laupäev, jaanuar 21, 2017

Kõik on kokku päris mäng

Kuusk Endla teatri ees
Teater ja sport. Need on selle nädala märksõnad. Jaanuar üleüldse on teatri kuu, kokku viis etendust, millest kaks olid eile ja üleeile. Eile käisin elus esimest korda Endla teatris, etendus "Mitte praegu, kallis!" Märt Avandi, Jaan Rekkor... aga üllatas kõige rohkem Tambet Seling, keda ma varem isegi ei teadnud. Eks tal oli ka kõige raskem roll. Etendus ise oli puhas komöödia. Sarnane detsembris vaadatud Rahauputusele ehk selline aina edasi keriv situatsiooni komöödia, kust väljapääsu lõpuks ei paista. Naerda sai ja häid sõnadega mänge oli ka, kuid midagi mõtlemapanevat selles etenduses polnud. Ajaviide. Kuigi Ingomar Vihmari tõstatatud küsimus, et miks valime tihti tõe rääkimise asemel vale, on päris hea.
See-eest neljapäevane tükk Sügise unenägu oli üks viimase aja parimaid Linnateatri etendusi, mida näinud olen. Imelik, et seda vaid aasta mängiti. Etenduse sisu on hästi kokku võetud kirjelduses: "Üksteise järel, ühe- või mitmekaupa ilmuvad su mõtteisse inimesed, kes on olnud sulle kõige lähedasemad ja määranud sinu elukäiku. Keda sa oled ihanud, hüljanud, toetanud, petnud, armastanud…" See kuidagi läks kokku minu viimase aja mõtetega. Tegelikult olid mõlemad etendused samast teemast - armastus ja armastuse lõppemine ning uued ihad. Aga üks tõi selle välja hetke komöödiana ning teine suure pildina. Koos nagu tuul ja lained...
Gurmeeteater 2014 - olen pildil!
Olles juba teatri teemade juures, siis ükspäev leidsin ennast  Gurmeeteatri pildilt. Nad panid uue etenduse reklaamiks välja mõned kolmeaasta tagused pildid, kus ma kenasti peal olin. Ei teadnudki, et seal juba Tõnis Niinemetsa laval nägin.

Aga liikudes teatri juurest spordi juurde, siis sedagi jagus siia nädalasse. Teisipäeval Shindo ja kõndimine, kolmapäeval Kõrvemaal suusatamine, neljapäeval firmaga korraldatud 360 mäng "Fax peakontorist" Nõmme metsas. Seal viimases saime oma meeskonnatöö eest tublisti kiita. Võtsime ideaalse eesmärgi ning täitsime selle! Perfektsionistid :-)


teisipäev, jaanuar 17, 2017

Põhjamaa neid

Mulle meeldib naer 
Mulle meeldib armastus 
Mulle meeldib kõik see 
mis meie sees on kaunist veel 
Mulle meeldib puutumata loodus 
Meeldib olla noor 
Ja oma rahvaga mul meeldib olla koos 

Laupäeval sai suusatama! Ja seda ilusas klassikajäljes. Haanjas. Tõsi, rada polnud pikk, ligikaudu 1,7 kilomeetrit, kuid minu jaoks kuidagi nii ideaalne, et võtsin kätte ja suusatasin 10 kilomeetrit. Iga sekund nauditud. Peale seda saunaskäik ja siis tervislik õhtusöök ning lobisemine. Öösel aga sadas nii palju lund peale, et pühapäeva hommikul tekkis kahtlus, kuidas auto teele saada. Õnneks natuke kaevamist ning oligi võimalus sõita Tartusse V Spa'd uudistama. Tähelepanelik lugeja märkab, et see oli juba neljas spa külastus kahe kuu jooksul. Talvine ja pime aeg, ju siis on vajalik olnud. Igatahes oli detsembris avatud V Spa tõepoolest uhiuue välimusega. Oma olemuselt sarnanes minu meelest Laulasmaaga, kuid veidi oli suurem. Eks võluski oma avaruse ning puhtuse ja säraga. Näed siis, aina rohkem põhjuseid Tartus K-l külas käia.
Andrus Vaarik Kopli restoranis iseendana
Ülimalt tiheda programmiga nädalavahetus jätkus pühapäeva õhtul Kopli Restoranis. Ja mitte lihtsalt niisama, vaid Andrus Vaariku esinemise saatel. Ta on ikka üks ütlemata positiivne inimene. Kõik jutud olid nii vahvad alustades sellest, et eestlased kirikus ei käi, kuid teatrisse lähevad isegi kell kuus hommikul pärapõrgusse. Mida keerulisem minna, seda rohkem tahaks, anna ainult kätte. "Eestlaste teatriarmastus on lihtsalt perversne. Ainult Islandil käiakse rohkem teatris." Edasi arutles selle üle, kuidas näitlejad on tegelikult tagasihoidlikud nohikud, kes ongi ameti valinud seetõttu, et oma elus nad suuri asju teha ei julge, kuid nii saavad erinevaid võimsaid rolle läbi elada. Andrus Vaarik ise ütles, et pidi saama 58. aastaseks, et julgeks publiku ette tulla endana, mitte mõnes rollis. Ehk hakkab lõpuks enesearmastus kohale jõudma. Hästi tasapisi.
Mulle muidugi meeldis eriti see lause: "Elu mõte? Elul ei ole mõtet! Ma ei tahagi, et elul oleks mõte!!! Mina ei ole elu jaoks, elu on minu jaoks." Ja seejärel arutles ta Austraalias avaldatud artikli üle, kus toodi välja viis asja, mida inimesed elu lõpus kõige rohkem kahetsevad:
  • hoolisin teiste arvamusest rohkem kui enda
  • ei julgenud väljendada enda tundeid
  • töötasin liiga palju
  • kaotasin kontakti sõpradega
  • ei lubanud endal olla õnnelik
Tegelikult on elu vahva ja meil on põhjust rahuloluks nii palju. Väidetavalt on eestlased maailma elanikkonnast 6% rikkamate seas. Ja pealegi: "Peale surma jõuab mossitada küll." Ta isegi läks nii kaugele, et ütles, et tühja kõik põhimõtted, ei pea neid olema. Inimene muutub ja see on normaalne. Ühel hetkel ühtemoodi, teisel hetkel teistmoodi. Kõik, mis on MINU, on armas. Minu viha, minu kirg, minu õnn, minu depressioon. Päris koguaeg ka õnnelik ei saa olla ja siis tuleb armastada ka seda kurvemat poolt. Kõige lõppu üks näide ühest intervjuust:
- kas kardad vananeda?
- aga mis te mulle alternatiiviks pakute? surma? ei, ma eelistan vananeda :-)

Paar sõna Kopli Restoranist ka. Toidud olid maitsvad ja hinnad mõistlikud ning koht ise karakteriga. Minu meelest on küll tore, kui teatrietendusi tehakse kohtades, kuhu muidu ei satuks.

Aga wikipedia ütles, et täna oli Blue Monday ja aasta kõige depressiivsem päev. Mul on selle üle hea meel, sest järelikult on päris ilus aasta kui see oli kõige hullem päev! Käisin õhtul taaskord ühel loengul pealkirjaga Failure Masterclass 2. Kuulasin ära Rando Pikneri (oi milline energia), Joakim Heleniuse ja Kristi Hakkaja. Üritusel räägitud infot keelati rangelt levitada, seega lisan ainult ühe Joakimi lause: "Never give up on yourself, blame luck, blame bad timing or whatever."


laupäev, jaanuar 14, 2017

Keerlevaid, langevaid helbeid on täis

Jüri metsades
Üks segasummasuvila postitus lumistest metsadest, Stockholmi lendamisest, spaas mõnulemisest, koolist, teatrist ja heast toidust. Just niisama kirju ongi minu selle aasta algus olnud ja ma üldse ei kurda. Millegipärast on alati kujunenud nii, et jaanuar on suvekuude kõrval mul aktiivsuselt järgmine, sest uus aasta, lumi ja jõuludestressist pääsemine annab meeletu energia boosti.

Metsas ja lumistel teedel kõndimise kilomeetreid on kogunenud aastasse 2017 üksjagu, kuid laupäeva muutsime eriti mõnusaks - peale metsas ja mereääres kõndimist, läksime Laulasmaa Vee- ja saunakeskusesse. Väike, aga mõnusad saunad. Merelõhnaline aurusaun ning soolasaun olid mu lemmikud (nagu ikka). Võtsime ka julguse kokku ja käisime välibasseinis ära! Lõõgastav päev andis energia, et öösel autojuhina kella kaheni pubis elu üle arutada (tundub, et eelmine aasta oli üks suur lahkuminekute aasta). Kui laupäeva õhtune pubiskäik oli ilma söögi ja joogita, siis esmaspäeva õhtul käisime restoranis Pull. Sõin rebitud siga (jaksasin umbes veerandi ära süüa) ning magustoiduks Eton Messi. Mõnus koht. Muide, eelmise aasta lõpus katsetasime ära Nõmme turule asunud Buxhöwdeni Pagari maitse-võid ning Napoleoni koogi. Hästi armsalt soe ja moodsalt öko kohvik.
Rebitud siga Pullis
Laulasmaa rand
2017 lumeingel
Buxhöwdeni kohvik Nõmme turul
Aga nüüd muu meelelahutuse juurde. Aasta esimene teatriskäik. Kinoteater Indrek Ojari ja Argo Aadliga 'Once Upon a Time in Estonia'. Ma vist pole ikka tüüpilise eestlase huumorimeelega, ei osanud sellest vaimustuda. Esimene poolaeg oli keskpäraselt hea ja sai naerda ka, aga teine poolaeg mulle üldse ei istunud. Muidugi mõjutas ka see, et ma pole eriline kalevipoja fänn. Näitlejameisterlikkuse vaates oli etendus tasemel. Ja idee niimoodi kinos teatrit teha on ka lahe, out of the box lahendused mulle meeldivad.
Kui siin kino ja teatri teema juures juba olen, siis mainin ära ühe kinoskäigu, mis siiani kirjutamata - Maggie's Plan. Filmi peamine vaatamisväärsus on muidugi Julianne Moore. Üldiselt sobis selliseks tööpäeva õhtuseks meelelahutusfilmiks hästi. Peateemaks oli kontrollimisvajadus, mis... khm... minu jaoks omajagu tuttav teema :-) Aga muus osas muinasjutt nagu hollywoodikad ikka.

Tasuta hommikusöök Arlanda lennujaamast
Hüppan jutuga reisimisele, mis sel nädalal polnud eralõbuks, vaid töö asjus. Nimelt käisime teisipäeval Stockholmis kliendi juures. 5:30 hommikul äratus, et jõuda 7:15 lennukile ning keskööks koju tagasi. See keskööks polnud planeeritud, lihtsalt Nordica hilines mitu tundi. Kuulujuttude järgi pidi lennuk vahepeal plaaniväliselt Vilniuses käima. Igatahes oli esimese hooga ehmatus suur kui peale väsitavat päeva lennujaamas edasilükkamise teadet nägime. Tasapisi aga läks lõbusaks ja lõpuks tekkis hasart, et kas saame oma tasuta toidu kupongid kätte, mida jagatakse kui lennuk kaks tundi hilineb, või mitte. Saime! Nii et vähemalt sai hommikusöögi tasuta kaasa lennujaamast.

Töönädal lõppes eksamiga. Kõik kellele seda mainisin, küsisid üllatunult: "Mis eksam? Sa käid koolis?" Ei, ma ei käi koolis, aga võtan EBSist iga semester ühe põneva aine, et ikka tasapisi selles õppimise maailmas sees olla. Selle semestri aine oli Strateegilise tulemuslikkuse mõõtmine, õppejõuks Zinaida Tšukrejeva. Ja mulle meeldis. Nii aine kui ka õppejõud ning aine ülesehitus. Kodutööd olid erinevatest Eesti ettevõtetest ja eksamil võis materjale kasutada. See oli piisav, et pidi materjalid korra läbi lehitsema ja meelde tuletama, kuid ei pidanud sõnastusi ja muud arulagedat pähe õppima. Kasutasin õpitut kohe praktikas ning koostasin strateegiakaardi ja mõõdikud ka oma töökohas. Üks lõbusamaid kodutöid, mis klassis ette kanti, oli Tallinna Vangla kohta. Mis te arvate, mis on Tallinna Vangla missioon ja visioon? Kliente juurde saada? (-:

Töö, kool ja õppimine on vahva, aga sama vahva on ka liikumine ja puhkamine! Balanseeritud elu. 

esmaspäev, jaanuar 09, 2017

2016 - a year of...

Aasta 2016 tsitaadiks sai: "Parim päev olla õnnelik". See rippus Võsu maja seinal ning pälvis mu tähelepanu. Hiljem kasutasin nii oma peas kui ka kirjas ja jutus seda tsitaati korduvalt ja korduvalt. Neid õnnelikke päevi oli 2016. aastal loendamatu hulk.

Minu peegeldus
Armumine. See saatis antud aastat esimestest minutitest alates. Seekord olin otsustanud, et naudin seda tunnet ja nii oligi. Mäletan 1. jaanuari õhtust Sherlocki filmi, mida ma ei vaadanud mitte minutitki, sest olin kogu aja oma armunumaal. Mäletan Chilli Popperseid Smoky Saloonis. Mäletan sõnumivahetust Vietnamist. Mäletan sõnumivahetust igaltpoolt (juulis arvas Telia, et saatsin ligi 500 sõnumit). Kas tundub mõistlik võtta ette laupäeva õhtul kell 10 sõit Tallinnast Maarja-Magdaleenasse, et lihtsalt näha teineteist? Ja see teadmatus, mis kaasneb, kuid samas nii suur ootusärevus... See oli nii soe ja ilus. Loodetavasti autor ei pahanda, et mõned lemmikumad kuid mitte liiga isiklikud sõnumid siia kirja panen:

Kui sa näeksid, kui ilus on taevas! 
On tume ja tähti täis. 
Olen reisija ajalaevas, 
Läbimas sinuga hetki nii häid. 
***
Laiali nüüd ajan käed, 
Kuu teeb suureks silma. 
Vaata siia, kas sa näed? 
Kaissu ootan sind ma! 

Vahvaid komplimente: "Mind võlusid sa ära vahetu ja vaba suhtlemisstiiliga, see oli ootamatu ent erutav" ja "Mulle meeldib, et su olemasolu ja sära juba kättejõudnud pimeduse ja jaheduse soojaks valgustavad."
Ükskord arutlesin armastuse üle: "See on see tunne kui õhtul voodis kaisus lamades tulevad pisarad silma, sest ei leidu sõnu kirjeldamaks neid tundeid sees. See on see tunne kui iga eemal oldud hetkel ootad seda järgmist kohtumist ja see mõte toob naeratuse näole. See on see tunne, kui tahaks teha kõike mis võimalik, et sinul oleks hea. See on see, kui kõik tundub õige ja pole ühtegi kahtlust."
Brexit. Tegelikult võiks isegi laiemalt öelda, et tähelepanu pälvisid mitmed suured sündmused maailmas, mis panid mõtlema selle üle, kuhu me kõik teel oleme. Teine variant B tähele oleks blond, sest üle ei tea kui pika aja värvisin sel aastal juukseid!
Concise. Kirjutasin siin põgusalt, kuidas ennast tööl tunnen. On äärmiselt tore, kui on töökoht, kuhu lähed rõõmuga ja saad teha asju, millesse usud!
Digital. Esimese poole aastast töötasin seal ja seegi jättis minusse läbinisti positiivse jälje. Kogu see meedia maailm läks mulle südamesse. Ja töö mida seal teha sain, oli põnev, lihtsalt vahel tuleb elus edasi liikuda. Samas ei saa üle ega ümber, et selle lühikese ja kiire aasta jooksul, mil seal töötasin, jõudsid päris mitmed sealtkaudu saadud uued tutvused minu elus tähtsale kohale.
Toila Oru park
Eestis (ja naaberriikides) puhkamine. Oli erakordne suvi. Ma puhkasin kokku kolm nädalat ja ei teinud suve jooksul ühtegi lennureisi. Puhkasin hästi ja külastasin imekauneid kohti. Suvest on mul palju postitusi tegemata, aga lihtsalt mõned näited sihtkohtadest - Narva-Jõesuu, Võsu,  Haanja, Tartu, Järva-Jaani, Mustvee, Saaremaa, Tõrva, Viljandi, Pärnu, Paide, Rummu, Kaberneeme, Ihasalu, Meremõisa, Haapsalu jne. Samuti oli üks pikem autoreis Soome ja teine Jurmalasse. Loomulikult sisaldasid need kõik palju järvedes ja meredes ujumist, päikese nautimist, looduses käimist, autoga vuramist, piknikke, seltskondlikke rannaskäike ja jutuajamisi. Muide, üks kaunis Eestimaa koht oli ka Küla Villa, kus pidasin oma lustakat sünnipäeva.
Farm ja Fabrik. Uusi söögikohtasid käisime 2016. aastal avastamas vähe, kuid meeldejäävaimad neist olid kaks F tähega kohta - Farm ja Fabrik. Esimese külastus oli tegelikult päeval, mil ma söögist ja restoranist mäletan vähe  ;-) aga justkui meenub, et toit oli suurepärane. Mainimist väärivad veel Manna la Roosa ning Annön.
Golfi lahkumine. Veider. Ma koguaeg mõtlesin, et oli selline uute asjade aasta, kus tuli nii palju juurde ning alles aasta lõpus pidin lahtilaskmist õppima, aga nüüd selgub, et seda lahtilaskmist oli ka aasta sees. Ega see autovahetus mulle kergelt ei tulnud, sest Golf oli seotud paljude elamuste ja emotsioonide ning tegemistega. Selle kõigega kaasnes ka paarikuuline autovaba periood (jah, sõitsin isegi bussiga, Tk ükskord lihtsalt vedas mind töölt bussi peale ja selgus, et jäin ellu). Pikemalt kirjutasin Golfi lahkumisest siin.
Pisike Kollane Kabli rannas
Honda Jazz. Minu Pisike Kollane. Auto sain mai viimastel päevadel ning aasta lõpuks oli läbisõit üle 16 000 kilomeetri. Iga kilomeeter hästi veedetud. Küll ühel päeval saabub ka see hetk kui auto liikudest ning esimestest juubelitest ja remontidest postituse teen.
Imeline Kreeka. Nii tore, et T jälle Kreekasse tagasi kolis, Brüssel saigi läbi käidud ning tuli igatsus selle sooja ja päikselisi riigi järele, kus ma ennast alati nii hästi ja õnnelikuna tunnen. Mõistan, et seda tunnet tekitavad pigem inimesed kui riik, aga see kokku on andnud palju toredaid emotsioone. Ma armastan Kreekas Ouzot. Ja mereande. Sooja merd. Toitu. Päikest. Rõõmsaid inimesi. Ja seda, et igakord avastan midagi uut. Minu Kreeka. Seekordne käik oli eriline, sest see oli Tk sünnipäeva reis. Terviseks!
Julmus. Ja vaikimine. Panin need sõnad kirja juba detsembris ning praegusel hetkel pole enam kindel, et see julmus on õige sõna. Esialgu tundus vaikimine minu jaoks julm ja mõistetamatu. Ma polnud varem enda lähedastes inimestes sellist käitumist näinud. Mitte kunagi. See oli ootamatu. See tundus uskumatu. See tekitas tunde, et ma ei taha elada sellises maailmas, kus nii käitutakse. Tekitas tahtmise põgeneda. Tundsin viha, tundsin kurbust, tundsin kaastunnet, tundsin ebaõiglust. Ja lubasin endal kõiki neid tundeid tunda. Tundsin vastupandamatut soovi seda muuta, sinna sekkuda. Pidin endale tunnistama, et ei saa. Lasin lahti ja leidsin, et koos sellega lasin lahti veel mitmest seosetust asjast. Olin valmis liikuma edasi. Vähemalt usun, et praeguseks olen seda teinud. Olles sellest kõigest õppinud ja leidnud koos sellega armastuse, mida on mu elus nüüd rohkem kui varem.
Narva-Jõesuu
Kaidi Laur. Inimene, kelle blogipostitused ja raamat on jõudnud minu hinge ja aidanud mul mõista. Üks lõik raamatust 'Hingest rahul': "Kahjuks aga ei taha ega vaja kõik inimesed päästmist, sest nad ei taha muutuda. Majakas ei saa kunagi minna ise laeva päästma. Ta saab loota, et laev näeb ning randub. Mõnikord tasub lootus end ära, aga mõnikord on liiga hilja. Maailmaparandajatele tuleb see teadmine alati hoobina ja see on mõru maitsega hoop, et tegelikult saab päästa inimene ainult Iseennast."
Leonhard Kukats. Vanaisa surmast kirjutasin pikema postituse siin.
Maijooks. Oli spordiaasta. Kahjuks koos vigastustega, kuid kokkuvõttes ikkagi edukas. Kõigepealt suurepärane suusatamise talv, mil sai lõpuks läbitud Kõrvemaa 19 km rada ning seejärel asusin taas jooksma. Maijooks oli minu jaoks väga emotsionaalne. Kahjuks sellele Sügisjooksu ei järgnenud, kuid vahva jooksusuvi oli ikka. Lõpuks ometi oli mul nii palju trennikaaslaseid, kellega koos end pingutada! Eredaimalt on meeles Kõrvemaa 6 km ja Harku 8 km. Aasta lõpp tõi rahulikumad trennid nagu Shindo, kepikõnd ja taas suusatamine.
Naked and afraid. Minu jaoks uus sari, mille viimase hooaja XXL osad Tk-ga koos ära vaatasime (jaanuaris oli selle nimest lähtuvalt ka üks lõbus sõnumivahetus). Aga sarja vaatasime ikka nii, et vahel mitu osa järjest, sest põnevust jagus kuhjaga, kuigi mul tekkis ka küsimus, et miks inimesed endaga nii teevad. Tegelikult muidugi on sari jooksnud juba aastaid.
Orienteerumine. Nii vahva, et see mu ellu tagasi tuli. Kokku käisime ligi kümnel päevakul (ma loodan) ja igaüks neist omamoodi positiivseid elamusi pakkuv. Loodan, et aasta 2017 annab võimaluse veel rohkem osaleda.
Proportsionaalne segadus. Selle väljendi tähendust teavad täpselt neli inimest. Vihjeks võin öelda, et tegemist on ühe Skype'i vestluse nimega, mis ühendab toredat gruppi, keda elu lihtsalt kokku viis.
Rahulik. Ma olen viimane inimene, kes ennast rahulikuks saab pidada, kuid ometi on see pool minus arenenud. Olen hakanud armastama tegevusi ja inimesi, mis/kes mind rahulikuna hoiavad ja tundnud seda endas aastal 2016 korduvalt. Seda näitab ka minu armastus Mari Pokineni plaadi "22" vastu, kus mul eriliseks lemmikuks sai laul 'Paradiis':
Häbenemata tunnen nii palju, palju mu sisse jääb.
Tahaksin teada, kas tõsiselt teategi, kuidas mul läheb.
Tunnen, et hoian ilusaid hingi, tunnen kuis, hoitaks mind.
Tunnen,et väärin, väärin olla nii...

Sest maa peal on paradiis...
Mu jaoks, kusagil siin,
kui maas on mõni murtud viiv, 
tast tee üle viib...
ja kusagil siis, paistab paradiis, mu jaoks.

Andke mul andeks, kui mõni sõna, vahel vähem sai.
Kuigi mu käed, unustasid mõnikord mõne pai.
Andke mul andeks, et tunnen nii palju kuid, vähe tehtud saan.
Mul on lootus ,et kord oma tunded vallutan...
Sõbrad. Alati tähtsad. Alati olulised. Alati kallid. Alati. Kuid tunne ütleb, et aastal 2016 olid mul veel erakordselt lahedad, toetavad, vahvad ja armsad sõbrad, kelle osas võin täieliku veendumusega väita, et nad jäävad minu ellu alatiseks. Aitähhhhhh! 
*armastan*
Tšilli kasvandus. Kõik sai alguse ühest sõnumist veebruaris, mil Tk lubas mõned tšilliseemned mulle ka mulda panna (ise ta on aastaid juba kasvatanud). Põnevaks läks siis, kui pärast Vietnami reisi otsustasime ka minu kaasatoodud tšillist seemned kasvama paigutada. Minu istutatud seemned läksid küll kõik kasvama, aga vilju ei tulnud. Tk taimest tulid kaunid uued Vietnami tšillid (täpsemat sorti me ei tea). Aga saak oli rikkalik - pisike punane, habanero jne.
Umami. Tellisin sealt mitmeid häid asju alustades mango püreest ja lõpetates kuskus pärlitega. Nüüd avati ka Tallinnas pood, kuid sinna ma pole veel jõudnud.
Vietnam. Same same but different. Vietnam oli mu elu kõige ägedam Aasia reis. Valmistusin selleks põhjalikult, nautisin reisi nii kuidas oskasin ja elasin ka sealt tagasitulles nö kaotuse valu üle. Selline 'back to reality hit me' tunne oli päris mitu nädalat. Kuna see reis sai korralikult blogitud siin, siis pikemalt enam ei peatu.
Üks ilus hetk
Õppimine ja edasipürgimine. Olen käinud mitmetel avalikel loengutel ning läbinud ühe EBSi aine. Olen teinud plaane ja mõelnud kuhu edasi. Saanud uusi vaateid ning õppinud elukoolist. Kohtunud fantastiliselt inspireerivate inimestega ja ostnud mitmeid raamatuid, mis kõik järjekorras lugemist ootavad.
Tegelikult seostus mul õ tähega veel ka Õnnelikud õnnetused. Ei tea kas seepärast, et mul oli pea nii laiali ja südamel nii palju tegevust, või mõnel muul põhjusel, aga oma elu suutsin ma korduvalt ise põnevaks teha kas kukkudes, vigastades, minestades, kraavi sõites või mõnel muul huvitaval meetodil. Õnneks lõppes kõik õnnelikult.
Äge. Ma olen nii palju seda sõna kasutama hakanud. Nii kirjakeeles kui ka kõnekeeles. Äge elu siis.
Ööd, mis on tähti täis. Eriti hästi mäletan üht augustilõpu Haanja ööd, mil tähti imetlesin.
Üks ilus hetk. Panin silmad kinni, hingasin sügavalt ja mõtlesin sellele väljendile. Kogu aasta tuli silme ette, seega nagu ütlesin postituse alguses, neid ilusaid päevi ja hetki siia aastasse jagus! Loodetavasti jagub neid veel rohkem aastasse 2017...

laupäev, jaanuar 07, 2017

Ei me ette tea

mis elu meil tuua võib. Kuid ometi see, mis peab, tuleb kindlalt kõik.

Vanaisa matused. Kurb sündmus. Teade tuli 27. detsembri hommikul. Tegelikult ta oligi 92 ning oma väga aktiivse ja toreda elu ära elanud. See lõpp oli selline...ootamine. Raske on näha inimest, kes ei saa enam elu rõõmuga võtta. Tema jaoks tähendas täisväärtuslik elu pidevat tegutsemist, planeerimist, korraldamist, liikumist, tähistamist, õppimist, mäletamist. Ma mõistan seda, sest olen ise samasugune. Ja tegelikult lõppesidki matused väga postiivses noodis - kõik need jutud tema sihikindlusest, lahenduste leidmisest, usust endasse (tal taheti isegi jalg maha võtta sõjaajal, kuid ta põgenes haiglast ja pärast mängis selle allesjäänud jalaga tipptasemel võrkpalli) ja õpilaste armastamisest, olid parajalt liigutavad ja sellised, mis panid mõistma, et nii tulebki elu elada. Täiel määral. Nautides. Ja mulle tundub, et ma olen oma vanaisa laps ja üritan ikka koguaeg sama ;-)

Tema oli see, kes ei jätnud jonni, et kõikidel tema lapselastel peab kõrgharidus olema. Oh, ma olin viimane, kes selle kätte sai. Tore, et ta selle ära nägi. See oli ilmselt talle tähtsam kui mulle. Samas ma olin jälle neljast lapselapsest ainus tüdruk, nii et väiksena sain erilist tähelepanu. Seda juttu vist räägiti koolis õpilastelegi:
Vanaisa: mul on neli lapselast - kolm poisijurakat ja üks tüdrukutirts
Mina: minu väike venna ei ole veel poisijurakas

Hiljuti oli üks artikkel, mis väitis, et on leitud geen, mis põhjustab reisikirge. (Niisiis, kui teised arvavad, et sa oled hull, sest tahad maailma näha, siis tea, et selle kire põhjus võib peituda bioloogias.) Minu oma pärineb mu vanaisalt. Kõigepealt rändas see temalt emale ja siis mulle. Kui nüüd järgi mõelda, siis esimene pikem välisreis oligi temaga. Ta korraldas klassijuhatajana oma üheksandale klassile lõpuekskursiooni Tšehhi ja meid emaga võeti kaasa. Mina olin reisi pesamuna. Ja kannatlikkuse etalon. Talusin ilusti bussisõitu ja vaatasin Prahas poodide akendel Barbie'sid ega soovinud midagi endale. Lihtsalt vaatasin. See oli kuskil 80ndate lõpus, nii et kodumaal selliseid võimalusi veel polnud. Mäletan 24 tunnist ootamist Ukraina piiril ja raha kerimist lõngakerade sisse. Mäletan kui põnevad olid kaubamajade eskalaatorid ning kui ilusad välismaised jogurtitopsid. Ja maisipõldusid mäletan. Minust hulga kõrgemaid.

Ka minu sõprade seas on mitmeid
tema õpilasi
Vot, sealt pärinebki minu reisikirg. Aga õpetusi jagas ta veel. Ta oli alati Härrasmees suure algustähega. Naisterahvas ei tohtinud ise jopet selga panna (ma sain kaasa soovituse, et mees tuleb katsetuseks ikka teatrisse kutsuda ja kui ta seal naisele jopet selga ei aita, siis pole tegemist õige mehega). Autost oli ta sõltuvuses (haaa, kuulsin kuidas mitu inimest mõttes ütles "nagu sinagi"). Tema jaoks suurim löök haigeks jäädes oli see, et ei saa enam autoga sõita. Justkui oleks vabadus ära võetud. Noh, kes mäletab mind aegadest, mil mul autot ei olnud? :-) Tema esimene ja viimane auto oli Mercedes.

Ja see usk püsis kuni lõpuni. Et tema saab veel terveks. Läheb Valka elama. Võtab naise. Veel 91 aastaselt teatas, et tal on Valgast tööpakkumine minna kehalise õpetajaks. Tänu õpetaja ametile oli tutvusi ju igal nurgal ja noored naised ikka meeldisid (väidetavalt miniseeliku eest sai füüsikas ikka viie).

Viimati külastasime teda Tk-ga augustis, kui tulime Haanjast. Selle külaskäigu võtmesõna oli "sümpaatne". Tegelikult oli tore külaskäik ja nii hea, et ta mind nii õnnelikuna nägi :-) Külas käies viisin alati Borjomi - veel üks meie ühine joon, ka mulle maitseb Borjom!
Selline vahva mees oligi Leonhard Kukats, minu vanaisa.

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
 On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

 Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

 (Artur Alliksaar)

neljapäev, jaanuar 05, 2017

Keep it moving

Tuisune rada Sakus, kepikõnd 4. jaanuaril
Liikumine on hea. Septembrikuu, mil ma põlvede põletiku tõttu jälle piiratult liikuda sain, oli raske, kuid seda enam naudin jälle liikumist. Ja aasta on hästi alanud - siiani pole ükski päev ilma trennita jäänud! Eile rääkisid kõik õudsast ilmast. Kus see õudus oli? Vahva vahelduseks õhtust kõndimist valges teha. Proovisime sel korral kepikõndi ja vaatamata tuisule läbisime 6 kilomeetrit nii kui niuhti. Isegi sõrmed ei külmetanud peale esimest kilomeetrit.
Täna alustasin klubihooajaga. Esimene külastus Spartasse ja elu esimene spinningu trenn. Mõnus oli üle hulga aja jälle pulss üles saada. See 45 minutit lendas nii kiiresti ning trenn polnud üldse igav. Lisaks oli saal tühi, peale minu ja M-i veel ainult neli inimest.

Õnnelikult on see aasta alanud :-) Ja see tunne on nii nauditav peale keerulist aasta lõppu. Kui esmaspäeval massöörile kurtsin, et pingeline on olnud ja vaadaku mu õlad üle, siis uuris ta mult, et mis siis juhtus. Ütlesin, et lahkuminek, kraavisõit ja vanaisa matused. Ta jäi natukeseks vaikseks ja siis ütles: "Vähemalt lahkumineku osas soovin sulle õnne. See ju tähendab, et kogu maailm on uuesti sinu ees avatud ja kõige põnevam armumise aeg taaskord ees!"

teisipäev, jaanuar 03, 2017

Quiet and soft and slow

LUMI! Jälle kohal, siin ja nüüd, nii ilus ja õrn. Langeb ja paitab maad. Varsti saab ehk taas suusatama, aga täna veetsime kauni lumise õhtu Kadriorus Xdreami jõulurajal. Ligi kaks tundi, viis kilomeetrit ning palju nalja ja nii sai aasta esimene orienteerumine tehtud. Seekord mina kaarti ei lugenud, selleks olid osavamad sportlased kaasas. Raja lisaülesanne oli teha presidendi lossi ees selfie koos auvahtkonna liikmetega. Tehtud.




Siinkohal mainin ära ülejäänud oma uusaastalubadused:

#2 raamatud ja kirjutamine. Tahan leida rohkem aega kirjutamiseks ja lugemiseks.
#3 trenn. Kas leidub kedagi, kes seda ei luba? Aga tahaks ikka rohkem liikuda ja proovida erinevaid trenne. Loodetavasti saab ka orienteerumine sel aastal populaarse koha minu tegemiste seas.
#4 toitumine. Taaskord, kes seda ei lubaks? Ei hakka pikemalt selgitamagi.
#5 kultuur ja kino. Avardab maailmavaadet.
#6 magamine. Selleks lihtsalt tuleb aega leida. Uni on hea.
#7 Iseenda vastu hea olemine.
#8 korrastustööd kodus ja JJ saunas (korteris lagi ja madrats, saunas eesruumi sisustus, katus, pesuruumi põrand jne)
#9 suurpuhastus korteris. Asju on liiga palju kogunenud, võiks osa laiali jagada uutele õnnelikele omanikele.
#10 koolitused (nii erialased kui ka hobialased, näiteks EBS, Rahvaülikool jne)
#11 5 tiibetlast. Tuleb ära proovida, vähemalt kolm nädalat järjest.
#12 üksi kinos käia. Kõlab veidralt? Aga ma ei ole siiani kunagi elus üksi väljas söömaski käinud (ka mitte töö juures lõunal). Valisin esimeseks katseks millegipärast just kino.
#13 öelda välja head. Kui midagi või keegi jääb positiivselt silma, siis öelda see välja. (olen juba natuke alustanud ja see on päris lahe :-))

esmaspäev, jaanuar 02, 2017

Kuidas tuli aasta uus?

Mulle hirmsasti meeldivad aasta esimesed päevad, sest siis tuleb nii palju häid soove ja mõtteid ning inimesed on nii lootusrikkad. Usutakse, et uus aasta tuleb parem ja ilusam kui eelnev ning toob endaga palju rõõmu. Ja see usk on hea, sest see aitab neid lootusi realiseerida. Nagu ütleb üks mõttetera, mis mulle täna saadeti: Doubt has killed more dreams than failure!  Olin just ka ise jätnud omale kõrvataha sarnase ütluse, kuid veidi teises võtmes: Võta riske. Kui võidad, oled õnnelik. Kui kaotad, oled targem. Puhas tõde.

Aga kui nüüd vaadata neid aasta viimaseid päevi, siis seal leidus kõikvõimalikke emotsioone. Reedel käisin matustel, kuid nendest on plaanis eraldi postitus teha. Samuti käis veel päkapikke, kes tõid Disney poe sussid ning Londonist pärit Exploding Kittens mängu ja 'Imelised reisisihtkohad' raamatu. Seda mängu sai reedel poolekolmeni öösel mängitud. Ja mina juba arvasin, et lauamängud on ennast mõneks ajaks ammendanud. Päris pingeline ja kaasahaarav, samas lihtne ja kiire tempoga mäng.

Äärmiselt vahvale reede õhtule järgnes laupäev - aasta viimane päev. Selle sündmusterohke ja muutusteküllase aasta. Millegipärast tõmbas mind hirmsasti mere äärde, seepärast otsustasime Suure-Jaanist Tallinna sõita läbi Pärnu. Pärnus jalutasime vaatamata külmale tuulele ja kergele sajule kaks kilomeetrit rannaääres ning imetlesime laineid ja tühjust. Arutasime elu üle. Kaua kestab armastus? Kuidas olla rahul?
Üks põnev teema viimase aja vestlustes on olnud nö esimese maailma probleemid. Meil on toit laual ja katus peakohal, kuid ometi leiame end pidevalt taas erinevate murede ees. Võrdleme end teistega ja mõtleme, et miks meil ei ole ühte-teist-või-kolmandat, aga teistel on. Rassime tööd teha ja loodame, et sedasi tuleb armastus. Jookseme üks hetk ühes suunas ja teine hetk teises ning lõpuks leiame end kaosest. Seda kõike õhutab ka sotsiaalmeedia. Justkui näeme ilusaid killukesi stiilis "10 aastat imekaunist kooselu". Ning jääb mulje, et see on osadele niisama lihtsalt kätte tulnud. Tegelikult ju ei tea, mis pingutused või läbielamised seal taga on, sest nendest ei räägita. Paljud on minulegi öelnud, et mul on nii äge elu, ainult reisin. Jah, ma küll hindan ka ise seda, et olen saanud nii palju maailma näha, see on tähtis mulle, aga eks seal taga on ka olnud valikuid ja riskide võtmisi ning nii mõndagi muud. Olen lihtsalt endale teadvustanud, et see on mulle tähtis ja pidanud seda prioriteetseks. Sest see teeb minu õnnelikuks.

Ühesõnaga see tänapäeva maailm on muutunud valikute- ning võimalusterikkamaks ja avatumaks, mis omakorda on kaasa toonud selle, et materjaalsed asjad ei paku enam nii palju rahuldust. Paraku aga emotsionaalne rahuldus on kirevas ilmas raskemini saavutatav. See omakorda tekitab palju psühholoogilisi raskusi, mis viib inimestelt õnne tunde. Aga mis on elu ilma õnne tundeta? Nii et unustage teised, nende tore ja lihtne elu (vean kihla, et see pole nii lihtne midagi) ning mõelge parem mida ise tähtsaks peate ja siis tehke täpselt seda! Praegu on parim aeg anda uusaastalubadused, mis põhinevad sellel, mis on Iseendale oluline. Muideks, minu arvates on sotsiaalmeedial ikka plusse ka. Nii säilivad kontaktid inimestega, kellega muidu ei säiliks. Ja vahel tuleb sellel viisil isegi ellu uusi inimesi, kes ehk muidu sinna ei satuks. Kuidas muidu oleks täna mulle öeldud: edukas töökas kaunis pealehakkaja. Tänasin komplimendi eest, on alati tore selliseid asju kuulda. *tänulik*
Kuhu ma oma jutuga üldse jäin? Ahjaa, aastavahetus ja meri. Olen eriti rahul oma ideega, et pakkusin välja südaööks minna Pirita randa. Läksime muulile, kust paistis nii vanalinn, Pirita tee, Lasnamäe kui ka Viimsi. Imekaunis koht aasta vastuvõtmiseks, sest meri loksus ja ilutulestikud olid peaaegu 360 kraadi ümberringi. ILUS!

Kõige lõppu lisan kauneima uus-aasta sõnumi, mis sain (loodan, et autor ei pahanda):

Loodan, et uus aasta toob Sulle unistuste täitumisi, häid üllatusi, põnevaid väljakutseid ning teadmist, et Sinust hoolitakse ja Sind armastatakse. Et Sul oleks hetki, kui saad end hingetuks naerda, et Sind vahel hingetuks kallistataks ning et oleks aega ja sisemist rahu, et ilusatest hetkedest rõõmu tunda.

Oh, seda kõike ja täpselt seda soovingi ja soovin kõikidele teistelegi!



pühapäev, jaanuar 01, 2017

Let it go

Mida mõtlevad ja ootavad tuvid?
Kirjutasin, et minna laskmine on minu jaoks keeruline. On alati olnud ja ma ei pea silmas ainult suhteid, vaid ka sõpru, tööd, hobisid, ootusi... Jäin mõtlema kas see on hea või halb omadus. 'Hea' ja 'halb' on muidugi subjektiivsed hinnangud. Meeldis üks mõte, mis mulle öeldi: "Mina soovitaksin sul armastada ka seda, et sul on raske lahti lasta. See näitab, et oled armas inimene. Hoolid."

Vaadates oma täiskasvanu elule tagasi, siis mu teel on olnud vaid üks inimene, kellega suhted katkesid täielikult. Kõik teised minu elus kunagi olulist rolli mänginud sõbrad ja (elu)kaaslased on jäänud ühel või teisel moel alles. Ma olen alati olnud selle üle äärmiselt õnnelik ja tänulik ning ühel juhul kasvas nurjunud suhtest välja lausa lähedane sõprus. Kas siis saab öelda, et targem oleks olnud minna lasta? Ma lasin minna ootustel, mis olid ning leidsin sobivaima koha sellele inimesele minu jaoks ja ta on seal tänase päevani.

Ehk et mida üldse tähendab minna laskmine? Lugesin artiklit, et kõik inimesed on meie elus ajutised. Nad tulevad, et õpetada midagi ja siis lahkuvad. Kindlasti on selliseid. Ja las siis olla, ju siis nii on parem. Ise ma usun, et inimesed, kellega on käidud ühine teelõik ja jagatud ühiseid emotsioone, jäävad minu südamesse alatiseks ja seetõttu ka ellu ja ma ei tahagi sel minna lasta, sest see on osa minust. Osa sellest inimesest, kelleks olen kasvanud ja inimesest, kes soovin olla. Nagu ütleb Doris Kareva oma imekaunis luuletuses:
Aegamisi meisse tuleb rahu,
settib kõik, mis olnud hajali.
See, mis ära minusse ei mahu,
jääbki mööda ilma laiali.
Osa sest jääb minu sõpradesse,
vahel kaugelt vastu kajades.
Nii ka nemad jäävad minu sisse,
elan alati, neid vajades.

Tänulik aitäh kõikidele!
Mitte-enam-kehtivad ootused on need, millel tuleb minna lasta ning teha ruumi uutele ja liikuda edasi. Kuid inimesi, mälestusi ja ilusaid hetki mahub südamesse piiritult. Vähemalt mina olen selline. Kallid inimesed on elu suurim väärtus. Nemad on need, kes muutuste keerises aitavad toime tulla ja rahuliku hingega edasi liikuda, sest sa tead, et pole kunagi üksi. Nad ju hoolivad, mis siis, et vahel on kaugel ja vahel mõnda aega eemal. Arvan, et kergekäeliselt minema kõndimist ja uste pauguga kinni löömist on maailmas niigi liiga palju. Pigem on ootused need, mida tuleb juhtida ja inimesed... nemad las olla (eeldusel, et nad ise soovivad seda).

Siit ka uusaasta lubadus #1 - pööran tähelepanu, et minu mõtetes ja väljaütlemistes oleks piisavalt tänulikkust ning jälgin oma ootusi, kas need on ajakohased ning põhjendatud ning kas olen neid piisavalt ka teistele selgitanud.

Lõpetuseks tsitaat Tuuli Mäemat artiklist: Täna tahan mõelda neile inimestele, kes on olnud minu elus ja tunda hinges tänutunnet. Tahan tänada neid iga naeratuse eest. Pisara, kallistuse ja suudluse, hoidmise ja hea sõna, abi ja hoole, uue kogemuse ja põnevate seikluste eest. Tahan olla tänulik. Ma ei taha enam süüdistada, et keegi lahkus sõnagi lausumata. Ei taha olla pahane kellegi peale, kes enam ei tulnud. Tahan mõista ja lasta minna. Kerge ja vaba südamega.

Head ja parimat aastat 2017. 

reede, detsember 30, 2016

Ma surun kõrvad kinni, valus on kuulata

Alustan seekord kirjutamist nii, et ei tea, kuhu välja jõuan ning mis öeldud saan. Olen üritanud blogi hoida üldisena ja isiklikud teemad peaasjalikult välja jätta, kuid nüüd tunnen, et nii palju on öelda. Jaanuari algusest saab ilmselt üks kirjutamise maraton, sest rääkimata sellest, et mul veel suviseid postitusi tegemata on, siis kaks viimast kuud on nii õppimiste rohked olnud, et kohe tahaks selle kõik struktureeritult ja veelkord enda jaoks läbimõeldult kirja panna.

Täna tahtsin alustada kirjutamist tunnetest ja emotsioonidest. Aasta 2016 on minu jaoks olnud üks meeletu tunnete virrvarr. Ma ei ole kunagi väga horoskoopidesse uskunud, kuid lugedes üht-teist jäära kohta, siis on tekkinud tunne, et SEE JU OLENGI MINA :-) Ja niimoodi kirjapandult lugedes tundub see äärmiselt naljakas, samas kui päriselus võib see ikka kohati frustreerivalt tüütu olla sellise MINAga toime tulla.

Paar väljavõtet:
  • Tulised ja kirglikud, nendega on harva igav
  • Suured optimistid, vaprad
  • Ta kiirustab ja tegutseb, kõigub äärmusest äärmusesse, ei vastuta tihti oma sõnade või tegude eest
  • Tema jaoks on kõik võrdsed, ta suhtub kõigisse austusega, olgu tegu kas päti või kuningaga
  • Nad ei valeta ega teeskle 
  • Truud armastajad, kes ei peta kunagi oma partnerit
  • Edukad ettevõtjad
  • Kordavad oma eksimusi uuesti ja uuesti, eelnevast midagi õppimata
  • Võitlevad alati oma seisukohtade eest, sekkuvad ka teiste muredesse
Kõike siin nimekirjas on mulle viimase aasta jooksul ühes või teises situatsioonis reaalselt öeldud. Päris uskumatu.

Ja teine tekst oli lahkuminekute kohta:

Olles siiras ja teisi üsna kergesti usaldav, armub Jäär tavaliselt üsna kiiresti. Ja kui kaasahaaravad „armumise tuuled“ ta kord juba jalust rabavad, siis on ta enda silmarõõmu nimel kas või maailma lõppu nõus minema. Juhul, kui suhe valmistab rõõmu asemel piina, siis on emotsionaalsed nutupuhangud üsna kerged tekkima. Nutt võib vahelduda äkiliste vihahoogudega, nii nagu ühele temperamentsele Jäärale kohane. Olles oma iseloomult siiski üsna optimistlik, ei jää üks tõeline Jäär oma endist kallimat lõpmatuseni taga nutma, sest lõppude lõpuks sünnib igal hommikul uus päev, mis uusi võimalusi ja ahvatlusi pakub!

Lõpmatuseni kindlasti ei jää nutma, aga mingi aeg mul siiski kulub, sest lahtilaskmine on väljakutse, kuid see on juba pikem teema, millest täna kirjutama ei hakka. Küll aga mõtisklesin täna emotsiooni "viha" üle. Peab mainima, et olen seda elus väga vähe tundnud. Enamasti on tundeks pigem kurbus või solvumine, aga nüüd teadvustasin endale paaril korral, et tundsin tõesti viha. Olen kuulnud, et viha on tugeva edasiviiva jõuga, sest selle emotsiooni ajel suudab inimene palju rohkem. Eelkõige vist küll füüsiliselt, näiteks spordis või nii. Mina pean küll ütlema, et minu jaoks see pole nii. Pigem mind rusub see tunne, sest mulle ei meeldi kellestki või millestki halvasti mõelda (minu maailmas oli Björn Daehlie ka täiesti puhas ja keelatud-ainete-vaba sportlane). Ja oma otsekohesuses kipun ma seda siis ka väljendama, mida jällegi mõne aja pärast kahetsen, sest siis on vihast saanud mõistmine ja hoolimine ning minu väljaöeldu tundub mulle endale ka julmana. Üldiselt olen Emersoniga ühel nõul: for every minute you are angry you lose sixty seconds of happiness.

Kook ju sobib emotsioonidega kokku? :-)
Küll aga on ühed pidevalt minu elus figureerivad tunded (täpsemalt öeldes omadused, mis tekitavad tundeid) rahutus ja kärsitus. Kui on mingi probleem, tuleb see lahendada. Ja KOHE. Mismõttes kannatab õhtuni ka? Ei kannata. Ja kohe kui kõik ei ole justkui 'õige', tuleb rahutus. Poeb hinge ja istub seal. Need ei ole küll omadused, mis mulle meeldiks ja arvan, et nende osas tuleks 2017 väike muutus ette võtta. Ega seal palju rohkemat vaja polegi, kui endalt küsida: "kas see kiirustamine aitab?", "kas ei oleks põhjust hoopis tänulik olla?", "kas suures pildis on see küsimus üldse oluline?", "mida ma peaksin muutma, et ma nii ei tunneks?". Olen seda juba natuke praktiseerinud ka, kuid vahel kipun ikka libastuma. See kiirustamine on kuidagi sees, sest minu maailmavaade ei kipu ulatuma kaugemale kui üks aasta ja seegi tundub ilmatuma pikk aeg. Paar kuud on selline talutav. Seejuures ei tohi siiski unustada, et me elame ainult korra ja aeg tiksub armutult, seega nagu ütles Einstein: "Elu on nagu jalgrattasõit. Selleks, et tasakaalu hoida, peab edasi liikuma."

Aga tulles veel tagasi suhete ja lahkuminekute juurde, siis lugesin hiljuti "Hingest rahul" raamatust (jaa, selle kokkuvõte tuleb ka ükspäev ning see on üks ülimalt äge raamat): "On üks teooria, mis ütleb, et me otsime enda kõrvale neid inimesi, kellel on kõige raskem anda meile seda, mida kõige rohkem vajame. ... Valime oma partnerid selle vanema järgi, kellega on asjad jäänud lahendamata, et täiskasvanuna neid probleeme uuesti lahendada."
Minul on alati olnud hirm vaikimise ees. Teise poole vaikimise, sest see on emotsioon/käitumine, millega ma ei oska midagi peale hakata ja ma genereerin endale lõputult küsimusi ja teooriaid, et mis selle põhjustab: kas tal on liialt valus? kas ta on ükskõikne? kas ta on hädas ja ma maailmaparandajana peaksin päästma minema? kas ma tegin midagi valesti? kas ma olen süüdi? neid küsimusi muudkui tuleb ja tuleb, kuid vastuseid ei ühtegi. Sest vaikus on. Jah, ma olen ise ka proovinud vaikida. Mõnel korral olen lausa tund aega vastu pidanud ;-) Minu jaoks see ei ole sobiv, sest mul on alati kergem, kui saab rääkida ja üldine põhiväärtus on siiski hoida kõiki kalleid inimesi oma elus, kes mind kunagi puudutanud on, aga inimesed on erinevad.

Igatahes... on mul alati olnud suur hirm vaikimise ees. Ja ometi valisin oma kõrvale inimese, kes tunnistas, et on seda korduvalt teinud ja ma olin teadlik riskist, et see võib juhtuda ka minuga. Tõsi, ma palusin, et ta seda minuga ei teeks, sest teadsin, et see on mulle talumatult raske, kuid siin ta on. Vaikus. Ja õnnetu mina, kes sellega midagi peale ei oska hakata. Praeguseks hetkeks vist hakkab koitma valgus tunneli lõpus ja hakkan mõistma, et just seda kogemust mul oligi vaja, et õppida veel rohkem ja jõuda veel kaugemale. Et jõuda selleni, et tunded on minu sees ja mina kontrollin neid, mitte keegi teine. Üks tark lause, mis kuskilt meelde jäi, oli ka see, et valu kestab seni, kuni oled selgeks saanud õppetunni, mida see valu sulle õpetama tuli. Sest me ju tahame kasvada ja areneda, et jalgratas kunagi seisma ei jääks. 

teisipäev, detsember 27, 2016

Last Christmas, I gave you my heart, but the very next day, you gave it away

Vihmased jõulud. Nii üllatav kui see ka pole, siis mulle on see ilm meeldinud. Jah, ma olen suur lume fänn, kuid hetke tiheda graafiku juures poleks suusatama nagunii jõudnud ja kuidagi see udu ja seejärel päike ning vahepeal jällegi vihm on ka omaette romantiline. Või vähemalt sel aastal on see mulle sobinud. Siinkohal olgu öeldud, et jaanuariks ootan ikka lund! Ja suusaradasid.
Aga läbi on nüüd jõulud. Toredad olid. Jõululaupäeva õhtu möödus head toitu süües ja saunas lobisedes. Päkapikud käisid ka. Järgnevatel päevadel käisid samuti päkapikud ning ei puudunud hea toit (s.h. valmistasin oma elu esimese keeksi, kuid sellest allpool). Ja saun... seda sai täna eriti palju. Käisime Viimsi 18+ Spa's. Ei ole ilmselt oma hinda väärt, kuid tänased kaks tundi möödusid ometi vahvalt. Kõigepealt mee ja soolasaun. Siis mullibassein. Seejärel mudasaun. Ja aurusaun. Lõppu jaapanivann ning 14 kraadisesse basseini kastmine. Kui värskendav :-)
Omajagu luksust oli selles 18+ spaas - hommikumantlid, rätikud, kena-puhas-korralik välimus, puuviljad... Pärast sauna astusime läbi Sushi Time'ist, et süüa kahepeale ära komplekt värskete mereandidega sushit ning juua tassike teed. Jõulud said stiilselt ja sportlikult lõpetatud teraapilise viie kilomeetrise kiirkõnniga Sakus.

Küsite mida päkapikud tõid? Nooo... kõik päkapikud pole veel siia jõudnud, neil on kiire olnud, aga toodud on spordiklubi kinkekaart, suss (jah, ainsuses), joogipudel, küünlaid, ehteid (ja veel kui ilusaid), raba kalender, jõulutass, üht-teist maitsvat jne. Olen hea olnud küll, tundub mulle!
Aga nüüd suvikõrvitsa-ingverikeeksi juurde. See retsept tuli taas siit nimekirjast ning võtsin korduvalt hoogu, et tegemine ette võtta. Eile sain julguse kokku. Minu kogused olid retseptist ca kolm korda väiksemad - tegin pisikese keeksi, mis sai valmistamise õhtul ka kohe otsa :-) Õli asendasin võiga, sest päevalilleõli sai otsa ning oliiviõliga ei julgenud teha. Retsept ise järgnev (raamatust "Ingver toiduretseptides" lk 56):
3 muna, 225 g peensuhkrut, 250 ml päevalilleõli, 1 tl vanilliekstrakti, 1 sl ingverisiirupit, 225 g riivitud suvikõrvitsat, 2,5 cm jupp ingverit, 350 g nisujahu, 1 tl küpsetuspulbrit, soola, 1 tl kaneeli. Segada taignaks, panna vormi ning raputada peale siirupiingveri tükke ning pruuni suhkrut. Ahjus 190 kraadi juures ~1 h. 

laupäev, detsember 24, 2016

Külmkapi peal klaaskuuli sees on natuke ruumi mulle...

On jõululaupäev ning sain hommikul rahulikult puhata. Kui päris aus olla, siis tõusin voodist alles pool 12. Eelmised päevad on olnud nii intensiivsed ja peoõhtud veninud pea hommikutundideni, et selline laisklemine kulus lõpuks ära.

Jõulud. Mida need õieti tähendavad? Grammike muinasjutulisust, lusikatäis küünaldepõletamist, tunde järgi häid maitseaineid (nelk, kaneel, kardemon...), parasjagu mõttetööd möödunud aastale ning kallitele inimestele ja veidike sära. Midagi sellist on minu jaoks jõulude tähendus. Kingikotikesi tegin sel aastal 28-le inimesele ja see kõik tuli kuidagi lihtsalt. Mulle meeldib, kui kingituses on midagi minust. Või minu aastast. Ja mulle meeldib, et on põhjust kõikide nende vahvate ja oluliste inimestega kokku saada, kes on minu aasta ja üldse elu aidanud voolida selliseks nagu see on.

Üritused ja hea toit on jõulude vaieldamatu osa. Jõululaupäeva hommikusöögiks valmistasin mango-parma singi salatit. See pärines siit nimekirjast ning vaatamata mitte kõige küpsemale mangole ja juba kolletunud rukolale, tuli mõnusalt värviline ja värske, samas toitev ja maitsev. Retsept on järgnev: mango kuubikud, lehtsalatisegu (rukola, rooma salat jms), sibul, parma sink, seesami seemned, estragon, oliiviõli, palsamiäädikas, sool, pipar. Lisaks olen taaskorranud eelmisel sügisel õpitud kahte suurepärast toitu - siia tartar ning ülemarineeritud vürtskilud. Tehakse ikka häid asju! Tahan veel ja veel ja veel... Söögikohtadest on viimase nädalaga ära proovitud Al Mare Grill ning TOA (Taste of Asia), proovimata kohtade nimekirja lisandus aga Flämmkuchen. TOA jättis täitsa hea mulje, samas päris vaimustust ka ei tekitanud.

Jarek Kasar
Aga liikudes toidu juurest ürituste juurde (kuigi need on seotud), siis neljapäeval toimus meie firma jõulupidu. Tartus. Koos soolaleivapeoga. Oli minu elu kõige stressivabam ettevõtte jõulupidu. Läksin lihtsalt bussi ja nautisin. Ei korraldanud ise midagi, ei muretsenud ise millegi pärast. Tšill. Elamusi tekitasid peamiselt neli asja. Kõigepealt Jarek Kasar ehk Chalice. Kuna ma pole suuremalt jaolt ta muusika austaja, siis ei olnud varasemalt kontsertitele sattunud, kuid see oli superlõbus. Mõni inimene kohe oskab rääkida nii et kuulajad on kõhud kõveras. Olgu siis teemaks antidepressandid või laul Harald ja Matilda, mille peale kunagi üks kuulaja olevat tulnud kommenteerima: "See su uus laul 'haara mu dildo' on väga hea!". Jarek ei suutnud ka sellest üle saada, et esimest korda oli tema kuulajaskond peamiselt mehed. Kui täpsem olla siis ~30 meest ja täpselt kolm naist, kellest vaid kaks istusid kontsertil.
Teise asjana jäi meelde mu esmakogemus virtuaalreaalsusega ning kolmanda asjana Pühaste dekadents õlu (rummi-rosina-vanilje kaheteist protsendine õlu). Ja kõige lõpus mainiks ära ka SPARKi. Meie kontor nimelt asubki selles hoones. Kes ei tea, millest jutt, see guugeldab.

Aga nüüd ootavad mind ees mõned südamlikud soovid, mis tuleks teele läkitada ning rahulik jõuluõhtu. Taaskohtumisteni, sest kirjutada on veel palju ja aasta lõpp läheneb hirmutava kiirusega.

Kõige kaunimat jõuluaega. Rõõmu ja rahu südamesse ning naeratusi näole :-)
Ülemarineeritud vürtsikilu
Shampinjonid Al Mare Grillis