kolmapäev, august 24, 2016

Melujanu

Sõnadeta etendus Linnateatris - Melujanu.

Igaüks tahab oma maailma uuesti luua.Molekulidest, planeetidest, nädalapäevadest või korterimööblist. Tuleb lahti võtta, et uuesti kokku panna. Kahtluse alla seada, et kindel olla. Võib-olla jääb mõni jupp üle? Või puudu?

See, et etendus on ilma sõnadeta, tekitas nii enne kui ka pärast nii palju elevust. Ikkagi võõras ja teistmoodi. Ja meie, kes me oleme pigem reaalinimesed, mitte kunstiinimesed, kartsime, et ei saa aru. Tegelikult oli päris OK. Uuesti vaatama ei kipuks, kuid etenduse ajal kella ka ei vaadanud. Kõigest ei saanud aru, samas mõni vahepala oli lihtsalt ilus vaadata ja mõni teine jällegi andis ilusti sisu ja mõtte edasi. Näiteks oma kodu rajamine ja see, kui kerge suhe alguses on ja mis saab mõne aja pärast. Samuti oli huvitav stseen sellest, kuidas inimesed endaga koormat kaasa veavad. Nii et jah, igav ei olnud, aga järgmine kord läheks taas sõnadega etendust vaatama!

neljapäev, august 18, 2016

Taas ristuvad me teed

Taaskohtumine - sõpruse terviseks
Terve postitus sai peas valmis, aga nüüd, mil on tühi leht ees ja klaviatuur sõrmede all, on peas tühjus. Või noh, emotsioonid on, kuid sõnadesse ei oska panna.

Kaks aastat tagasi ühel juuli pühapäeval istusin üksi lennukisse ja lendasin Lõuna-Prantsusmaale. Mäletan seda tunnet seal lennukis - pisarad voolasid ja ma ei saanud aru, miks ma endaga nii teen. Miks ma olin otsustanud üle kolme nädala ilusast suvest veeta sõpradest eemal, üksi kuskil teadmatuses ning pealegi veel Lõuna-Prantsusmaal, mis mulle tol hetkel üldse ei meeldinud. Ma isegi ei tahtnud paremat fotoaparaati muretseda, sest ütlesin, et nagunii seal midagi pildistada pole. Olgu öeldud, et see arvamus muutus - Lõuna-Prantsusmaal on palju väga ägedaid kohti! Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada (neid muljeid saab lugeda siit), vaid hoopis üllatustest, mis elul varuks.

Juhtus nii, et meie meeskond sellel üritusel osutus nii kokkuhoidvaks, et veetsime kõik need kolm nädalat ninapidi koos, ainult magasime igaüks eri kohas. Me ei olnud kindlasti mitte kõige usinam või edukam meeskond seal (elasime lausa paar päris piinlikku hetke üle), kuid me leidsime midagi palju enamat - inimesed, kes jäävad meie ellu. Täna, kaks aastat hiljem, istusime esimest korda uuesti neljakesi ühe laua taga. Rääkisime nii ausalt ja avameelselt, et see puudutas meid kõiki. Mis toimus kellegi elus sellel Prantsusmaa perioodil ja mis on toimunud hiljem. Selline iseenda otsingute rada, mis viib sügavamale avastuste maale. Igaüks meist on saanud omad õppetunnid ja teinud läbi omad muutused ja arengud. Kogemused ebaõnnestumistest, pisikesed ja suured saavutused, ootused elule, raha ja õnne seos, loomeinimeste elu, sotsiaalne võrgustik tänapäeva maailmas, lihtsus suhetes, sport ja iseendaga õnnelik olemine. Need on vaid murdosa teemadest, mida sai arutatud.

Neli erinevat elu, mida ühendab üks ühine seiklus. Ma ikka saan väga hästi aru, miks ma endaga nii teen. :-) Väga vahva kolme Prantsusmaa nädala ja pika sõpruse terviseks! 

reede, august 12, 2016

Farm

Mõnda aega edetabelite tipus olnud restoran Farm sai lõpuks järele proovitud. Esimene reaktsioon oli see, et nimi ja väljanägemine ei lähe kokku. Nimest eeldaks maalähedase välimusega kohta, mitte läikivaid lühtreid ja sätendavaid kaunistusi. Aga kui see ebakõla välja jätta, siis tegelikult nägi kena välja ja toite võib julgelt kiita. Eelroogade degustatsiooni valiku jagasime nelja inimese vahel ning saime kõik häid ampse. Pearoaks valisin pardi metsamarja-veinikastmega. Kui see välja jätta, et esimese hooga tundus riisipuder mustikamoosiga pardi kõrvale veidike võõras, siis tegelikult väärib kiitmist. Ka L valitud praetud ulukiliha kotlet meeldis mulle väga.
Ainult magustoidust ei vaimustanud - tormijärgne besee toorjuustukreemiga jäi ikka pavlova maitsele alla. See kreem oli minu jaoks õige pisut liiga magusa/tugeva/omapärase maitsega. Ja portsjon liiga suur. Aga no nagu mulle öeldi: kui elus parasjagu kõik muu on hästi, eks siis tuleb vähemalt midagi leida, millega mitte rahul olla ja sel korral juhtus siis selleks magustoit olema :-)
Kokkuvõtteks ütleks, et koht, kuhu võiks veel minna. Nii et tip-top! Ja õhtu ise muidugi oli suurepärane. Palju rõõmu...

kolmapäev, august 10, 2016

I'm gonna run to you

Kakumäel sulistamas
Avastasin ükspäev hirmuga, et Sügisjooks on juba nii lähedal ja 10 km tundub minu jaoks jätkuvalt ulme. Tuli end siis kätte võtta ja uuesti regulaarsete metsajooksu trennidega alustada. Eelmine esmaspäev 4 km Sütiste metsas, reedel 5 km Jüri terviseradadel, pühapäeval väike intervall-treening Harkus ning eile 6 km ja seda Kõrvemaa suusaradadel! Teate küll, need mis seal üles-alla muudkui käivad. Armastan liikumist ja seda, et saan jälle joosta :-) Olen selle eest tänulik, tõesti! Enesetunne on hea, põlved pole kurtnud ja esimest korda tundus eile, et äkki isegi on 10 km joostav.

Üks suur muutus on veel - viimased kolm korda pole ma enam üksi jooksmas käinud. Ja eile sain isegi jooksu ajal juba jutustada nii, et pistma ei hakanud :-)
Vaieldamatult käib jooksu lõppu ka suplus. Eile Soodla veehoidlas (lõbus oli seda otsida, esimene katsetus oli kuhugi ekstra auklikele radadele, tegelikult on märksõnaks Raudoja Kõrts, enne mida tuleb sisse keerata), üleeile sai mõnuletud Kakumäel meres, millele järgnes rannas kiikumine ja eelnesid metsvaarikad. Reedel oli plaan ka Jüris olevasse järve sisse minna (teate ikka et seal on ka kena rannake?), kuid see vesi nägi liialt must välja, ei hakanud...

Lõpetuseks lihtsalt üks kaunis pilt eilsest päevast:

teisipäev, august 09, 2016

Võrkpall on võrratu

Tunnistan, et juuli lendas niimoodi mööda, et lihtsalt töövälist aega arvutitaga ei jäänud. Augustit võtan nüüd VEIDI rahulikumalt, eksju. Vähemalt plaan on. Ja ilm lubab ka õnneks vihma :-) Suvi on olnud nii meeletult vahva, et ega ma seda sõnadesse panna ei oskagi. Viimase nädalavahetuse (millest praeguseks ajahetkeks on saanud üle-eelmine nädalavahetus) veetsime taas Saaremaal, toimusid juba IV arise mitteametlikud suvepäevad. Aeg ikka lendab. Igatahes vaatamata sellele, et projekti enam sellel kujul ei ole, on kindel plaan nii suvepäevade kui ka talvepäevadega jätkata. Nagu ma korra juba ütlesin, siis töökohad vahetuvad, projektid muutuvad, kuid inimesed ja seltskond jääb. Ja see on üks ütlemata vahva seltskond, kellega veeta ilusaid suvepäevi ja pikki magamata suveöid.

Sel korral võtsime vabamalt ja veetsime enamuse ajast R suvilas. Poisid käisid korra Pidulas paintballi mängimas ja mõlemal päeval käisime Tagalahes ujumas. Tegelikult ikka midagi uut külastasime ka: Kurevere Jaagarahu järve/karjääri. No muidugi oli mul tarvis sinna ka sisse sulpsata. Ujumistega (loe: suplemistega) on see suve tõesti hästi, pole nummerdada viitsinud, kuid usun, et igasugused Eesti suvede rekordid on purustatud ning alles on 9. august.

Kitsekest ja sokku nägime Saaremaal, see viimane oli päris julge, aga paraku olin roolis ja ei saanud pildistamisega tegeleda. Ahjaa, rooli sain kohe mitmele saksa autole - golf 7 ja škoda octavia. Octavia meeldis mulle kohe eriti, liikus justkui iseenesest. Loomulikult käisime ka Odalätsi allika juures, kus on nooreks tegev vesi, millega tuleb nägu loputada. Tehtud! Igaks juhuks veel jõime ka seda vett, nii et noorus on nüüd garanteeritud. Ja noh, nagu Saaremaa puhul ikka, siis palju elevust tekitab praamisõit. Minnes suutsime meie oma autoga olla pool tundi varem kohal. See tuli väheke ootamatult, arvestades kuidas enamasti saabume viimasel hetkel, kuid üks seltskonna auto jõudis selgi korral viimasel minutil praamile. Tagasiteel  olid praamigraafikud paigast ja meie ülejäänud seltskond sattus varasemale praamile ja meie mingile imelikule asendusele, kus kõik karjusid ja peale saades arutlesime, et huvitav, kuhu see üldse sõidab. Ei teagi kas kahjuks või õnneks, aga ei saabunud me Riiga, ikka Virtsu.

Tegelikult  ei tahtnudki kirjutada muust kui võrkpallist. Alates Interinxi ajast on mul selle võrkpalliga mingi side. Ma ei oska seda mängida, ma põrutan alati käed ära ja nii hullu moodi valus on (seekord läks pärast kaks päeva, et vasakut rannet jälle liigutada saaksin), kuid ma nii naudin seda. Päris meeste mängu ma muidugi ei kipu, kuid poisid viitsisid minuga pärast veel pikalt nii "mängida", et sain ka harjutada ja joosta ja nautida. Alguses olin üksi kahe vastu (ha-ha), pärast tuli M appi ning olime 2-2. Oeh, no võrkpall ON võrratu. :-)

Loomulikult ei puudunud Saaremaal ka sel korral mõnus saun, hea grill-liha ning suur öine lõke. Ka alias ja pisike viktoriin ning P veinide degusteerimine olid omal kohal. Kahe õhtuga maitsesime ära 10 erinevat veini ning ma sain äraarvamismängus teise koha! Ma ei tea, kuidas see juhtus, sest enda meelest ei saanud millegist aru.

Selline see lühike postitus Saaremaast saigi, tahtsin vaid paar sõna kirja panna. Kunagi kindlasti saabub ka õhtu, millele eelmises postituses viitasin ja kus kirjutan kuidas kolme päevaga 1300 km läbi sõitsime ning Soomes Koli rahvusparki avastasime.




reede, juuli 22, 2016

Nüüd sa näed mind

Kolm aastat tagasi jättis meeldejääva mulje film "Nüüd sa näed mind", millele sel suvel järg tuli. Loomulikult sai siis plaani võetud kino külastus staaritoolidel koos kokteiliga, et taas head filmi nautida. Kahjuks pean ütlema, et seekordne teos ei jätnud mingit muljet, oli justkui tavaline action-komöödia vms. Igatahes vastupidiselt esimesele osale ei olnud ei pingsat põnevust, suurt kaasaelamist tegelastele ega vapustavat lõppu. Isegi Bloody Mary ei aidanud kaasa. Muidugi oli niisama mõnus tšill kino laupäevaõhtu!

Teaser'ina jagan hoopis pilti matkast, mille kohta tuleb õhtul pikem postitus:

esmaspäev, juuli 18, 2016

Parim päev olla õnnelik

Renditud maja Võsul
Just selline silt rippus Võsul meie armsa majakese seinal, mille olime rentinud reede ööseks. Ja nii ongi, tasub olla õnnelik, sest see on lihtsalt nii hea tunne :-) Ilmselt jalgpallist ja veel mõnedest asjadest tulenevalt nautisin taas nädalavahetuse iga hetke. Seda vaatamata maailma sündmustele, mida ma parem üldse mainida ei taha, sest sellised asjad ei mahu mulle pähe. Aga tagasi positiivse juurde. Olin osalt mõtlikus, osalt rõõmsas, osalt romantilises ja osalt rahulikus meeleolus ning imetlesin koos kalli T ja S-ga Eesti ilu. Ja seda jagus...lausa 650 km jagu, mis kolme päevaga läbitud sai.

Otsustasin mais, et sel suvel ma pikemaid reise ei tee, ainult Pisikese Kollasega põikan natuke piiri taha. Oh, küll ma olen selle otsusega rahul, teeks endale või pai. Kuidagi poleks raatsinud nüüd mingi hetk veel Eestist kaugemale sõita, selleks ju tulevad jälle omad ajad. Teen hoopis midagi erakordset - puhkan see suvi kolm nädalat ilma suuremate reisideta.

Aga hästi, selle nädalavahetuse trip algas sõiduga Võsule. Kuna olin arvestanud Peterburi maantee bensukatega, siis tuli mulle kuidagi ootamatult, et Sakust sõites need tegelikult tee äärde ei jää. Ja Kuusalu Alexelas olid ka järjekorrad, seega ei hakanud sealgi peatuma ning nii saigi sõitu põnevust tekitatud - Võsu kandis bensukad puudusid ning laupäeva hommikul oli kilomeetrite mäng, kas jõuame Rakverre tankima või mitte. Sai mindud öko režiimile - kõik andurid ja konditsioneer välja, igaks juhuks võtsime autos ka voolujoonelised asendid ning pidurdamine ja kiirendamine olid rangelt keelatud. Välja vedas, ei pidanudki esimest autoabi katsetust tegema :-)

Rabarberi siider
Muidugi sellele eelnes veel üks ütlemata tore reede õhtu. Ega ma polnudki Võsul varem niimoodi pikemalt käinud. Saime endale majakese köögi ja terrassiga, kus valmistasime sisefileed, salateid ja hommikuks kaneelisaiu. Joogiks oli Integraali talu rabarberi siider ning T rabarberi viin. Nende mõjul venis õhtu lausa poole kolmeni huvitavamaid ja veel huvitavamaid vestlusi pidades. Elust, õnnest, suhetest, tööst ja paljudest muudest asjadest. Muidugi käisime ka rannas, kus mina kohe ujuma põrutasin. Väga minulik. Vesi muideks oli soe, tänan küsimast.

See kõik oli vaid algus ja järgnes Ida-Virumaa avastusretk, kuid midagi pole teha, praegu tuleb uni peale, seega jätkan teinekord...






reede, juuli 15, 2016

Portugal, my love

Mul on tõesti hea meel, et just sel aastal sai jalgpalli EM-i algusest peale nii korralikult jälgitud, sest see lõpp oli lihtsalt FA-NTA-STI-LINE!!! Finaali tuli küll vaadata esialgu lätikeelsena, kuid ega emotsioonid sõnu vajagi. Korduse vaatasin siiski eestikeelsete kommentaaridega ka ära. Nii palju emotsioone ühes mängus ja kõik nii siirad. Lihtsalt ilus. Palju õnne, Portugal!

Teie fänn Eestist,
Mina

esmaspäev, juuli 04, 2016

Kuhu kaovad rõdult maitsetaimed?

Ilusa suure sabaga rott nimega Orav sööb ära. Jäi mulle ükspäev jälle vahele. Spinat, salat, lehtpeet, tšilli taime lehed, kõik läinud. Sibul, piparmünt ja till on alles. Anna veel talvel pähkleid neile...
Aga tegelikult tahtsin õnne soovida oma vennale, kes lõpetas sel kevadel magistri! Mina oma kiire tempoga pole veel jõudnud väljagi valida, kuhu magistrisse minna. Sellised need usinad väikevennad on.

pühapäev, juuli 03, 2016

Ühe herilase lugu

Nõva
Kui järveujumiste hooaeg sai sel suvel Eestis avatud mais, siis ka merehooaja avapauk oli varakult - 25. juuni ning siis lausa kahes kohas. Päeval kastsin end Stroomi rannas vette, kuigi ametlik mõõtmine näitas, et vee temperatuur oli 12 kraadi (no mismoodi nad mõõdavad?!?) ning õhtul värskendasime end Nõval Peraküla rannas. Seda peale metsmaasikatest isu täissöömist ning selle suve esimest värsket suitsulesta. See Nõva kant on mulle ikka nii armas. Ikka ja jälle tahaks tagasi. Kuid eile veetsime päeva Kaberneeme rannas ja seal oli neid veeskäimisi juba rohkem kui kolm (mingi hetk läks lugemine sassi ja polnudki tähtsust - kui palav hakkas, tuli vette minna). Vesi võis minu hinnangul 17 kraadi ringis olla, seega karastus missugune.
Oko siig uues kuues

Söögikohtadest olen külastanud kolme Tallinna-välist kohta. Esiteks kaks traditsioonilist igasuvist - Oko ja Ruhe. Kui aus olla, siis mõlemad valmistasid mõningase pettumuse. Oko siig on nüüd ära fileeritud, kuid jätkuvalt hea, samas pearoogade valik oli selline, et isu ei tekitanud praktiliselt miski. Ruhes jällegi toidud olid üle keskmise head (vähemalt minu mereanni risotto ja laimi-piparmündi koorekreem), kuid ooteaeg oli alla igasugust arvestust. Jookide saamiseks kulus umbes 50 minutit. Nad ikka ei oska raha teenida. Lisaks astus ettekandja meie jäätisekokteilist päästetud herilase surnuks. Oli herilane ennast üle poole tunni puhtaks nühkinud ja teel teistele teatama, et jäätisekokteili ei tasu sukelduda, kui kõmm ja kõik pingutused olid asjata. Rahu kadunukesele. Ilus vaade on aga Ruhes jätkuvalt.

Ja kolmas söögikoht oli midagi uut - käisin kolmapäeval Tartus kuu vanuse beebiga tutvumas. Tubli laps oli ja pidas ennast ilusti üleval ka oma elu esimesel kohvikukülastusel. Nimelt käisime Raekoja platsis kohvikus nimega Truffe. Seal proovitud prantsusepärane soe lihasalat oli ehk liiga äädika või muu sellise tugeva maitsega, mis kõige paremini salatisse ei sobinud. Kuid mõnus oli õues istuda ja lobiseda. Tartu turul käisin ka esmakordselt elus vist. Vähemalt ei mäleta ma, et oleksin seda varem teinud. Võrreldes Tallinna turuga olid seal nii odavad herned! Ja maitsvad kodutomatid :-)
Juba ühe kuune
Kaberneeme rand
Ruhe eelroog
Vaate üle ei saa Ruhes kurta

Mis hoiab televiisori ees, mis teeb mõnu ja kõditab närve

Ronaldo ja Ronaldo
Käimas on jalgpalli EM. Kuna mul eelmine MM kaks aastat tagasi Prantsusmaa tõttu (või kui täpsem olla siis seetõttu, et Prantsusmaal telekat ega Internetti polnud) suhteliselt vahele jäi, siis olen sel aastal asjade käiku täitsa jälgida püüdnud, juba alagruppide mängudest alates.
Ma ei tea kas teadlikult või mitte, aga peamised mängud, mida ikka põhjalikumalt vaadanud olen, on kõik seotud Islandi või Portugaliga. Ühes mängus olid nad lausa mõlemad, siis ma ei teadnudki kelle poolt olla. Kokkuvõttes oli Islandi võit elamusterohke. Portugal - Ungari oli üks äärmiselt äge mäng. Teise poolaja esimese 17 minutiga neli väravat! Kaasahaarav. Portugal - Horvaatia puhul oli mul isegi horvaatidest väljalangemise pärast kahju, kuid mis teha.
See-eest Island-Inglismaa oli üks pingeline kaheksandikfinaal. Olen ju üldiselt suur Inglismaa fänn, kuid seekord olin Islandi poolt ja nad tegidki imet! Tore, sest see läks nende riigile ja inimestele nii korda. Seda mängu sai muide vaadatud suurema seltskonna ja veini saatel. Poola-Portugali veerandfinaali juures polnud isegi kahtlust kelle poolt olla ja pinget jätkus penaltiseeriani.
Ja eile oli siis Saksamaa-Itaalia mäng, kus olin Saksamaa poolt, kuid seda sai taas vaadatud seltskondlikult ja see penaltiseeria oli ikka selline komöödia, et anna olla. Mõlema meeskonna viiest esimesest penaltilööjast kolm lõid mööda. Kuidas see võimalik on?

Seoses nimedega tekkis mul ühe Portugali mängu ajal küsimus, et Cristiano Ronaldo on jah nende suurim staar, aga mis nimeline see Brasiilia staar oli, kelle lasteriideid Riost 2009 aastal ostsime? Selgus, et ega need portugalikeelsed riigid eriti originaalsusega ei hiilga. Seegi oli Ronaldo. Lihtsalt Ronaldo. 

kolmapäev, juuni 29, 2016

Metsa läksid sa ja metsa läksin ma...

Kui Maijooks läbi sai, siis oli jooksmiseks uut eesmärki vaja. Jah, panin end meeltesegaduses sügisjooksule kirja, kuid see ju nii kaugel. Siis tuligi ikka T-le peale käia, et lähme jälle orienteeruma. Tänaseks oleme kolmel teisipäevakul käinud ja pean tunnistama, et meenus, kuidas orienteerumine on nii palju põnevam kui niisama jooksmine. Tund ja 5 km lendavad nii et ei saa arugi. Esimene kord käisime Harku metsas. Tegime juba teist punkti otsides saatusliku vea ning seepärast oli tulemus suhteliselt kehva (aga meist oli ikka aeglasemaid!). Küll aga oli Harku metsa kaardiga tutvumisest kasu - leidsin sealt endale hea 6 kilomeetri ringi, ilma et peaks edasi-tagasi jooksma.
Nädal hiljem oli Sütiste mets, minu kodumets, jeee. See oli tõesti orienteerumise mõttes kergem ning suuremaid vigasid sisse ei tulnud. Hugo tuli vapralt meiega jooksma kaasa ning väikse motiveerimise abil pidas tublilt lõpuni vastu. Suurepärane tulemus meile kõigile! Ja täna, täna saime teada milline soo on Jüri!!! Olen seal terviseradadel käinud varem suusatamas. Kes oleks osanud arvata, et laiade kaunite radade kõrval on selline kole mets-soo-padrik. Mõned punktid olid ikka päris piin, kuid õnneks meie N21B rajal oli neid punkte vähe. Vaesed pikemate distantside jooksjad. Esimest korda oli meie aeg üle tunni aja, kuid see tulenes siiski ka sellest, et rada oli pikem. Läbisime üle 5 kilomeetri, millest osa oli paksus võsas ja metsas. Paar eksimust ikka oli, viis minutit parema aja oleks võinud küll saada. Nii ta läheb. Kindlasti tuleb orienteerumisi sel suvel veel, nii vahva on!

Hugoga sai ka nalja. Lastehoiupäeval hakkas ta M-le kiitma, et tema emme ja tädi Aive on orienteerumises parimad, sest nemad jooksevad koos ja kaks tarka on ikka kokku targem kui üks tark. Noh, kes veel ei tea, siis M jookseb A rada ja enamik kordi võidab oma klassis esikoha, seega Hugo valis küll vale inimese, kellele kiidelda ;-) M ikka arvas, et tema üksi siiski veidi kiirem orienteeruja kui emme ja tädi Aive. No Hugo räägib vastu, et ei saa olla lihtsalt. Kaks tarka peab ju kokku olema parem kui üks. Loogika missugune. Kui ma siis talle kinnitasin, et tegelikult tõesti M ikka orienteerub meist paremini, siis oi milline pettumus tuli hetkeks. Ja järgmisel hetkel teatati: "Aga ma siis ei tule õhtul teiega metsa orienteeruma, ma lähen M-ga."

reede, juuni 24, 2016

Eile nägin veel eestimaad, tondiraba ja põlislaant

Selle aasta mai ja juuni on olnud lihtsalt nii ilusad ja õnneks on mul olnud võimalik palju nädalavahetustel ringi sõita ning isegi mõni tööpäev vabaks saada. Näiteks ühel päikseliselt teisipäeval pidasime M'ga maha ühe vägeva lapsehoiupäeva. Kahepeale oli meil kokku viis last ja tulemuseks üks äärmiselt lõbus päev. Alustasime Laitse Liikluslinnakus, mis nägi küll armas välja, kuid ammendas ennast juba tunniga. Järgmine peatuspunkt oli Rummu karjäär, mis ei ammendanud ennast isegi nelja tunniga. Lapsed ronisid, püüdsid vees kala, külastasid piknikutekki ning matkasime ümber karjääri ja mahajäätud majade. Põnevust jagus igasse hetke. Muidugi juba algus oli põnev - kuna karjäär on suuremale avalikkusele taas suletud, siis lähenesime tagantpoolt, mis tähendas sügavate aukudega sõiduteed ning üle müüri ronimist, ikka piknikukorvid ja külmakastid kaasas. Tõesti vahva oli. Õhtupoole olime mõelnud kinno minna, kuid ilm oli nii kaunis, et läksime hoopis Padise mõisa vaatama ja tiirutasime paadiga nende tiigil üle tunni aja.

Sama nädala neljapäeval viis teekond Pärnusse. Seal toimus Pootsmanni-Taukari-The Suni-Smilersi kontsert ning seda nii vähese rahvaga, et lausa üllatav. Olen neil kontsertitel sel aastal juba nii palju käinud, kuid enamasti on täismaja olnud. Seekord pool platsi tühi, mis iseenesest oli mõnus - ei pidanud üldse trügimisega tegelema. Ühe põneva asjana proovisime ära alkoholi sisaldusega mojito külmutatud kokteili, mida pakub ettevõte N1CE. Ilm oli küll päikseline, aga 17 kraadi ringis, seega rohkem kui ühte ei soovinud proovida, aga kuuma ilmaga oleksid need küll hea hitt. Kujutan ette rannas sellist külmunud kokteili nautimas... Mmmm.
Jäime Pärnusse ööseks ja ööbisime kohe Vallikääru kõrval Terve Hostelis. Täiesti super valik, sest saime kahepeale suure ja avara ning rõduga toa privaatse vannitoaga, seejuures maksime ainult 19 eurot inimese kohta. Hommikul jalutasime Teatrikohvikusse, et süüa mõnus omlett hommikusöögiks. Kuna ilm läks päikseliseks, siis tegime veel jalutuskäigu mere äärde, kus jälgisime natuke turiste ning katsusime varbaga merevett ning seejärel oligi aeg võtta suund Tallinnale. Teepeal veel kiire peatus Pärnu turul, mis oli täis odavaid Eesti maasikaid (2-4 eur/kg) ning muud head kraami.

Pärnust oli kiire tagasi, sest samal õhtul tuli veel ette võtta teekond Haanjasse. See oli selles mõttes üks hea valik, et samal ajal kui meie ilusat ja pooleldi päikselist nädalavahetust nautisime, maadles ülejäänud Eesti hirmsate vihmadega. Tõsi, tuul oli meilgi tugev, kuid vihm jäi küll kaugele. Reede õhtul korra eemalt nägime. Teel Haanjasse tegime õhtusöögi Põhjaka mõisas. Seaselg oli hea. Napoleoni kook jätkuvalt suurepärane ning rabarberi morss maitses ka mõnusalt hästi. Kaasa ostsime veel nämmat pasteeti ning ühtteist veel.
Nii ta läks. Laupäeva hommikut alustasime Võru turu tühjaks ostmisega. No ikka kambapeale 7,5 liitrit metsmaasikaid, lisaks ka värsket kartulit, kurki, herneid, maasikaid. See on parim aeg, kus värskeid Eesti tooteid turud täis on. Muidugi selle tulemusel sai õhtul kõht liiiiiga täis söödud - värske kraami kõrvale sai kirsi-rummi marinaadis liha ja seatiibu. Esimene oli parem kui teine. Aga vaatamata täiskõhule jõudis õhtul veel saunamõnusid nautida ning järvegi ennast kasta.
Tagasi laupäevase päeva juurde, mille veetsime Piusa jõe ääres. Me küll ei läbinud otseselt tervikuna ühtegi RMK matkarada, kuid ometi käisime koguaeg RMK teeviitade järgi. Osaliselt olime Peraküla-Aegviidu-Ähijärve matkateel ning samuti sellel matkarajal. Meie parkisime auto Lindorast veidike edasi ning tegime siis ümber jõe 10,5 km ringi Piusa ürgorus. Vaatasime üle nii Härma müüri, kohalikud metsmaasikad ja rukkipõllud, Setomaa, tormiga murdunud puud kui ka Nakri müüri. Sealjuures olid meie teel pidevalt ratsutajad, tundus, et ka nemad läbisid sama marsruuti.
Selline ta oli - tihe ja tore nädalavahetus. Pühapäeval korjasime aia tühjaks ja startisime keskpäeval Tallinna poole, Teel olid kaks peatust - Maanteemuuseum ning äsja korjatud maasikad, mida müüdi 3 eurot/kg.







Esmaspäeva õhtu sai ka veedetud värskes õhus - seekord küll Tallinnas, aga kaunis Kadrioru pargis limpsides veini ning Meloncellot ja süües maasikaid ning muud head paremat. Suvi, sillerdav suvi... lõputult pikk on päev, kauaks nõnda nüüd jälle jääb.



esmaspäev, juuni 13, 2016

Teeb meie valikuid vääramatuks aeg

Ma ei tea kuidas see juhtus, aga mai keskel oli üks nädal, mil käisin viies autosalongis. Varem oma elus polnud vist üheski käinud (kui välja jätta Saksa Auto, kus alguses käisin oma Prantsuse Kallikest remontimas), seega oli see kõik väheke ootamatu. Tegelikult jäid kaks salongi veel külastamatagi. Olen terve elu arvanud, et uut autot ei tasu osta, sest esimese 10 meetriga kaotab auto 30% oma väärtusest. Nii nad räägivad, eksju. Olin kindel, et kui golfi tõesti enam sõitma ei saa, siis ostan umbes 3 000 eurose kasutatud auto. Aga sel reedel, kui tuli järjekordne teade, et golfi ei saanud vaatamata saabunud mehhatroonika plokile ikka tööle, tundsin, et ei jaksa enam. See varuosade otsimine, pidev remontimine ja leiutamine, mis on autol viga, pole minu jaoks. Mulle ei meeldi see. Seega korra tuli pähe mõte, et äkki vaataks kõige odavama pisikese uue auto ja meenus kohe KIA, mis lubab lausa 7 aastat garantiid.

Kaunitar Scirocco
Kogu selle nädala suurim iroonia seisnes selles, et M oli reisil ning laenas mulle nädalaks oma Sciroccot. Ja Scirocco, see ikka on üks väga ilus ja äge auto! Päris naljakas oli sellega salongides pisikesi punne vaatamas käia. Ükskord isegi müügimees kommenteeris, et mismoodi siis nüüd selline muutus plaanis teha on. Tulete VW Sciroccoga i20 proovima??? Muide, kui Sciroccol DSG käigukast poleks olnud, siis ehk oleksingi selle hoopis ära ostnud.

Igatahes sellele reedeõhtusele mõttele järgnes nädal väga pingsat autode uurimist, võrdlemist ja salongide külastusi. Kahju, et ma siis kohe ei jõudnud oma teadmisi kirja panna, praeguseks on kindlasti pooled juba ununenud. Igatahes esimene külastus oli Nissani salongi. Seal sain teada kaks asja - Nissan sucks ja uute autodega polegi nii lihtne, et ütled jah ning auto käes. Mõnda tuleb kuude viisi oodata. Ma tean, et teen natuke selle jutuga Nissanile liiga, aga no Micra oli küll alla igasugust arvestust. Mina, kes ma enne arvasin, et auto ainus tingimus on, et peab sõitma, sain teada, et ikka natuke on rohkemat vaja. Näiteks maanteel ei taha juba 80 km/h peal tunda, et auto kukub kummuli või tõuseb lendu ja üleüldse kõik oli kole, kõva ja ebamugav. Kerge masendus tuli, sest sain aru, et golf oli mul hea auto, hea varustusega ning nüüd pidin ostma uue, mis on kordades kehvem. Ehk et kuidas sa kulutad ilmatuma suure summa raha saades midagi, mis on palju kehvem kui sul enne oli? Psühholoogiliselt raske, mulle vähemalt oli.

Natuke rõõmsam hetk saabus Hyundai i20 proovides. Üllatute? Novot, mina üldse ei teadnud, et Hyundai nii kehvas nimekirjas on. Mulle meeldis nii salong, müügitöö kui ka auto. Sellega oli mugav sõita, nägi ilus välja, oli ka seest kaasaegne ning igasuguse edeva lisavarustusega. Garantiiaeg 5 aastat. Olin peaaegu juba otsustanud, et selle auto ma ostangi (neil oli isegi täpselt üks auto Soome laos olemas, mille oleks paari nädalaga kätte saanud), kui hakkasid tulema arvamused, et Hyundai on kõige lagunevam auto üldse. Blah. Kusjuures, minu uurimus näitas, et tegelikult ei ole midagi, nad on ka kõvasti arenenud ja mõnes edetabelis täitsa headel kohtadel. Ainult nende väärtus langeb kõige kiiremini tänu kehvale mainele ja see fakt sai minu jaoks ka otsutavaks. Lisaks on teda üleüldse raske müüa. Tegelikult üks otsustav asi oli veel, selleni ma veel jõuan.

Järgmine külastus oli KIA-sse, kes võlus oma 7. aastase garantiiga. KIA-t on üldse viimasel ajal palju kiidetud ja tema väärtus ei lange nii kiiresti kui Hyundail. KIA-s vaatasin ma Rio mudelit, mis sisse istudes taas üllatas positiivselt. Mugav ja kõiksugu värgid olemas parkimiskaamerast roolisoojenduseni. Sõitsin taas maanteele ja siis jõudsin ühe otsustava mureni. Olin otsustanud, et golfi kiirendust ma enam ei saa ning sellest ma isegi ei unista, kuid selgus, et kuskil on ikka piir. Kui oled maanteel ja täie jõuga gaasile vajutades ikka 90 km/h kätte ei saa, siis sellist autot ma ka ei taha. Ja siis selguski, et nii Hyundai kui ka KIA automaatkastiga pisikestel autodel on kiirendus 13,4 kanti ning see ei ole enam talutav. Samuti on nende automaatkastid 4 käiguga, mis väidetavalt ka tänapäeval mõistlik pole.

Samuti kaunitar - Ford Fiesta
Seega alguses tagasi, mida valida? Nüüd sai juba uuritud igasugus asju, näitusid, marke, varustust, käigukasti tehnoloogiaid jne. Kahjuks käis see kõik sellise kiirusega, et mul jäi tabel võrdlusega tegemata ja nüüd enam pole mõtet. Igatahes tulid pilti uued margid ja mudelid - Ford Fiesta, Honda Jazz, Mazda 2, Peugeot 208... Peugeot 208 oli muide parima kiirendusega, kuid see jäi kõrvale oma hinnapakkumisega - kõikidest kõige kallim (arvestades ka lisavarustust)! Eile sain ka tagasisidet, et nende käigukast ei olevat üldse sujuv ja mõnus sõita olnud. Mazda 2 jäi puhtalt Mazda müügitöö taha. Nad ei viitsinud teha mulle korralikku pakkumist ja kutsusid sõitma Peetrisse, mis oli nii kaugel. Iseenesest ehk oleks Mazda ka igati äge auto olnud.

Küll aga jõudsin reedel Ford Fiestat proovima - selline punane, ergas, mugav ja cool auto. Kiirendus 9,8 kanti ning ecoboost mootor igasuguste auhindadega pärjatud. Üllatas, ma ei oodanud Fordist midagi. Ainult et müük oli neil kehva - pakkumiste saamiseks pidi mitu korda küsima, aga ma ju tahtsin ainult autosid, mida kiiresti kätte saab. Kõigil peale Nissani oli ikka midagi võimalik pakkuda, mille lähima kuu jooksul kätte saaks. Muide Ford jäi silma ka oma kallidusega - default lisavarustus neil praktiliselt olematu ja kui isegi minu minimaalsed nõuded (USBi auk, parkimisandurid) sisse panna, tõusis hind juba teistest pisut kallimaks.

Pisike Kollane ostupäeval
Kogu selles arvamuste virrvarris kus igaühel oli oma arvamus, olin jõudnud läbi kammida palju lehti (näiteks see ja see) nii remondikulude statistikast kui ka muudest edetabelitest. Just nendest edetabelitest jäi mulle silma veel üks auto - Honda Jazz (s.h ka nende automaatkasti kiidetud tehnoloogia). See oli üks mark, millest peaaegu kõik hästi rääkisid ja nii juhtuski, et kui nende pakkumine oli täpselt samasse auku Hyundai ja KIAga, siis oli mul põhimõtteline otsus tehtud. Tuli veel ainult laupäeval kohale minna ja üle vaadata ning loota, et auto suudab ka maanteel sõita. Jazzi kiirendus on 12,1, mis on ma ütleks viimane piir. Igatahes tuli selle intensiivse nädala lõpuks see otsus päris lihtsalt. Küsisin veel paar lisaküsimust ja seejärel andsin teada oma ostusoovist. Kõigele lisaks oli nende ainuke kiirelt saadaolev auto kollane, mis on omamoodi lahe (väideti, et sobib mulle). Just nii ma Pisikese Kollase omanikuks saingi.
(Toyota jäi vaatlusest välja hinna tõttu ja Škoda DSG käigukasti tõttu).

Mismoodi möödusid meie esmakohtumine, esimesed tuhanded kilomeetrid koos ja Pisikese Kollase liigud, seda saate lugeda juba õige pea... Stay tuned!

pühapäev, juuni 12, 2016

Kui omast saab võõras


Sel aastal käin teatris harva, aga kui käin, siis on etendus väga hea. Täna käisime Estonias vaatamas "Viiuldaja katusel" muusikali. Vaheajal just arutasime, et tegelikult on hea, et muusikatunnist klassikaliste teoste sisud meelde ei jäänud - nüüd saab täiskasvanuna suure huviga vaadata, teadmata, mida etendus edasi toob. Eks üldine sisu oli kurb. Juudiküla Anatevka. Pere viie tütrega. Armastus. Usk, Suur maailm. Kodust lahkumised. Aga Malmsteni poolt mängitud Tevje muutis kogu muusikali lõbusaks. Need ütlused, see iroonia ja sõnade mäng, see oli nii lõbus, et saal naeris korduvalt ja südamest. Ma ei ole tegelikult olnud Malmsteni suurim fänn, kuid see roll oli nii suurepärane kui veel olla sai. Evelin Võigemast ei paistnud selles muusikalis üldse nii palju välja kui oleks arvanud. See eest Helgi Sallo oli sinna lavale ja kosjamoori rolli justkui loodud.
- Raha on maailma suurim needus
- Oh Looja, lase palun see needus mulle langeda!