You've got a friend

Fotode autor Margus Anvelt
(27.12.2011)

Lähen magama
Kuid enne
avan akna
avan ukse
pärani
Heidan voodisse
Tähed tulevad mu tuppa
mu unenägudesse
läbi öö
läbi akna
läbi ukse
läbi une
(Krista Ojasaar)













If you're ever up at three, phone to me.
If you're ever down a well, ring my bell.
If you ever lose your teeth, and you're out to dine... borrow mine.

Kui sina, kes armastad elu, kes tantsiskled lillede teel

Huh, on aasta viimane päev ja mul on sellest aastast veel võlg vähemalt 10 postituse jagu, mida KINDLASTI tahan kirja panna. Alustuseks on puudu 2010 kokkuvõtte (jajah, 2011 ka, aga sellega on veel veidike aega :-)).

Aga mis seal ikka, kõigepealt natuke toidust. No viimasel ajal on seda palju olnud. Ja elamused peavad ikka kirja saama.
See neljapäevane pidu (vene stiilis, väga superlahe mitte kõige mõnusama järgmise päevaga) oli kõikide mu lemmiksöökidega:
- kõigepealt verivorsti soovitus: Saaremaa miniverivorstikesed
- peekon jätkuvalt hea
- forellimari sibula ja hapukoorega (niiiii tohutult hea asi :P)
- isevalmistatud pelmeenid, millest juba kirjutasin

Lõppu tuli millegipärast veel Millimallikas. Vist minu enda algatus. Järgmisel aastal ma nii enam ei tee ;-)
Oi seda pidude virrvarri mis viimased 2 kuud kestnud on :P

Aga teisipäeval jõudsime veel kiirele elule vaatamata kinno. See oli oluline veel sellel aastal teha, sest kino võlg on ikka väga suur. Aasta 2011 kinokülastused olid senini piirdunud lastefilmide (Rapuntsel, Puhh, Happy Feet 2 Londoni IMAXis) ja ühe Eesti filmiga Rotilõks, mis Eesti filmi kohta oli ikka väga hea. Ühesõnaga teisipäeval siis kinno. Rummipäevikut vaatama. Johnny Depp oli hea. Naerda ja nalja sai ka. Puerto Rico meenutas palju Kuubat. Samas midagi erilist see film polnud, otseselt ei soovita.

Paul Kemp: What's your name?
Chenault: Let's keep that a secret.
Paul Kemp: But I don't even know it.
Chenault: Then you'll keep it even better.

Oscar Wilde once said, "Nowadays, people know the price of everything, and the value of nothing."

Aga nüüd lähen poodi singirullide materjali ostma. Ja küüslaugupressi (ma ei tea misasi see on, et igakord peale L juures käimist ma leian, et mul on mõnda köögiriista juurde vaja). Ilusat vana-aasta lõppu! Lund sajab!!!

Pelmeenide valmistamine

Jätan hetkel hilisemaks teemad mida ja miks eile tegime ja keskendun vaid ühe asja kirjutamisele - kuidas valmistada ise pelmeene.

See idee neid teha on olnud juba üle aasta. Nüüd siis aasta viimastel päevadel sai realiseeritud. Juhendi leidsin siit lehelt, kuid päris nii meil ei läinud.
Kõigepealt praadisime täidise:
- 600 g hakkliha, 2 sibulat, 3 küüslaugu küünt, soola, pipart, chillit, väike purk shampinjone, pool Merevaigu topsi, tilli, tüümiani. Nämm. Panime hakkliha jahtuma.
Seejärel tainas - keeruline osa. Retsept päris selgeks ei saanudki.

50 ml vett
100 ml durum jahu
250 ml nisujahu
soola
(segasime ära)
Juurde 1 muna ja 1 sl õli.
Segasime näppudega muna katki ja retsepti järgi pidi lisama nüüd 300 ml leiget vett.
Aga kuna taigen PEAKS olema sitke, kuid meil oli täitsa vedel, siis nii palju vett ei lisanud (äkki pool sellest) ja lisasime juurde hoopis 2 x 100 ml jahu (või veidi vähem). Igatahes sai tainas lõpuks valmis ja jätsime seisma (peaks 30 minutit, meie lasime vist tunni).
Nüüd algas lõbusam osa. Piparkoogivormidega pelmeenide tegemine. Isegi Puhhi pelmeene tegin nagu pildilt näha võib :-) Kuid kõige parem idee tuli alles lõpus - ümmarguse klaasiga tükke teha :-) Seejärel täidis sisse, tainas kinni, kahvliga ääred üle ja valmis. Keevasse maitsestatud vette (loorber, till, sool jne) ning kui pinnale kerkivad, siis mõni minut veel hoida ja taldrikule tõsta.
Vääääga maitsev. Pole isegi võrreldav poe pelmeenidega.
Muudkui
- vormisime
- keetsime
- sõime
- kiitsime

Kõrvale valmistasime hapukoore-soola-rohelise sibula salati ning peale raputasime veel veidike "kalamarja" (no seda odavat musta kunstmarja, aga andis väga mõnusa soolase maitse). Kaunistuseks tilli ja basiilikut :-)

Pärl

Restoran-Lounge Pärl. See oli tänase päeva teine avastus. Olime seal ainsad külalised ning saime mõnusat diivanilauda ilusas valges restoranis vaatega merele nautida. Ok, merd palju ei näinud, sest väljas oli pime, aga suuri laineid märkasime juba sinna minnes. Välja nägi koht kui ülikallis, kuid tegelikult oli talutav. 10.50 EUR maksis kokku minu verivorsti-peekoni-kapsa praad ning vesi. Saate aru, et ma ikka veel naudin jõulutoitu. Meeletult kohe. Oleks teise prae veel hea meelega otsa söönud :-)

Aga päeva esimene leid? Vot see oli Viimsi Spa uus saunakeskus. Mõnulesime mullivannis, määrisime end soolaga soolasaunas, istusime aurusaunas, imetlesime kadaka sauna seina. Mina veel jooksin välja 100 kraadisest puu-saunast (noh, mina jooksin välja nagu saunast ära, sest liiga kuum oli. Tegelikult sai ka päriselt õue külma basseini joosta). Vahepeal hoopis nautisime kuumadel pinkidel mustika smuutisid ja juurvilju ja nii see aeg märkamatult mööduski. Väljusime täpselt 2,5 h peale sisenemist nagu ette nähtud. Lähen veel.

Valged jõulud

Õnneks leidsin sellise Eestimaa koha, kus olid jõulud siiski valged. Tõsi, sinna sõit läbi pilkase pimeda vihma 4 tundi oli päris väsitav, kuid ikkagi seda väärt. Täna tegin isegi lumememme!

Kaunist jõuluaega kõikidele.

Oi-ai-oi-ai, kõht on nii täis

Oli alles nädal. Pidu peo otsa. Teisipäeval näiteks käisin LaBottega restoranis, kus sõin väga maitsvat: Hiidkreveti ja puravikuga täidetud kalmaar, valge veini kastmes.

Neljapäeval aga käisid päkapikud kuuse all ning päkapikkude ootuses sõime põdraliha ja kapsast. Hiljem veel niiii häid krevette-juustu-vaarikaid ja muud paremat. Muidugi põhirõhk oli hoopis headel veinidel ja rummil ;-)

Aga eile... eile oli suur jõuluõhtusöök. Algas see kell pool kuus liha ahju panemisega. Kuna selle suure käntsaka valmimine võttis kolm tundi aega, siis kujunes õhtusöök selliseks:

- verivorstid peekoni ja kapsaga eelroaks (jah, alates eilsest ma söön peekonit! Nii palju kui kätte antakse, jube hea oli :P)
- jõulusushi isutekitajaks (väga lahe - nori lehe sisse pandud kartulipüree, kapsas ja peekon)
- vahele natuke friikartuleid, iirise vahvleid jms
- ja lõpuks siis finaal - liha valmides suur jõuluburger, kus oli KÕIKE (liha, kapsas, peekon, juust, hea rukola salat, friikartul, sinep, hapukurk, tomat ja palju palju muud). Tugevamad mehed siiski näitasid, et suutsid terve ära süüa.
- aga kõige peale läks jäätis konjaki ja maasikamoosiga. No seda ikka mahtus, inimesed olid nagu näljas, et 2 l jäätist hetkega otsa sai.

Oh seda söömist küll.
Õnneks käisin teisipäeval trennis kus räägiti, et peale seda trenni võite jõulude ajal omale ühe ekstra vorsti ja koogi lubada :P

Koju sai eile öösel aga jõuludele kohaselt jalutada lumetormis. Tänane ilm muidugi enam lund ei näita...

Uus mood

...on kutsuda külla inimesi kell 11 pühapäeva hommikul. Tõused ilusti varakult, juba hommikul saavad toad korda ja õhutatud, glöggi ning piparkoogilõhnaga täidetud ning siis ootad külalisi aurava pudruga...

Aga eile käisin nii elus umbes viiendat korda Stockmannis. Lihtsalt tuli nii suur selle parima Caesari salati isu (kusjuures kirsstomatitega oli isegi parem kui kanaga). Stockmann on ilus pood, peab ütema. Puhhi pastat seekord ei saanud, kuid üht-teist head paremat ikka ja oi seda salatite ning kala-liha-juustu letti seal!

Võtsin endale ülesandeks järmisel aastal teid ise tehtud kasukat ja Caesari salatit sööma kutsuda :-)

Päkapikk

Esimest korda on mul selles korteris pisike kuusepuu :-) Ja juba käisid päkapikud kah...

Supernalivägalustlikekstraülivõrdes

Otsisin seda sõna terve nädalavahetuse. Siit artiklist lõpuks leidsin.

Sest kui sul säde on sees saab lihtsastki pargist võlumaa

Käisin üleeile Vanemuise etendust Mary Poppins vaatamas.

"Igas töös leidub alati üks suhkrutükk, mis teeb
üks suhkrutükk, mis teeb
üks suhkrutükk, mis teeb.
Igas töös leidub alati üks suhkrutükk, mis teeb
pipratera magusaks!"

Väga-väga hea oli, isegi oma kallist hinda väärt :-) Vahel on ikka nii mõnus näha kuidas kujud pargis muutuvad elavateks hingedeks, pangatöötajad inimlikeks, kui õnnelikud on korstnapühkijad... ja üldse, kui positiivne kõik on kui ainult positiivselt mõelda. Lasteetendused on selles mõttes hea valik igapäeva elu vahele. Täna kohe ei saa muudmoodi kui kõrvus kumiseb kuidas üks suhkrutükk teeb pipratera magusaks :-) Nüüd vist peaks poodi vestlusi ostma minema, äkki saab ka mõne põneva.

Katiga pärast autos laulsime: Chim chiminey, Chim chiminey, Chim chim cher-ee!

Ma ütlesin ta on riukaid täis!

Eesti Post

Tühjendasin eile postkasti ja leidsin sealt kaua oodatud postkaardi Kolumbiast. Oi, vau, isegi kaks postkaarti. Tulin siis tuppa ja nägin, et teine kaart on hoopis Singapurist. Hmmm... ei tea ühtegi tuttavat, kes hiljuti seal oleks käinud. Keeran siis kaardi teistpidi ja see algab sõnadega "Tere ema". Eh, midagi nagu ei klapi. Vaatan aadressi ja kuigi maja- ning korterinumber on õiged, on postiindeks ja tänav kaardil hoopis teised. Isegi mitte sarnased.

Eks pean ise Eesti Post olema ja kaardi õigesse kohta toimetama. Õnneks sattus see juhuslikult K maja olema :-)

PS. Teine kaart siiski oli Kolumbiast ja läheb minu postkaardi tahvlile voodi kõrval (neid on praeguseks palju rohkem kui sellel pildil näha).

On maailm tulvil ilu, käin teid, mida keegi ei tea

On üks park Londonis, mida kutsume Gaudi pargiks ning kus saab alati tõeliselt head Mark & Spenceri toitu ning ilusat päikest nautida. Kevadeti on seal puud paksudes õites, kuid ka talvel leidub mõni lilleke ja roosiõis. Aga mis peamine, seal saab ikka ja jälle ringi joosta ning ennast õnnelikuna ja rõõmsana tunda. Eelmisel korral sild, seekord pääsuke. Mis järgmine kord?

Oraval on vend orav, see on vend lendorav

On juba ammu-teada-tõde, et Londonisse ei tohi ilma mandliteta minna. Tuleb ju anda oma panus sealsete oravate paksuks söötmisel (nagu London annab oma panuse inimestele head-kalorirohket-rasvast-rohkemvõivähem-rämpstoitu pakkudes)!

Seekord kõige armsamasse James' parki ei jõudnudki, seega piirdusime Hyde Park'is oravate toitmisega. Olgugi, et see oli juba umbes mustmiljonis kord, oli tegevus jätkuvalt lõbus. Oravad on hirmus armsad - sellised asjalikud, kiired, julged, taibukad ja samas arglikud. Üks tegi mulle lausa oma väikse käpaga pai ning vaatas otsa, et sõrmede vahelt ikka mandel kätte saada.