Et sellest hüppest siis. 13:30 Queenstownis öeldi, et ilm on ok ja kell 2 hüpe toimub. Võttis kohe vaikseks. Kõndisime mööda tänavaid pick-up koha poole ja rääkisime mõttetut juttu. Kõhus natuke keeras. Kell 2 saime bussipeale ning selgus, et hüppamise kohta tuli 45 minutit veel sõita. Aga kuna sõit oli Milford Soundi suunas, siis olime väga õnnelikud, et saame nii ilusas kohas hüpata. Ma teepeal ka muudkui pildistasin, seega polnud aega isegi mõelda, et oleks ärevus või midagi. Jõudsime kohale. Ootasime väikeses majakeses, kus saime õpetussõnad - vabalangemise ajal peaks hoidma end banaani asendis ja kui tundub, et õhku pole, tuleb hingata läbi nina. Ja üleüldse - enjoy the fall because it is so short, just relax!
Edasi veel umbes tunnike ootamist. Ütlesin, et tahame oma seltskonnast olla esimesed hüppajad ja õnneks nii läkski. Meil oli seal 1 paarike Šveitsist, saksa noormees ja inglise vanem onu, kes hommikul oli juba korra hüpanud. Inimesed olid ägedad ja räägiti kõigest. Muidugi saime jälle tähelepanu, et Eestist oleme, see nii eriline ja väike koht. Hoobeldi, kes täpsemalt teab, kus see asub. Inglise onu rääkis veel, kuidas Uus-Meremaa valmistub hiiglaslikuks maavärinaks, mis peaks lähiajal tulema. Palju hullem kui aastatagune. Riik kogub raha selleks.
Ja aeg hüppama minna! Sellest hetkest alates enam mingit narveerimist polnud, sest koguaeg oli nii palju tegemist. Riidesse, siis kohtusin oma Namiibia instruktoriga, kes osutus väga ideaalseks. Kõigepealt tutvustades juba teatas, et nüüd on tema mõnda aega minu parim sõber ja lennukis istun tal süles. Tegemist on väga kogenud instruktoriga, kes on maksimaalselt ühel päeval teinud 22 hüpet, kuid ma olin esimene eestlane, kellega ta hüppas :-) Lennuk oli imepisike ja pidime sinna viiekesi ära mahtuma - juht ja E ning mina koos oma tandem-hüppajatega. Istusimegi süles ning lihtsalt nautisime vaadet. Kaunis! Hüpe toimus 12 000 jala (ligi 4 km) kõrguselt. 
Eelnevalt olin kartnud kõige rohkem seda välja hüppamise hetke, aga see polnudki päris nii, et kõlgutan lennuki ukse äärel jalgu ja mõtlen kas hüpata või mitte ;-) Lihtsalt paar liigutust ukse suunas ja olimegi õhus. Esimene hetk ei saanud midagi aru, mis pidi olime. Aga siis järsku hakkas paistma ilus vaade läbi pisikeste pilvede. Ma lendasin! Hirmsa kiirusega, 200 km/h! Hoidsin pead oma namiibialase õlal nagu kästud ja üritasin rahulikult hingata. Kui ei õnnestunud, siis meenus, et läbi nina pidi ju. Ja tõesti, nii oligi palju kergem :-) Ahjaa, kohe lennukist väljudes kaotasin millalgi oma botase, nii et lendasin üks jalg praktiliselt paljas :D naljakas. 2 km vabalangemist ja aeg langevari avada! Seepeale muutus tempo hoopis rahulikumaks ning lendamisasend asendus püstise asendiga. Sain enda kätte ka langevarju juhtimise nöörid ning nii me seal liuglesime. Vahepeal veel keerutades ja muid trikke tehes. Maandumist harjutades märkas tema ka, et mu botas on kadunud ja saime mõlemad veel naerda. 
Minu jaoks oli maandumine lihtne - jalad ette ja järsku istusin jälle maa peal. Super! Uskumatu! Nii ilus! Tõeliselt võimas kogemus :-)Teiste juurde jõudes oli muidugi põhiteema mu botas. Saime kõik kõhud kõveras naerda, et kes sellega nüüd pähe sai taevast ja kuhu seda otsima minna. Uus tuhkatriinu lugu :-) Inglise onu lubas Eesti presidendile saata kui leiab, sest Eestis on nagunii nii vähe inimesi, et kõik teavad kõiki. Kurvem osa oli see, et meie hüpe jäi päeva viimaseks, sest pilved tulid ja siis ei hüpata, kui maandumiskohta pole näha. Nii et meil uskumatult vedas ja teistest oli päris kahju.
0 comments:
Postitage kommentaar