pühapäev, juuli 23, 2017

See on meie vabadus et olla siin

Mu igasuvine lemmik Tanel Padar & The Sun teatas oma laiali minekust, seega tuleb sel suvel veel viimast võtta ja kasvõi Toilasse kontserdile sõita. Tegelikult kujunes kõik ägedaks. Reedel kell seitse parkisime end Toila laululava lähedusse ning veidikene kaheksa läbi sai lava ees kaasa elama hakata. Nautisin iga sekundit. Iga laulu, iga liigutust. Ilm oli super. Pärast veel jalutuskäik Oru pargis ning statiiviga katsetused, et Terminaatori esinemist jäädvustada (The Suni puhul ei saanud seda teha, pidi ise lava ees olema).
Ööbisime Saka mõisas (neil on armsad toad ja suurepärane hommikusöök päikse käes õues!), et laupäeval tasapisi Tallinna poole liikuda. Ikka tasapisi, ilma tuli ka nautida. Külastasime kahte kohta, mis juunist sealkandis silma olid jäänud - kõigepealt ujumine Vainupeal ja seejärel pisike matk Altjal. Avastasin, et Altja on super koht, kuhu suvilat soovida. Privaatsed ilusad rannad, avar mets, kaunid majad. Kui ma kunagi rikas olen, siis ehk võib mind suveti sealt leida... Võib-olla.
Fantastiline laupäev lõppes Umamis tartari, kaheksajalga ning veini nautides. Eesti on vahva.





reede, juuli 21, 2017

Mine õnnelikumalt homsesse

Järva-Jaani järv, kuhu veel sisse pole sulpsanud
Tere kallis blogi. Kui tehnoloogia võimaldaks teha postitusi autost või rannast, siis oleks neid siin viimasel ajal palju. Kuna aga oskan kirjutada ainult kodust, siis on tihti vaikus just siis, kui öelda on nii palju. Mul oli puhkus. Nädalane puhkus ilma suurema reisita, mis möödus nagu linnutiivul. Jah, kirjutan. Ühe raamatu sain ka jälle läbi. Armastusest. Jah, kirjutan. Varsti. Hetkel aga jooksen, sest uued põnevad seiklused ootavad! Ilus (ja töine) on see suvi.

Muideks, ujumisi (loe: karastavaid vette kastmisi) on siiani kogunenud 8.

Meres:
- Matsalu
- Vääna-Jõesuu
- Pikakari
- Kakumäe

Järves:
- Karujärv
- Toatse järv
- Männiku karjäär
- Nuuksion Pitkäjärvi 

kolmapäev, juuli 12, 2017

Be yourself no matter what they say

Vahepealsed kümme päeva olid nii peadpööritavalt sündmusterikkad, et kui see kõik läbi sai, olin hetkeks totaalses segaduses. Oli alkoholi, oli palju head toitu, oli ilusaid kohti ja vahvaid inimesi. Ning veidike iseenda üle juurdlemist. Aga nüüd natuke detailsemalt...

Koduveinid
Alkohol. Üle hulga aja sai tehtud üks väga gin-tonic'une autosõit. Vahel harva ju täitsa lõbus. Ainult see Virtsu sadama ootamine, et WC-sse saada... Pikad minutid nagu ikka teiselpool WC ust ;-) Seejärel võitsin nädalavahetusel koduveini võistluse. Võistlus seisnes selles, et pidi ära arvama komponendid kümnes veinis. Ma arvasin 21-st 11 ära ja sain auhinnaks õuna-pihlaka veini.

Toit. Korjasime aasta esimesed kukeseened ja tegime ülimaitsva kukeseene pasta! Jah ja siis oli pop teema mina ja kartulisalat. Ma lihtsalt armastan isetehtud kartulisalatit, kuigi ise pole seda kunagi teinud. M viitsis seekord Saaremaale suure kausitäie kaasa teha ja sisuliselt ma ärkasin laupäeva hommikul esimesena üles, et näha, kas on veel midagi alles ja hommikust süüa. Päriselt. Ma olen koduse-kartulisalati-holic. Anonüümne.

Karujärves ujumas
Ilusaid kohti. Saaremaa. Ei trallinud seal seekord palju ringi, aga ometi tuli juurde midagi uut - ujumine ja päevitamine Karujärve ääres. Jätkuvalt on ilus ka meie traditsiooniline Saaremaa peatuskoht ise. Teine väga ilus koht oli veel eelmine nädal - tegime matka Paldiskis. Mitte päris linnas, vaid poolsaarel - Pakri pank, Pakri tuletorn, Majaka tee ja Kadaka tee. Kokku tuli 7,5 kilomeetrit metsmaasikaid, lilli ja puhast ilu. Rõõmsat meelt ka.

Ja action'it jagus. Saaremaal sõitsime auto kännuotsa kinni. Ise ei saanud arugi, sest ega see känd välja ei paistnud. Üks sõbralik onu peatus ja alguses ei saanud ka aru, mis värk on, miks auto ei liigu. Kahtlustas, et meil blondidel käsipidur peal, aga seekord seda nalja polnud. Lõpuks sai känd avastatud ja ta läks tungraudade järgi. G aga mõtles ootamise ajal välja, kuidas ilma onu abita ise välja saada. Saime.

Mis inimestesse ja iseendasse puutub, siis olen natuke mõtisklenud jah. Ma kuidagi aeglaselt lasen uusi inimesi oma ellu. Ma ei taha loobuda juba plaanitust, sest need ju hõlmavad asju ja minu elus olevaid olulisi inimesi, mida ja keda armastan. Selles osas on ka juuni olnud üks paras segasummasuvila, et olen teinud koos vahvaid tegemisi väga erinevate sõpradega. See kõik ajas ühel hetkel segadusse, aga siis ma sain taas välja magada ja otsustasin, et need kuldsed sõnad "mina olen mina" vastavad siiski tõele ning mulle meeldib mismoodi elan ja toimetan. Ütlemata lõbus ja palju-palju ilu täis!







pühapäev, juuli 02, 2017

Home is where your story begins

Täna soovin kirjutada ilmast, tantsupeost, heategudest, sõprusest ja Noarootsist. Kõigepealt ilm. Eesti ilm. Olen avastanud, et meie ilmal pole midagi häda. On päikest ja vihma ja lund ja rahet, kuid see kõik on kuidagi parajalt tasakaalus. Ning tegelikult... tegelikult on heas seltskonnas ja kenas kohas iga ilmaga vahva. Kas nägite mõnd krimpsus näoga tantsijat tantsupeol? Ei, nad kõik nautisid. Ja nii otsustasin minagi reede õhtul Tallinnast välja sõites ikka nautida ja mitte lasta ilmal end mõjutada. Nautisin värsket-pärast-vihma metsaõhku hilisõhtuse jalutuskäiguga, nautisin öist sabinat akna taga, nautisin kõike, sest olin parimate sõprade seltsis imekaunis kohas. See on piisav. Lihtsalt on.

Mu enda katse esimest korda elus tantsupeole minna  nurjus, aga seda mitte minu valikul, kuigi tundub, et kokkuvõttes läksid taas asjad täpselt nii nagu minema pidid. Nimelt jõudsid mu piletid inimesteni, kes neid väga vajasid ja nende üle siiralt õnnelikud olid!

Aga tagasi nädalavahetuse juurde. Ööbimiskohaks olime broneerinud ilma aadressita maja Lootuse Spa, ainus mida teadsime, oli, et asukoht on Nõmmemaal. Ütle mis sa ütled, kuid nii lihtsalt see leidmine käiski - sõitsime Nõmmemaale ja otsisime pildi alusel maja üles. Võti ootas mati all ning edasi läks kõik tšillilt - maitsev õhtusöök, kokteilid, saun, järve (edutu) otsing, palju juttu ning lambad. Nii see kell vaikselt kolm sai ning aeg unenägusid nägema minna. Hommikul tutvusime nii lammaste kui ka ümbrusega põhjalikumalt. Kõigepealt see öösel leidmata jäänud järv. Meie jaoks rindade kujuline järv, tegelik nimi aga Veskijärv. Hommikul lähenesime autoga ning leidsime liivaluited, ujumiskoha, karjäärid ning lageda põlenud ala. Telkimiseks ideaalne looduslik paik.

Järgmine peatus - hommikul püütud suitsuahven Otsapoiste juures. Edasi jätkasime Noarootsi avastamist - Saare mõis koos vanade ameerika autodega, Sutlepa meri, Pürksi, Osterby ja Tahu. Leidsime eest vaateplatvormid, linnud, veel lindusid, kinnised kohvikud ning vaate otse Haapsalule. Ujumiskoht oli ka. See lindude hääl oli tõeliselt fantastiline. Neil kestis oma laulupidu. Loodus on nii vahva.

Nii reedel kui ka laupäeval tegime peatuse Padise mõisas. Mul oli kolm suve tagasi kinnisidee sinna sööma minna, kuid kuidagi ei õnnestunud. Kas olid seal pulmad ees või jäi muudel põhjustel sõitmata. Eelmine suvi küll lastega paadiga mõisa ees sulistasime, aga sööma ikka ei jõudnud. Igatahes nüüd jõudsime. Muide, õhtuti ja päeval on neil erinev menüü, seega reedel saime soolalõhe tartari ning creme bruleed ja laupäeval rebitud lihaga võileiba. Ilus koht ja toitudel polnud viga. Põnev oli meega praetud leib soolalõhe kõrvale.

Sellised olid seekordsed muljed Eesti avastamise tiirust. Taas nii palju uut ning hunnik positiivseid emotsioone. Tore on elada Eestis, kus on nii palju loodust, nii sõbralikud inimesed ja nii palju ägedaid söögikohti, ööbimiskohti ning matkaradasid! Kui eelmise aasta sama seltskonnaga reisi ööbimiskoha moto oli "Täna on parim päev", siis seekord rippus seinal silt: "Home is where your story begins".










reede, juuni 30, 2017

Sun is shining and so are you

Minu jaanipäev hõlmas taaskord palju kilomeetreid. Järva-Jaani - Keila-Joa - Haapsalu. Kõik tehtud. Pühapäeval ma lihtsalt olin. Niisama. No kuni selle hetkeni, mil kiire hakkas. Et korter koristada, turul käia, 12 kilomeetrit mõnusal terviserajal jalutada ja õhtusel teejoomise üritusel osaleda. Ma ei mäletagi kas kirjutasin, aga Singapurist leidsin suurepärase tee - TWG Always Sakura. Roheline kirsiõite tee. Meeletult hea lõhnaga.

Sel jaanipäeval kui sõitsin läbi külade, siis kuidagi tajusin selle päeva tähtsust. Igas aias oli pisike lõke ning rõõmus seltskond ümberringi. Meil Eestis on nii palju pimedust, tore on vahelduseks neid valgeid öid tähistada. Ise sattusin ka suurepärasesse seltskonda. Ilus lõke, soku liha, pisike matk, vahvad jaanipäevalised. Soojust oli antud nii ilmataadi poolt kui ka sisemiselt! (ja ma ei pea alkoholi silmas, olin autojuht)
Kollased põllud
Keila-Joa
Tänapäeva jaanipäeva romantika
Trepp paradiisi
Värav ... 
Lõbus jaanituli
Hiiu - Astangu terviserada
Tee õhtu - küpsised, TWG tee ja sidrunaloisia

esmaspäev, juuni 19, 2017

Know you are loved

Suvine joogalaager Matsalus. Just nädal tagasi sai Roostal Läänemaa kaarti vaadatud ja mõeldud, et Matsallu võiks ka minna. Olin sel hetkel unustanud, et sinna ma ju nädal hiljem siirdungi. Ilus kant. Kadakane rannaäär, linnud, põder mere poole jooksmas ja päikesepaiste. Muidugi laager ise andis suurepärase seltskonna ja pideva naeruga veel vürtsi juurde. Näiteks arutasime miks on seadusega keelatud naerda (ametlikel piltidel) ja miks eestlastele sääsed iga suve alguses üllatusena tulevad. Miks Eesti naised kõik meeste eest ära teevad ning kuidas lätlased ja leedukad küll kiiremad on, aga õige lahenduse eestlastest hiljem tehtud saavad.

Trenni sai ka. Hommikul pool üheksa äratusjooga õues päikese käes. Ja matk. Kadakaraja matk, mis kujunes merematkaks. Vähemalt kaks pikka kilomeetrit sumpasime kivise ja savise põhjaga üle põlvini vees, et peatuspaika tagasi jõuda. Luiged rändasid koos meiega. Muidugi selle merematka juures sai tehtud ka meres sulistamine. Selle suve esimene (meres).

Ja siis saabus käsitöö tund. Valmistasime endale poolvääriskividest mala. Raskeim oli kirja panna 27 soovi iseendale, mida tuli kivide vahelistesse sõlmedesse sisse siduda. Lõpuks said soovid kirja ja kivid valitud. Minu kee sisaldab: must ahhaat, preniit, mäekristall, amasoniit, roheline ja sinine aventuriin, püriit ja labradoriit. Lisaks oli mul laual tsitriin. Täitsa ilus tulemus.

Nädalavahetuse laulu tiitli võitis endale Jai-Jagdeesh - In Dreams. Mõnus lõdvestuse taust.

Selline tore nädalavahetus oli. Aga tegelikult piinlen viimasel ajal ajapuuduse käes. Kuna mu ellu on tulnud nii palju põnevat, siis tahaks kõigega rohkem tegeleda, kuid samas tahaks ka hästi välja puhata ning üldse mustmiljonit asja teha. Ühel hetkel tegin endaga kokkuleppe, et uusi lubadusi kuhugi minna ma enam ei anna (ega see hästi ei kipu õnnestuma). Ütlen välja kõva häälega ühe lubaduse - ma ei planeeri kogu jaaninädalalõppu üritusi täis, vaid jätan aega ka endale (ja õppimisele ja lugemisele ja... oeh, jälle läheb käest ära). Tegelikult ma muidugi saan hakkama. Panen tegemised kirja, lisan prioriteedid ja teen valikud. Organiseeritud inimene nagu ma olen.

"Ole ajaga kokkuhoidlikum kui rahaga, sest ajaga võib teenida raha, kuid rahaga aega osta ei saa.", Edward Young, 1683-1765




reede, juuni 16, 2017

Kodu on nii imeline tavaline paik

Järva-Jaani uus lahtikäiv diivan
Olen mõttes nii mitu postitust juba valmis kirjutanud, et nüüd ei teagi kust pihta hakata. See nädal on olnud mitme isikliku projekti edukaks lõpuks. Kõigepealt madrats. Madratsi vahetuse projekt kestis mul kaks aastat. Esimesed 23 kuud kulusid hooguvõtmiseks ja nüüd viimane kuu uue madratsi väljavalimiseks ja transpordi korraldamiseks (ps. järgmise madratsivahetuse teen ajal, mil ma ei ela üksinda, eks). Tulemusena olen saanud kolm ööd uuel madratsil õndsat ja magusat und magada. Vana saatsin kolataksoga minema ja puha.

Kakerdaja raba
Teine projekt oli Järva-Jaani sauna diivan. Idee tärkas eelmine sügis, kuid valiku tegemise jätsin kevadesse. Kolmapäeval toimetas Omniva selle kohale ja olime M-i ning lastega seda seal rõõmsalt vastu võtmas. Minu meelest sai tehtud hea valik! Oeh, rahul. Kokkuvõttes muidugi kujunes üldse see kolmapäev üheks üliägedaks päevaks, mil jõudsime piknikku pidada, päikest võtta, värsket salatit teha, diivanit paigutada ning kõige tipuks  Kakerdaja rabas  käia. See oli üks neist vähestest tuntud Eesti rabadest, kuhu ma millegipärast veel jõudnud polnud. Tegelikult tasub sinna tagasi minna, sest kogu rada me ei läbinud. Parkisime auto Noku lõkkekoha juurde ning jalutasime Kakerdaja järveni õhtust sööma. Õppisime tundma tupp-villpea taime ning nautisime nii-nii ilusaid rabavaateid.

Olen viimasel ajal kokku puutunud mitmete klienditeenindustega. Omnivaga polnud lihtne. Madrats, mis pidi tulema päeval kahe ja nelja vahel, saabus pool seitse õhtul. Ja mul oli ju kogu päev täis planeeritud. Samas, klienditeenindus oli viisakas ja proovis aidata. Õnneks lõpuks aitaski. Sama ei saa öelda Tulika takso kohta, mis on mu viimaste aastate kõige jubedam klienditeeninduse kogemus. Ei viitsi isegi oma aega kulutada, et see pikalt kirja panna, kuid igatahes ei huvitanud neid absoluutselt kui nende takso õiged kliendid maha ja hätta jättis ja öeldi isegi, et pole vaja tulevikus neid kasutada. Ei kasuta jah.

Aga muidu...muidu on ühe vallalise neiu elu ütlemata vahva. Tunnen, kuidas mu elu muutub igapäevaga, kuidas osad inimesed jäävad kaugemaks ja teised tulevad asemele. Ma olen kehv minevikust lahtilaskja, kuid viimased aastad on  õpetanud kui palju põnevat elu asemele pakub kui lõpuks suudad seda. Mis puutub sellesse hirmutavasse sõnasse, milleks on vallaline, siis mina ei saa aru, miks ühiskond sellest mingi jubedussõna on teinud. Mu massööril oli ikkagi õigus, et see on ju tore, kui armumised on taas ees! Ja neid ikka hiilib, vahel piilub ühe nurga tagant, siis jälle teise. Naudin praegu seda täiega, samamoodi nagu mõne aja pärast kindlasti naudin taas suhtes olemist. Aga sellel teemal teen veel ühel kenal päeval pikema postituse.

Kollased juuksed, rohekas kleidike
Ideaalne ajastus
Konnakullesed (laste lemmikud)
Kakerdaja järve ääres