Welcome to New Zealand

Magamata, aga mõnus ootusärevus. Toiduga ei tohi riiki siseneda, aga kas pakk komme võib olla? Nätsust ja veest olen juba ilma jäänud, kurgu jaoks ostetud Hallsi pakist küll ei raatsi. Lähen läbi ja võtan julguse kokku väites tollis, et mul pole süüa. G siiski tunnistas üles, et tal kommid on, kuid lasti ikka riiki sisse. Kontroll oli lahe. Kõigepealt passikontrollis loetlesime kohti, kuhu läheme, siis toidukontroll, siis turvakontroll, seejärel koera kontroll. Aga läbisime kõik edukalt ja võisimegi Uus-Meremaale tervist öelda (see jäägu saladuseks mis G tegelikult üle piiri vedas :p). Tervitas ta meid mõnusa Eesti suvega: 19 kraadi Aucklandis.

Autorent. Subaru Legacy. Sõidab ilusti ja puha, ainult valel pool teed. Eks saan vast ka millalgi elus esimest korda vasakpoolses liikluses roolis olemise siin ära proovida. Esimesed 50 km Aucklandist välja sõites mõtlesime - Eesti suvi ja Lõuna-Eesti loodus. :-) Natuke hiljem muidugi enam nii ei mõelnud.

Meie esimene sihtpunkt - Coromandeli poolsaar, oli mõeldud lihtsalt pisikeseks rannapuhkuseks reisi alguses, aga ahhetasime ja ohhetasime seal autos parasjagu neid maalilisi vaateid mägede vahel imetledes. Muide lambaid nägime palju vähem kui lehmi ja hobuseid.
Aga päikest ja kuumust tundsime palju ning peale Whitianga hostelli jõudmist tormasime esimese asjana väikesele Vaikse Ookeani ujumisretkele. Selleks pidi lausa hostellist üle tee minema ja siis lihtsalt vette astuma ;-) oi kui värskendav!

Õhtusöögi valmistasime seekord ise - pasta värske salatiga. Eelroaks kohalikud kiivid (superhead!) ja magustoiduks kiivi šokolaad (meenutas kirjut koera, ehk siis ka hea).