neljapäev, september 14, 2017

Tunnen kuis hoitaks mind

Täna, ja üleüldse viimased päevad on olnud sellised, kus tunnen, et kogu see ilus maailm ei mahu mu sisse päris ära ja siis lihtsalt suu kisub ise naeratama ka üksi autos sõites või kontoris lauataga. Need on need päevad, kus mõtled: kui äge töö mul on. Kui vahvad töökaaslased mul on. Kui ilus kodu mul on. Kui armsad sõbrad mul on. Kui suurepärased treenerid mul on. Kui ilusas linnas ma elan. Kui erakordne rahvus mul on. Saite aru küll juba. Ma tean, et need päevad mööduvad ja tuleb taas teistsuguseid, aga see ei tähenda, et ma praegu neid nautida ei võiks.

Sattusin täna ühe lause peale, mis puudutas (autori nime ei leidnud): And if I asked you to name all the things that you love, how long would it take for you to name yourself?

Kogu selle suurepärasuse peale, mida enne loetlesin, pean tunnistama, et ikkagi võtab aega, enne kui vastuseks sellele küsimusele ennast nimetada. Ei tea miks see nii on, et reaktsioonina see tunne, et iseennast armastan, on kuskil peidus? Noh, las ta siis peidab, vähemalt ma tean, et ta on olemas.

Esmaspäeval käisime merel. Tallinna lahel katamaraan Nordeaga, millega seilasid ümber maakera Jaan Tätte ja Marko Matvere. Kaks aastat sellises kohas elada tundub mulle jätkuvalt üle mõistuse raske, kuid paar tundi oli väga luksuslik. Ilm hoidis meid ja pakkus ilusat päikselist suveilma, seega saime imetleda päikest loojumas ja Tallinna siluetti. Sellistel hetkedel ma alati mõtlen kui olulisel kohal minu elus on meri. Ma ei ole kindel, et suudaksin kolida linna, kus pole mere- või ookeani kallast. Parim lugu mere armastamisest on see, kui Tartu Ülikool kutsus kangesti R-i enda juurde õppima ja lubas selleks teha mida tahes. Selle peale R lausus, et teda takistab asjaolu, et Tartus pole merd. Seda ei suutnud isegi ülikool muuta. Tõsi, R siiski läks sinna.

Tänu pikale ja intensiivsele esmaspäevasele päevale, jäi mul seekord minemata Öölaulupeole, kuid vaatasin ülekannet televiisorist ning taas mõtlesin. Mõtlesin, kuidas laulmine ja need kümmekond imekaunist lugu meie rahvust alati ühendavad. See on ikka nii ütlemata ilus vaadata kuidas tuhanded inimesed laulavad ühest suust: "eestlane olla on uhke ja hää..." ja nende silmist paistab, et nad mõtlevad neid sõnu tõsiselt. Mina kindlasti mõtlen ja olen alati mõelnud. Nii vahva on olla pärit väiksest ja iseloomuga rahvusest :-) Ühele jäära-neiule piisavalt põnev (ükspäev lugesin taas artiklit jääradest ja sain kõva häälega naerda - kust nad teavad, et ma selline olen?).

Roosimanna ja päiksevaht. Kuid et sellest lillelisusest süda pahaks ei läheks, siis üks keerulisem teema veel. Teema, mis mul nädalavahetusel isegi mõne pisara voolama pani ja ma pole kindel, et oskan seda sõnadega edasi anda. See on kohalolemine oluliste inimeste jaoks. Ja ma ei pea silmas ainult lähiperekonda vaid ka sõpru ja teisi olulisi hingesid. Olles suhteliselt aktiivne inimene ja korraldades palju üritusi, olen korduvalt maadelnud sellega, et saates kutsed laiali, siis miks tundub paljudele normaalsus mitte vastata? Kas tõesti ei ole aega, et võtta see minut ja kirjutada "aitäh kutsumast, kahjuks see aeg sel korral ei sobi" või midaiganes muud. Anda tagasisidet. Kas tõesti on vahel keeruline lihtsalt küsida "kuidas läheb?" või mõista, et kui inimene soovib jagada oma sünnipäeva - kooli lõpetamist - millegi algust või lõppu või midaiganes muud olulist, siis tegelikult on kutsutu osalemine seal sellele inimesele oluline? Loomulikult on igaühel oma elu ja alati pole võimalik osaleda, kuid ka seda saab öelda. Kaidi oma Hingest rahul postituses kirjutas nii armsasti sellest:
Vahel me ei viitsi minna. Arvame, et nende ürituste peategelastel on suva, et nad ei märkagi, aga me eksime ja palju. Uskuge mind. Teid märgatakse ja te ei tea, kui-kui-kui oluline see on, sest siis sa näed läbi teiste kohalolu oma olulisust. See lihtsalt teeb sind õnnelikuks. Seega alati minge igasugustele avamistele, tähistamistele, esitlustele, pange kasvõi FB Like, aga reageerige kuidagigi. Isegi siis, kui on halb tuju, ilm ja maailm tundub üks tume paik. See tundub sellele teisele inimesele armastusena.
Nii on. Ja isegi kui täiega ennast armastada, siis ikka on lihtsalt hea ja tore kui tunnetad seda ka ümberringi. Seega iga like, iga vastus, iga kohalolek loeb! Mina igatahes püüan end nüüd selles osas parandada. Sellest võib lausa teha uusaastalubadus #15 - olen võimalikult palju kohal enda jaoks olulistele inimestele. 

pühapäev, september 10, 2017

Roospunane päev

"Aga ta otsustas, et usub seda lugu sellegipoolest. Ja veel otsustas ta ühe asja ära. Olgu kaevus kuitahes palju konni, olgu majas kuitahes palju katkisi aknaruute, paistku Tisleritalu kuitahes mahajäetuna - miski ei saa takistada teda olemast õnnelik siin ja nimelt praegu."
"Kuid elu koosneb suurtest ja väikestest juhustest, mis on omavahel läbi põimunud nagu hernevarred. Üksainus havipoeg võib esile kutsuda palju pahandusi ja sundida täiskasvanud mehi nagu Melker rahustustablette võtma."
  • "On vale muretseda saabuvate päevade pärast, ütles ta. Peab nautima seda päeva, mis parajasti käes. Päikesepaistelisel hommikul nagu see, on elu lausa õnn, arvas Melker. Mõelda ainult, et võid pidžaamaväel õue tulla, tunda muru jalataldade all, kasta ennast paadisillalt märjaks ja pärast istuda oma käega värvitud aialaua juurde, lugeda raamatut või ajalehte ja juua kohvi!"
  • "Kui see päev pidi tervet elu väärt olema, siis elab ta selle läbi üldsegi ilma armumata, millest oli õieti väga kahju."
  • "Ta pani silmad kinni ja tundis, kui soe see on, oi, täiesti soe ja pehme! Ning äkitselt tuli talle peaaegu valutegevalt peale ennekuulmatu õnnetunne. See oli kõige toredam, mis ühe inimesega elades võis juhtuda, ja just see oligi temaga juhtunud."
  • "Pelle oli nii tänulik, et mine või lõhki, kuid siiski oli see raske hommik ja ta mõtles, kas niisugune tunne jääbki alatiseks püsima ning kuidas ta siis oma pikad elupäevad vastu peab."
  • "Aga tead sa, nii kurb on kaua kurb olla, et seda ei jaksa lihtsalt pikka aega kannatada."
  • "Vahel juhtub nii, et elu justkui valib ühe päeva välja ja ütleb: "Sulle annan ma kõik! Sinust saagu niisugune roospunane päev, mis terendab mälus ka siis veel, kui kõik teised on ammu ununenud.""
Aitäh, Astrid Lindgren! Need raamatud ei peaks olema ainult koolilaste kohustuslikus lugemise nimekirjas vaid ka töö-täiskasvanute. Nii vahva on lugeda seda siirust ja tundeid, mis hõlmavad lõpmatust - kas lõpmatu rõõm või lõpmatu kurbus või viha või midagi muud. Nad lihtsalt on ja nii peabki. Ja lõpuks kõik laheneb. Sest kurbust ju ei jaksa pikalt kannatada :-)

Kui pildilt näha pole, siis raamat on loomulikult "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses".

laupäev, september 09, 2017

Happy everafter

Sügis oma iluga
pimestas mind täiega.
Värvid tulid kiiruga,
siia jäävad mõnuga.

Selline luuleline tuju tuli mul ükspäev peale. Ei tea, mis pähe lõi. Aga nagu ma tänagi kommenteerisin, siis minu lemmik seened sügisel on kärbseseened.
Sest nad on lihtsalt nii ilusad-värvilised pildistada. Eelmine pühapäev kui läksime Klooga kanti oma 10 kilomeetrist matkakest tegema, siis jätsin kaamera koju. Mõtlesin, et mis siin enam, pilvine sügis ju käes. Oi, kuidas oma otsust pärast kahetsesin. Needsamad kärbseseened lausa kutsusid ennast fotole jäädvustama, samuti meie matkakaaslane Def ja siis veel linnud. Need suures parves linnud, kes täpselt meie ees otsustasid kõik korraga õhku tõusta. See vaade oli tõeliselt võimas.

Mis veel? Olen lõpuks ometi sattunud lugemise lainele. Mitte igapäev ja mitte palju, aga loen ja kohe mõnuga. Kohe varsti on tulemus postitus Tjorveni parimatest paladest.

Täna käisin sünnipäeval. City Yoga sai kahe aastaseks ja seda tähistati tugeva trenni ning tordiga. Ideaalne. Need kolm City Yoga asutajat on mulle suureks inspiratsiooniks ning täna tabasin ennast mõttelt, et huvitav, miks ma ühe-aastaseks saamise peol ei käinud. Seejärel meenus, et sel ajal ma isegi ei teadnud nende olemasolust midagi. See aeg tundub nii kaugel olevat.

Eile õhtul külastasime Balti Jaama ööturgu. Kui päris aus olla, siis ma pettusin. Või täpsemalt sõnastades olid mu ootused kõrgemad, kuid kuna ma polnud seal peale suurt avamist käinudki, siis seda võin küll öelda, et tegemist on väga laheda turuga, mis turistidele meeldida võiks. Vähemalt mulle küll meeldivad sellised turud reisides. Tallinnas jään truuks Nõmme turule, ikkagi koduturg. Oma tomationuga, kes mulle mõeldud tomateid isegi müüki ei pane.

Teine "asi", mis mulle omajagu pettumust valmistas oli Põhja-Tallinna kontsert. Olin neid juba aastaid laval näha tahtnud ja kuna nad nüüd tasuta mu kodu parki esinema tulid, siis olin loomulikult kohal nagu viis kopikat. "Meil on aega veel" oli võimas, kuid midagi jäi neil minu meelest laval puudu. Äkki oli asi selles, et kontsert peeti tasuta. Samas...

Pettumust EI valmistanud kohvik Kalambuur, mis mul samuti juba aastaid ootenimekirjas olnud on. Seal oli hea valik kalatoite ning need, mis välja valisin - pliinid kalamarjaga ja siig veinikastmes, maitsesid oivaliselt. Ka teenindust võib igas mõttes kiita. Vladislavi joogipalve: "Juba vanad kreeklased teadsid, et kõik voolab. Mina palun, et kõik see, mis voolab, ei voolaks minust päris mööda."

Def
Kalambuur
Kahene

neljapäev, september 07, 2017

Just when I think I have learned the way to live, life changes

"Kõige parem viis kedagi kaitsta on panna ta vangi. Seinad kaitsevad meid väliste rünnakute eest, kuid takistavad ka niisugustel võimalustel sisse pääseda, mida pakuvad teised inimesed ja elu. Hing ei talu vangistamist, s.t. seisma jäämist, sest ta on tulnud siia õppima." 
Nii kirjutas Kaidi Laur oma raamatus "Hingest rahul". Raamat, millest on mul blogisse kokkuvõte tegemata, sest see oli minu jaoks kuidagi nii suur ja tähendusrikas, et raske on seda ühte postitusse kokku panna. Otsustasin nüüd, et loen raamatu uuesti läbi ja siis kirjutan... sest selle 7 kuuga, mis eelmise lugemise ja tänase päeva vahele on jäänud, on minus endas nii palju muutunud, et avastan tõenäoliselt veel palju uusi nüansse.

Aga täna tahtsin kirjutada muutustest. Eile oli mul põnev lõuna, mil arutasime töiste muutuste üle inimeste eludes - koondamised, lahtilaskmised, lahkumised. Ja kuidas need inimestele mõjuvad. Meenus, et olen käinud korduvalt selle teemalistel loengutel ja koolitustel ning isegi paar raamatut endale soetanud. Minu meelest on muutused üks maailma suurimaid paradokse - me vajame neid rohkem kui ei midagi muud ja me kardame neid rohkem kui ei midagi muud. Ma ise kaasa arvatud.

Vahel ikka vaatan 'Seksi ja linna' vanasid osasid. Seal sarjas on palju labast ja pealiskaudset, kuid ka aegumatuid mõtteterasid. Minu jaoks on seal olnud kolm kohta, mis tunduvad ka viiendat korda vaadates üle mõistuse kurvad:
- Mr Bigi lahkumine New Yorgist Californiasse
- Aidani teine ja lõplik lahkuminek Carrie'ga
- Carrie lahkumine Pariisi

Mul on reaalselt isegi seriaali edasist käiku teades olnud raske neid kohti vaadata. Need olukorrad tunduvad rusuvad ja jätavad tühja tunde.

Eelmine nädal sattusin nägema neist kolmest kahte ja avastasin, et mu mõtlemine on muutunud. Ma ei näinud neid enam nii traagilistena. Kõik kolm olukorda on mulle ka oma elust tuttavad. Mõned isegi korduvalt. Ja kõikidele neile vaatan tagantjärgi peale kui positiivsetele sündmustele mu elus. Igast neist on lõpuks välja kujunenud midagi head ja isegi fantastilist. Arendanud mind edasi, aidanud välja kuskilt kehvast olukorrast, andnud tõuke avastada uut ja veel paremat jne. Tõesti, inimesed meie elus ei ole tulnud siia igaveseks. Nad on siin NÜÜD ja PRAEGU ja seni, kuni neil on meile midagi pakkuda. Oeh, mida kõike 35 aastaselt veel ei avasta, kuid see annab mõnusa kerge tunde. Nagu ütles mu eilne lõunasöögi kaaslane: "Eneseareng on üks vahvamaid asju üldse." 

Las meid tants kaasa viib

Tänases tantsutrennis ma täiega armastasin seda tüüpi, kes mulle peeglist vastu vaatas. Mis siis, et mõni harjutus välja ei tulnud ja vahepeal kava sassi läks ning keha veel natuke harjumatult seda tantsimist võtab, ikkagi oli lihtsalt nii ilus. Septembri kuus kõik on uus ja nii on minu juurde tulnud maailma ägedaimad tantsutrennid!

laupäev, september 02, 2017

Seadus, mis lubaks panka röövida

Otsimas või hoopis eksinud? Või lihtsalt... SIIN
Täna sain aasta teatrielamuse ja seda etenduselt, mille kohta olin eelnevalt kuulnud ainult halba. Aga ma hommikul otsustasin, et mis siis, mina lähen ja naudin. Nii oligi, täiega! Jutt käib Linnateatri etendusest "Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus".

Kas ikka üks üheksa aastane tüdruk kes küll oma hingelt on suurem kui üheksa aastane olema peaks, mõistab, mida ta tegelikult tahab? Kas tõesti on see elu lõpuni Discovery Channel'i nägemine või on see tegelikult midagi muud? Ja üleüldse, arvate, et need inimesed, kes igapäev tööle ja õhtul koju liiguvad teavad, mis on nende eesmärk? Mida nad otsivad? Ei tea, nad lihtsalt teevad ringliikumist. Vahel, kui arvad, et sind otsitakse, siis tegelikult ei otsi sind keegi - sa hoopis ise otsid midagi. Ja tegelikult, ei peagi alati otsima. Otsimine ja eksimine. Need on huvitavad sõnad, mille taga on palju ja seda andis see etendus oma parimas iroonias edasi. Mis on see tee, millel kõnnime?

Veel mõned ütlused (mälu järgi):
  • Vabariik - see tähendab, et inimesed tulevad kokku ja otsustavad kuninga tappa.
  • Maldiivid on välja mõeldud selleks, et inimesed vahetpidamata töötaksid, unistades puhkusest palmisaarel, ning pangad saaksid nii nende pealt raha teenida. Kas te päriselt teate kedagi, kes oleks seal käinud? Ja kui teate, kuidas saate kindel olla, et see inimene ei valeta?
  • Lootust tuleb organiseerida, sest kannatused on nagunii organiseeritud.
  • Topograafid valetavad kaartide kohta, et olla ainsad, kes teavad, kus kohad päriselt asuvad.
  • Vaimselt ebastabiilne - see tähendab, et su vaim on valmis lennukist ilma langevarjuta alla hüppama.
  • Uskumatud inimesed ongi huvitavamad.
  • Vihane raha. Kui ostad vihase raha eest süüa, saad vihast sööki.
  • Elu ei ole sõnade otsimine sõnaraamatust, vaid hoopis sünonüümide valimine.
See on see huumor, mis mulle meeldib. Iroonia elu üle. Mõtestamise mõttetus. Millegipärast ei aja mind naerma kui mees naise riided selga tõmbab ja huuled ära värvib, küll aga on vahva näha maailma läbi ühe siira üheksa-aastase-tüdruku, kes käitub täpselt vastavalt sellele, mida õpetatakse. See siirus ja uudishimu ja uskumatus on lihtsalt lahe. Miks me täiskasvanud seda nii tihti endas alla surume?

Nagu kirjutas Piret Karro 19.02.16 Sirp'i artiklis - "Pealegi, õppida siit ju on: tuleb öelda välja, mida saada tahame, selle asemel et öelda, mida me arvame oma soovi täitumiseks vaja minevat. Muidu võib kergesti jõuda soovist leppida oma ema surmaga soovini, et peaminister kirjutaks seaduse, mis lubab panka röövida."

Ei saa ka mainimata jätta, et Hele Kõrve oli as fabulous as always ja isegi Indrek Ojari meeldis mulle sel korral tohutult - ropu kaisukaru roll sobis talle nagu valatult.

Oeh, mul tuli nüüd teatri isu jälle peale. Soovitusi? Anyone?

neljapäev, august 31, 2017

Kus hämarik koidule ulatab käe

Vikerkaare nägemiseks peab sadama vihma
See on omamoodi vahva kui hakkad oma elus ja käitumises nägema mustreid. Minu puhul näiteks on pidevalt teemaks minna laskmine ja loobumine. See, et ma ei oska seda inimsuhetes, on ammu selge, aga nüüd näen sama ka mujal.
Näiteks toitumises. Mulle meeldib värske ja tervislik toit ja võiksingi süüa väga eeskujulikult, kuid on üks probleem - ma ei oska lõpetada. Kõht on täis, kuid salat tuleb ju ikka lõpuni süüa. Või midagi muud. Mõnus oli süüa, miks siis lõpetada? Järgmise näitena võib tuua reisid. Oli periood kus ma reaalselt peale igat reisi nädal aega leinasin, et midagi nii ägedat on jälle läbi saanud. Sõbrad vaatasid mind nagu imelikku. Sellest ma parem ei räägigi kui raske oli lahkuda töökohast, kus veetsin peaaegu 10 aastat. Rääkimata inimsuhetest, eriti kui mõni tüüp otsustab sinuga päeva pealt vait jääda ja üldse mitte enam rääkida.
Samuti lugesin just üht artiklit suve lõpu leinamisest ning tundsin sealgi ära enda - suve lõpp on midagi, mida ma peaaegu igal aastal kardan (vahel otseselt, vahel ise seda tajumata), sest suvi on lihtsalt nii lahe. Kuid kui mõtlesin märtsis Singapuri kliimale, siis taipasin, et 12 kuud suve ma küll ei tahaks. Esiteks juba ei jaksaks, sest suvi tähendab sisuliselt kogu aeg kuskil ringi rändamist.
Restoran Mimosa juba hämaral augustiõhtul
Teiseks, küünlad, tubased trennid, kino, värvilised lehed, suusarajad, ilusad mütsid ja kindad (jah, te ei taha teada kui palju mul neid on), koolitused - need ei kuulu suve juurde, samas meeldivad needki kõik mulle. Aga lihtsalt see on see tunne - on ju olnud nii hea, miks see peab läbi saama? Olen viimasel ajal mõelnud, et kohati on see usaldamise küsimus. Kas ma usaldan, et ka järgmised reisid tulevad sama vahvad kui see viimane? Ja kas usaldan, et sügis saab ka mulle armsaks? Kas ma ikka päriselt usaldan, et kui ühed uksed sulguvad, siis teised avanevad? Ometi elu koguaeg tõestab mulle, et just nii on. Vaja ainult märgata. Ma usaldan. Ja ootan põnevusega. Kuigi... vahel ikka natuke leinan ka, kuid siis vaatan neid mustmiljonit imekaunist suvel tehtud pilti ja loen oma blogi ja tunnen lihtsalt rõõmu.

Siia postituse lõppu tundub nüüd sobilik olema lisada mõned siiani kajastamata suvised käimised ning tegemised ja sellega siis blogis suvele 2017 joon alla tõmmata.

Pitsimaja Sakus
Käisin ühel laadal - Mahelaat Laastu talus. Tegemist oli pisikese üritusega, kuid avastasin sealt ikka enda jaoks kaks uut asja. Tervislikku ja mõnusat kurkumit pakub erineval moel firma Flowene. Eneken OÜ teeb looduslikke salve, millega nüüd oma põlvi õhtuti määrin. Tooted on müügil Kaupluses Desio ja Looduspere poodides. Mulle kohe meeldib sellistelt inimestelt osta, kes tootesse oma hinge sisse panevad.

Veel...käisin elus esimest korda kohvikute päeval. Sakus. Kokku jalutasime kaks ja pool tundi ning üle seitsme kilomeetri. Omamoodi põnev, kuigi suurt maitseelamust ei leidnud. Samas sai proovida siit ja sealt ning kõik oli koduselt hea. Omaette väärtus on ka koduaedade imetlemine. Maailma maitsed, Pitsimaja ja kodune napoleoni kook jäid kõige paremini meelde.

Toidu teemadel jätkan. Vahele üks pühapäeva õhtune ilus restorani külastus - MimosaOma kuulsa aia tõttu on see mu nimekirjas juba mitu suve olnud, kuid siiamaani avastamata jäänud. Nüüd kuidagi meenus õigel hetkel ja kõik sujus nagu iseenesest. Vaatamata juba jahedale augustikuu õhtule istusime kenas õunaaias ja nautisime eelroogade popurriid (kitsejuust, kalad, tartar). Sellest sai kõht nii täis, et seene salat oli tegelikult juba üleliigne ning nii palju naudingut ei pakkunud.

Ikka jään toidu juurde. Juunis toimus Telliskivi loomelinnakus taas Tallinna Tänavatoidufestival, kuid see oli üks üritus, milles pettusin. Tõsi, pullimunad proovisime elus esimest korda ära ning mõningaid vahvaid kõrrelisi ja murulisi ka, aga üldiselt see oli rohkem restoranide demo kui tõeline põnev street food. Pealegi, häiris mind asjaolu, et igalpool olid liiga suured portsjonid. Sellises kohas tahad ju maitsta siit ja sealt, mida ma siis ühe suure terve hamburgeriga peale hakkan? See ära süües ainult oigan täiskõhust.
Praetud põdrakanep

Sündides kaalub känguru poeg ühe grammi
Lõpuks liigun toidu juures põnevama teema juurde - loomad. Ligi 10 aastat tagasi käisin Loomaaia ööekskursioonil. Nüüd jälle. Sattusime nii jutukasse gruppi, et meie giid jõudis kolme tunniga ehk südaööks läbi vaid pool marsruudist. Aga kuna mul oli järgmisel hommikul kell 9 eksam, mille jaoks veel õppida tuli (no see viimase-hetke-õppimise-sündroom), siis hiilisime vahepeal välja.
Teate miks flamingodele aeda peeglid pannakse? Sest siis nad arvavad, et neid on rohkem ja tunnevad ennast julgemalt/kodusemalt. Või kas isase lõvi elu ikka on lust ja lillepidu vaatamata sellele, et emased toitu murravad ja isane esimesena süüa saab? Ta peab jooksuajal kogu karja emaseid 24/7 seksuaalselt rahuldama. Kotkad jällegi on natuke nagu mina - neil on raske lahti lasta. Kui nad mõne kala veest kätte saavad, kuid kala liiga suureks ja tugevaks osutub, siis nad lahti enam lasta ei oska ja kala tirib nad vee alla uppumise surma. Õpetlik.

Üks parimaid jutte oli muidugi see:
Turovski tuleb ükspäev suu muigel loomaaeda ja ütleb, et käis just lastega rääkimas.
Turovski: Kust lapsed tulevad?
Lapsed: Kured toovad!
Turovski: Aga kas teate, et toonekured tulid Eestisse alles aastal 1869 (või midagi sarnast). Kust siis enne lapsed tulid?
Lapsed (koheselt): Internetist telliti.

Eks ta ole jah, loomaliigid võivad ju olla siin vaid paar sajandit elanud, aga Internet, see on alati olnud! Pealegi saab sealt kõike.

Nüüd on suvel joon all:
______________________________________________

teisipäev, august 29, 2017

Su kaunid silmad on ju naeratuseks loodud

Muusika on üks asi, mis mul liiga tihti ununeb. Võiks iga päev õhtuti vähemalt 15 minutit veeta muusikat kuulates, sest sealt tuleb imeline energia. Näiteks olin taas unustanud, millise energia annab mulle 2 Quick Start'i kontsert. Õnneks siiski läksime laupäeva õhtul Kultuuriöö raames nende esinemist Raekoja platsile vaatama ja sain rohkem kui ootasin. Alustuseks tuleb öelda, et Pearu nägi taas äärmiselt hea välja ja oli laval suurema energiaga kui lapsepõlvest mäletan. Miks 2QS mulle oluline on, sai kunagi juba siin postituses kirjutatud, nii palju ägedaid mälestusi. Vaatasin kuidas nii mõnedki oma lemmik laule filmisid ja mõtlesin, et mina pole elusees raatsinud ei nende ega The Suni kontsertitel kõige paremaid lugusid filmida, sest siis ei saa ju neile täiega kaasa elada ja - laulda. Seega filmin oma isiklikku ajusse.

Sulatab su kuumus klaasides jää
sina oled see, kes meelde jääb
vabaks lase tunded, tulgu või torm
ja elult võta kõik mis võtta on

Reedel toimus Kihnus The Sun'i viimane kontsert. Sinna ma ei jõudnud, minu jaoks jäid viimasteks Toila ja Teletorn. Natukene on ikka kahju ka, aga eks neil hetkel oli selleks aeg ja küll kunagi jälle kokku tulevad. Laulud ju kõik jäävad. Üks mu lemmikuid:

Ja taeva all ootab veel palju ilusaid maid. 
Enda teel üles leida sul vabadus vaid. 
Ja mitte minna neist mööda.

Noja muidugi selle vastu ei saa ükski teine bänd. Võta aega veidi ringi vaadata... Aitähhhh The Sun! Äge. Äge. Äge. 

reede, august 25, 2017

Vihmasahin ja tähistaevas

Keila-Joa orienteerumine
Lugesin ükspäev oma uusaastalubadusi selleks aastaks. Enamjaolt olen kinni pidanud, kuid mõnesid punkte saab veel parandada. Näiteks lootsin, et jõuan palju orienteeruma. Tegelikkuses on läinud nii, et metsa ja kõndima olen küll palju jõudnud, kuid orienteeruma mitte. Eile sai see viga parandatud - aasta esimesel neljapäevakul osaletud (ja mitte viimasel, eks). Läbisime raja kõndides ning igati edukalt: 12 kontrollpunkti, veidi üle viie kilomeetri ja aeg 1 tund 10 minutit. Hea enesetunde sai pealekauba.
Üldse oli eilne päev tore. Mu viimane suvine puhkuse päev. Pilvise hommiku veetsin kodus asjatades ja seejärel liikusime Laulasmaa randa päikese alla. Paraku oli tuul selline, et merre ma siiski enam ei läinud, lihtsalt igaks juhuks, kuigi oleks kannatanud minna küll. Kuid istusime niisama üle tunni liival, pidasime piknikku, hingasime värsket õhku, lugesime Tjorvenit ja vaatasime surfareid. Tjorveni raamatus oli parajasti peatükk Pelle loomaarmastusest:
"Kuidas võiks minna inimesel, kes võib nutma puhkeda sellepärast, et inimesed trammis näevad kurvad välja, või sellepärast, et kohtas kassi, kellel oli niisugune ilme, nagu tal poleks kohta, kus elada. See alaline mure selle üle, et mõni inimene, mõni koer, kass või herilane pole piisavalt õnnelik - kuidas ta suudab seda pikapeale taluda?
...
Pelle võttis kogu olemasolu imedereana, mida ta lakkamatult uurida püüdis, kiindunud ja kannatlik, nagu uurija olema peab. Mõnikord tundis Melker oma noorimat vaadates kadedusepistet. Miks pole võimalik säilitada eluajaks võimet tajuda maad ja rohtu ja vihmasahinat ja tähistaevast kui suurimat õndsust?"
Laulasmaa rannas Tjorvenit ette lugemas
See kirjeldus, mis oli tegelikult oluliselt pikem, väga puudutas mind. Need on teemad, mida olen ise ka mõelnud ja mulle tundub, et need käivad käsikäes - selline lapselik rõõm pisiasjade üle ja samas suur empaatiavõime ning muretsemine. Mina näiteks ei saa üldse ei krimi- ega ka muid tõsielu seriaale televiisorist vaadata, sest mul hakkab nendest inimestest liiga kahju. Ma kujutan ette, mida nad tunnevad. Muidugi ma pole ainus selline. Ükspäev pidin emale selgitama, et see, et sookured meie põllul käivad ja kõva häält teevad, ei tähenda, et nad oma pojad sinna ära oleksid kaotanud. Eksole. Kõigest ei tasu kurbust või muresid otsida. Teisest küljest see vihmasahina ja tähistaeva ja muude pisiasjade nautimine on niivõrd lahe. Jooga aitab seda endas rohkem üles leida. Joogalaagris istusime nagu väiksed tüdrukud reas ja vaatasime tähtede langemist. Vahva.



teisipäev, august 22, 2017

Külla tulge kõik, tahan näidata kui kaunis on mu maa

Tanel Padari uus bänd Stenbocki maja hoovis
Olen kaks päeva hoidnud lahti selle postituse tühja lehte ja pole kuidagi osanud alustada. Seda möödunud nädalavahetust võib ilmselt lugeda suve viimaseks. Kuum ilm, pikalt linnast ära, palju tegemisi.
Naljakas, et see suvi nüüd nii kiiresti möödus. Kuskil juuni lõpus tundsin, et äge, nii palju juba tehtud ja õige suvi alles ees ning siis hakkas aeg lendama. Suvi on muidugi tihe olnud - üle 20 ujumise, kolm täispikka nädalavahetust kuskil maal ja lisaks veel igasuguseid lühemaid sõite. Katmata jäi Lõuna-Eesti, aga eks siis tuleb sellevõrra talvel seal rohkem käia.
Pisikesel Kollasel täitus eelmine nädal uus juubel - 30 000 km läbitud. Ja minul sai täidetud suve eesmärk 300 km kõndida. Tehtud. Nüüd juba rohkemgi.
Kontsertitele olen vähe jõudnud - siiani ainult neljale. Muide, neljast kolm on olnud Tanel Padari kontsertid. Toilas ja Teletornis The Sun (ikkagi viimaseid kordi) ning ühel imekauni ilmaga kolmapäeval käisime Stenbocki maja hoovis kuulamas Padari uut bändi. Väga ilus ja vahva kontsert oli. Tanel on ülbest rokkarist meeldivaks ja viisakaks ning positiivseks täiskasvanuks sirgunud. Kui The Sun on rohkem hüppamiseks ja kaasalaulmiseks, siis see uus oli midagi hingele. Tuju oli pärast nii hea, et jalutasime veel Klausi kokteile jooma ja õhtust sööma. Selline mõnus idüll õhtu õues hea veini, seltskonna ja söögiga.
Aive originaal - nii maal kui ka fotod
Aga nüüd siis selle viimase nädalavahetuse juurde. Korraldasin Järva-Jaanis saunapidu. Üks suurimaid üritusi, mida suvel ise korraldasin ning mõnes mõttes käis ettevalmistamine kogu suve - saunamaja sisustamine (diivan, kummut), Ikeast tarbeesemete ostmine sinna, oma kevadel joonistatud maali raamimine ja seinale riputamine, Järva-Jaanis tehtud fotodest parimate välja valimine ning Kapale printimine, et seintele üles panna jne. Lisaks muidugi inimeste kutsumine, uurimine paljud tulemas on ja viimaste päevade paanika, et mis siis saab kui ikkagi kogu aja vihma sajab. Ostsin veel kolm tooli ja 3 x 3 m katusealuse ja muud kraami. Reedel olin omadega päris läbi - tassisin üle 40 kg sööke ja jooke, pakkisin autot täis ning muretsesin vihma pärast. Eelmisel ööl olin kõigele lisaks valmistanud ette väikse orienteerumismängu. Uhhh... Mõtlesin, et seal rohkem nii suurelt ikka üritusi ei korralda. Paljuks läks.
Kui lõpuks autosse sain ja Kõrvemaa poole Mirru sünnale sõitsin, siis saabus rahu ja hea tuju ning tegelikult kujunes välja üks ütlemata vahva nädalavahetus. Sünnipäevale jõudsin väikse hilinemisega, kuid sellest polnud hullu. Kõrvemaalt liikusime edasi Nikejärve äärde öömatkale. Meid oli 30 ning see jaaniussikeste rida nägi päris lahe välja. Pärast pakkisime lapsed koos ülejäänud asjadega tahaistmele ning sõitsime Järva-Jaani. Sinna saabusime veidi enne keskööd. Ilm oli suurepärane. Majandasime kraami igalepoole ära ning siis läksime terrassile sooja suveõhtut klaasi veiniga tähistama. Vaikus ja rahu. Kogu päevane rabelemine oli unustatud.
O-rada panemas
Laupäeval ärkasime varakult, jõime laimi vett, tegime terrassil õues tiibetlasi ja siis hakkasime vaikselt üritust ette valmistama - okroška, küpsisetort ja muud asjad valmisid mängleva kiirusega. Keskpäeval käisime veel järves ujumas ja päevitamas, sest ilm oli tõeliselt kuum ning pärast panime orienteerumisraja punktid üles. Kahjuks juhtus ka üks õnnetus - M kukkus võrkkiigest alla. Igatahes lendas see päev meeletu kiirusega, külalised hakkasid saabuma kolme paiku ja saun sai soojaks 7-8 ajal. Vihtlesime, viskasime leili ja istusime õues. Vihma tuli kogu päeva jooksul pool tundi, tõsi, siis tuli ikka korralikku tugevat padukat.
Muideks, seoses üritusega lugesin läbi ühe sauna kommete artikli. Saun on eestlaste ajaloos väga tähtsal kohal - tuhandeid aastaid isegi sünnitati saunas. Väljavõte artiklist:
"Meie esivanemad on öelnud, et saun on püham koht kui kirik ja et ainult loomad saavad elada ilma saunata. Vihtlemine saunas olla sama kasulik kui terve päev magamist. Meie rahvas on aastatuhandeid saunas sündinud, tervendanud, nõidunud, abielusse astunud, austanud surnuid, hingesid ja haldjaid ning teinud palju muud."
Novot, nii see üritus läks. Pühapäev oli samuti tegevusi täis - hommikul käisime Tamsalus Gran Fondo ratturitele kaasa elamas, seejärel veel söömas-koristamas-pakkimas Järva-Jaanis ja enne Teletorni The Suni kontsertile sõitmist jõudsime külastada Mini-Järvamaa maisilabürinti Roosna-Allikul. Ülimalt lahe ettevõtmine! Hilisõhtul jõudsin väsinuna koju ja uurisin, kuidas toidujääke säilitada. Esimest korda elus panin juustu ja banaani sügavkülma. Eks näeb, kuidas pärast tulemus on.

Leib on must ja valge on viin
Ma pole turist ma elan siin.
Kas olla märk või vaba riik, majandusime või konnatiik

Welcome to Estonia, pudrujõed ja piimamäed
Welcome to Estonia, koidikulippu taas lehvimas näed.
Welcome to Estonia, omakord aga võõrad väed 
Welcome to Estonia, teid tervitades tõstan käed - teretulemast!

MA ELAN EESTIMAAL









kolmapäev, august 16, 2017

See, kes ma olen, on ilus

Tee maale. Ja linna.
Täna juurdlesin selle üle kas ma siis ikkagi olen maatüdruk või linnatüdruk. Selles mõttes linnatüdruk, et jooksev vesi, putukatevaba magamistuba, aegajalt taksoga kesklinna sõit ja nii mõndagi muud on minu jaoks päris olulisel kohal. Samas... enamik ilusaid suveõhtuid ja nädalavahetusi tahan veeta linnast väljas.

Selle nädalavahetuse olin Noarootsis (Spithamis) nii looduse keskel kui veel olla saab. Keset imelist tähesadu, võimsat äikesetormi ja marju täis metsa veetsime kolm imekaunist päeva ilma elektrita kämpingu majakeses parmudega koos joogatades. Parmude all ma mõtlen ikka neid sentimeetriseid elukaid, kes valusalt hammustavad.
Tegelikult peamajas oli olemas nii elekter, WC kui ka dušš, aga elektrita kämpingu majakeses ööbisime siiski. Ja joogat tegime õues. Nii päikse kui ka vihmaga. Tähesadu see-eest vaatasime tünnisaunast ning torm oli suurim (vist), mida ma oma silmaga õues näinud olen. Muus osas teeme nii, et what happened in joogalaager, stays in joogalaager. :-) Üliäge oli. Ilu. Tants. Armastus. Meditatsioonid. Naer. Saunarituaalid. Ja kahel päeval sai Nõval merre ujuma! Märksõnad endale - tantsimine, liikumine ja rõõm.


Aga kui ma juba looduse juures ja kirjutamishoos olen, siis jätkan veel ühe ägeda päevaga eelmisest nädalast. Käisin elus esimest korda Pranglil. Päeva suurim müsteerium oli muidugi üks põhjapool asuv saar, mida esialgu kuidagi tuvastada ei õnnestunud. Lõpuks lahendasin saladuse ja selgus, et tegemist on Keri saarega (vt. pilt allpool). See oli lihtsalt nii kivine, eriti veel oma keskel asuva tuletorniga, mistõttu kuidagi ei suutnud uskuda, et lihtsalt selline saar asubki keset loodust ja merd.
Prangli Saare-Resto saab minult keskpärase hinnangu (kehv kala valik ning mitte kõige maitsvam tartar), kuid ülejäänud saar jättis mõnusa ja armsa mulje - mererannad, metsad, värvilised kuurid, kenad peatänava majad, vahva laev Wrangö, rand nimega Eesti, palju millimallikaid, nõmmliivatee, karakteriga hoovid ning kenad kämpingud.
Ahjaa, mere kohta ütles H nii: "Vesi on jumala soe, ainult natuke külm."





esmaspäev, august 07, 2017

Teiselpool merd

Selle suve ainsad kaks päeva, mis veedan väljaspool Eesti piiri, olid juulis ära. Pisike Kollane käis taas Soomes, kuid seekordne kilometraaž oli oluliselt väiksem - külastasime Helsingi lähedal asuvat Nuuksio rahvusparki. Mineku päev oli ideaalne. Matkamine, maalilised vaated, järves ujumine, ilus hotell, maitsev õhtusöök, saun ja rõdu-chill, rattaga sõit ning päikseloojang. Helsingisse saabusime kella ühe paiku ning Nuuksios võtsim sihi Haukkalampi peale, olin kuskilt lugenud, et seal on rohkem infot matkaradade kohta. Teepeal nägime ahhetavaid vaateid ning mõtlesime kui erinev ikka on Soome loodus Eesti omast. Mõnus vaheldus. Haukkalampist me ühtegi keskust küll eest ei leidnud, kuid kaart radadega oli olemas. Valisime kõigepealt punase raja, mis läbis kiviseid järve äärseid ja üht telkimispunkti ning pärast veel sinise raja, mis ronis üles kõrgemale vaadet nautima. Tegelikult oleks seal avastamist olnud veelgi, kuid mõtlesime Haltiasse tagasi pöörduda, sest seal olime suuremat keskust näinud ja kaart näitas, et seal on veel matkaradasid. Keskus oli ning lõpuks saime piirkonna kaardid ka. Ja järv oli ning kuna päike tuli välja, oli minul vastupandamatu soov ujumas käia. Mõeldud, tehtud. Näksisime kaasavõetud sööki, lasime päiksel end paitada ja ... läks kuidagi nii, et sealsele matkarajale enam ei jõudnudki. Muide, seal Haltias on tegelikult ka põhjapõdra keskus.

Ööbisime Espoo ja Vantaa piiril, lennujaama lähistel kunagises mõisa hotellis  Hämeenkylän Kartano. Õigupoolest jättis see mulje nagu armas maa koht, kuigi tegelikult oli ainult 15 kilomeetrit Helsingi kesklinnast. Ma tõesti vaimustusin hotellist. Suurepärane päikeseline rõdu vaatega kaunile muruplatsile, hinnas veel saun, rataste rent, maitsev hommikusöök ja ülipehmed voodid. Nautisime puhkust ja lõime terrassil Pisangi apelsinimahlaga kokku. Puhanuna ja rõõmsana võtsimegi 9 paiku õhtul veel rattad ja sõitsime järve äärde rannariba otsima. Mulle ikka linnarattad meeldivad. Selline tjorvenlik-suvine-vabaduse tunne tuli peale ja lihtsalt nautisin. Leidsime ühe armsa ranna, kus statiiviga päikeseloojangut oodata. Õhk oli karge ja samas taevas täiesti selge. Seda rahu ongi raske sõnadesse panna, lihtsalt ideaalne.

See oli minu esimene katsetus statiiviga pildistada. Tekitas sõltuvust! Uinusime pärast nagu väiksed lapsed peale väsitavat päeva ja magasime rahulikult hommikuni. Ärgates sõime kõhud kurguni täis ning peale seda veel lugesime toas raamatut, et siis järjekordse järve - Bodominjärvi juurde siirduda. Seal on Oittaa rand/keskus, kust leidsime samuti väikse matkaraja ning Marianne jäätise. Tegelikult oli päris vahva koht nii lastele kui ka täiskasvanutele. Tundus, et seal on talvel ka korrashoitud suusarajad. Tuleb kõrvataha panna.

Novot ja kuna edasi hakkas vihma sadama, siis käisin elus esimest korda Ikeas. Vaatamata sellele, et Järva-Jaani saun sealt hunniku nipet-näpet asju sai, olin veidike pettunud. Lootsin siiski rohkem ilusat kaupa näha. Isegi ilusaid taldrikuid polnud.