laupäev, veebruar 25, 2017

Asi on maitses

Nonii, vahele natuke juttu toidust ka. Süüa on hea, isegi siis kui punkte lugeda. Pealegi on üks kord nädalas punktivabapäev.
Esimene retsept. Pasta avokaadopestoga. Ma maksin 2 eurot selle retsepti eest. Lehitsesin poes ajakirja ja nähes seda lehekülge, tulid kohe meelde kodus ootavad avokaadod. Küll aga ei tulnud meelde telefon, millega oleksin ju võinud sellest ühest leheküljest 0 euroga pilti teha. Ühesõnaga nii see ajakiri mulle koju rändas ja täna sõin lõunaks pastat avokaadopestoga.
2 küpset avokaadot
2 sl riivitud Parma juustu
2 sl röstitud seedermänni seemneid (mina asendasin kodus olevate kanepiseemnetega)
1 küüslauguküüs
peotäis basiilikulehti (panin peotäie värsket spinatit ja väikse topsitäie sügavkülmutatud basiilikut)
1 sl sidrunimahla (läks rohkem)
meresoola

Muud keerulist polnudki. Blenderdada kõik kokku ja segada pastaga.

Teine viimase aja kokkamise elamus oli taasavastatud vietnami toored kevadrullid. Pea aasta aega pole teinud ja nüüd ei suutnud meenutada miks. Nii lihtne, nii hea, nii tervislik. No kui välja jätta, et sellel eelmisel kolmapäeval, mil E-ga neid tegime, kulus kevadrullide kõrvale ka pudel veini. Igatahes meenus taas armastus vietnami kastmete, krevettide, idude, igasuguse rohelise ja tšilli vastu. Ja rullimine tuli mul ka täitsa hästi välja.

Aga. Liha. Toores liha. Iga aastane traditsioon, mis seekord jaanuari lõppu lükkus, kuid sellele vaatamata nii nii maitsev oli. Parim tartar, mis saanud olen :-) Põdra sisefilee, hapukurk, sibul, anšoovis, kappari, worcesteri kaste, vutimunad. Ja röstsai ning suuuurepärane seltskond. Äge.




neljapäev, veebruar 23, 2017

Las natukene veel hoian sind oma silmades

Kogu see aasta on olnud nii ilus ja energiline ja harmooniline, et ükspäev mõtlesin, et hmmm... kaua see nii kestab, et ma jaksan käia viies trennis nädalas ja ülejäänud õhtutel kuskil üritustel, seejuures veel kodu korras hoida ja tööl käia ning punktide  järgi toituda, muudkui naeratada jne. Sel esmaspäeva hommikul siis tundsin kuidas ülestõusmine polnud minu jaoks. Kui päev poleks olulisi koosolekuid täis olnud, siis oleksin kodukontorisse jäänud. Aga ei saanud ja selgus, et peale hommikusi harjutusi ning väikest sööki läks enesetunne heaks ja järgnesid veel kaks energilist ning teguderohket päeva.
Teisipäeva õhtul saabus täielik väsimus. Käisin Shindo trennis, kuid ei nautinud seda (vahemärkusena: peale jooga avastamist ma enam Shindo'd nii väga ei armasta. Minu arvates jooga venitab paremini, jooga aitab lõõgastuda paremini ning jooga annab tugevama trenni). Pärast võtsin kätte ja nautisin hoopis oma väsimust. Trennidest kurnatud keha vajus diivanile ja olin nii kutu, et ei jaksanud isegi magama minna. Seega vaatasin kella 2ni öösel laskesuusatamise MMi. Lihtsalt olin. Ja nii mõnus oli. Meenusid lapsepõlve suusatamise MMid, millele alati kogu hingest kaasa elasin. Isegi nüüd, mil ma võistlejatega üldse kursis ei ole, on neid võidu- ja kaotuste hetkede emotsioone nii võimas vaadata. Ei saanud taas läbi ilma pisarateta, oh mind küll.

Täna järgnes veel üks kergelt uimane päev ning siis peale massaaži tõusin üles ja tundsin, kuidas olin energiat täis. Tegin kohe nädalavahetuse asjus kõne ning märkasin uuesti naeratust. Welcome back (-:

Kui see jutt juba trennile läks, siis eelmise nädala viiest trennist oli kõige märkimisväärsem reede hommik. Ma ärkasin vabatahtlikult kell 7 hommikul, et olla kella 8ks kesklinnas jooga tunnis. Seda võib tõesti nimetada oma mugavustsoonist väljatulemiseks, nagu K mulle tabavalt ütles. 

teisipäev, veebruar 21, 2017

One love, one heart, one home

Teater-kino-kontsert. Kõik mahtusid ühe nädala sisse. Esimesed kaks olid isegi mõnes mõttes sarnase sõnumiga: me oleme ikka jube õnnelikud, et sellist priviligeeritud elu elame. Jah, kodu Mustamäe kahetoalises korteris on luksus, isegi kui laed juba natuke pragunevad, kui võrrelda ühe India küla pere pisikese elamuga (kõik sõltub taustsüsteemist, seda õpetati juba keskkoolis). Ja see India pere oli õnnelik ja armastas oma kodu. Kes juba aru ei saanud, siis kinos nauditud film oli Lion. Taas üks tõestisündinud lool põhinev kinolavastus, mis saalitäie rahvast nutma ajas. Mina teiste hulgas.

Aga kontsert oli sõbrapäeval Nordea saalis toimuv Raud-Saller-2. Mõnus ja tore sõbrapäeva õhtu veetmise viis, mis vastupidiselt kinole, tõi pisarad silma hoopis naermisest. No tõesti, nii südamest pole ammu naernud kui Mihkel Raua unelaulu peale. Ma ei oska seda sõnadega edasi anda, kuid kui ta rääkis läbi põlvkondade elanud ilusast laulust, siis see kunagine kella üheksane õhtujutu unelaul mulle küll hetkekski pähe ei tulnud.

Ning seejärel eilne Linnateater. Minu veebruari ainus teatrikülastus. Inimesed, kohad ja asjad. Mulle meeldis. Ma ei julge öelda, et see on etendus, mida kindlasti soovitaksin, kuid selline Linnateatri üle keskmine küll. Lihtne aru saada, eluline ja tõsine, kuid samas põimitud täis irooniat, mis kohati täitsa naerma ajas. Mulle meeldis, et etenduse pealkiri ka mitu korda lahti selgitati ja näitemängu läbis. Samuti meeldis väga lavaline kujundus. Seda vist ei pea mainimagi, et näitlejad olid head. Korrates etenduse-peaaegu-lõpusõnu: Milline ime on elus olla! Olen ütlemata tänulik, et alkoholismiga kunagi kokku pole puutunud. 

kolmapäev, veebruar 15, 2017

Hula girl dancing

Jagan muljeid kahest väga vahvast minu teele sattunud üritusest - Laternamatk ja Telliskivi Tantsupidu. Võimalik, et mainin veel kolmandatki ;-) Kui mitte ka neljandat ja viiendat...

Neljapäeva õhtu. Läheb pimedaks. Korraks mõtlen, et teha on nii palju, miks ma küll kõik oma õhtud täis olen lasknud broneerida. Kas ikka lähen? Aga midagi mu sees vastab, et ikka lähen. Kogunemine on Kopli pargi juures ning matka alguses on mul peas peamiselt üks küsimus - kui matk kestab kaks ja pool tundi, siis mis saab, kui mul vahepeal WC-sse on vaja? Sest muidugi olin ma enne kodus tomateid söönud ja teed joonud. Õnneks see küsimus ununeb õigepea ning matk võtab mind oma lummusesse. Nii umbes kahekümnendast minutist saan õigele lainele, Balti Manufaktuuri tehase juures.
Ok, alustan algusest, mis üritus see siis oli? Tegemist on Aerobike poolt korraldatava Laternamatkaga, mis on pidev üritus ning sel korral toimus Koplis. Nimi tuleb sellest, et kõik osalised said omale laternad kätte, mis kohati andis pimedas väga ilusaid vaatepilte. Samuti saime raadiosaatjad, mis tähendas, et kogu matk toimus pidevas liikumises ning samal ajal kuulsime raadiosaatjast matkajuhi lugusid kohtadest, kuhu sattusime. Vahva idee. Ma kartsin sellist kooliekskursiooni tüüpi asja, kus vahepeal pead ringis seisma ja kuulama ja siis on igav. Kokku läbisime täpselt 10 km ning minu jaoks olid enamik kohad tundmatud. Mis meelde jäi?
Laternatega üle prügimäe
  • Balti Manufaktuuri (puuvilla ketramise ja kudumise vabriku) elumajad - direktori uhke villa, meistrite kenad ridaelamud ning tööliste kehvade tingimustega kööktoad. Juba sel ajal olevat oskustöölistest suur puudus olnud, seega kõrgema taseme töötajad said tõepoolest väga head elamistingimused. 
  • Tiike tehti vanasti seepärast, et saaks talvel jääd võtta ja keldrisse panna, mis nii kauem külmana püsis.
  • Kopli garaažiühistu ehk Tallinna geto. 100 euroga saab aastaks garaažiboksi. Ümberringi pidavat olema kõva sotsiaalelu (ühised kalastamised, lõkkeõhtud...) ning kõik eluks hädavajalik on läheduses olemas. Isegi üks lagunenud DC. Tegelikult muidugi nägi see kõik päris jube välja. 
  • Prügimägi.
  • Kõige ohtlikum piirkond Koplis on tänapäeval Sirbi
  • Neeme tänav on küll ilusate majadega, kuid väga kõva koerahaukumisega. 
  • Kopli park oli tegelikult 1950ndateni kalmistu, kuid siis lammutati see ära. 
  • Ühes pargis jõime laternate ja küünalde valgel teed ja tegime puhkepausi. Kuskil seal Kopli liinide lähedal, mis on varsti ajalugu... juba praeguseks olid enamik maha lammutatud. Või põlema pandud. Nagu palju asju Koplis. 
  • Ka Bekkeri sadam oli minu jaoks uus piirkond.
Meiega matkas kaasa Delfi fotograaf, seega pilte saab vaadata siit. Üks Hendrik Osula pilt Tallinna getost:

Ja nüüd teine üritus. Telliskivi Tantsupidu 2017. Kogu üritus oli niivõrd fantastiline ja äge, kuid meie otsustasime minna kolme tantsutundi. Ma arvan, et järgmine aasta lähen rohkematesse, ca 4-5 võiks täitsa mõistlik olla. Samas, olen valikutega väga rahul! Kõik olid ideaalsed omast vaatenurgast.

Juustes olev lilleke on pärit Hawaii'lt :-)
Esimene tund. Hawaii Hula ABC. Tundi andis Nele Suvi, kes hetkel töötab Ines Dance tantsukoolis ja annab seal polüneesia tantsude trenne. Hawaii hula on stiililt väga meloodiline, harmooniline ja romantiline - sõna otseses mõttes armas. Tantsuliigutused on naiselikult pehmed ja õrnad. Hawaii hula väljendab poeetilist teksti, sest tantsuloome paneb paika muusikaloo sisu - see on ülesse ehitatud laulu sõnadele, mida tantsija vaatajatele edasi jutustab. See kõik meenutas mulle Hawaii reisi, kuid samas andis juurde nii palju arusaamist. Seal me ei teadnudki, et iga tantsu liigutus midagi tähendab ja kokku terve loo jutustab.
Trenn ise oli kätele, randmetele ja puusadele parajalt koormust andev, kuid samas äärmiselt nauditav. Muusika juba on nii rahulik ja mõnus (peaks omale mõne vastava plaadi muretsema)... Kindlasti trenn, kuhu vahel hea meelega veel läheks.
(NB! Fotode autorid: Kris Moor, Aron Urb)

Teine tund. Bolero. Väidetavalt Euroopas tundmatu, kuid Brasiilias ja Kuubal pop. Lausa salsa ja bachata eelkäia. Taas riigid, kus olen käinud. Meenus Kuuba salsa müsteerium ning Brasiilia samba karenval... Tund ise oli lihtne, kuid positiivne. Bolero on paaristants, kus meestel oli rohkem õppimist kui naistel. Õetajad olid kohale tulnud Londonist (P&L Dance) ning rääkisid, et praegu on Bolero Euroopas praktiliselt tundmatu ja me oleme ühed esimesed, kes seda õppisid. Nemad aga soovivad seda nüüd populaarsemaks muutma hakata.

Kolmas tund. Axe. See on energiline, kiire ja temperamentne sensuaalse auraga ladina tants. Õpetajad lausa Brasiiliast meie festivalile kohale lennanud. Keerulisem kui Zumba. Kõige intensiivsem ja ägedam trenn, kus sai tõepoolest naha täiesti märjaks. Tunni ajaga õpetati selgeks kolm kava ja muusika oli totaalselt brasiilialik, mis mulle väga meeldis (jällegi, tuleks mõned plaadid osta...). Sellisesse trenni läheks ka hea meelega veel, kuid Eestis ei ole. Mõtlesin, et proovin sel nädalavahetusel Sparta salsatroni ära, et kas annab sarnase emotsiooni...

Igatahes... ma tantsisin jälle. Ja see oli nii vahva. Nüüd tegelen sellega, et lisaks joogale jääks mu ellu pidevalt ka tants. Sellist energilist trenni on ka ikka vaja :-)

Muide, rääkides Hawaii'st, siis nii tore, et elus on midagi stabiilset ja kindlat. Iga jaanuar saabub minu postkasti postkaart Hawaii'lt. Meie Big Island'i ööbimiskohast. Nii armas!

pühapäev, veebruar 12, 2017

Sinu kõrval ma tahan kõndida üle lilli täis heinamaa

Eesti teed, jaanuar 2017 (teel Jänedale)
Mind on viimasel ajal kummitanud mõned laused, millesse olen alati uskunud, kuid millest tegelikult sügavuti aru ei ole saanud. Näiteks on silme ees Peep Vainu veebinar, kus ta rääkis kuidas liikus koguaeg sihikindlalt ja edukalt, kuid alles hiljem mõistis, et suutis küll kaugele jõuda, kuid ei osanud vastu võtta seda, mis elul tegelikult anda on. Mina olen viimane kuu aega sama tundnud. Olen oma elu väga sihikindlalt ja mingil määral ka edukalt elanud, kuid nüüd, lastes vabaks ja mitte nii kramplikult planeerides, on elu mulle pakkunud justkui nii palju uut ja ilusat, millest ma vaimustun. Täielikult. Ja tulemus on see, et kogu aasta 2017 jooksul on mul siiani olnud üks vaba õhtu. Jah, üks. Nii palju vahvat on ise minu juurde tulnud. Olen rohkem õppinud olema siin ja praegu. See mõjus mulle juba aastate tagusel konverentsil Kopenhagenis Nigel Risneri poolt öelduna nii tugevalt ja õigesti, kuid ma ei osanud seda: "If you're in the room, be in the room." Olen alati teinud asju, sellepärast et... Nüüd lihtsalt teen, sest naudin, ja ei muretse nii palju, mis järgneb. Ütlemata vahva on nii. See ei tähenda, et mul pikemaid plaane enam poleks, ikka on. Ja las needki olla. Lihtsalt mõistan kuidagi paremini, et elu on täis muutusi ja muutused, need on head. Varem justkui kartsin ja pelgasin neid. Minu paradoks - ühest küljest olen see, kes vajab edasiliikumist (vt siin Einsteini lause: "Elu on nagu jalgrattasõit. Selleks, et tasakaalu hoida, peab edasi liikuma."), teisest küljest jällegi olen lojaalne-muutusi-kartev-tüdruk. Nimetaksin seda isegi minu viimase pooleteist aasta kõige suuremaks õppetunniks, et muutused on head ja vajalikud. Neid tuleb armastada. Ja kui kõik ei lähe nii nagu plaanitud, siis on sel põhjus, sest asjad lähevad siis veel paremini kui plaanitud. Päriselt.

Vaade praeguse töökoha aknast. Hingemattev lust, eksole?
Töötasin ligi 10 aastat ühes kohas ja muutusin lõpuks närviliseks. Arvasin, et kõik teised on süüdi. Ei, tegelikult polnud keegi süüdi, lihtsalt minul oli vaja edasi liikuda. Tutvuda uute inimestega, saada uusi kogemusi, õppida uusi õppetunde.

Üks asi on veel täielikult muutunud. Minu hommikud. Ma jätkuvalt ei taha hommikuti eriti süüa (üks keedumuna, banaan või pool avokaadot on piisav), aga ma tahan ärgata, teha oma viie tiibetlase harjutusi ja siis tunda, et lihtsalt naeratus püsib näol ning südames on uskumus, et tuleb ilus päev. Varem olid hommikud mu jaoks rasked. Nüüd ootan põnevusega isegi laupäeva hommikul kella kümnest joogatundi. How crazy is that? :-) Muide selle laupäeva jooga erines totaalselt kahenädala tagusest. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Turiseis hakkas juba ilmet võtma ning peeglit oli täitsa lust vaadata ;-) (loe: see enesekriitika, mis esimene kord vastu tuli, on leebunud).

Sellised on mõtted praegu, homseks võivad need muidugi muutunud olla. Igatahes olen oma uusaastalubadustest päris ilusti kinni pidanud ja mitmeid juba täitnud! Varsti on aeg vahekokkuvõte teha. Kuid esmajärjekorras ootab kirjapanekut üks ütlemata lahe Laternamatk Koplis ning taas sõnadega kirjeldamatult emotsiooniderikas Telliskivi tantsupeo nädalavahetus! Jah, ma tantsin jälle. Hawaii Hula, Bolero, Axe... oh need mõnusad rütmid...

"Yesterday is history tomorrow is a mystery but today is a gift that's why it's called the present" (Bil Keane)

pühapäev, veebruar 05, 2017

Mina olen mina (ja minu tee joogani)

Sõdalane Pärnu rannas
Mul on dilemma. Mida ma peaksin kirjutama? Kas ma peaksin kirjutama? Ühest küljest on see kõik nii isiklik, teisest küljest on see nii võimas ja emotsiooniderohke, et justkui tahab üheks postituseks saada. Kui ma ainult sõnastada ja edasi anda oskaks.

Minu peaaegu esimesed kogemused joogaga ja minu esimene kogemus meditatsiooniga. Valisin teadlikult nendeks esimesteks kogemusteks kogu nädalavahetuse intensiivselt kestva ürituse - kahe päevaga (täpsemini 44 tunni jooksul) kokku ligi 12 tundi joogatunde ning mediteerimist. Või noh, kui teadlik see oli, lihtsalt nägin ürituse kutset ja teadsin, et tahan minna. Vaja oli ainult leida keegi, kes minuga kaasa tuleks, sest üksi tundus liiga hirmus nii võõrasse keskkonda minna (näiteks üksi teisele poole maakera lennata oli palju julgem ja sellist küsimust ei tekitanud :-)).

Nädal enne käisin teist korda elus hotyoga's mõeldes, et nii tutvun natukenegi eesootavaga. Muudes joogades polnud ma kunagi varem käinud. Mis veel kõige iroonilisem (jah, need elu ninanipsud) - olen kogu elu olnud täiesti veendunud, et jooga pole minu jaoks. Mulle meeldivad teised spordialad/trennid/liikumised. Üllataval kombel selles hotyoga tunnis ma olin enda kohta erakordselt siin ja praegu olekus. Ei mõelnud sellele, et mitu tsüklit harjutusi on veel ees või mis kell on või mida mul kiiresti peale trenni vaja teha on. Nautisin. Põhjendasin endale peale trenni, et ju see tuli sellest, et tegemist oli saunajoogaga, äkki see tõesti sobib mulle kuna toimub soojas.

Ja siis algas Jooganädalavahetus Hedon Spa's Pireti Go with the Vinyasa Flow trenniga. Imelik. Olin jälle siin ja praegu ja nautisin. Randmed, mis mul isegi hommikuti viit tiibetlast tehes tunda annavad, olid nüüd minuga koostööaltid ega tuletanud ennast üldse meelde. Mis toimub? Mulle päriselt meeldib jooga? See oli mu esimene (kuid mitte viimane) suur emotsioon sel nädalavahetusel. Ma tundsin vaimustust. Ja meelde tulid Andrus Vaariku sõnad, et kui tunnete vaimustust, siis hoidke sellest tundest kinni, pakkuge seda endale, nautige seda. Muide, ma arvan, et parim ettevalmistus selleks nädalavahetuseks ei olnud mitte üks varasem joogatund, vaid see Kaidi artikkel joogast, mis ehk oli aluseks minu mõtte muutusele, et jooga ei ole minu jaoks.

Kui eelmisel aastal jõudis mu aasta tähestikku Shindo, siis aastal 2017 on ilmselt küll J täht juba broneeritud Jooga poolt :-) Muide, teie, kes te mind tunnete, te kindlasti ei usu, et nii laupäeval kui ka pühapäeval algas jooga tund juba kell kaheksa hommikul ja ma olin seal õigeaegselt kohal! Päriselt. Isegi raske polnud.

Hedon Spa
Edasi meditatsioonid. Nendega puudus mul igasugune kogemus, kuid olin viimastel kuudel nii mitmest raamatust lugenud ja tahtsin proovida. Kartsin. Kartsin, et mul puudub selleks vajalik keskendumise võime. Et ma ei oska. Selle mõtete mujale minemise vastu aitasid kaks vaadet:
1) "Kui tuleb mõni muu mõte, siis las tuleb. Pane ta õhupalli ja lennuta ära." Esimeses meditatsioonis oli mul neid õhupalle taeva all lendamas palju, teistes enam polnud ühtegi.
2) "Kui mõtted lähevad meditatsioonis mujale või midagi häirib, siis ka sellel on oma põhjus. Küsi endalt miks." Minul tuli olukord, kus kõrvalolevad inimesed justkui võtsid tähelepanu endale. Sellest tulenes hea küsimus - miks ma lasen mulle lähedal olevatel inimestel segada oma teel käimist?

Kokku tegime neli meditatsiooni, millest minu jaoks raskeim oli haavatud laps ehk kurb väike mina. Kui rõõmus mina tuli oma sitsilises seelikus ja õnneliku näoga kohe minu juurde ja jäigi sinna, siis kurb laps ei tahtnud tulla. Ta peitis end teki alla, aegajalt sealt piiludes. Mõistan teda.
Las ülejäänud meditatsioonide sisud jääda esialgu mu enda teada, kuid kahte asja soovin veel jagada:
- minu rõõmus-vaba-õnnelik väike mina pööras mu tähelepanu sellele, et olen liiga krampis. Naeratan kramplikult suutmata välja öelda, mida tahaksin. Ja siis ta kinkis mulle ilusa valge linnu, mis lendas ära. See sümboliseeris minu jaoks kergust, rõõmu, vabadust ja lahtilaskmist. Oli ütlemata hea tunne.
- kui pidin paigutama oma tuleviku tee praegusele hetkele lähedale, siis tundsin, et kõik on justkui õige ja see tee juba ongi minus olemas, aga millegipärast ikkagi ei paigutanud seda teed oma jalgade kõrvale, vaid praeguse tee ette. Miks? Äkki lükkan liiga tihti seda nii öelda õiget enda teed homsesse? Et jah, see on siin, aga ma homme alustan sellel elamist. Miks homme? Parem ikka siin ja praegu ja kohe!

Nüüd võtan julguse kokku ja kirjutan enda jaoks kõige emotsionaalsemast hetkest. Kõik oli nii lihtne - üle ruumi mängis loits sõnadega: "Mina olen mina, kõik mu tunded on head. Armastan ma ennast. Tahan, teen ja saan." Ainus, mis teha tuli, oli kõva häälega neid sõnu kaasa laulda. On ju lihtne? Pealegi, ma olen juba mitu kuud siin enda armastama õppimisega tegelenud ja oma teadlikus maailmas seda palju tundnud. Isegi üks postitus eelmise nädalavahetuse kohta on pooleli, kus tundsin, et ma lõpuks ometi tõeliselt armastan ennast. Noja nüüd siis peale meditatsiooni selline armas laul. Igatahes, mis ma siis tegin? Mul lihtsalt esimesed kaks minutit pisarad voolasid ja ma ei suutnud neid sõnu öelda. Ei suutnud. Ja nii oli. Lõpupoole läbi pisarate ikka juba tulid sõnad suust välja. Aeganõudev on see enda armastama õppimine, eriti nii, et see ka alateadvusse jõuaks. Olen poolel teel...

Siinkohal lõpetan tänaseks analüüsimise, kuigi tegelikult oli veel nii nii palju, mis puudutas, aga see vajab settimist ja pole kirjapildiks valmis.

Muideks, uusaastalubadus #14 sai täidetud veel enne kui saabus Tantsufestivali nädalavahetus. Laupäeva õhtul tantsisime nii vabalt kui vähegi võimalik 45 minutit järjest. Väga vabastav oli ja ei mingit põlvevalu. *õnnelik*

Ahaa, küsite, et kuidas Hedon Spa ise oli? Jäi nädalavahetuse muude emotsioonide kõrval tahaplaanile, kuid üldmulje oli ilus ning luksuslik. Ennast hellitav, avar ja puhas. Kõikidel tubadel on äge suur rõdu ning teenindus oli abivalmis ja sõbralik. Ujumisala, mis oli koos ööbimisega tasuta, oli ehk väiksevõitu, kuid ikkagi armas ja mõnus. Jõime seal ingveri-peedi-ananassi-mustika smuutit. Huvitav kombo. Võtsin selle retsepti omale mõttes koju kaasa.

Reede õhtul lasime kõhtu täita spa enda restoranil Akord. Tuleb neid kiita, sest vähesed Eesti söögikohad oskavad kaheksajalga hästi grillida, kuid seal osati. Hinnad olid muidugi ka krõbedad. Laupäeva õhtul mõtlesime Lime Lounge'i õhtustama minna, aga pärnakad olid meist ette jõudnud ja kõik kohad ära võtnud, seega õhtustasime kõrval olevas gruusia restoranis, mis oli samuti hea. Arvestades et laupäeval oli olnud kolm trenni ja saunatamised, siis kulus korralik õhtusöök ära.

Hommikuti sõime Hedon Spa hommikusöögialas, mis oli täidetud luksusega nagu spa ise. Isegi vahuvein oli olemas, kuigi meie seda ei proovinud. Küll aga soovis keha erineval kujul muna, värskeid köögivilju, kala, puuvilju ning magustoiduks pannkooki.

Lõpetuseks soovin lihtsalt olla tänulik, et kõik on läinud nii nagu on läinud ja selline nädalavahetus mu teele sattus. Uskumatult on see 2017 alanud. Aitäh!

reede, jaanuar 27, 2017

Paned külmkappi kilu ja välja tulevad pelmeenid

Käisin jaanuaris viis korda teatris. Seda on palju. Nii sattus kuidagi juhuslikult ja seega oli endalgi kerge hirm, et äkki läheb paljuks, kuid tegelikult ei läinud. Ma tõesti nautisin. Ja taastasin oma usu Linnateatrisse, sest eelmise aasta etendused seal kippusid olema pettumus. Eile käisime vaatamas "Teisest silmapilgust", mis on järjekordne Mari-Liis Lille projekt (eelnevad olid "Varesele valu"... ja "Sugu: N"). Ka seekord tõi tema näidend elulised probleemid humoorikas vaates otse meie ette. Kontrollisin, et jäänud on veel ainult üks etendus, seega olen julge ja kirjutan üllatusliku osa siia välja. Kes plaanib vaatama minna, neil palun siinkohal lugemine lõpetada.

Nii, istusime Linnateatri Kammersaalis, kus ma polnud varem käinud. Tundus paljutõotav. Ja hakkaski pihta. Tulid vene teatri näitlejad, kes tutvustasid ennast ja ütlesid, et nüüd lähme kõik bussi. Ähhhh? Nalja teete või? Aga nii oli. Läksime bussi. Ja sõitsime bussiga tund aega ringi kuulates näitlejate lugusid esimestest kokkupuudetest eestlastega ja eesti keelega. Mõni naljakas, mõni kurb. Lõpuks peatus buss Lindakivi kultuurikeskuse ees, kus meid paluti vaatama etendust "Kosmos". Muide, sellele oleks saanud ka otse pileteid osta, poole odavamalt. Samas minu arust oli ikkagi geniaalne projekt, sest ma ju ei oleks sinna pileteid ostnud! Aga näe, nüüd sattusin. Ja kõik see viidi läbi sellises võtmes, et üllatust ja kerget raputust jagus pärast terveks õhtuks. Just selline peabki üks teater olema! Mis sellesse Kosmosesse puutub, siis seal oli häid nalju ja mõnusat irooniat, kuid kindlasti jäid mul mõnedki naljad venekeelest mitte arusaamise tõttu mõistmata. "Venelasteta oleks Eesti igavam kui Soome!"

Õhtul mõtlesin, et milline on minu jaoks hea teater. Ootan teatrist seda, et see kuidagi mind puudutaks, raputaks või mõtlema paneks ja seda positiivses vaates. Hea, kui on ka nalja, kuid puhas situatsioonikomöödia pole päris see, kuigi vahelduseks lõbus. Sellised iroonilised naljad iseenda üle kipuvad palju rohkem südamest naerma ajama. Oleme jah teatrirahvas. 

esmaspäev, jaanuar 23, 2017

Fool around like there's no one here

Tegin täna alates 2014. aastast blogist backupi. Selline imelik tunne tuli, et ühest küljest see kolm aastat on möödunud hirmsa kiirusega, teisest küljest selle ajaga on nii palju juhtunud ja olen nii palju jõudnud. Veider on AEG. Hetk, milles viibime praegu. Aga olles siin ja praegu, olen jätkanud kohutava tempoga erinevate tegemiste ja käimistega. Laupäevasel päikselisel päeval tegime aasta esimese grilli ja klõpsisin esimese päikeseloojangu pildi. Õhtu lõppes sellega, et panin end fotokursustele kirja. Äge. Pühapäeval käisin laste sünnipäevatoas ja pärast kõndisime Sauel 9 kilomeetrit. Mu viimase aja rekord. Nii hea meel on põlvede taastumise üle!
Rahu ei saanud ka peale trenni, sest edasi viis teekond Babulja'sse. Pelmeenid olid suurepärased, pavlova mitte niiväga. Koht ise karakteriga ja armsake. Seltskond aga üle kõige. Meenutasime vahvaid aegu Haapsalus ja rääkisime tantsimisest. Jah, siinkohal võiks lausa anda uusaastalubaduse #14 sel aastal ma tantsin jälle!

Lõpetuseks kaks retsepti siit nimekirjast (mõlemad raamatust INGVER toiduretseptides).
Ananassi stir-fry ingveriga
1 ananass
1 sl õli
1 küüslauguküünt
sibulat
5 cm jupp ingverit
2 sl sojakastet (ma asendasin soolaga)
poole laimi mahl
tšillit
Kuumuta vokkpannil õlis sibul ja küüslauk, lisa ananassi tükid. Paari minuti pärast lisa ingver, soja, laim ja tšilli. Sega läbi ja küpseta veel madalal temperatuuril mõned minutid. Väidetavalt võib sama asja teha ka virsikutega.
Tulemus tuli väga maitsev ning eelkõige sobiks riisi ja mereandidega (vähemalt mul tekkis selline isu), kuid hästi sobib ka hõrgu liha kõrvale.

Köögiviljad tšilli-, ingveri- ja küüslaugupuljongis
250 g kartuleid
tšillit
150 g rohelisi aedube (mina asendasin hernestega)
150 g peakapsast
soola
2 tl riivitud ingverit
1 suur küüslauguküüs
150 g jämedalt hakitud spinatit
Mina ei teinud päris retsepti järgi ja lisasin ka kanakoiva ning porgandit. Aga muud keerukust polnudki - kõik keema kuni juurviljad valmis. Mõistlik on panna kartul kõigepealt (koos tšilliga), seejärel kapsas ja oad. Kõige lõppu jääb spinat, mis ei taha üle paari minuti keeda.

Head tervislikku isu!

laupäev, jaanuar 21, 2017

Kõik on kokku päris mäng

Kuusk Endla teatri ees
Teater ja sport. Need on selle nädala märksõnad. Jaanuar üleüldse on teatri kuu, kokku viis etendust, millest kaks olid eile ja üleeile. Eile käisin elus esimest korda Endla teatris, etendus "Mitte praegu, kallis!" Märt Avandi, Jaan Rekkor... aga üllatas kõige rohkem Tambet Seling, keda ma varem isegi ei teadnud. Eks tal oli ka kõige raskem roll. Etendus ise oli puhas komöödia. Sarnane detsembris vaadatud Rahauputusele ehk selline aina edasi keriv situatsiooni komöödia, kust väljapääsu lõpuks ei paista. Naerda sai ja häid sõnadega mänge oli ka, kuid midagi mõtlemapanevat selles etenduses polnud. Ajaviide. Kuigi Ingomar Vihmari tõstatatud küsimus, et miks valime tihti tõe rääkimise asemel vale, on päris hea.
See-eest neljapäevane tükk Sügise unenägu oli üks viimase aja parimaid Linnateatri etendusi, mida näinud olen. Imelik, et seda vaid aasta mängiti. Etenduse sisu on hästi kokku võetud kirjelduses: "Üksteise järel, ühe- või mitmekaupa ilmuvad su mõtteisse inimesed, kes on olnud sulle kõige lähedasemad ja määranud sinu elukäiku. Keda sa oled ihanud, hüljanud, toetanud, petnud, armastanud…" See kuidagi läks kokku minu viimase aja mõtetega. Tegelikult olid mõlemad etendused samast teemast - armastus ja armastuse lõppemine ning uued ihad. Aga üks tõi selle välja hetke komöödiana ning teine suure pildina. Koos nagu tuul ja lained...
Gurmeeteater 2014 - olen pildil!
Olles juba teatri teemade juures, siis ükspäev leidsin ennast  Gurmeeteatri pildilt. Nad panid uue etenduse reklaamiks välja mõned kolmeaasta tagused pildid, kus ma kenasti peal olin. Ei teadnudki, et seal juba Tõnis Niinemetsa laval nägin.

Aga liikudes teatri juurest spordi juurde, siis sedagi jagus siia nädalasse. Teisipäeval Shindo ja kõndimine, kolmapäeval Kõrvemaal suusatamine, neljapäeval firmaga korraldatud 360 mäng "Fax peakontorist" Nõmme metsas. Seal viimases saime oma meeskonnatöö eest tublisti kiita. Võtsime ideaalse eesmärgi ning täitsime selle! Perfektsionistid :-)


teisipäev, jaanuar 17, 2017

Põhjamaa neid

Mulle meeldib naer 
Mulle meeldib armastus 
Mulle meeldib kõik see 
mis meie sees on kaunist veel 
Mulle meeldib puutumata loodus 
Meeldib olla noor 
Ja oma rahvaga mul meeldib olla koos 

Laupäeval sai suusatama! Ja seda ilusas klassikajäljes. Haanjas. Tõsi, rada polnud pikk, ligikaudu 1,7 kilomeetrit, kuid minu jaoks kuidagi nii ideaalne, et võtsin kätte ja suusatasin 10 kilomeetrit. Iga sekund nauditud. Peale seda saunaskäik ja siis tervislik õhtusöök ning lobisemine. Öösel aga sadas nii palju lund peale, et pühapäeva hommikul tekkis kahtlus, kuidas auto teele saada. Õnneks natuke kaevamist ning oligi võimalus sõita Tartusse V Spa'd uudistama. Tähelepanelik lugeja märkab, et see oli juba neljas spa külastus kahe kuu jooksul. Talvine ja pime aeg, ju siis on vajalik olnud. Igatahes oli detsembris avatud V Spa tõepoolest uhiuue välimusega. Oma olemuselt sarnanes minu meelest Laulasmaaga, kuid veidi oli suurem. Eks võluski oma avaruse ning puhtuse ja säraga. Näed siis, aina rohkem põhjuseid Tartus K-l külas käia.
Andrus Vaarik Kopli restoranis iseendana
Ülimalt tiheda programmiga nädalavahetus jätkus pühapäeva õhtul Kopli Restoranis. Ja mitte lihtsalt niisama, vaid Andrus Vaariku esinemise saatel. Ta on ikka üks ütlemata positiivne inimene. Kõik jutud olid nii vahvad alustades sellest, et eestlased kirikus ei käi, kuid teatrisse lähevad isegi kell kuus hommikul pärapõrgusse. Mida keerulisem minna, seda rohkem tahaks, anna ainult kätte. "Eestlaste teatriarmastus on lihtsalt perversne. Ainult Islandil käiakse rohkem teatris." Edasi arutles selle üle, kuidas näitlejad on tegelikult tagasihoidlikud nohikud, kes ongi ameti valinud seetõttu, et oma elus nad suuri asju teha ei julge, kuid nii saavad erinevaid võimsaid rolle läbi elada. Andrus Vaarik ise ütles, et pidi saama 58. aastaseks, et julgeks publiku ette tulla endana, mitte mõnes rollis. Ehk hakkab lõpuks enesearmastus kohale jõudma. Hästi tasapisi.
Mulle muidugi meeldis eriti see lause: "Elu mõte? Elul ei ole mõtet! Ma ei tahagi, et elul oleks mõte!!! Mina ei ole elu jaoks, elu on minu jaoks." Ja seejärel arutles ta Austraalias avaldatud artikli üle, kus toodi välja viis asja, mida inimesed elu lõpus kõige rohkem kahetsevad:
  • hoolisin teiste arvamusest rohkem kui enda
  • ei julgenud väljendada enda tundeid
  • töötasin liiga palju
  • kaotasin kontakti sõpradega
  • ei lubanud endal olla õnnelik
Tegelikult on elu vahva ja meil on põhjust rahuloluks nii palju. Väidetavalt on eestlased maailma elanikkonnast 6% rikkamate seas. Ja pealegi: "Peale surma jõuab mossitada küll." Ta isegi läks nii kaugele, et ütles, et tühja kõik põhimõtted, ei pea neid olema. Inimene muutub ja see on normaalne. Ühel hetkel ühtemoodi, teisel hetkel teistmoodi. Kõik, mis on MINU, on armas. Minu viha, minu kirg, minu õnn, minu depressioon. Päris koguaeg ka õnnelik ei saa olla ja siis tuleb armastada ka seda kurvemat poolt. Kõige lõppu üks näide ühest intervjuust:
- kas kardad vananeda?
- aga mis te mulle alternatiiviks pakute? surma? ei, ma eelistan vananeda :-)

Paar sõna Kopli Restoranist ka. Toidud olid maitsvad ja hinnad mõistlikud ning koht ise karakteriga. Minu meelest on küll tore, kui teatrietendusi tehakse kohtades, kuhu muidu ei satuks.

Aga wikipedia ütles, et täna oli Blue Monday ja aasta kõige depressiivsem päev. Mul on selle üle hea meel, sest järelikult on päris ilus aasta kui see oli kõige hullem päev! Käisin õhtul taaskord ühel loengul pealkirjaga Failure Masterclass 2. Kuulasin ära Rando Pikneri (oi milline energia), Joakim Heleniuse ja Kristi Hakkaja. Üritusel räägitud infot keelati rangelt levitada, seega lisan ainult ühe Joakimi lause: "Never give up on yourself, blame luck, blame bad timing or whatever."


laupäev, jaanuar 14, 2017

Keerlevaid, langevaid helbeid on täis

Jüri metsades
Üks segasummasuvila postitus lumistest metsadest, Stockholmi lendamisest, spaas mõnulemisest, koolist, teatrist ja heast toidust. Just niisama kirju ongi minu selle aasta algus olnud ja ma üldse ei kurda. Millegipärast on alati kujunenud nii, et jaanuar on suvekuude kõrval mul aktiivsuselt järgmine, sest uus aasta, lumi ja jõuludestressist pääsemine annab meeletu energia boosti.

Metsas ja lumistel teedel kõndimise kilomeetreid on kogunenud aastasse 2017 üksjagu, kuid laupäeva muutsime eriti mõnusaks - peale metsas ja mereääres kõndimist, läksime Laulasmaa Vee- ja saunakeskusesse. Väike, aga mõnusad saunad. Merelõhnaline aurusaun ning soolasaun olid mu lemmikud (nagu ikka). Võtsime ka julguse kokku ja käisime välibasseinis ära! Lõõgastav päev andis energia, et öösel autojuhina kella kaheni pubis elu üle arutada (tundub, et eelmine aasta oli üks suur lahkuminekute aasta). Kui laupäeva õhtune pubiskäik oli ilma söögi ja joogita, siis esmaspäeva õhtul käisime restoranis Pull. Sõin rebitud siga (jaksasin umbes veerandi ära süüa) ning magustoiduks Eton Messi. Mõnus koht. Muide, eelmise aasta lõpus katsetasime ära Nõmme turule asunud Buxhöwdeni Pagari maitse-võid ning Napoleoni koogi. Hästi armsalt soe ja moodsalt öko kohvik.
Rebitud siga Pullis
Laulasmaa rand
2017 lumeingel
Buxhöwdeni kohvik Nõmme turul
Aga nüüd muu meelelahutuse juurde. Aasta esimene teatriskäik. Kinoteater Indrek Ojari ja Argo Aadliga 'Once Upon a Time in Estonia'. Ma vist pole ikka tüüpilise eestlase huumorimeelega, ei osanud sellest vaimustuda. Esimene poolaeg oli keskpäraselt hea ja sai naerda ka, aga teine poolaeg mulle üldse ei istunud. Muidugi mõjutas ka see, et ma pole eriline kalevipoja fänn. Näitlejameisterlikkuse vaates oli etendus tasemel. Ja idee niimoodi kinos teatrit teha on ka lahe, out of the box lahendused mulle meeldivad.
Kui siin kino ja teatri teema juures juba olen, siis mainin ära ühe kinoskäigu, mis siiani kirjutamata - Maggie's Plan. Filmi peamine vaatamisväärsus on muidugi Julianne Moore. Üldiselt sobis selliseks tööpäeva õhtuseks meelelahutusfilmiks hästi. Peateemaks oli kontrollimisvajadus, mis... khm... minu jaoks omajagu tuttav teema :-) Aga muus osas muinasjutt nagu hollywoodikad ikka.

Tasuta hommikusöök Arlanda lennujaamast
Hüppan jutuga reisimisele, mis sel nädalal polnud eralõbuks, vaid töö asjus. Nimelt käisime teisipäeval Stockholmis kliendi juures. 5:30 hommikul äratus, et jõuda 7:15 lennukile ning keskööks koju tagasi. See keskööks polnud planeeritud, lihtsalt Nordica hilines mitu tundi. Kuulujuttude järgi pidi lennuk vahepeal plaaniväliselt Vilniuses käima. Igatahes oli esimese hooga ehmatus suur kui peale väsitavat päeva lennujaamas edasilükkamise teadet nägime. Tasapisi aga läks lõbusaks ja lõpuks tekkis hasart, et kas saame oma tasuta toidu kupongid kätte, mida jagatakse kui lennuk kaks tundi hilineb, või mitte. Saime! Nii et vähemalt sai hommikusöögi tasuta kaasa lennujaamast.

Töönädal lõppes eksamiga. Kõik kellele seda mainisin, küsisid üllatunult: "Mis eksam? Sa käid koolis?" Ei, ma ei käi koolis, aga võtan EBSist iga semester ühe põneva aine, et ikka tasapisi selles õppimise maailmas sees olla. Selle semestri aine oli Strateegilise tulemuslikkuse mõõtmine, õppejõuks Zinaida Tšukrejeva. Ja mulle meeldis. Nii aine kui ka õppejõud ning aine ülesehitus. Kodutööd olid erinevatest Eesti ettevõtetest ja eksamil võis materjale kasutada. See oli piisav, et pidi materjalid korra läbi lehitsema ja meelde tuletama, kuid ei pidanud sõnastusi ja muud arulagedat pähe õppima. Kasutasin õpitut kohe praktikas ning koostasin strateegiakaardi ja mõõdikud ka oma töökohas. Üks lõbusamaid kodutöid, mis klassis ette kanti, oli Tallinna Vangla kohta. Mis te arvate, mis on Tallinna Vangla missioon ja visioon? Kliente juurde saada? (-:

Töö, kool ja õppimine on vahva, aga sama vahva on ka liikumine ja puhkamine! Balanseeritud elu. 

esmaspäev, jaanuar 09, 2017

2016 - a year of...

Aasta 2016 tsitaadiks sai: "Parim päev olla õnnelik". See rippus Võsu maja seinal ning pälvis mu tähelepanu. Hiljem kasutasin nii oma peas kui ka kirjas ja jutus seda tsitaati korduvalt ja korduvalt. Neid õnnelikke päevi oli 2016. aastal loendamatu hulk.

Minu peegeldus
Armumine. See saatis antud aastat esimestest minutitest alates. Seekord olin otsustanud, et naudin seda tunnet ja nii oligi. Mäletan 1. jaanuari õhtust Sherlocki filmi, mida ma ei vaadanud mitte minutitki, sest olin kogu aja oma armunumaal. Mäletan Chilli Popperseid Smoky Saloonis. Mäletan sõnumivahetust Vietnamist. Mäletan sõnumivahetust igaltpoolt (juulis arvas Telia, et saatsin ligi 500 sõnumit). Kas tundub mõistlik võtta ette laupäeva õhtul kell 10 sõit Tallinnast Maarja-Magdaleenasse, et lihtsalt näha teineteist? Ja see teadmatus, mis kaasneb, kuid samas nii suur ootusärevus... See oli nii soe ja ilus. Loodetavasti autor ei pahanda, et mõned lemmikumad kuid mitte liiga isiklikud sõnumid siia kirja panen:

Kui sa näeksid, kui ilus on taevas! 
On tume ja tähti täis. 
Olen reisija ajalaevas, 
Läbimas sinuga hetki nii häid. 
***
Laiali nüüd ajan käed, 
Kuu teeb suureks silma. 
Vaata siia, kas sa näed? 
Kaissu ootan sind ma! 

Vahvaid komplimente: "Mind võlusid sa ära vahetu ja vaba suhtlemisstiiliga, see oli ootamatu ent erutav" ja "Mulle meeldib, et su olemasolu ja sära juba kättejõudnud pimeduse ja jaheduse soojaks valgustavad."
Ükskord arutlesin armastuse üle: "See on see tunne kui õhtul voodis kaisus lamades tulevad pisarad silma, sest ei leidu sõnu kirjeldamaks neid tundeid sees. See on see tunne kui iga eemal oldud hetkel ootad seda järgmist kohtumist ja see mõte toob naeratuse näole. See on see tunne, kui tahaks teha kõike mis võimalik, et sinul oleks hea. See on see, kui kõik tundub õige ja pole ühtegi kahtlust."
Brexit. Tegelikult võiks isegi laiemalt öelda, et tähelepanu pälvisid mitmed suured sündmused maailmas, mis panid mõtlema selle üle, kuhu me kõik teel oleme. Teine variant B tähele oleks blond, sest üle ei tea kui pika aja värvisin sel aastal juukseid!
Concise. Kirjutasin siin põgusalt, kuidas ennast tööl tunnen. On äärmiselt tore, kui on töökoht, kuhu lähed rõõmuga ja saad teha asju, millesse usud!
Digital. Esimese poole aastast töötasin seal ja seegi jättis minusse läbinisti positiivse jälje. Kogu see meedia maailm läks mulle südamesse. Ja töö mida seal teha sain, oli põnev, lihtsalt vahel tuleb elus edasi liikuda. Samas ei saa üle ega ümber, et selle lühikese ja kiire aasta jooksul, mil seal töötasin, jõudsid päris mitmed sealtkaudu saadud uued tutvused minu elus tähtsale kohale.
Toila Oru park
Eestis (ja naaberriikides) puhkamine. Oli erakordne suvi. Ma puhkasin kokku kolm nädalat ja ei teinud suve jooksul ühtegi lennureisi. Puhkasin hästi ja külastasin imekauneid kohti. Suvest on mul palju postitusi tegemata, aga lihtsalt mõned näited sihtkohtadest - Narva-Jõesuu, Võsu,  Haanja, Tartu, Järva-Jaani, Mustvee, Saaremaa, Tõrva, Viljandi, Pärnu, Paide, Rummu, Kaberneeme, Ihasalu, Meremõisa, Haapsalu jne. Samuti oli üks pikem autoreis Soome ja teine Jurmalasse. Loomulikult sisaldasid need kõik palju järvedes ja meredes ujumist, päikese nautimist, looduses käimist, autoga vuramist, piknikke, seltskondlikke rannaskäike ja jutuajamisi. Muide, üks kaunis Eestimaa koht oli ka Küla Villa, kus pidasin oma lustakat sünnipäeva.
Farm ja Fabrik. Uusi söögikohtasid käisime 2016. aastal avastamas vähe, kuid meeldejäävaimad neist olid kaks F tähega kohta - Farm ja Fabrik. Esimese külastus oli tegelikult päeval, mil ma söögist ja restoranist mäletan vähe  ;-) aga justkui meenub, et toit oli suurepärane. Mainimist väärivad veel Manna la Roosa ning Annön.
Golfi lahkumine. Veider. Ma koguaeg mõtlesin, et oli selline uute asjade aasta, kus tuli nii palju juurde ning alles aasta lõpus pidin lahtilaskmist õppima, aga nüüd selgub, et seda lahtilaskmist oli ka aasta sees. Ega see autovahetus mulle kergelt ei tulnud, sest Golf oli seotud paljude elamuste ja emotsioonide ning tegemistega. Selle kõigega kaasnes ka paarikuuline autovaba periood (jah, sõitsin isegi bussiga, Tk ükskord lihtsalt vedas mind töölt bussi peale ja selgus, et jäin ellu). Pikemalt kirjutasin Golfi lahkumisest siin.
Pisike Kollane Kabli rannas
Honda Jazz. Minu Pisike Kollane. Auto sain mai viimastel päevadel ning aasta lõpuks oli läbisõit üle 16 000 kilomeetri. Iga kilomeeter hästi veedetud. Küll ühel päeval saabub ka see hetk kui auto liikudest ning esimestest juubelitest ja remontidest postituse teen.
Imeline Kreeka. Nii tore, et T jälle Kreekasse tagasi kolis, Brüssel saigi läbi käidud ning tuli igatsus selle sooja ja päikselisi riigi järele, kus ma ennast alati nii hästi ja õnnelikuna tunnen. Mõistan, et seda tunnet tekitavad pigem inimesed kui riik, aga see kokku on andnud palju toredaid emotsioone. Ma armastan Kreekas Ouzot. Ja mereande. Sooja merd. Toitu. Päikest. Rõõmsaid inimesi. Ja seda, et igakord avastan midagi uut. Minu Kreeka. Seekordne käik oli eriline, sest see oli Tk sünnipäeva reis. Terviseks!
Julmus. Ja vaikimine. Panin need sõnad kirja juba detsembris ning praegusel hetkel pole enam kindel, et see julmus on õige sõna. Esialgu tundus vaikimine minu jaoks julm ja mõistetamatu. Ma polnud varem enda lähedastes inimestes sellist käitumist näinud. Mitte kunagi. See oli ootamatu. See tundus uskumatu. See tekitas tunde, et ma ei taha elada sellises maailmas, kus nii käitutakse. Tekitas tahtmise põgeneda. Tundsin viha, tundsin kurbust, tundsin kaastunnet, tundsin ebaõiglust. Ja lubasin endal kõiki neid tundeid tunda. Tundsin vastupandamatut soovi seda muuta, sinna sekkuda. Pidin endale tunnistama, et ei saa. Lasin lahti ja leidsin, et koos sellega lasin lahti veel mitmest seosetust asjast. Olin valmis liikuma edasi. Vähemalt usun, et praeguseks olen seda teinud. Olles sellest kõigest õppinud ja leidnud koos sellega armastuse, mida on mu elus nüüd rohkem kui varem.
Narva-Jõesuu
Kaidi Laur. Inimene, kelle blogipostitused ja raamat on jõudnud minu hinge ja aidanud mul mõista. Üks lõik raamatust 'Hingest rahul': "Kahjuks aga ei taha ega vaja kõik inimesed päästmist, sest nad ei taha muutuda. Majakas ei saa kunagi minna ise laeva päästma. Ta saab loota, et laev näeb ning randub. Mõnikord tasub lootus end ära, aga mõnikord on liiga hilja. Maailmaparandajatele tuleb see teadmine alati hoobina ja see on mõru maitsega hoop, et tegelikult saab päästa inimene ainult Iseennast."
Leonhard Kukats. Vanaisa surmast kirjutasin pikema postituse siin.
Maijooks. Oli spordiaasta. Kahjuks koos vigastustega, kuid kokkuvõttes ikkagi edukas. Kõigepealt suurepärane suusatamise talv, mil sai lõpuks läbitud Kõrvemaa 19 km rada ning seejärel asusin taas jooksma. Maijooks oli minu jaoks väga emotsionaalne. Kahjuks sellele Sügisjooksu ei järgnenud, kuid vahva jooksusuvi oli ikka. Lõpuks ometi oli mul nii palju trennikaaslaseid, kellega koos end pingutada! Eredaimalt on meeles Kõrvemaa 6 km ja Harku 8 km. Aasta lõpp tõi rahulikumad trennid nagu Shindo, kepikõnd ja taas suusatamine.
Naked and afraid. Minu jaoks uus sari, mille viimase hooaja XXL osad Tk-ga koos ära vaatasime (jaanuaris oli selle nimest lähtuvalt ka üks lõbus sõnumivahetus). Aga sarja vaatasime ikka nii, et vahel mitu osa järjest, sest põnevust jagus kuhjaga, kuigi mul tekkis ka küsimus, et miks inimesed endaga nii teevad. Tegelikult muidugi on sari jooksnud juba aastaid.
Orienteerumine. Nii vahva, et see mu ellu tagasi tuli. Kokku käisime ligi kümnel päevakul (ma loodan) ja igaüks neist omamoodi positiivseid elamusi pakkuv. Loodan, et aasta 2017 annab võimaluse veel rohkem osaleda.
Proportsionaalne segadus. Selle väljendi tähendust teavad täpselt neli inimest. Vihjeks võin öelda, et tegemist on ühe Skype'i vestluse nimega, mis ühendab toredat gruppi, keda elu lihtsalt kokku viis.
Rahulik. Ma olen viimane inimene, kes ennast rahulikuks saab pidada, kuid ometi on see pool minus arenenud. Olen hakanud armastama tegevusi ja inimesi, mis/kes mind rahulikuna hoiavad ja tundnud seda endas aastal 2016 korduvalt. Seda näitab ka minu armastus Mari Pokineni plaadi "22" vastu, kus mul eriliseks lemmikuks sai laul 'Paradiis':
Häbenemata tunnen nii palju, palju mu sisse jääb.
Tahaksin teada, kas tõsiselt teategi, kuidas mul läheb.
Tunnen, et hoian ilusaid hingi, tunnen kuis, hoitaks mind.
Tunnen,et väärin, väärin olla nii...

Sest maa peal on paradiis...
Mu jaoks, kusagil siin,
kui maas on mõni murtud viiv, 
tast tee üle viib...
ja kusagil siis, paistab paradiis, mu jaoks.

Andke mul andeks, kui mõni sõna, vahel vähem sai.
Kuigi mu käed, unustasid mõnikord mõne pai.
Andke mul andeks, et tunnen nii palju kuid, vähe tehtud saan.
Mul on lootus ,et kord oma tunded vallutan...
Sõbrad. Alati tähtsad. Alati olulised. Alati kallid. Alati. Kuid tunne ütleb, et aastal 2016 olid mul veel erakordselt lahedad, toetavad, vahvad ja armsad sõbrad, kelle osas võin täieliku veendumusega väita, et nad jäävad minu ellu alatiseks. Aitähhhhhh! 
*armastan*
Tšilli kasvandus. Kõik sai alguse ühest sõnumist veebruaris, mil Tk lubas mõned tšilliseemned mulle ka mulda panna (ise ta on aastaid juba kasvatanud). Põnevaks läks siis, kui pärast Vietnami reisi otsustasime ka minu kaasatoodud tšillist seemned kasvama paigutada. Minu istutatud seemned läksid küll kõik kasvama, aga vilju ei tulnud. Tk taimest tulid kaunid uued Vietnami tšillid (täpsemat sorti me ei tea). Aga saak oli rikkalik - pisike punane, habanero jne.
Umami. Tellisin sealt mitmeid häid asju alustades mango püreest ja lõpetates kuskus pärlitega. Nüüd avati ka Tallinnas pood, kuid sinna ma pole veel jõudnud.
Vietnam. Same same but different. Vietnam oli mu elu kõige ägedam Aasia reis. Valmistusin selleks põhjalikult, nautisin reisi nii kuidas oskasin ja elasin ka sealt tagasitulles nö kaotuse valu üle. Selline 'back to reality hit me' tunne oli päris mitu nädalat. Kuna see reis sai korralikult blogitud siin, siis pikemalt enam ei peatu.
Üks ilus hetk
Õppimine ja edasipürgimine. Olen käinud mitmetel avalikel loengutel ning läbinud ühe EBSi aine. Olen teinud plaane ja mõelnud kuhu edasi. Saanud uusi vaateid ning õppinud elukoolist. Kohtunud fantastiliselt inspireerivate inimestega ja ostnud mitmeid raamatuid, mis kõik järjekorras lugemist ootavad.
Tegelikult seostus mul õ tähega veel ka Õnnelikud õnnetused. Ei tea kas seepärast, et mul oli pea nii laiali ja südamel nii palju tegevust, või mõnel muul põhjusel, aga oma elu suutsin ma korduvalt ise põnevaks teha kas kukkudes, vigastades, minestades, kraavi sõites või mõnel muul huvitaval meetodil. Õnneks lõppes kõik õnnelikult.
Äge. Ma olen nii palju seda sõna kasutama hakanud. Nii kirjakeeles kui ka kõnekeeles. Äge elu siis.
Ööd, mis on tähti täis. Eriti hästi mäletan üht augustilõpu Haanja ööd, mil tähti imetlesin.
Üks ilus hetk. Panin silmad kinni, hingasin sügavalt ja mõtlesin sellele väljendile. Kogu aasta tuli silme ette, seega nagu ütlesin postituse alguses, neid ilusaid päevi ja hetki siia aastasse jagus! Loodetavasti jagub neid veel rohkem aastasse 2017...

laupäev, jaanuar 07, 2017

Ei me ette tea

mis elu meil tuua võib. Kuid ometi see, mis peab, tuleb kindlalt kõik.

Vanaisa matused. Kurb sündmus. Teade tuli 27. detsembri hommikul. Tegelikult ta oligi 92 ning oma väga aktiivse ja toreda elu ära elanud. See lõpp oli selline...ootamine. Raske on näha inimest, kes ei saa enam elu rõõmuga võtta. Tema jaoks tähendas täisväärtuslik elu pidevat tegutsemist, planeerimist, korraldamist, liikumist, tähistamist, õppimist, mäletamist. Ma mõistan seda, sest olen ise samasugune. Ja tegelikult lõppesidki matused väga postiivses noodis - kõik need jutud tema sihikindlusest, lahenduste leidmisest, usust endasse (tal taheti isegi jalg maha võtta sõjaajal, kuid ta põgenes haiglast ja pärast mängis selle allesjäänud jalaga tipptasemel võrkpalli) ja õpilaste armastamisest, olid parajalt liigutavad ja sellised, mis panid mõistma, et nii tulebki elu elada. Täiel määral. Nautides. Ja mulle tundub, et ma olen oma vanaisa laps ja üritan ikka koguaeg sama ;-)

Tema oli see, kes ei jätnud jonni, et kõikidel tema lapselastel peab kõrgharidus olema. Oh, ma olin viimane, kes selle kätte sai. Tore, et ta selle ära nägi. See oli ilmselt talle tähtsam kui mulle. Samas ma olin jälle neljast lapselapsest ainus tüdruk, nii et väiksena sain erilist tähelepanu. Seda juttu vist räägiti koolis õpilastelegi:
Vanaisa: mul on neli lapselast - kolm poisijurakat ja üks tüdrukutirts
Mina: minu väike venna ei ole veel poisijurakas

Hiljuti oli üks artikkel, mis väitis, et on leitud geen, mis põhjustab reisikirge. (Niisiis, kui teised arvavad, et sa oled hull, sest tahad maailma näha, siis tea, et selle kire põhjus võib peituda bioloogias.) Minu oma pärineb mu vanaisalt. Kõigepealt rändas see temalt emale ja siis mulle. Kui nüüd järgi mõelda, siis esimene pikem välisreis oligi temaga. Ta korraldas klassijuhatajana oma üheksandale klassile lõpuekskursiooni Tšehhi ja meid emaga võeti kaasa. Mina olin reisi pesamuna. Ja kannatlikkuse etalon. Talusin ilusti bussisõitu ja vaatasin Prahas poodide akendel Barbie'sid ega soovinud midagi endale. Lihtsalt vaatasin. See oli kuskil 80ndate lõpus, nii et kodumaal selliseid võimalusi veel polnud. Mäletan 24 tunnist ootamist Ukraina piiril ja raha kerimist lõngakerade sisse. Mäletan kui põnevad olid kaubamajade eskalaatorid ning kui ilusad välismaised jogurtitopsid. Ja maisipõldusid mäletan. Minust hulga kõrgemaid.

Ka minu sõprade seas on mitmeid
tema õpilasi
Vot, sealt pärinebki minu reisikirg. Aga õpetusi jagas ta veel. Ta oli alati Härrasmees suure algustähega. Naisterahvas ei tohtinud ise jopet selga panna (ma sain kaasa soovituse, et mees tuleb katsetuseks ikka teatrisse kutsuda ja kui ta seal naisele jopet selga ei aita, siis pole tegemist õige mehega). Autost oli ta sõltuvuses (haaa, kuulsin kuidas mitu inimest mõttes ütles "nagu sinagi"). Tema jaoks suurim löök haigeks jäädes oli see, et ei saa enam autoga sõita. Justkui oleks vabadus ära võetud. Noh, kes mäletab mind aegadest, mil mul autot ei olnud? :-) Tema esimene ja viimane auto oli Mercedes.

Ja see usk püsis kuni lõpuni. Et tema saab veel terveks. Läheb Valka elama. Võtab naise. Veel 91 aastaselt teatas, et tal on Valgast tööpakkumine minna kehalise õpetajaks. Tänu õpetaja ametile oli tutvusi ju igal nurgal ja noored naised ikka meeldisid (väidetavalt miniseeliku eest sai füüsikas ikka viie).

Viimati külastasime teda Tk-ga augustis, kui tulime Haanjast. Selle külaskäigu võtmesõna oli "sümpaatne". Tegelikult oli tore külaskäik ja nii hea, et ta mind nii õnnelikuna nägi :-) Külas käies viisin alati Borjomi - veel üks meie ühine joon, ka mulle maitseb Borjom!
Selline vahva mees oligi Leonhard Kukats, minu vanaisa.

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
 On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

 Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

 (Artur Alliksaar)

neljapäev, jaanuar 05, 2017

Keep it moving

Tuisune rada Sakus, kepikõnd 4. jaanuaril
Liikumine on hea. Septembrikuu, mil ma põlvede põletiku tõttu jälle piiratult liikuda sain, oli raske, kuid seda enam naudin jälle liikumist. Ja aasta on hästi alanud - siiani pole ükski päev ilma trennita jäänud! Eile rääkisid kõik õudsast ilmast. Kus see õudus oli? Vahva vahelduseks õhtust kõndimist valges teha. Proovisime sel korral kepikõndi ja vaatamata tuisule läbisime 6 kilomeetrit nii kui niuhti. Isegi sõrmed ei külmetanud peale esimest kilomeetrit.
Täna alustasin klubihooajaga. Esimene külastus Spartasse ja elu esimene spinningu trenn. Mõnus oli üle hulga aja jälle pulss üles saada. See 45 minutit lendas nii kiiresti ning trenn polnud üldse igav. Lisaks oli saal tühi, peale minu ja M-i veel ainult neli inimest.

Õnnelikult on see aasta alanud :-) Ja see tunne on nii nauditav peale keerulist aasta lõppu. Kui esmaspäeval massöörile kurtsin, et pingeline on olnud ja vaadaku mu õlad üle, siis uuris ta mult, et mis siis juhtus. Ütlesin, et lahkuminek, kraavisõit ja vanaisa matused. Ta jäi natukeseks vaikseks ja siis ütles: "Vähemalt lahkumineku osas soovin sulle õnne. See ju tähendab, et kogu maailm on uuesti sinu ees avatud ja kõige põnevam armumise aeg taaskord ees!"

teisipäev, jaanuar 03, 2017

Quiet and soft and slow

LUMI! Jälle kohal, siin ja nüüd, nii ilus ja õrn. Langeb ja paitab maad. Varsti saab ehk taas suusatama, aga täna veetsime kauni lumise õhtu Kadriorus Xdreami jõulurajal. Ligi kaks tundi, viis kilomeetrit ning palju nalja ja nii sai aasta esimene orienteerumine tehtud. Seekord mina kaarti ei lugenud, selleks olid osavamad sportlased kaasas. Raja lisaülesanne oli teha presidendi lossi ees selfie koos auvahtkonna liikmetega. Tehtud.




Siinkohal mainin ära ülejäänud oma uusaastalubadused:

#2 raamatud ja kirjutamine. Tahan leida rohkem aega kirjutamiseks ja lugemiseks.
#3 trenn. Kas leidub kedagi, kes seda ei luba? Aga tahaks ikka rohkem liikuda ja proovida erinevaid trenne. Loodetavasti saab ka orienteerumine sel aastal populaarse koha minu tegemiste seas.
#4 toitumine. Taaskord, kes seda ei lubaks? Ei hakka pikemalt selgitamagi.
#5 kultuur ja kino. Avardab maailmavaadet.
#6 magamine. Selleks lihtsalt tuleb aega leida. Uni on hea.
#7 Iseenda vastu hea olemine.
#8 korrastustööd kodus ja JJ saunas (korteris lagi ja madrats, saunas eesruumi sisustus, katus, pesuruumi põrand jne)
#9 suurpuhastus korteris. Asju on liiga palju kogunenud, võiks osa laiali jagada uutele õnnelikele omanikele.
#10 koolitused (nii erialased kui ka hobialased, näiteks EBS, Rahvaülikool jne)
#11 5 tiibetlast. Tuleb ära proovida, vähemalt kolm nädalat järjest.
#12 üksi kinos käia. Kõlab veidralt? Aga ma ei ole siiani kunagi elus üksi väljas söömaski käinud (ka mitte töö juures lõunal). Valisin esimeseks katseks millegipärast just kino.
#13 öelda välja head. Kui midagi või keegi jääb positiivselt silma, siis öelda see välja. (olen juba natuke alustanud ja see on päris lahe :-))