teisipäev, juuli 10, 2018

Lazy, hazy, crazy days of summer

Ma armastan Eesti suvesid. Päriselt ja südamest. Ma isegi ei suuda enam meenutada, miks ma varem ikka suvel mõne kaugema reisi ette võtsin. Tegelikult muidugi mäletan, aga ei mõista. See oli midagi hirmu ja igatsemise vahelist. Õnneks saan nüüd tänu oma vastutulelikule tööandjale kõik tasa teha ja liikuda suvel Eestis rohkemgi kui vaid nädalavahetustel! #loveestonia
Roll out those lazy, hazy, crazy days of summer
Those days of soda and pretzels and beer
Roll out those lazy, hazy, crazy days of summer
Dust off the sun and moon and sing a song of cheer
(Esitaja: Nat King Cole)

Ometi ei saa päris ilma reisimiseta. Viimasel kolmel suvel on tee viinud muuhulgas ka Soome ja mitte pealinna, vaid küladesse ning loodusparkidesse. Tõuke andis selleks mu pisike kollane, kel kehtib üle-euroopaline autoabi ning muud kindlustused. Sel aastal oli Soome marsruut järgnev:
- reede õhtul 19:30 laevaga Helsingisse
- ööbimine Helsingi lähedal mere ääres suures kämpingus nimega Rastila Camping Helsinki
- hommikul sõit Evo rahvusparki, seal matkamine
- ööbimine maantee ääres asuvas mõisa moodi majutusasutuses Jokelan Kartano
- pühapäeval peatus järve-äärses linnakeses Järvenpää ning 16:30 laevaga tagasi
Ööbimiskohtadest üllatas mind peamiselt esimene, sest ilm oli nii suurepärane ja majake mõnusa terrassiga. Olime poole ööni üleval nosides õues lihapalle. Hommikut alustasime ujumisega meres ning jätkasime päikse käes pannkooke süües. Samal ajal hüppasid ümberringi jänesed ning lihtsalt oli nii suurepärane olla. Lõpuks võtsime siiski ette tee Evosse, tehes peatuse veel ühes maasika kasvanduses. Võrreldes eelmisel aastal käidud Nuuksio rahvuspargiga, oli Evos (veel) vähem organiseeritust. Keskusesse ei pääsenud sissegi ning radade alguseid polnud lihtne üles leida. Olime kogu sellel suurel alal pea ainsad inimesed, keda nägime. Nii me seal olime, keset loodust. Valisime matkata ringi ümber Haarajärvi
Esimese hooga tegime väga rumala vea ning hakkasime sinise märgistuse järgi liikuma hoopis valele poole sõiduteed. Jõudsime järveni. Sumpasime mustikate-murakate-soo vahel kuni lõpuks google vihjas, et tegemist hoopis Mustalammi järvega. Läksime ronides ja sumbates ringiga teele tagasi ning jätkasime matka teiselpool teed. Jõudsime taas järveni ning olime kindlad, et nüüd oleme õiges kohas. Veidi edasi liikudes ilmus ka teisele poole teed järv, millele järgnes segadus. See eelmine oli olnud Evajärvi ehk mitte meie eesmärgiks olev järv. Lõpuks, see kolmas, osutus õigeks järveks aga ka siis suutsime korra valele teele sattuda ning hakkasime hoopis järvest eemalduma. Avastasime õnneks vea kiiresti ning tegime paranduse. Orienteerujad missugused :-) Sumbata, kividel ronida, sääski tappa, üles-alla-üles-alla liikuda sai sel rajal omajagu! Looduse poolest vähem kaljune kui eelmise aasta rajad, kuid see eest rohkemate tõusude ning muude raskustega. Põnevust jagus. 

Matk läbitud, võtsime suuna ööbimiskohale ja otsustasime esimeses teele jäävas rannaga järves teha ujumispeatuse. See ei lasknud ennast kaua oodata ning nii veetsimegi tunni (või kaks) pikniku ja ujumise ning päikesega oma väljateenitud puhkuse, millele järgnes õhtu Aperol Spritzi, kiikumise ning jalgpalliga.






pühapäev, juuni 24, 2018

Be the good girl you always have to be

Pildi autor: Piret Laasik
Mulle ei meeldi joogalaagritest detailsemalt kirjutada, sest lisaks kogu sellele naerule, trennile, ägedale seltskonnale ja maailma asjade üle arutelule, toimub seal palju isiklikku. Ja mitte ainult minu-isiklikku vaid ka teiste-isiklikku. Räägitakse väga avatult ja usaldavalt ning tundub vale midagi sealt pärinevat avalikult kirja panna. 
Seekordne suvelaager Hiiumaal oli selline kergemat sorti. Tundsin ennast hästi ja säravalt ning puhkasin. Esimest korda elus jäin ühe meditatsiooni ajal lihtsalt magama. Ärkasin küll lõpuks üles, kuid vahepealset osa jäi puudu. 
Sain ka sarnast tagasisidet ürituse lõpus teistelt - et olin seal justkui päike. Alati särades. Kusjuures, pean nentima, et see sära tuli südamest ega polnud fassaad. Äge kergus. 
Tagasisõites jäin mõtlema jooga peale minu elus. Ei ole joogast saanud sellist lemmikut nagu seda on orienteerumine või tantsimine, kuid ma tunnen, et niimoodi taustaks olemas olles, annab see midagi teistsugust, midagi mida muudest trennidest ei saa. Ja siis sain aru, mis on olnud siiani minu jaoks suurim jooga õppetund - olen seal õppinud, et võin lihtsalt minna ja olla ja ikka tunda armastust. Ei pea olema parim, ei pea isegi lõpuni pingutama, ei pea võistlema ega võrdlema. Ja minusugusele, kes tegi ülikooli 14 aastat, sest ma ei olnud võimeline minema kohale eksamile, mida ma ei osanud perfektselt, on see olnud suur õppetund! See on teistmoodi turvatunne, et võib ka lihtsalt olla. Mitte ei pea sooritama. 
Lõpetuseks jagan ühte väga isiklikku teksti, mille armas Kaidi mulle peale laagrit kirjutas: "Kallis Aive. Tahtsin sulle öelda, et väljapoole oled sa päike. Särad. Elad. Aga olen näinud sinus ka seda tõsisemat, tugevamat, kohalolevat energiat. Energiat, mis on paigal siis, kui teised ei ole. Nagu puu, kelle vastu saavad teised tulla toetama, kui nad enam ei jaksa. Ja seal sa oled, kui teised jõudu ammutavad. Kohal. Olemas. Isegi, kui sul endal on valus või sa ei jaksa. Ma näen sind. Sa oled vägev. Ja sa hoolid ning armastad. Lihtsalt sellepärast, et sa armastad."

laupäev, juuni 23, 2018

Parrot MiniBar

Kalaküpsis
Ma ei mäletagi millal viimati Tallinnas väljas mõnes ilusas kohas õhtust söömas käisin. Tegelikult oli see vist märtsis, kuid ometi tundub ammu. 
On üks koht, millel olen sügisest saati pilku peal hoidnud ja nüüd lõpuks-lõpuks jõudsime sinna kohale. Parrot MiniBar. Arvestades söökide suuruseid, on tegemist päris kalli restoraniga, kuid muus osas on tegemist elamust pakkuva omanäolise kohaga, kus leidub põnevaid kokteile ning suupisteid. Meie lemmikuks osutusid toidust kalaküpsis ning langustiinikastmes kammkarbid; jookidest Passion Martini ja üks rabarberi kokteil, mida kahjuks online menüüs näha pole, seega täpset nime ei mäleta. Teenindus ja kogu atmosfäär olid suurepärased, seega soovitan!

reede, juuni 15, 2018

Sun is shining and so are you

Hiiumaa loojang
Nii sooja ja päikselist maid ning juunit kohe ei mäletagi. Kohati muutub juba tavapäraseks ja ei mõtlegi, et "oi, peab päikselisel päeval tööl olema", sest jagub ka hulganisti neid päikselisi päevi, mil ei pea tööl viibima! Selle nädala kõige külmemal õhtul korraldasin Järva-Jaanis aasta esimese suurema saunapeo. Ja vaatamata nädala kõige külmemale õhtule tuli päike ikka täpselt ürituse alguseks välja ning ilm võimaldas üheni öösel õues istuda. Ja nädalavahetuse Hiiumaa joogalaagris võtsime südaööl ette jalutuskäigu mere äärde. Ei olnud ei külm ega pime. Vapustavad Eesti suved ju?! Jah, ma ei hakka pikemalt selgitamagi, et lisaks Järva-Jaanile ja Hiiumaale olen jõudnud ka pikaks nädalalõpuks Saka mõisa töö suvepäevadele ning kümneid ja kümneid kilomeetreid metsades kõndida. Aga täna soovin jagada hoopis kahte uut kogemust, milleks on rullmassaaž ning SUP jooga. 
Rullmassaaž kingiti mulle sünnipäevaks. Esimene külastus, praeguseks olen käinud kuus korda ja plaanis on veel viis külastust teha. Väga omapärane ja lahe värk, pealegi ühendab kõik kasuliku - lümfimassaaži ning infrapuna. Kohapeal on mõnus tšill olla, antakse värska kätte ja kalorid muudkui kuluvad. Masin ise näeb välja selline:

Uus asi number kaks - SUP jooga - oli minu esimene katsetus SUP laual. Ma sain selle tunniga taas tunda kui väga merd armastan. See loksumine ja mere kohin ning lõhn olid nii kodused, et tahan veel ja veel, vaatamata sellele, et ranne natuke liiga suure koormuse seal sai. Nii vahva oli vaadata kaugemalt ranna poole ja kuulda laste rõõmukilkeid, samas olles ikkagi piisavalt eemal, et oleks justkui omas mullis. Selle kogemusega tuli minu suve to-do nimekirja SUP päikeseloojangu matk, loodan, et saab teoks :-)

teisipäev, juuni 05, 2018

Ma reisin üksinda / Elamise kergus

Kaks raamatut. Kevadel läks lugemistempo veidi alla, kuid püüan nüüd tuurid jälle üles saada. Märtsist alates on mul pooleli olnud kaks raamatut ja nüüd lõpetasin need mõlemad täpselt ühel päeval. Tegemist on väga erinevate kirjanduslike teostega - üks kriminull ja teine nö eneseabiraamat.
Alustan kokkuvõtet põnevamast - Samuel Bjørk "Ma reisin üksinda". Mulle meeldis, et olid lühikesed peatükid, kuid ei meeldinud, et alguses oli nii palju erinevaid tegelasi. Mõned ei jäänud meelde, mis tegi raamatu jälgimise ja kaasahaaratavuse esimeses kolmandikus veidi raskeks. Samas oli raamatus põnevust algusest peale. Tundsin puudust sellest, et kuigi kogu raamat oli keskmiselt hea, siis ei olnud seda hetke, kus oleks tekkinud tunne ma-ei-suuda-raamatut-käest-panna-lihtsalt-pean-edasi-lugema. Isegi lõpus. Ja olen nõus mitmete arvustustega, et lõpp oli liiga rutakas. 
Üks tsitaat ka: "Tobias armastas kevadet ja nägi, kuidas talve haare lõdvenes, see pakkus uusi võimalusi, uue väljavaate, et toimub midagi uut, et maailm muutub teistsuguseks. Ta oli sageli mõelnud, et vana-aastaõhtu peaks olema kevadel, mitte keset talve, pärast kolmekümne esimest detsembrit ei olnud päevades ju mingit muutust, aga kevadel on kõik teisiti."

Ja nüüd teine raamat - Katrin Alujev "Elamise kergus". Üks tore, ambitsioonikas, rõõmus ja teotahteline naine kirjutab oma kogemustest elus. Mis on teda mõjutanud ning millega tegeleb siiani. Ääretult kerge ja armas lugemine, mis esitab koguaeg ka provokatiivseid küsimusi lugejale. Ainus asi, et midagi väga uut ma sealt enda jaoks ei leidnud. Kuid see on normaalne, alati polegi uusi vaatenurkasid vaja, vahel on ka ammu-teada-tuntud asju mõnus meelde tuletada ja taas nende peale mõelda. Neid hetki oli küll, mil see raamat käest pannes, mul tegutsemistahe taas kõrgustesse oli tõusnud. 
Samuti mõned tsitaadid:
"Ühel hetkel teed sa silmad päriselt lahti, vaatad päriselt ennast ja sa päriselt meeldidki endale."
"Kui sa saaksid pildistada oma viimaste nädalate toimetamised panoraampildi peale, siis näeksid ülevaatlikult, millised on su praegused prioriteedid."
"Budistlik õpetaja Stephen Levine on öelnud, et põrgu on see, kui sa tahad olla kuskil mujal kui seal, kus sa parajasti oled."
"Ma tahan teha asju väga hästi ja südamega. Ma kuulun nende inimeste hulka, kes ei suuda teha midagi ainult sellepärast, et peab või et see toob palju raha sisse. Mul on vaja teha asju, mis on mu kirg. Mu töö peab olema ka mu hobi. Siis tunnen, et olen elus; siis tunnen, et olen vajalik; siis tunnen, et elada on nii mõnus. Siis tunnen pidevat tänutunnet."
"Olen jõudnud sinnani, et sean endale eesmärgid viies valdkonnas: areng, tervis, suhted, töö ja raha. Selle juurde käib alates 2011. aastast ka visioonipildi tegemine. Juba see protsess omaette on nauding. Teen neid pilte koos minu jaoks väga armsa seltskonnaga."
"Olen enda elus näinud, et kui ma teen otsuse hirmust lähtuvalt, siis on see alati vale otsus."
"Kas sa teed ühe või teise otsuse, sest tahad endale või teistele midagi tõestada?"
"Mulle tundus juba personalitöötajana, et kui püüame oma töötajate nõrkadest külgedest lahti saada, siis saame suure hulga keskmisi töötajaid. Kui aga püüame leida lahenduse, kuidas nende nõrku külgi tasakaalustada ning hakkame selle inimese tugevusi arendama, siis saame palju suurepäraseid töötajaid."

pühapäev, mai 27, 2018

Päiksest kuum on maa

Kui ma nüüd jälle tantsimisest kirjutama hakkan, siis kõlan nagu katki läinud grammofon? Üritan siis seda teemat mitte ülemäära pikalt lahata ja lihtsalt paari pildiga piirduda ning rohkem keskenduda päiksele, teatrile, ujumistele, koristamismaaniale ja kevadistele lilleõitele.
Mai teine nädalavahetus oli Tartus Kuldse Karika finaal. See, et see just Tartus oli, sisustas küll kogu nädalavahetuse, aga samas tegi ürituse väga ägedaks. Liikuma hakkasime laupäeva hommikul nii vara, et mu äratuskell ajas mult une juba kell 8. Hetk enne väljaminekut otsustasin rongi asemel liikuda Tartusse autoga. Kokkuvõttes hea otsus. Kella ühest olime end juba Londoni hotellis sisse seadnud ja valmis linnapeale minema - piknik jõekaldal, jalutuskäik ja ujumine Anne Kanalis! Jah, selle aasta esimene ujumine Eestis sai tehtud 12. mai (tänaseks on muide ujumisi juba neli!!! ja ikka veel on mai). See andis sära ja energia, et seada end valmis esinemiseks ja liikuda EMÜ-sse. Ilm oli kuum - 27 kraadi ning päike lõõmamas. Sellist maid Eestimaal küll ei mäleta.
Õhtu läks edasi ööks ja öö varahommikuks. Just kella 4 ajal hommikul jalutasin ööklubist Maasikas Londoni poole ning tundsin end äärmiselt rahulolevana. Õhtu oli olnud emotsiooniderohke, lõbus, energiline ning täis tantsu. Selle vaevu kestnud 4 tunnise "päevaga" olin liikunud juba 17 000 sammu.
Ühe uue kogemuse andis see Tartu nädalavahetus veel - sain mingilt putukalt niimoodi hammustada, et järgmised kaks päeva oli jalg pahkluust allapoole paistes. Veider, aga Doktor Google arvas, et tavapärane, sest putukad pididki kevadel mürgisemad olema. Nüüd ehk olen immuunne selleks suveks. 

Kui peaks sellele maile mingi alamteema panema, siis lisaks tantsimisele ja veel ühele, millest kirjutan paari minuti pärast, võiks see olla 'õitsev'. Kuidagi on see õiterohke aeg sel aastal tänu päikselistele ilmadele rohkem silma hakanud. Kahjuks puudub mul hetkel lisaks kirjutamistuhinale ka pildistamistuhin (ka see tuleb tagasi kui ühel päeval uue fotoaparaadi saan), kuid seda enam olen lõputult erinevaid õisi oma silmadega nautinud ja imetlenud Eestimaa loodust. 



Nüüd siis see kolmas alampealkiri 2018 aasta maile minu elus - koristamistuhin. See sai alguse ühest Tartusse sõidust. Tegelikult muidugi ajus on see mul vaikselt istunud juba vähemalt aasta, kuid just see Tartusse sõit andis viimse tõuke. Arutasime A-ga maailma probleemide üle ning ei suutnud lahendust leida asjade probleemile. Maailmas on liiga palju asju, peaaegu kõigil on neid üle. Ja ometi leidub ka mõningaid, kellel on puudus, aga need üleliigsed asjad ei jõua nende vajajateni. Suur maailma parandamise probleem, mis muutus minu jaoks põnevaks. Ühtlasi tundsin, et mu oma kodu vajas suuremat puhastust ja nii ma veetsingi tunde ja tunde, et läbi tuhnida erinevaid kappe ning visata kottide viisi tarbetuid asju ära. Küll aga püüdsin siis oma maailmaparandamise mõtteviisiga leida ka variante, et osa korralikumat nänni jõuaks vajajateni. Proovisin ära osta.ee, kuid suhteliselt tulutult. Siiamaani olen saanud 6 eurot ja leidnud omanikud kolmele asjale (kaks raamatut ja käekott). Siis leidsin ühe kogumispunkti puuetega laste perede toetuseks. Sinna läks kaks suurt kotitäit - loodan, et leiavad ka omanikud. Kuigi ma pole veel koristamisega lõpuni jõudnud, siis juba tunnen, kuidas kodus on rohkem ruumi. Püüan asjade tarbimisel ka edaspidi silma peal hoida.

Paari sõnaga kirjutan veel kahest üritusest - teatriskäik ja Latitude59. Linnateatri seekordne pakkumine oli etendusele Macbeth. Tegemist ei olnud originaal etendusega, vaid tänapäeva kohandusega võimuvõitlusest. Lavastus oli küll maksimaalseid punkte väärt, aga sisus jäi minu jaoks mingi mõte puudu. Või no mõte oli, aga liiga märuliks läks kätte ära. Pool tundi oleks ehk võinud lühem olla ja rohkem irooniat sisse tuua. Kuid kokkuvõttes jäin rahule!
Ja siis see Latitude59... oli lihtsalt vahva näha nii palju nii rõõmsaid ja energilisi inimesi. Power boost :-) "I've mastered the art of bouncing back. Now to master the art of not having to." Dau Voire.

kolmapäev, mai 09, 2018

If ya wanna stay young get both feet in it, eighteen 'til I die

Selle aasta postituste arv on tõepoolest üle ootuste väike, kuid nii lihtsalt on. Hetkel läheb loomingulisus mujale, aga olen kindel, et veidi rahulikuma elutempo taastudes tuleb kirjutamistuhin kindlasti tagasi. Muide, peale oma sünnipäeva käisin ühel imelisel reisil, mis kindlasti oma koha siin leiab, aga mitte täna. Täna tahan kirjutada kahel teemal - Bryan Adams ja üheksakümnendate disko. Mitte et neil kahel seos oleks, lihtsalt minu ellu sattusid eelmisel nädalal mõlemad. Bryan Adamsi Tallinna kontsertile ostsin piletid ammu keset talve. Peamiselt seepärast, et siiani olen kõikidel tema Eesti kontsertitel käinud ja ei saa siis nüüd traditsiooni katki jätta. Sel päeval, mil üritus aset leidis, olin enda peale kohati isegi pahane - nii palju muud oli teha, alustades trennist, kuhu ju mingil tingimusel minemata ei saanud jätta jne. Nii ma siis tormasingi töölt trenni ja trennist koju ja kodust kontsertile. Samal ajal ei suutnud isegi meenutada, et millal ma viimati tema laule üldse kuulasin... hea kui mõne pealkirja ajusopist kätte suutsin saada.
Noh, ülte mis sa ütled, aga kohapeal olin ütlemata rahul. Laulud olid peaaegu KÕIK tuttavad hitid, mille sõnad iseenesest üle huulte välja tulid ja Härra Adams ise palju kobedam ja elavam kui eelmisest korrast teda mäletan. Südamlik ja tore kontsert oli. Aitäh iseendale, et  piletid ostsin! 

Yeah nothin' could change what you mean to me 
Oh there's lots that I could say 
But just hold me now 
'Cause our love will light the way
Ja siis see teine värk. See tantsuvärk, mis on viimastel kuudel nii meeletult mu aega röövinud, aga samas lõputult energiat ja rõõmu andnud. Lisaks sellele, et meil järgmise laupäeva Kuldse Karika finaali tõttu iga nädal esmaspäevast neljapäevani pikad proovid on, toimus eelmisel laupäeval klassiõhtu ja NO99-s väike esinemine. Seekordne põhirõhk  polnudki esinemisel, vaid kogu  ettevalmistusel - üheksakümnendate disko riietus ja soeng ja make-up. Uskumatu kui palju lõbu ja ärevust sellisest teemast! Neoonriided, grepid juustes, roosa silmameik ja palju muud. Edevad loomad on need naised ikka, aga tee mis sa teed, täiega lõbus on selline asi! My life is so cool...






esmaspäev, aprill 23, 2018

Meri kustutab kord jäljed kaldalt aga hinges püsivad need

Muutun sünnipäeva korraldamises aina osavamaks. Kui eelmistel kordadel olid üritused juba väga väga head, siis seekordne lähenes päris ideaalsele. Kogu see sünnipäeva nädal oli tihe ning väljakutsete rohke, kuid minu suureks rõõmuks õnnestus kõik, mida ette võtsin. Alustades pühapäevasest rabajooksust, kus esimest korda üle pooleteist aasta tegin mõningaid jooksusamme, jätkates erinevate workshop'idega ja lõpetades sünnipäeva üritusega Noarootsis, Spithamis. Sinna vahele mahtus sujuvalt ka LAPhacki züriis olemine ning auhindade ja promomaterjalide ettevalmistamine. Tegus lõpp eelmisele eluaastale ja uue algusele! Küll on tore olla noor ja tark ;-) Nagu väga paljud teised, siis soovin iseendale rõõmsat, õnnelikku, armastust-, naeru- ja saavutusi täis edukat uut ringi. Vahva on istuda siin ilusas lilli täis toas ja lapata pilte nädalavahetusest. Väikseid ja suuri külalisi käis kokku 31 ning kõik mahtusid ära ühte pisikesse majja keset metsa ja loodust - just the way I love it. Päeval viis meid matkarada kevadisse mereranda, saatjaks sinine taevas ning päike ja õhtu sooja sauna. Olen äärmiselt tänulik, et kõik osalejad leidsid selle aja sõita linnast eemale ning samuti olen tänulik kõikidele, kes ükskõik mis kanaleid pidi mind meeles pidasid ja parimaid mõtteid edastasid. Suured kallistused ja aitäh!
Sünnipäevasoeng by HelenHeinroosHair
Auto metsas
Kahelpool akent
Noarootsi männimetsad
Kaks vaprat
Nii palju kaksikuid oli kohal, et tahtsime ka!
Sportlikud vaheülesanded
Meri

teisipäev, aprill 17, 2018

Olgu jääv meile päike

Nasi Goreng - Indoneesia üks popimaid toite
Eestisse saabunud kevade taustal on hea minna korraks tagasi kuuma Indoneesiasse, Jaava saarele. Üks suuremaid väljakutseid seal saarel on logistika. Just seetõttu sai plaani uuesti ja uuesti ringi tehtud peale igat tagasisidet kohalikelt autojuhtidelt. Isegi kui vahemaad tunduvad väikesed, siis olles 'vales kohas' võib ka kolme kilomeetrit läbida tund aega. Jah, seda juhtus meiegagi ja üldse mitte pealinnas Jakartas, vaid ka väiksemates linnades. Väike on siinkohal suhteline, sest Jaava väiksemad linnad on ka paari miljoni elanikuga. 

Minimalistlik Jaava kirjeldamine näeks välja selline:
  • WC - augud, aga puhtad (muide, lugesin enne reisi just, et augud pidid tervislikumad olema)
  • liiklus - kohutav, kohutav, kohutav
  • lennujaam - paras pudru ja kapsad, et leida kohver, mis oli valel lindil ja leida parkla, kus meid oodati
  • Jakarta - hoia heaga eemale
  • inimesed - täiega sõbralikud
  • loodus - üllatas. tõesti. ilus. roheline. turistide-vaba.
  • hotellid - mugavad ja odavad
  • söök - odav ja keskmiselt hea
  • ilm - päike, päike ja siis korraks meeletu vihm ja siis jälle päike. Vahepeal pilved ka.
  • ohud - dengue palavik (jah, koguaeg pidi endale sääsetõrjet peale panema)
  • maavärinad - ohud vol 2. Maa väriseb ja vulkaanid purskavad järjepidevalt. Enne minekut mu telefon mitu korda päevas plingis teatades uuest 5 - 6 magnituudiga värinast Jaava ümbruses. Kõrval saare vulkaan lasi samuti suure tahma pahmaka õhku.
  • äratus - liiga vara. kõigega alustatakse juba kell 6.
  • alkohol - defitsiit: ainult hotellis saab (ja mitte igas... ning mõnikord võib siis pudel veini maksta rohkem kui öö kahele luksuslikus toas)
Meie teekond Jaaval
Ülevaade marsruudist, mis lõpuks võidu sai ja realiseerus:
1. päev - õhtune lend Singapurist Jakartasse. Lennujaamas ootas autojuht, kes viis meid Bekasisse ööbima. Vahemaa ~55 km, ajakulu hilisõhtul 1,5 h.
2. päev - varajane sõit Bekasist Kampung Naga külasse, seejärel hotelli Bandungi raudteejaama kõrval. Vahemaa ~300 km, ajakulu sõidule ~8 h.
3. päev - veel varajasem rongisõit Bandungist Yogyakartasse. Rong ummikutes ei viibinud ja sõitis 8 tundi. Rongis tasub võtta kõige parem klass, sest hind on ikkagi odav ja saab rahulikult laiutada-magada-aknast välja vaadata. Ka puhtuse eest hoolitseti seal hästi ja isegi toitu sai tellida. Rongipiletid on mõistlik ette osta siit. Yogyakartasse saabudes käisime ära Borobuduris, millest juba kirjutasin. 
Roheline loodus Yogyakarta ümbruses
4. päev - sõitsime Yogyakarta läheduses ringi. Kilometraaži ei tea, kuid kokku olime liikvel pea 11 tundi, millest osa matkates, süües, rannas mõnuledes ja muid põnevaid tegevusi tehes. 
5. päev - hommikul nautisime hotellis hommikusööki, käisime jaava massaažis ning liikusime lennujaama. 

Minu meelest sai lõpuks päris hästi kokku pandud marsruut :-) Esialgses plaanis oli saabuda kaks päeva varem ja külastada ka Bogori ümbrust, aga see jäi teiseks korraks, sest Singapur oma võludega sai  võitu. Mingi hetk kirjutan paarist põnevamast kohast veidi lähemalt ka!

teisipäev, aprill 10, 2018

See on see mis paneb elama

Vahest on nii, et tahaks hirmsasti kirjutada ja jagada, kuid ei suuda seda ette võtta, sest emotsioon on liiga suur ja tekib hirm, et see ei mahu kirjapilti ära. Selline oli minu nädalavahetus. Tegelikult isegi terved viimased nädalad. Ühel neljapäeva õhtul lamasin tund aega voodis, enne kui uinuda suutsin, sest tundsin ennast lihtsalt nii õnnelikuna. Põhjuseid oli küll mitu, aga suurima tõuke andis lihtne tantsuvõistlus nimega Kuldne Karikas. Nüüd said sõnad jälle otsa ja hakkasid pisarad voolama. Kaks nädalat igaõhtuseid proove, mõned isegi linnast väljas ja kolme tunni pikkused, teised pühapäeva õhtul Salme laval, kolmandad 40 inimesega pisikeses tantsusaalis, kus õhu puudumine ei vähendanud sugugi rõõmu inimeste silmades. 
See kõik tipnes ärevusega võistluspäeval - hommikul pikalt magades, seejärel õigesti toitudes ning edasi meiki ja soengut tehes ning kostüümi sättides. Ühised viimased arutelud ja detailide paika panemised Salme riietusruumis ja edasi juba lihtsalt ärevus lava taga meie järjekorda oodates. Need kolm minutit laval olid kõike seda väärt. See sära ja energia oli lihtsalt nii võimas. Kui pidin kahe tantsu vahel paari minutiga haaknõelad lahti saama, siis avastasin ühel hetkel kuidas käed olid üleni verised. Olin endale haaknõeltega sisse torganud, aga adrenaliin oli nii kõrge, et valu ei tundnud. Sai veel ühe minuti lava ees tantsida. Õhtujuht kommenteeris kava lõppedes: "Võib vist öelda, et selline asi on võimalik ainult Kuldsel Karikal. Vau-vau-vau. See oli võimas lõpp meie tänasele kontsertile." Ja mainimata ei saa ka jätta, et oma esimese peamise tantsuga saime VÄRVIKIREVA JA ENERGILISE ESITUSE ERIPREEMIA!
Esinemisele järgnes õhtu sushi ja Gin&Tonicuga Tantsugeenis ning hiljem VIP ruum Klubis Teater. Super suurepärane. Seda rõõmu ja emotsiooni, mis neis valitses, ma isegi ei ürita sõnadesse panna. Pühapäeva veetsin nagu mingis vines vaadates uuesti ja uuesti ja uuesti meie esinemise videosid ning hoides seda maailma ägedamat tunnet enda sees. Videod on üleval siin: Tikka Masala ja Kuradi loll lind.