseenid, lennukist alla! Instruktoriga muidugi :-) Emotsioonid olid ikka nii kõrged. Siiani on. Vabalangemise kiirus oli 200 km/h, pole paha. Ja ühe potase lennutasin alla, mis oli tõsiselt naljakas, aga eks hiljem kirjutan pikemalt, eisalgu paar pilti:

Shotoverjet

Tänahommikune elamus Queenstownis jetiga sõitmas :-) meie oleme pildil eelviimases reas (mina paremas ääres). Sõitu pakubki firma Shotoverjet ning kodulehelt tasub valida Experience ja Video Gallery.
Peab ütlema, et mugav jet oli. Sai tõesti mõnusalt kiirust ja vaateid nautida. Kiirus oli ca 80 km/h ning juht väga kogenud. Tehti ikka kaljude vahel sellist sõitu, et mõni cm jäi kaljude servast puudu. Samuti 360 kraadised pöörded jms. Nauding.

Ice bar

Läksimegi esimest korda õhtul välja. On vist koduigatsus peal, sest teekond viis jääbaari -8 kraadise külma kätte. Kõik, nii baarilett, istumiskohad kui ka klaasid olid tehtud jääst ning valmistati ilusaid värvilisi viinakokteile :-)

Ei oska inimeste keskel olla enam

Täna oli meie reisi kõige pikema sõiduga päev. Saabusime Queenstowni, kuid lisaks läbitud 500 kilomeetrile jõudsime palju muud ka ikka. Hommikut alustasime Hokitika Gorge'is ilusate helesiniste vaadetega. Seejärel sõit Fox Glacier'i, kus oli nii mõndagi plaanis, mille tugev vihmasadu ära rikkus... No pole hullu. Liustiku alguse nägime ikka ära. Omal ekstreemsel moel. Nimelt oli sealne matkarada läbi lahtiste kivide ja mägijõgede. Tugeva vihma tõttu aga vool aina tugevnes. Nii juhtuski, et kui G-ga seal üles alla liikusime ja head üleminemise kohta otsisime ning samm sammu haaval edasi liikusime, avastasime ühel hetkel, et tagasi küll enam ei saa. Ronisime siis veel ülespoole ning ühest kohast saime üle hüpatud.

Teiselpool aga selgus, et sein on ees ja alla ei saa, siis astuks kohe uuesti voolavasse vette. Ronisime siis seinast üles. Mullased ja märjad. Polnud just kõige parem olemine, aga õnneks hakkas autos uuesti soe kähku.

Jälle minu kord rooli minna. Tugev paduvihm ja mägiteed. Esimesed 50 km ei tundnud ennast just eriti kindlalt aga siis läks ilm paremaks ja ümbrus jälle imekenaks. Sõitmine käis umbes nii, et 3 km sõitu ja pildistamispeatus jne. Ja peale igat kurvi kõlas autos: "aaaaaa" ja "ooooooo" ja "vaadake taha neid vihmapilvedes kõrgeid mägesid" ning "vaadake ette päikeselisi mägesid järve taustal".




Sõitsime Wakitika ja ühe teise järve äärest, mille nime ma ei mäleta. Kuni jõudsime Wakitika linna välja, kus otsustasime õhtust süüa, seekord Mehhiko restoranis. Jällegi väga hea, veini asemel kõrvale cuba libre.

Päev hakkaski juba õhtusse jõudma, kuid meil oli vaja veel Queenstowni sõita. Kohalejõudes tabas ootamatult šokk! Mismõttes nii palju inimesi. Mis lärm. Ei taha. Ei oska. Tahame tagasi linnulaulu ja metsa! Oleme siin vaid ühe õhtu, nii et tegelikult on tore, aga naljakas reaktsioon ikkagi. Homme läheme nagunii tagasi metsa!

Seafood beach & pancakes rocks

Enne veel kui pannkoogikaljudeni jõudsime, otsustasime rannapeatuse teha. Päike ju paistis. Puht juhuslikult valisime vist ühe kaunimatest randadest maailmas. Ei, see polnud küll ilusa heleda liivaga, aga oli omapäraselt kaunis. Õige nime teadmatuses ristisin ranna seafood beach'iks, sest seal tundus olevat kõike, erivärvi karpidest kaheksajalgadeni. Kaheksajalad osutusid hiljem siiski meritähtedeks, aga nende pesa nägi ka ikka väga äge välja. Sini- ja rohekarpe oli jälle rohkem kui kogu Eesti rahvas 10 aastaga ära sööb.



Aga et see polnud veel kõik... Ka liiv oli eriline. Kuldselt läikiv, nagu õhtumeik. E tõmbas omal liivase käega ümber silma ja sädeles nagu vene tšikid ööklubisse minnes. Rohkemgi. Noh, eks meil nüüd autoistmed ka sädelevad.

Pannkoogid. Või õigemini kaljud, pannkookidest endist jäime ilma, sest kohvik pandi kell 6 kinni, aga me just siis lõpetasime oma jalutuskäigu ja suveniiride šoppamise. Ühesõnaga tegemist oli kaljudega, mis meenutavad üksteise peale hunnikusse pandud pannkooke (Pancake Rocks). Kenad, kuid koht ise liiga turistikas.

Edasi sõitsime näljastena (no pannkooke ju ei saanud) Hokitika poole, kus ööbime linnulaulu hostelis :-) Läksimegi esimese asjana söögikohta otsima. See, mida soovitati, oli täis ning waiting list ei tundunud meile näljastele ahvatlev. Seega jäi India restoran ning medium spiced prawn masala kõrvale valge veiniga. Hea, pole midagi öelda.

Õhtu lõpetuseks käisime veel glow-worm dell'is ehk vaatsime pimedas metsas tuhandeid helkivaid putukaid. Nagu jaaniussid, ainult väiksemad ja ei liikunud. Lihtsalt olid ja särasid justkui tähed. Kuna fotokal flow-worm pildistamise programm puudus, siis pilti seekord ei saanud :-)

More, more information

Jäi eile mainimata, et see rahvuspark, kus kajakitasime ja matkasime oli kuulus Abel Tasman National Park. Ja hüljestega saar imepisike Tonga Island. Meie matk jällegi lõppes Torrent Bay juures, kus watertaxi meid uuesti peale võttis. Tõususid ja mõõnasid on siin ka huvitav jälgida. Näiteks hommikul läksime veetakso peale otse tee äärest, aga tagasitulles vedas viimased ligikaudu 500 meetrit kiirkaatrit traktor. Omapärane :-)

Firma, kelle teenuseid matkaks kasutasime, oli Sea Kayak NZ ning nad olid väga õnnelikud oma esimeste eesti klientide üle :-) Üleüldse teatakse siin Eestit väga hästi, nagu ma vist juba maininud olen. Uuriti siis palju meie kliima ja eluolu kohta. Tihti on muide meie päritolumaaks pakutud Tšehhit.

Ja meie giid, Greg, oli väga lahe! Armas, aga ka jutukas, sõbralik, rääkis palju ning hästi. Mainis, et Abel Tasmani rahvuspark on maailmas üks väiksemaid, kuid samas üks paremini teenivaid. Pole ka imestada arvestades meie hülgeelamusi.

See oli ka lahe, kui oma majas pesu pesime. Jagasime pärast ja ühtede pesupükste peale kostus: G: "Minu!" E: "Ei, minu!" A: "Minu hoopis ju!" olid ikkagi G omad :-)

Aga nüüd sõidame jälle lõunapoole. Hommikul ründas meie autot maanteel kari lambaid ja tee ääres nägime laamasid. Pannkoogi kaljud ootavad!

Kui on meri hülgehall

Täna käisime kajakimatkal. Polnudki nagu erilisi ootusi. Aga mis välja tuli? Superluks päev suurte hülge-elamustega. Mul on nüüd uus lemmikloom: hüljes. Loomaaias igavad ütlete? On. In wild nature jällegi lõputult armsad.

Hommikul pidime tõusma juba 6:30. Liiga vara, aga kuna aknast avanes kena päikesetõusuvaade, siis sai hakkama. Sõitsime alguspunkti ja nii see kõik hakkas. Esiteks bussisõit, siis water taxi ja siis kajakid. Kõigepealt ühe pisikese saare suunas. Ja seal nas olidki!!!

Imekaunid hülged :-) Sellel pildil näiteks on näha 2 pisikest hülgepoega mängimas. Aga kokku oli neid kümneid. Nad päevitasid, õpetasid lapsi, mõnulesid vees, mängisid meiega (ujusid näiteks kajaki alt läbi), hüppasid kõrgele õhku jne. Oi seda mõnulemist oli ikka lahe vaadata - keerasid ennast seal vees igatepidi, sügasid ja niisama pistsid jälle nina veest välja :-) armas, armas, armas, seda ei saa jälle sõnadesse panna :-)

Edasi tuli veel väike kajakisõit, lõuna rannal ja matk teise randa. Vahepeal muidugi ujusime ka. Matk oli pisike nagu nad siin ikka - 7 km üles alla ületades rippsildasid ja imetledes džungli loodust. Laulsime kõvasti neljakesi 'kui on meri hülgehall' terve laulu ära ja siis treenisime naerdes kõhulihaseid ka.

Jõudsime sihtkohta (tund aega kiiremini kui matk ette nägi) ning leidsime eest kaunid pildistamist ootavad linnukesed (esimesed kannavad nime shags ja teine oystercatchers):



Ja lõpuks veel üks watertaxiga sõit, seekord üle lainete kiirust ületades ;-) ja poodi õhtusööki ostma. Täna on beef ja värske salat ning üritame tõesti 2 pudelit veini ära juua!

Kogun seda ilu endasse

Sõidame just kodupoole. Ühelpool teed sinakad mäed, päike loojumas nende taha. Teisel pool teed meri, punakas kuma ja rannaäärne ilusaid linnukesi täis... Jäin mõtlema.

Olen käinud üle 40 erineva riigi läbi. Igaüks omamoodi. Peaaegu kõik on meeldinud. Teadsin, et Uus-Meremaa on ilus, aga see, mis ees ootas, see üllatas. Vapustas. Läks südamesse. Sest sellist ilu ei osanud ma oodata. Tundub justkui võimatu. Ükski pilt ei anna edasi seda, mida siin näeme. Iga nurga taga ootab uus ja ilus üllatus.

Õnnelik, et olen saanud võimaluse siia tulla. Kogun kõik selle ilu endasse, et teistega jagada :-)

Küll on kaunis päev

Hommik algas juba suur naeratus näol. Võib vist küll julgelt öelda, et sellist magamistoa aknavaadet pole mul elus varem olnud. Vutt-vutt rohelisele murule ja paar pilti. Edasi kööki, kus sai lõikuda müsli ja jogurti sisse värskeid kohalikke puuvilju - maasikaid, banaan, kuldne kiivi, nektariin ja šokolaaditükid ning uuesti õue miljoni dollari vaatega hommikusöögile. Müsli kõrvale ka muna-juustu röstsai ja piparmünditee. Vau :-) ikka veel tundub nagu unenägu!

Kõige lahedam oli see, kui siis esimeses vaatepunktis peatuse tegime ja leidsime, et oleme rikutud - meie enda maja hoovi vaade on ilusam, kui tee-äärsed vaated :p

Järgmine peatus olid Ngarua koopad. Mõnus jahe koobas soojal päeval, aga ei midagi uut. Giid oli lõbus ning koopast väljumiseks ronisime sõna otseses mõttes august maa peale tagasi. Jõudsime ilusa vaatega kohta, mille peale onu kohe kiitles, et siin filmiti novembris Hobbiti filmi. :-) Meil on siiamaani plaanis ka reisil mõni õhtu Lord of the Rings ära vaadata, aga aega ei kipu olema. Üldse on siin nii, et ei saa aru kuhu õhtud kaovad. Oleme 8 päevaga neljapeale ära joonud vaid 5 pudelit veini. Hetkelgi üks pudel külmas ootab, lihtsalt ei tahtnud täna. Meie kõigi kõige kainem puhkus!

Aga tagasi tänase päeva juurde. Järgmine peatuspunkt oli Harwoods Hole ja Viewpoint. Uus-Meremaal peab arvestama sellega, et kui sihtpunkti on isegi 45 minutiline kerge jalutuskäik, ei pruugi plätud olla kõige sobivamad. Antud jalutuskäik (muide metsas, kus on ka filmitud LOTR), kujunes päris huvitavaks plätudega üle kivide ronimiseks. Kõigepealt Hole ja siis Viewpoint. Auk ehk koopakoht oli väike pettumus, sest sealt ei olnud kuigi palju näha. Leidsime lihtsalt ennast suurte kivide ja kaljude äärest (muidugi ilusad) aga viewpoint oli ikka parasjagu naljakas. Sellised hiiglaslikud teravad kivid, sügavad augud nende vahel ja kui siis äärde minna ja alla vaadata, tuleb päris hirmus tunne! Alt tühi ja päris kõrgel. Pildistamine ainult polnud seal lihtne, sest liikumine oli raskendatud :-)

Järgmine peatus - rand. No tegelikult oli väike peatus ka käsitöö šokolaadipoes ;-) aga siis ikkagi randa ja ujuma. Kui me selle oleme juba selgeks saanud, et 'pool' ei tähenda kindlasti ujumisvõimalust, siis nüüd tuli välja ka, et 'beach parking' ei tähenda parkimisvõimalust. Jätsime siis auto kuhugi põllule ja ujuma. Nii ilus koht, rohelised mäed seljataga...

Aga palju polnud aega, pidime veel jõudma Wharariki randa. Randa jõudmiseks tuli muidugi taaskord läbida matkarada. Imekaunis, kui te seda veel arvata ei osanud. Lambad mäenõlval, rohelised puud... Varsti ilmus meie jalge alla ka pehme ja soe liiv. Ja tuli ka tuul. Lõpuks ühe nurga taga avanes jälle täiesti fantastiline vaade liivaluidetele ja merele.

Nii lihtne see muidugi polnud. Üllatati ka uue kogemusega - tugev liivatorm. Sääred said tugeva massaaži ka, eks nad olid seda väärt, kuid keegi oleks võinud küsida, kas ikka nii tugevat tahame :-)

Tagasiteel nägime veel lahel sadu ja sadu musti luiki. Väga kaunis vaatepilt, aga selle pildi postitan kunagi hiljem.

Siristaja

Suvel Eestis rohutirtsud õhtuti laulavad. Mujal Euroopas teevad rohutirtsu sugulased juba kõvemat häält. Aga see, kui kõva häält need elukad pildil koos teha suudavad, seda kohe ei oska ära seletada. Selle taustal mõnikord rääkimine üldse ei kostu ja kõrvad kipuvad lukku minema!

The most photographed sheep in the world

Käisime veini maitsmas ja tädi ütles, et nende hoovi lambad on vist kõige enam fotografeeritud lambad maailmas :-)

Unbelievable!!!

Meie elamine järgmised 3 päeva:



Õhtul hakkame aias grillima, pesu pesema ja päeval maitstud kohalikku veini jooma! On vast elu :-)

Ja nii said konnakestest mustad hülged

jõudsime pool 9 delfiinide tripi kogunemiskohta. Kõigepealt pidime täitma ankeedi oma ujumisoskuste ja ookeanis ujumise tunde kohta. Oskuseks märkisime kõik 'poor' ja tundeks 'nervous' (no tädi naeris ka, aga kuna järgmine valik oli comfortable ja seda me kindlasti ei tundnud, siis jäi nervous). Seejärel saime kalipsod. Äge. Ja kell 9 olimegi merel.
Õppisime kätemärke, vaatasime sadamast lahkumist, tutvusime erinevat liiki delfiinidega, mida siinkandis kohata võib. Ja seal nad olidki! Nii armsakesed, otse meie paadi all. Täna tutvusime Common Dolphin liigiga. Ja kuigi nimi ütleb 'common', olid ekskursioonijuhid väga õnnelikud, sest nende nägemine pidi päris haruldus olema. Ja oligi aeg ise ka vette minna!



Polnudki hirmus, ainult külm vesi voolas kalipso vahelt sisse. Ja vaatamata meie väga ilusale laulmisele läbi snorgeldamistoru põgenesid delfiinid siiski inimeste vette minnes eemale. See-eest paadis lasid nad ennast väga pikalt jälgida ja mängisid meiega. Kihutasid ringi, hüppasid, pritsisid veega, uudistasid meid jne. Olid tõelised iludused. Üks ema oli koos pojaga, koguaeg kõrvuti :-) Aga fotode jaoks poseerida nad eriti ei tahtnud. Täiesti ootamatult valisid hüppamiste aega ja kohti, aga ega loodusfotograafia peagi lihtne olema ;-) Tegemist oli täiesti 'wild nature' ekskursiooniga. Ainult üks firma tohib pakkuda sellist delfiinidega ujumise võimalust ja nemadki peavad täitma väga palju tingimusi, et mitte nende elu üldse segada.

Veel mõned pildile jäänud delfiinid läbi merevee :-)

Peale mere-elamusi tahtsime lõpuks postkaardid posti ära panna. Leidsime 3 postkasti ja ei teadnud, kuhu meie kaardid lähevad. Läksime postkontorisse ja küsisime. Tuli välja, et need margid, mis ostnud olime, olid küll ilusad, aga kallid ja mõttetud. Nende jaoks oli hoopis veel erinev postkast ja kohalejõudmise aeg üle 4 nädala. Mis siis ikka, ostsime uued margid ja lisasime kaartidele ning panime normaalsesse kasti. Nii et kui te saate kahe margiga kaardi, siis teadke, et see suurem on lihtsalt kasutu ca 20 kroonine kaunistus seal :-) vot sellised sehkendused Uus-Meremaa postiga.