pühapäev, september 09, 2018

Have a little faith

Mine metsa!
Mul oli hiljuti üks vestlus, kus mult küsiti, et kas ma siis elu üldse ei usalda. Vastasin ausalt, et ega päris ei usalda küll. Minu jaoks on olnud keeruline see piir, et kui palju tuleks planeerida ja kust maalt edasi ei tasu. Olen küllalt vaevelnud selle küüsis, et planeerin kõik väga toredalt ja vahvalt ära, kuid siis 1) pettun (ja veel täiesti mõttetute pisiasjade pärast) 2) olen hirmus kurb kui asi läbi saab, sest "tegelesin sellega ju nii palju". Samas, ma ei usu ka sellesse, et "magad kodus teleka ees ja kõik hea kukub ise sülle". Ühesõnaga see piir on hägune ja olen mänginud selle piiri katsetamisega. Näiteks, kui mu eelmised suved on olnud sellised, et juuni alguses on kalendris alles 1-2 vaba nädalavahetust, siis sel suvel oli mul juuni alguses suvest broneeritud ainult 1-2 nädalavahetust. Ja oh üllatust, suvi oli täiega vinge ning jõudsin ja nägin ja kogesin rohkem kui oodatagi oleks osanud (ainult suitsulestad on siiani söömata). Samuti, kui varasemalt on tihti olnud nii, et ühe reisi lõppedes on juba ostmisel järgmise reisi piletid, siis viimased aastad olen mänginud selle piiriga ja jälginud kuidas õiged mõtted ja plaanid iseenesest laabuvad ja minuni jõuavad. Ehk et olen natuke usaldama hakanud küll :-) Samal ajal siiski hoides silmad lahti, et näha võimalusi. 
Öko-spa
Põhjus, miks mul tuli nii pikk sissejuhatus on see, et sel nädalavahetusel toimus üritus, millest olin teadlik juba juuni lõpust alates, aga kirja panin üleeile. Kusjuures ma isegi ei juurelnud suve jooksul eriti, et kas peaks registreerima. Koguaeg oli kõik selge kuni iseenesest tuli reedel otsus ja eile hommikul leidsin ennast Lahemaa poole sõitmas. Käisin kohas nimega Projekt Kodu: Retreat & Eco-hostel. See asub Hara külas, mere ääres ning on tõeline öko koht. Kohati tuli pähe see, mida Lõuna-Aafrikas nägime (vt. Bulungula postitus - meenutas nii sealset ööbimiskohta kui ka kohta, mida viitasin kui "ehitan peedist pesumasinale trumli")! Hoonete ehitus, toit, ööbimine, saun, vannid, duššid - kõik on superöko. Ja mitte et ma sellises kohas elada tahaks, aga ettevõtmise kiidan küll vahvaks. Ma ei teagi kas see on hea või halb, aga kohta peavad peamiselt välismaalased ning seal peatub väga palju seljakotirändureid. Iseenesest hea, et näidatakse metsa-eestit ka välismaalastele, muidu neil on meie loodusesse raske sattuda. Minule isiklikult meeldisid seal kõige rohkem voodid - ülimugav madrats koos sooja sooja tekiga nii et uni tuleb tõesti magus. Ärkasin hommikul varakult ja piilusin telgist metsa. Kaalusin jalutama minemist, kuid ei raatsinud lihtsalt sellest voodist püsti tõusta. Päriselt. 
Korralik pizza-ahi koos pizza-taldrikutega
Aga suurepärane oli ka saun ja see söök... taimetoit muidugi, kuid niiii hea. Õhtusöögiks olid ehtsad pizzaahju pizzad ja lõunaks peediburger. Ja saun ning välivannid olid omaette kogemus. Saunas õppisime õigesti vihtlema - kahe vihaga ning korralikult! Kõigele sellele järgnes lõke punase veiniga telkide ja tähistaeva vahel. Idüll. 
Ei saa ka mainimata jätta, et laupäeval oli minu esimene kokkupuude mindfulness'iga. Nii popp termin, aga ma pole siiani hakanud jändama selle täpselt mõistmisega - joogatundides tehtud juhendatud meditatsioonid tundusid piisavad. Igatahes nüüd sain proovida. Istusime vaikuses keskendudes hingamisele kõigepealt 10 minutit ja siis veel kaks pooletunnist tsüklit. Ega mul hästi välja tulnud, sest mõtteid tiirles peas meeletul hulgal ja jõudsin isegi paar üritust mõttes ära korraldada. Kiire aeg ja ajul on raske sellest tempost välja tulla. Selles mõttes oli otsus üritusele minna väga kasuks. Taastas energiat. Muide, õhtust jäi meelde üks nali - on kolm väga head meditatiivset tegevust: vaadata elavat tuld, voolavat vett ja töötavat inimest :-)
Täna hommikul rääkis Sirkka Pintmann meile taimedest ja taimeravist ning kui küsiti, et mis on kõige universaalsem taim, siis vastuseks kõlas 'nõges'. PS. mina sain vihje uurida rohkem sookail'u kohta, mida ma ka tegin ja leidsin, et tasub põlvede paranemiseks katsetada. 
Selline oli minu nädalavahetus looduses. Septembri laupäev 28 kraadise soojusega. Uskumatu. Ainult ujuma (merre) ei jõudnud. Suvi kestab veel...

reede, september 07, 2018

Suvi kestab veel

Igal kevadel ma kujutan ette kuidas suvel mõnulen heade raamatutega võrkkiiges. Iga suvi möödub sellise tempoga, et sinna võrkkiike ma ei jõua. Ja siis tuleb sügis ning päike kosutab veel mõne soojema ilmaga ja siis, just siis on parim hetk nautida võrkkiige mõnusid, vaadata ilusat taevast ja hingata värske põllu lõhna. Just sellisel imekaunil õhtul lugesin eile läbi Olav Osolini raamatu "Need näod kõlavad tuttavalt". Mulle üldjoontes meeldib Osolini huumor. Ja ta meeldib mulle näosaate kohtunikuna. Mulle meeldib ka tema kirjastiil ja just ehk seetõttu olid mu ootused raamatule suuremad kui vaja oli. See tõi mõningase pettumuse. Ega asi polnudki halvas kirjatöös, ma ootasin sisu osas enamat. Ootasin rohkem lavataguseid põnevaid seikasid või emotsioone. See raamat põhines kes-keda-esitas-ja-mis-ta-sellest-esitusest-arvas jutul. Põnevaim teadasaamine oli Raive E. Tamme ebaõnnestumine finaalis. Seda lugedes hakkas mul temast siiralt kahju. Kõik muu oli justkui juba...teada ja nähtud. Kuid vaatamata sellele kiire ja mõnus lugemine ning aitas meenutada millised need esimesed viis hooaega välja nägid.
Aga tulles tagasi nüüd postituse alguse juurde, siis lisaks võrkkiiges lugemisele olen viimasel kahel nädalavahetusel raatsinud veeta isegi ööd Järva-Jaanis. Mõlemad väga kvaliteetse unega ööd värskes õhus koos hiiglama mõnusate saunaõhtutega ja hilisõhtuste tähevaatlustega. Eelmisel reedel tegime lausa sauna koos vihtlemisega. Suvise kuumuse vahel ei igatsenudki seda nii väga, kuid nüüd on rohkemgi kui sobilik. Ja tänu imelisele suvele on aed täis tomateid ja õunu, porgandeid ja sibulaid, piparmünti ja estragoni. Isegi peterselli õppisin kasutama - teen sellest teed! Nii vähe pole ma ammu turul käinud kui sel suvel, sest omast käest palju saadusi olemas. Ainult arbuusi isu on, peaks ikka mingi päev sinna turule minema...
Lõppu mõned pildid Kakerdaja rabast, kus tegime peale hea unega ööd hommikuse jalutuskäigu.


kolmapäev, september 05, 2018

Kui tahad olla vaba, ei pea sa tegema muud, kui lahti laskma

Nüüd toimub lugemine sellise hooga, et ma jõuan rohkem raamatuid loetuks märkida kui blogisse kokkuvõtteid kirjutada. Aga seda, millest nüüd kirjutada plaanin, juba korra mainisin. Üle 700 leheküljeline spiooni põnevik "Mina olen Pilgrim", autor Terry Hayes. Selle raamatu kohta on päris erinevaid arvustusi, äärmusest äärmusesse. Ühed ütlevad, et tüüpiline USA/maailma päästmise üllitis, teised jällegi et väga põnev ja kaasahaarav. Mina kuulun nende viimaste hulka, ega muidu poleks ju lugenud nii kiiresti. Mulle meeldis, et vastupidiselt tüüpilise maailma päästmise filmi stereotüübile ei olnud selles raamatus ühestki osapoolest räägitud nö ainult halvana. Jah, loomulikult on inimeste asjatu tapmine halb, kuid sellel kõigel on taust, omad põhjused ja loogika (vähemalt nende arvates). Tahaks hirmsasti, et maailmas elaksid kõik inimesed ühtede põhiväärtuste järgi, ja loomulikult just nende, mille järgi meie elame - heatahtlikkus ja austus teiste inimeste vastu olenemata nende soost, usust, rassist, kuid nii see ei ole ja see on fakt. Sellised raamatud panevad mõtlema, et kuhu me üldse teel oleme ja milline on meie planeet 10 või 20 aasta pärast. Keerulised teemad. Raamatust peaks tulema ka film, kuid kardan, et film saab küll olema selline tüüpiline maailma päästmine, sest seal on raske anda edasi seda psühholoogilist poolt, mis raamatu põnevaks tegi - kõikide osapoolte mõtted, tunded ning arusaamad. Alles jääb ainult põnevus. Kuid sedagi oli raamat risti-põiki täis! Ja mulle meeldis lõpp. Ma ei ütle miks, sest see oleks spoiler, aga meeldis. Selline kerge vimkaliku pöördega. Vähemalt mina leidsin selle enda jaoks tähendusrikkana. 

"Minu kogemus ütleb, et kui piisav hulk inimesi spekuleerima hakkab, paneb keegi lõpuks alati täppi."

teisipäev, august 28, 2018

Kõik tsikid hoos, nad muretult võiks hommikuni tantsida, aega on

Tuvi ja Kajakad grupikas
Oli taas üks kõrgete emotsioonidega pikk nädalalõpp. Algas see neljapäeval, mil mul tundus olevat paaniline ajapuudus. Õnneks ühe kaupa sai tasapisi kõik tehtud ja Kuremaa poole startisin ainult tund plaanitust hiljem. Sõit oli mõnus tšill. Miks just Kuremaale? Sest selles imelises paigas toimus selle suve tantsulaager! Ööbisime ühika tüüpi külalistemajas ning sõime ujula sööklas. Trenne tegime mõisa ees, ujumas käisime järves, fotosessiooni viisime läbi Kuremaa Veski juures ning öised rahutused võtsid hoogu mõisa saalides. Kõik käe-jala ümber ja olemas. Ainus, mille jaoks mul kolme päeva jooksul autot vaja läks, oli sõit Jõgevasse, et võtta sularaha (tahtsin ka Küüslaugufestivalilt endale küüslauku kaasa osta).
Päevad olid täis nalja ja trenni. Nii reedel kui ka laupäeval arvas minu käekell, et tehtud sai üle 30 000 sammu!!! Seda on palju. Kuid kui päevas on neli trenni või kolm esinemist ja vaba aeg veedetakse ka tantsides, siis tegelikult ju loogiline, et neid samme koguneb. Keha väga nautis seda, kuigi oli lõpuks kange. 
Suurimad elamused:
- peale esimest esinemist Küüslaugufestivalil tuli lavale Tanel Padar. Minu kontsertitevaesel suvel oli see esimene kord sel aastal teda näha, aga see ei puutu üldse asjasse. Võimas oli energia ja emotsioon mis tekkis bändi ja meie (loe: mitukümmend neoonriietes tšikki, kes laulsid ja tantsisid täiest jõust kaasa) vahel. Sisuliselt saime privaatkontserti, kus ülejäänud väljakutäis inimesi jäid justkui nähtamatuks. See oli äge kogemus. Mis tantsulaager see ilma lauluta oleks ning sel kontsertil näitasime end ka tugeva laulukoorina. Ka Tanel ise pärast kiitis, et olime erakordne publik ja seda arvamust kuvasid kõikide bändiliikmete näod kogu kontserti vältel. 
Rebane ja Kajakad Küüslaugufestivalil
- Rainer Rebane on fantastiline treener. Milline energia!!! Jaaa, tema juurde lähen ma veel. Nii vahva on näha inimesi, kes ülivõrdes palju oma tööd naudivad ja seda täie rõõmuga edasi annavad. 
- Laev Linda Kuremaa järvel oli ka elamus omaette. Sümboolselt ilus lõpetus nii kaunile suvele - veeta päikeseloojang parvel keset vaikus ja siledat järve, käies soome saunas ning tünnisaunas, kust vahepeal sai kiiresti jahedasse järvevette ujuma ronida/hüpata. Vaikus oli muidugi ümberringi looduses, laeva peal käis pidu ja pillerkaar, tants ja naer ning elevus NATO poistega kohtumise pärast. 

Selline see tantsulaager oli - sai mulli ja pulli ja esineda ja tantsida ja inspiratsiooni ja head süüa ja energiat ja ujuda ja päikest ja vihma. 

Kuremaa Veski juures
Tanel Padar (taustal laval) ja Kajakate koor
Lindaga Kuremaa järvel
Tünnisaun

esmaspäev, august 27, 2018

Gluteenivaba

See, et ma augustis kahe nädalaga üle 700 leheküljelise spioonipõneviku läbi lugesin, oli saavutus omaette (ja väärib postitust omaette... millalgi tulevikus). Kuid eriliselt üllatas kui lihtsalt läks pärast veel üks 200 leheküljeline raamat - lausa kahe päevaga. Selleks oli Novak Djokovic "Võitja serv", mis rääkis treenimisest ja toitumisest. Hariva raamatu kohta väga mõnusalt ja lihtsalt loetavalt kirjutatud, lausa põnev oli. Ja omamoodi inspireeriv ka. Otsustasin minagi nüüd algatuseks 14 gluteenivaba päeva teha. Täna oli päev number üks. Tegelikult see ei tundu isegi raske - hommikuks/lõunaks süsivesikud tatra/kaerahelveste/juurviljade/puuviljade/avokaado näol, vahepalaks pähklid ning õhtuks valgud muna/kana/kala (looduses kasvanud vabapidamisel) ja värske salati näol. Õnneks mulle tatar väga maitseb ja selle uusaastalubaduse, kus lubasin õppida head tatraputru tegema, olen küll täiega täitnud. Lisaks avastasin kodust ühed pruuni-riisi-makaronid, mis maitsesid samuti suurepäraselt ja praegu on just türgi ubade aeg (kuigi meie oma aia omad said nüüd täpselt otsa). Kookosvesi ja mandlipiim meeldivad mulle samuti. Mis puutub laktoosi, siis sellest loobumine oleks minu jaoks palju raskem, aga seda esialgu ei katseta. 

Mõned väljavõtted raamatust endast ka:
"Polegi tähtis, kas võimupositsioonil on kommunistlik valitseja või toiduaine- ja farmaatsiatööstuse esindajad, nad kõik on aru saanud, et meid saab juhtida hirmu kaudu."

"Keha peab suhkru verest kuidagi välja saama, sest see on kudedele söövitav. Niisiis vabastab keha insuliini hormooni, mis käivitab maksarakkudes, lihastes ning üle keha asuvates rasvarakkudes protsessi, mis tõmbab glükoosi verest välja ja paneb selle kehasse n.ö. lattu."

"Paljud toidud, mida reklaamitakse tervislikuna, on kõrgema glükeemilise indeksiga kui toidud, mida üldlevinult peetakse ebatervislikuks. Näiteks nisutooted kihutavad veresuhkru taseme kiiremini üles kui tavaline suhkur."

Ja raamat annab päris hea juhendi, kuidas kasutada massaažirulli, mille minagi omale eelmiseks sünnipäevaks tellisin! Näiteks saab teha põlvekõõluste rullimist põlve alt tuharateni välja. 

Kõige lõpuks panin omale kõrvataha kolm retsepti, mida lähiajal katsetada:
Lk 144 Mango-kookosesmuuti
Lk 150 Päikesekuivatatud tomatite ja kinoa salat
Lk 157 Caesari salat lehtkapsa ja kinoaga

Kui olen ära proovinud, siis jagan retsepte!

esmaspäev, august 20, 2018

See maa kus palju vahvust ja vaimuvara ka

Minu esimene pilt presidendist
Eesti 100. sünnipäeva aastal on need kaks tähtsat päeva - iseseisvuspäev ja taasiseseivuspäev saanud ka minu elus märgatud, tähistatud, hingestatud ning leidnud oma koha. Eile toimus lauluväljakul Üheslaulmine. Kui üldiselt on olnud suvi üpris kultuurivaene (kaks kontserti ning null teatrietendust), siis üheslaulmise olin omal kalendrisse märkinud juba juunikuus kui kindla ürituse. Õnneks soosis seda ka ilm ning kahe vihma täis päeva keskel kingiti rahvale ilus päikseline karge suveõhtu. Eestlane ikka on laulurahvas. Mis siis, et plats täitsa täis ei olnud, aga kõik, kes tulid, nautisid täiega - nutsid, naersid, laulsid, imetlesid, kuulasid, mõtlesid, tantsisid. Selle nutmisega on omamoodi veider. Tegemist on ju pidupäevaga, kuid tee mis sa teed, need laulud mõjuvad nii, et vahepeal on ikka silmad märjad. Eriti kontserti esimeste laulude ajal. Need on need emotsioonid, mida eestlased muidu ei väljenda ja siis justkui lendu saavad. Ilus tegelikult. Valdab ühtehoidev ja tänulikkuse tunne. Kokku kestis kontsert kuus tundi ja üheks kõrghetkeks hilisemas osas oli loomulikult veel kesköine hümn ning Koit. Video Ärkamise aeg
Aga... tänasel vihmasel pidupäeval, mis on tõesti eriline, sest sai peaaegu keskpäevani magada, seejärel vaadata televiisorit ning süüa singirulle, täidetud munasid ja Maiuspala komme, tundub olevat ilus aeg teha veel üks viimaseid postitusi suvi 2018 Eesti avastusretkedest. Muidugi, üks laager ja sügisesi sõite siia-sinna on veel tulemas, kuid kuum ja seiklusi täis suvi tundub ikkagi lõpunoote näitavat. Omamoodi on küll kahju, aga samas tõotab sügis tulla samamoodi põnev, lihtsalt uute võimaluste ja hetkedega. Ja mis viga sellele vastu minna, kui suvi on olnud lihtsalt nii FAN-TAS-TI-LINE. 
Peipsi
Sellel nädalal oli üks omapärane öö. Mul on juba lapsest saati traditsioon, et iga suvi peab korra Peipsi ääres käima. Viimastel aastatel olen sealt varunud endale ka talve sibulad. Söönud sooja suitsukala ja lihtsalt...nautinud meie suurimat järve, mis ennast vahel merega segi ajab. Sel aastal oli võimalus teha seda kõike ühes suvilas, millest olen kümneid kordi mööda sõitnud ja mille ümbruses korduvalt pilte teinud. Ainult et varem ma ei teadnud, et nende majade taha jääb nii kaunis liivarand ja maja rõdult saab imetleda Peipsi päikesetõusu. Kuna tegemist oli augustikuu selge ööga, siis lisaks sai imetleda kümneid ja kümneid langevaid tähti... ja mõningaid lennukeid öises taevas. 

Meremõisa rannas jalutamas
Kui päikesetõus on nii eriline asi, et seda näeb suve jooksul kord-paar, siis päikeseloojanguid on lihtsam tabada. Nii ka sel suvel - imekauneid merre või järve loojuvaid päikeseid nägin kindlasti rohkem kui ühekäe sõrmedel lugeda jõuab. Ühed ilusaimad neist olid Meremõisas ja Laulasmaal, kus õhtust jalutuskäiku tegime.
Ka põhjaranniku mererandades sai suvel käidud - imeline armas Käsmu, alati kodune Kaberneeme jne. Muide, Käsmus sain vihje ühest ööbimiskohast - Käsmu Võrkneeme Apartments, mis asub otse muuli juures mere ääres. Äkki järgmisel suvel?

Alpakasid toitmas
Üks viimaseid ööbimisega suvetuure viis meid lisaks ohtrale kalapüügile veel kahte toredasse kohta - Saadjärve rand (seal muidugi oli ka esindatud kalapüüdmine, sest järv paistis ilusaid ahvenaid täis olevat) ning Wile alpakade farm. Alpakadega polnud mina varem nii otse kohtunud. Lamba-laama-kaamli vahelised loomakesed Lõuna-Ameerikast, keda tänaseks päevaks on Eestis umbes 200 ringis. Armsad. Üle kõige meeldisid mulle hoopis nende villast kindad, sest vastupidiselt lamba villale, on need mõnusad-pehmed-siidised. Eile üheslaulmisel väga mugavad kanda. Aga Saadjärve ääres oli ka vahva. Lisaks kaladele oli seal üks hiiglama julge luigepere, kes inimestest ennast üldse häirida ei lasknud ja meie keskel oma pesemisi ning lõunauinakut ja keha kergendamist tegid. Eks kui liiga lähedale sattusime, siis kahistasid kõvasti, nii et meil hirmus hakkas. Loodus on imeline. 

Teel Tsitre randa
Suve algusest on mul mainimata kaks ettevõtmist. Üks neist matk Tsitresse, kus avastasin enda jaoks täitsa uued liivarannad. Tänu kuumale kevadele, sai seal ka juba juuni alguses kenasti ujumas käidud.
Ja teine oli ööpäevane ringkäik neljapäevak - nelijärves ujumine - vetlas ööbimine - kakerdaja rabas matkamine. See Vetla ööbimiskoht nimega Söesauna talu oli omapärane. Esiteks, ei rääkinud omanikud väga hästi eestikeelt, kuid samas olid sõbralikud ning tegid imehead toitu. Aias olid neil erinevad loomad ponidest sigadeni ning ruumi ringi möllata ning suveõhtut nautida jagus. Majakesed olid juba päevi näinud ning veidike räpased ja lössi vajunud mööbliga, kuid siiski ägedalt omanäolise karakteriga. Ehitus käis aga päris uue suurema peomaja jaoks. Asukoht on neil võrratu, sest Kakerdaja rappa viiv tee on täpselt küljeall. Sinna viis ka meie teekond järgmisel hommikul!

Ja nüüd veel viimane lõik ning see viib söögikohta nimega Casa Alta. Ehtne Hispaania restoran Tallinna vanalinnas imekauni lillelise terrassiga vaatega kirikutele ning vanalinna majade katustele. Söökidest avaldasid eelroad rohkem muljet kui põhiroog, kuid meelde jäi ka magustoit - viinaga sorbett. Mitte ülemäära hispaaniapärane, kuid midagi uut. Midagi uut pakkus ka hiigel kajakas, kes meie lauda jälgis ja jälgis, kuni võttis kaasa topsi võiga. Veider valik, kõrval olid ka suured saiapätsid. Igatahes lakkus ta selle topsi võist päris põhjalikult tühjaks oma maandumiskohal ja läks siis edasi õhtut nautima. Meie õhtu jätkus Radissoni kautsel kokteile juures, sest olin peale Singapuri igatsenud seda teha ka Tallinnas. Äge, et selleks osutus selline suurepärane soe õhtu!
Casa Alta
Perekond kalamehed
Saadjärve luiged
Laulasmaa
Laulasmaa loojang
Peipsi päiksetõus
Peipsi - varahommikune ilu
Nelijärve õhtupäike
Vetla
Kakerdaja raba

laupäev, august 04, 2018

Et on elu lihtsalt elamise rõõm

Kernu mõis
Täna on suve esimene vihmane laupäev. Tegelikult tuli nüüd juba päike välja, kuid olen siiski andnud endale puhkamise päeva, sest korter vajas koristamist, raamat nõuab lugemist, blogi kirjutamist ning keha puhkust pidevast sõidust. Nii ma siis vaatan siin seda nimekirjas, kus ma veel sel kaunil kuumal suvel käinud olen ja mida kirja pole jõudnud panna. Alustan lähipäevadest... 

Kolmapäeval käisin suve teisel kontsertil. Taas Pearu Paulus, kuid seekord ilma 2QS-ta ning hoopis teises võtmes. Rahulik. Ilus. Mõnus. Toimus see Kernu mõisa juures, kuhu polnud minu tee varem viinud, vaatamata aasta tagasi saadud voucherile, mille eest seal tasuta kooki pakuti. Khm. Voucher kehtis. Lisaks koogile sõime ka Flammkucheneid - pizza ilma tomatikastmeta, nagu ettekandja selgitas. Mõnus kerge oli. Seejärel võtsime kohad esireas, jalutasime veel veidi ringi ning hakkasime kontserti nautima. Üks esimesi laule oli "Andesta" - 2QSi esimeselt plaadilt, mis oli mu lemmiklaul ja mida ma siiani kordagi vist ühelgi kontserdil live'is kuulnud polnud. 

Rahulik Meremõisa
Kuna olen olnud usin kõndimise kilomeetrite koguja, siis kahel korral on matkameetrid tulnud just mererannas liivapeal. Eelmisel pühapäeval 8 kilomeetrit Nõval ning esmaspäeva õhtul 4 kilomeetrit Meremõisas koos päikeseloojanguga. Muide, ma siiani olen Nõval käies alati Peraküla randa sõitnud. Alles nüüd sain teada, et teisel pool - Nõval endas, on samuti imekaunis liivarand ja seda lausa nelja kilomeetri pikkuselt. Sel pühapäeval olid seal vee temperatuuri ja ilmaga veidrad lood. Siis kui ülejäänud Eesti 34 kraadises kuumuses piinles, käis sealt aeg-ajalt külm tuul üle ning merevesi oli kuskil 12-13 kraadi. Seda lõbusam ja karastavam oli sinna paar korda sulpsti ülehelikiirusel sisse hüpata :D

Järva-Jaanis vili võrsumas
Ka Järva-Jaani olen mõned korrad jõudnud. Hetkel on seal nii palju korjata, mis asendab turulkäimisi - tomateid on rekordarv tänu soojale suvele, õunad hakkavad söödavaks muutuma, herneid muudkui valmib ning porgandid on nämmad magusad. Muidugi lisaks leidub ka salatit, piparmünti, tikreid, sõstraid jne. Siiski õnnestus ühel korral ka esimest korda teha kohalikule järvele ring ümber. Selgus, et tegemist on ainult 1,5 kilomeetrise ringiga ning seal taga see teine ujumiskoht on ka autoga ligipääsetav ning ilusa liivarannaga. Ühel esmaspäeval sõitsin Järva-Jaani peale rasket tööpäeva. Päev oli minult lihtsalt võtnud kogu energia ning istusin töö parklas autosse suutmata midagi teha (kasvõi kaasa laulda autos kõlavale muusikale). Istusin lihtsalt tühjal pilgul ilma ühegi emotsioonita. Ja siis... umbes viis tundi hiljem sõitsin linna tagasi HOOPIS teises olekus. Rõõmus, nautiv, naeratav, laulev. Niimoodi mõjub maa õhk. Sõna otseses mõttes. 

Rae järv
Ühel pühapäeval käisime Pärnu ümbruses avastamas uut kohta - Rae järve matkarada. Kuna oli tegemist ikkagi puhkepäevaga, siis idüllilist vaikust me seal nautida ei saanud (vähemal ujumiskoha läheduses, vaatetornis istusime küll täiesti omaette). Raja alguses olid telkimisplatsid, kalapüügikohad ning mõnusad järve mineku kohakesed. Hiljem sai lihtsalt nautida põnevat kallast ning metsailu. Ja kui parmud toidetud said ning isu järvest täis, liikusime edasi Kabli randa - minu kolmas lemmikrand Eestis (Narva-Jõesuu ning Peraküla järel). 

Selline see Eesti on, suvel 2018. Juulis läbisin oma Pisikese Kollasega ~4400 kilomeetrit. Seda on palju, kuid ka ilu ja vahvaid mälestusi on nüüd tänu sellele palju. Suurtoetaja neil matkadel on olnud muideks tiigri salv, mis võtab hetkega ära igasuguse putuka hammustuse paistetuse ja valu. 







teisipäev, juuli 31, 2018

Võlutud metsade varjus


Sellel suvel jõudsin Saaremaale kaks korda. Esimene neist oli traditsiooniline käik ebatraditsioonilises kohas ja teine oli täiesti ebatraditsiooniline ja ootamatu. Mõlemaid aga iseloomustavad sõnad fantastiline, ilus ja vahva. Juuni lõpu Saaremaa reisiga oli nii, et kuna ootamatult meie traditsiooniline koht remonti vajas, siis broneerisime maja Daissy Puhkekülas, Mändjalas. Maja oli suurepärane, uni oli seal sügav ning liivarand ületee, aga sauna ning võrkpalliplatsi polnud. Ometi läks üritus ülevas meeleolus, natuke jalgpalli, palju discgolfi ning üldiselt grillimise ja naermise lainel. Laupäeva päeval tegime tiiru peale Sõrve poolsaarele, külastades ka just-avatud tuletorni
Teine reis, see ootamatu, toimus eelmisel nädalal ning see oli rohkem Muhumaa-Saaremaa roadtrip, kuigi P alguses väitis, et seda me ei tee, sest lapsed ei jaksa. Alustasime varakult neljapäeva hommikul ning esimese peatuse tegime Liivas, et osta päts tulikuuma leiba. Kõik, kes üritasid leivast tükki kätte saada, said kõrvetada. Järgmine peatus - seikluspark. Peale müramist oli peas ainult üks mõte - UJUMA. Kuna me Muhumaa salajasi ujumiskohti ei teadnud, siis läksime kaardi järgi Koguva külast veidi lõunapoole, kus oli ametlik rannakoht kahe riietuskabiiniga ning lausa ~4 inimesega. Ülerahvastatus missugune. Esimest korda sain Väikses Väinas ujuda, kuigi vesi oli  igavalt madal ja mitte just kõige selgem. Lapsed olid valmis jalgsi Saaremaale minema, kuid telki me siiski seljas vedama ei hakanud. Muide, seal Koguvas asub tuliuus butiik hotell nimega Bottengarn Boutique Guesthouse (samas on ka mereanni restoran). Sel korral piiluma ei läinud, kuid kunagi võiks...
Ninanuki veised
Edasi viis auto meid Saaremaale. Sõitsime mööda põhjarannikut, mis oli minu jaoks esmakordne. Eriti põnev oli asjaolu, et otsisime telkimiskohta. Asi, mida olen juba mitu viimast suve teha tahtnud, kuid polnud siiani ette võtnud. Vurasime mööda Orissaare-Leisi-Mustjala maanteed ning nautisime vaadet. Jaani kandis paistsid ilusad ujumiskohad, kuid sel korral me seal peatuma ei hakanud. Esimene ilus koht telkimiseks hakkas silma kuskil seal Jõiste ranna ääres. Vihje järgmiseks aastaks ;-). Sel korral oli eesmärk üle vaadata hoopis Triigi telkimisala ning Ninanuki metsaonn. See viimane oli üks vahva koht, kus kõigepealt tervitasid meid merel veised. Majake oli imearmas ja onn täiesti privaatne metsa sees. Jalgrada viib poolsaare tippu, kust on vaade lõputule merele ning ilmselt ka imekaunile päikeseloojangule. Otsustasime edasi sõita, kuna ilm oli kuum ning ujumiskoht polnud seal kõige puhtam ning mugavam. Liikusime Tuhkana telkimisalale, mis asub otse liivarannal. 
Tuhkana loojang
Sinna viimasesse jäime oma idüllilist õhtut nautima. Telkimisalal oli veel kolm seltskonda, kõik väga sõbralikud ja vahvad (loomulikult läks meil oma naabritelt ka abi vaja, sest blondidena olime tikud autosse unustanud). Küpsetasime priimusel vorste, tegime hapukoore-rohelise sibula salatit, käisime ujumas, panime telki kokku, tegime Taukari-diskot, imetlesime päikeseloojangut ning seejärel heitsime telki magama kuulates lainete loksumist ja lõkke prõksumist. 
Hommikul ärkasime seitsme paiku. Esimene teekond oli üle liivavalli ranna äärde, mis nägi välja nii selge-tühi-ja-puhas. Sulistasime kristallselges vees äratuseks ning mugisime hommikusööki. Just sellised need telkimise võlud ongi - ärkad hommikul nii imelises kohas täielikus rahus ja vaikuses. Kuna üheksast hakkas randa saabuma nii inimesi kui ka sinivetikaid (oma silmaga nägime, kuidas see bakterite kamp rannapoole järsku ujuma hakkas), siis liikusime edasi. Järgmine peatus oli Angla tuulikute juures. Üks Saaremaa tuntumaid vaatamisväärsusi, mis mul siiamaani nägemata oli. Armas kohake ägeda kalkuni ja kitsedega. Sõime seal lõunat ning seejärel võtsime suuna Kuressaarde. 
Peale telkimist kulub ära mõningane poputamine - olime siiski sipelgatest-parmudest-herilastest näritud ja higised. Kuressaares ööbisime üliarmsas korteris nimega Kuressaare Romantic Apartment aadressil Suur-Sadama 23. Oeh, nüüd said küll sõnad otsa, sest käisime korteris ringi suud imestusest pärani. Kõik oli nii armas ja ilus! Ja isegi päikseline rõdu oli olemas, kust paistsid ka lossi varemed. Õhtu veetsimegi Georg Otsa Spaas, kus sai sinivetikate-vabalt ujuda ning päikeseterrassil sooja ilma nautida; lossi ümber jalutades; ning oma imekaunis korteris pelmeene süües. Öösel magasime nagu kukununnud, et hommikul taas erksalt järgmist päeva alustada. 
Koigi raba
Viimasel reisi päeval oli üks põhiline eesmärk - Koigi raba. Seal asub RMK ametlik õpperada, mis endomondo sõnul oli kokku 7 kilomeetrit ja läks ümber Pikkjärve. Ilm oli kuum ning rabas palav. Otsustasime kõigepealt teha ringi ja seejärel jõuda ujumiskohta. Eriliseks tegi selle raba see, et lisaks laudteele oli seal ka metallist teeosa. Suurim pettumus saabus kahjuks siis, kui jõudsime kohta, kus lootsime ujuda. Ujuda oleks seal ka saanud, kuid mugavat vette mineku ja sealt väljasaamise varianti polnud (redel või midagi). Kõik olid väsinud, palavusest pahurad ning jahutuse ootel ja seetõttu oli pettumus päris suur. Midagi polnud teha! Jalutasime tagasi autosse ning tegime peatuse Pöide kiriku kõrval kohvikus, et süüa ja jahutada end jäätisega. Armas kodune koht odavate hindadega. Sealt viiski meie tee uuesti praamile, et naasta mandrile... Väsinult, aga õnnelikuna.
Sõrve tuletorn
Daissy Puhkeküla
Mändjala rand
Tuhkana telkimisala
Tuhkana rand
Loojangu pääsuke
Kuressaare loss
Väsinud päevakangelased
Koigi raba vesiroos