esmaspäev, november 26, 2018

Naudin kõike hetkes

Olen sel aastal rekordiliselt vähe postitusi kirjutanud. Samas, kui kirjutan, siis mitmel teemal. Ka täna avaldan oma arvamust viie filmi ning ühe raamatu kohta. Lisaks kirjutan üldisest elust keset pimedat ja halli aega ning mainin siinkohal ära ka oma uue blogi, mis on põhjuseks, et siin novembris nii vähe kirjutanud olen.

Minu jaoks on neli aastaaega asendamatult vajalikud. Suvel ei kujuta ettegi, kuidas seda novembrit nautida, aga tänasel päeval ei sooviks ma midagi muud kui tänast hetke. See aeg, mida saab võtta raamatute, kirjutamise ning iseenda arengu ja töö jaoks, on hindamatu. Ma loobusin tantsimisega esinemisest, et rohkem õhtuid ja nädalavahetuse päevi vaba oleks. Kindlasti oleks ka esinemine suurepäraselt äge ning emotsioonide rohke olnud, kuid õlaliigese vigastus andis märku, et minu jaoks oli seekord muu olulisem.

Alustan filmist nimega 'Star is born'. Kui ma kinost koju sõitsin, siis mõtlesin oma tunnetest kohe kirjutada, kuid ei osanud. Mina ei olnud filmi eelmiseid versioone näinud, seega juhtus kõik seal ootamatult. Vaatamata hilistele õhtutundidele möödusid tunnid nagu muuseas, pannes mind mõtlema armastusele, andestamisele, enesekriitikale ja inimeste saamatusele hinnata seda, mis neil on. Ma sõna otseses mõttes tee kinost koju nutsin, kuid mitte kurvastusest vaid rõõmust ja tänulikkusest. Eelkõige olin (ja olen) tänulik selle eest, et olen õppinud mõistma oma väärtust. See film minu jaoks toimis, algusest lõpuni ning ei lõppenud kinost väljumisega, vaid mõjub tänase päevani. Ikka ja jälle olen leidnud ennast youtube'ist vaatamas intervjuusid Lady Gaga ja Bradley Cooperiga. Mõlemad tegid fantastiliselt head näitetööd. Soovitan vaadata! Kuigi usun, et eelkõige pakub 'Star is born' elamust naistele, sest tegemist on psühholoogilise armastuslooga, mitte action filmiga.

Mina olen see roosa täpp Harry Potteri rongi teel
Teine film, või pigem filmid on Harry Potter. Esimest kolme osa olen kunagi ammu kinos näinud, kuid ega ma suurt midagi ei mäletanud. Šotimaa andis tõuke teema uuesti käsile võtta, seekord hoopis raamatu näol. Lugesin ära esimese osa raamatu "Harry Potter ja tarkade kivi". Lugeda oli põnev ning kerge. Samas mingi selline lindgrenlik teine dimensioon täiskasvanutele jäi minu jaoks puudu. Mul on hea meel, et läbi lugesin, kuid raamat ei pannud mind järgmiste osade raamatuid ostma, vaid hoopis filme vaatama. Ja ka filmidega tuleb öelda, et iga järgnev tundus kehvem. Vaatasin ära:
Harry Potter and the Chamber of Secrets (oli okei)
Harry Potter and the Prisoner of Azkaban (algus mulle ei meeldinud, mäletan, et vaatasin seda Londoni kinos ja juba seal ei meeldinud)
Harry Potter and the Goblet of Fire (minu meelest kõige kehvem)
Ühel päeval vaatan ülejäänud ka ära. Siis kui tuleb tahtmine.

Viimane film, mida paari sõnaga kommenteerin on "Sicario". See tekitas täpselt ühe mõtte - hea, et meie tänavad pole nagu Mehhikos. Õudne.

Lõpetuseks paar väljavõtet Harry Potteri esimesest raamatust:
"Ta ei teadnud, mille poole ta on teel - aga see pidi olema parem kui see, mille ta seljataha jättis."
"On mõned asjad, mida ei saa koos läbi elada, ilma et üksteisele meeldima ei hakataks, ning kaheteistkümne jala pikkuse mägitrolli oimetuks löömine on üks neist."
"Pea meeles, et ei maksa unistustesse pidama jääda ja elamist unustada."
"Hirm nime ees suurendab hirmu asja enda ees."
"Lõpuks on surm hästi korraldatud mõistusele üksnes järgmine suur seiklus. Tead, see kivi ei olnudki tegelikult eriti vahva asi. Nii palju raha ja elu, nagu sa ihata oskad! Kaks asja, mille enamik inimesi esikohale asetaksid - kogu häda on selles, et inimestel on tõepoolest anne valida just neid asju, mis on neile kõige kahjulikumad."

laupäev, november 03, 2018

Doing nothing often leads to the very best kind of something

Minu Puhhi pere kolis ka uude koju
Winnie The Pooh: "People say nothing is impossible, but I do nothing every day."
Geniaalne, kas pole? Lihtsus ja lapsemeelsus, neid kahte ei tasu kunagi unustada. Käisime eile minu soovil kinos uut Christopher Robin filmi vaatamas. Ma pole küll adekvaatne hindama (Puhh on pool elu mu lemmik tegelane olnud), aga minu meelest oli film suurepärane. Hea meelega natuke viriseksin lõpu üle, mis oli isegi muinasjutu jaoks liiga muinasjutuline, aga las ta olla. Sõnum filmis oli armas ning põnevust jagus, naerda sai ja nutta ka. Film on lihtsalt täis geniaalset sõnade mängu elu filosoofiast, sõprusest, mängulisusest ja nö päris elust. Mina pole kunagi aru saanud, et mis on see päris elu, kus enam ei tohiks muinasjutte uskuda ja õhupalle nautida. Näiteks on mul praegugi kodu õhupalle täis!
Christopher Robin: There's more to life than balloons and honey!
Winnie The Pooh: [doubtfully] Are you sure?

Veelkord, lihtsalt geniaalne sõnade mäng:
Christopher Robin: I wonder which way.
Winnie The Pooh: I always get to where I'm going by walking away from where I've been.
Christopher Robin: Do you?
Winnie The Pooh: That's the way I do it.

kolmapäev, oktoober 31, 2018

Silmad kui hingepeeglid ilusas näos

Viimasel ajal olen vaimustunud tehnoloogiast. Mitte mingitest suurtest avastustest, vaid pisiasjadest. Näiteks autos üle hangoutsi koosolekul osalemine, või mugav toidu kojutellimine Wolt'iga. Või hoopis kahoot! kasutamine peol viktoriini korraldamiseks. Ja lisaks yolo kahes tähenduses "you only live once" ning "you only look once". Mulle meeldib tehnoloogia kui see päriselt lihtsustab elu või annab uusi võimalusi, mitte ei tekita lihtsalt uusi aeganõudvaid harjumusi.
Korraldasin eelmise laupäevast soolaleivapidu Halloween stiilis ning läbi kahoot mängu ettevalmistamise õppisin ise nii palju. Näiteks, et see püha ei pärine üldse USA-st, vaid hoopis Iirimaalt ning esialgu tehti laternaid kaalikatest. See muidugi on kurb, et veerand USA kommidest ostetakse seoses Halloween'iga. Kas tõesti on vaja nii palju komme?
Aga minu tuba igatahes oli armas - kaunistatud kõrvitsate, ämblike ja tontidega. Vere ning luukered jätsin sel aastal välja. Peol pakkusin lisaks varasemalt pakutud toitudele elus esimest korda ise tehtud kartulisalatit. Mitte küll päris traditsioonilist, võtsin eeskuju siit, aga kokku tuli minu meelest hea:
- keedetud kartulid
- till
- hakitud sibul
- roheline sibul
- salatilehed, hernevõrsed
- kurk
- oliivid
- sink
- kirsstomatid
kastmeks - majonees, maitsestamata jogurt, sidrunimahl, suhkur, sool. 

Kui ma toidust ja tehnoloogiast juba räägin, siis mõni sõna ka uutest toitudest, mida läbi Wolt'i proovinud oleme: 
- Mack Bar-B-Que Mustamäe: pizza oli nii suur, et seda sai kolm päeva süüa. Samas pean ikka tõdema, et see koht mind ei kõneta.
- Da Vinci Kristiine: risottod üllatasid positiivselt :-)
- Nuudel: Tai Singapuri nuudlid hiidkrevettidega meeldisid küll. 
- Rabakaasa Nõmme turul: tuunikala-kalamarja riisiroog oli väga maitsev vaheldus Tokumaru lõhe-avokaado-don'ile. Sarnane, võib-olla mitte päris nii ideaalne, kuid samuti väga hea ja veidi ilmselt kergem oma olemuselt. Mõni euro odavam samuti. Proovin sealt kindlasti teisigi valikuid!

Veel mõned Halloweeni pildid, autor Lisett:


neljapäev, oktoober 25, 2018

Are you happy now?

Zedd & Elley Duhé  "Happy Now" on minu viimaste nädalate kuulatuim pala. Tuleb nii televiisorist, telefoni playlistist kui ka raadiost.
You're a world away
Somewhere in the crowd
In a foreign place
Are you happy now?

Õnnelik. See on äge tunne. Kes ei tahaks olla õnnelik, aga samas päris koguaeg ei jaksa. Mina olen viimasel ajal olnud väga õnnelik nautides sügistuulte ja vihmade hääli oma uues, puhtas ja avaras kodus, istudes õhtuti küünlavalgel mugaval diivanil. Olen isegi jõudnud vaadata paari filmi ning taas kätte võtnud raamatud. Ka sügis võib olla imeline aeg :-) 
Tipus on ikka õnnelik olla
Üks film, mida vaatasin oli Ronaldo vs Messi. Osaliselt pettusin, sest kuigi sain mõlema jalgpalluri kohta teada uusi fakte, ei andnud  film edasi piisavalt emotsiooni, mida selliste meeste puhul võiks lihtne teha olla. Üks asi, mida olen teadlikumalt täheldanud enda juures, on see, et ma naudin kui inimesed teevad midagi tõelise kire ja pühendumusega. See on minu meelest üks parimaid võimalusi olla õnnelik. Ja sport on üks ala, kus sarnast emotsiooni palju leiab. Poolteist nädalat tagasi võistles mu sugulane Hawaii'l Ironmanil. Ka see paelus mind ja pani öösel kasvõi Interneti vahendusel vahepunktide aegu jälgides kaasa elama. Jah, tänapäeva tehnoloogia on võimas, kõike on võimalik teiselt poolt maakera näha - pildid, videod, ajatabelid. Aga see vahetu rõõm ja rahulolu, mida sellised üritused ja saavutused annavad on nii ägedalt siiras. 
Ja tegelikult on sellist entusiasmi, pingutamist, saavutamist meie igapäevaeludes ka palju, see lihtsalt pole nii kergelt nähtav ja mõõdetav kui spordivõistlus, kuid see on seal - tuleb osata üles leida. Lisaks sügise nautimisele olen viimastel nädalatel taas palju mõelnud kui väga oma tööd armastan ning kui tähelepanelikult vaadata, siis leiab igas päevas oma kirge ning saavutusi! Ei ole küll päris Ironman, kuid ka see on pideva sihikindla edasiliikumise tulemus. Kui selliseid asju märgata, siis on ju tegelikult lihtne olla õnnelik! 

PS. Üks asi jäi küll filmist meelde - järgmine kord Barcelonas tuleb Messi söögikoht üles otsida.




pühapäev, oktoober 21, 2018

Home is where your heart is

Hetkel läheb elu soolaleivaliselt. Suuri 10+ inimestega üritusi on olnud kaks ja väiksemaid vähemalt viis ning see kõik veel jätkub. Üks vahvamaid asju ürituste korraldamise juures on nüüd see, et kui järgmisel hommikul ärkad (või kehvemal juhul järgmiseks lõunaks) on kõik nõud pestud! Ja ma isegi ei kasuta pappnõusid enam! Nõudepesumasin on supermugavus, kuigi ma enne arvasin, et mis seal ikka, saan ju ilusti ilma hakkama. 
Eile täheldasin veel ühte nalajakat fakti - pidin minema poodi õhtuse peo jaoks toidukraami ostma ning sõitsin ikka Tondi Selverisse. Mis siis, et lähemal on olemas Kadaka Selver, Rocca al Mare ja palju muud. Harjumused kaovad aeglaselt :-)  
Valmistasin seekord külalistele kaks salatit. Esiteks tegin Kreeka salatit, mis on kirjeldatud siin ja teiseks riisi-tuunikala salatit, mis tuli nii maitsev, et jääb mu menüüsse kindlasti pidama:
- pruun riis
- tuunikala õlis (võtsin erinevaid - üks tavaline, üks tilliga ja üks tšilliga)
- riivjuust
- sibul
- keedumunad
- majoneesi ja kitsejogurti segu (Tarplan Provansaal)
- sool, pipar

Magustoiduks olen mõlemal suurel peol teinud õunakooki, kuid see esimene šokolaadiga versioon mulle endale eriti ei meeldinud. Teisel korral võtsin Nami-Nami lihtsa õunakoogi retsepti ja see meeldis oluliselt rohkem (ning nagu nimigi ütleb, oli lihtsam valmistada ka). Mina korrutasin retseptis kogused 1,5-ga, et teha plaadikook, aga tegelikult oleks pidanud korrutama kahega nagu retsept ilusti ütleb, kuid mida ma kiirustades lugesin alles siis kui tainas juba valmis. Plaadikoogi kogustega retsept:
8 dl nisujahu
3 dl suhkrut
4 tl vanillisuhkrut
3 tl küpsetuspulbrit
200 g võid
4 muna
4 dl keefirit
soola
lisasin ka kaneeli, kardemoni ning muskaati
1 kg õunu
Segad kuivained, lisad või, muna, keefiri ja tükeldatud õunad. Küpsetada 200 kraadi juures ~40 minutit. 

Rääkides toidust, siis eile sain soolaleivaks BioSnacky Germinator'i (Bioforce), hakkan nüüd ise idusid kasvatama! Ja üleüldse on kodu saavutanud oleku "kõik on olemas". Mööblist tellisin ise raamaturiiuli ning televiisorialuse ning just seda viimast sai eilsel peol legona kokku panna. Ainult vannitoa remont veel plaanis, kuid otsustasin, et ootan veidi. Ei jõua kõike korraga :-) Home, sweet home

laupäev, oktoober 13, 2018

Shining, gleaming, steaming, flaxen, waxen

Jagan kolme juuksetoodet, mis kvalifitseeruvad sildi alla "I can't live without". Esiteks juuste puhastus. Kahjuks ei ole ma leidnud šampooni ja balsamit, mille kohta saaksin öelda, et vot see on tõesti minu. Aga olen leidnud sügavpuhastaja, mida kasutan korra kuus ning mis mulle meeldib - Therarx sügavpühastaja peanahale (mediceuticals). 
Kui pea puhas ja juuksed kuivamas, siis ei saa ilma Kerastase Elixir Ultime'ta, sest see muudab juuksed päriselt läbikammitavaks. See õli käib mul kaasas igal reisil. 
Ja vahel, kui on soov just lokke rõhutada, lisan peale õli veel Goldwelli Curly Twist curl splash 3-e. Mõnus ja kerge juustes ning toob lokid hästi esile! 


Healthy body makes an active mind

Vürtskilusid võib julgelt edasi süüa
Paar kuud tagasi kuulsin ELISA toidutalumatuse testist ja otsustasin seda proovida. Selgus, et otse Synlabist tellida ei saa, vaid tuleb teha läbi mõne toidunõustaja, kelleks minu puhul osutus Ülle Hõbemägi.
Minu tulemustest selgus, et kõrge talumatus on nelja toiduaine vastu: punane aeduba, lõhe, pagaripärm, seen. Ü tegi sellest nimekirjast järelduse, et üldse sellised käärinud, hapendatud ja hallitanud asjad ei sobi. Vot siis, ei mingit lõhesöömist ja hapukapsasuppi! Ja hea, et ma õlut ei joo. Ka veinide puhul tuleks valida kõige kuivem variant. Õnneks on forelli vastu talumatus madal, seega forell ja kõik muud valged kalad on igati lubatud. 
Kõrge talumatusega asjad võiks menüüst täitsa eemaldada, aga keskmise talumatusega võib vahel harva süüa ning neid oli pikem nimekiri: sealiha, mesi, munavalge, nisu, lehmapiim, tilsit juust, aspergillus niger, õllepärm. Kuna lisaks lehmapiimale oli loetelus veel madala talumatusega suur hulk piimatooteid (kohupiim, mozarella, parmesan, kodujuust, sulajuust, camembert'i juust jt), siis sellest võis teha järelduse, et hea oleks lehmapiim mõneks ajaks menüüst välja jätta ja asendada kitsepiima toodetega (pluss lambajuust). Üldjoontes mulle sobib - kitsejuustud maitsevad hästi, ainult et hapukoort neil pole. Igatahes olen vaikselt juba asendanud:
  • eelmine pühapäev tegin riisimanna ja kitsepiimaga mannaputru (no oli ju vaja neid toormoose ära tarbida)
  • ka õunakoogi sisse panin kitsepiima
  • täna loodan turult saada kitsepiima jogurtit, et hapukoort sellega asendada
Madala tulemuse andsid veel metsapähkel ja mandel, kalkun, forell, rannakarp, raps, värvohaka õli, oder ja arbuus. Aga need võisid vabalt olla vale-positiivsed, seega ... 
Lisaks kitsepiimale üritan menüüsse kanamuna asemel sisse tuua pardimuna ja vutimuna ja veel soovitas Ülle tarbida palju ingverit, kurkumit, muskaati ja nelki - see kraam õnneks mulle väga maitseb!

pühapäev, oktoober 07, 2018

May the rest of our lives be the best of our lives

Enne reisi jõudsin üle hulga aja teatrisse. Muidugi Linnateater, sel korral etendus See hetkInimesed ei taha lahti lasta. Nad mõtlevad, et see on mingi eksitus. Nad mõtlevad, et kõik peaks kestma igavesti…
Täpselt minu teema, eksole. Ma pean taaskord tunnustama Linnateatrit, et nad julgevad tuua selliseid igapäevaseid valupunkte ühiskonnast teatrilavale - depressioon, sõltuvused, lõimumine ja klammerdumine. Etendus "See hetk" tegeles just selle viimasega. Ma võin ju nimetada seda enda teemaks, kuid tegelikult on see osa nii paljude inimeste elust, mina lihtsalt olen viimasel ajal õppinud seda rohkem märkama. Etenduses võeti kõige raskem variant - surmaga leppimine. Tegelikult klammerdume nii paljudesse asjadesse isegi oma igapäevases elus, alustades mingitest kasututest harjumustest jne. Miks me arvame, et kõik hea, mis meil on praegu, peaks olema igavesti? Ja miks kardame, et kui midagi head lõpeb, siis asemele midagi sama head või parematki ei tule? Minu lemmik näitleja sel õhtul laval oli Epp Eespäev. Esiteks, see positiivne alkohoolikust roll sobis talle suurepäraselt, kuid just tema ja Andrus Vaariku koostöös tulid esile parimad sõnumid näitemängust. 
Ma ei julge antud etendust just soovitada, sest tean, et paljudele see ei meeldinud, kuid minule isiklikult sümpatiseeris rohkem kui näiteks Macbeth ja Jäneseurg. 

Lisaks teatrile jõudsin augustis korra kinno: Mamma Mia! Here we go again. Võis olla esimene kinoskäik sel aastal, kuigi päris kindel pole. Noh... mitte päris minu maitsele film, grammike liiga palju ABBA-t ja laulu. Mõte ja sisu muidugi olid armsad ja see filmi ülesehitus erinevates ajadimensioonides ka.
Ja veel vaatasin ühel õhtul peale karmi kolimist mõttetut naistekat Bride Wars. Ainus hea asi selles filmis oli Anne Hathaway. See on mingi arusaamatu USA värk, et naised pulmadest nii segi lähevad või?

Oma mõtetega loome oma maailma

Esimene isetehtud kook uue ahjuga
See postitus, mida lubasin "homme" Šotimaa kohta, peaks saabuma täna õhtul. Lihtsalt... kolimine... noh, oli oluliselt aeganõudvam kui ma arvasin. Mõtlesin, et võtan oma paar asja ja nii on. Tegelikkuses kulus 14 päeva edasi-tagasi sõitmist ja tassimist. Eks pikendav faktor oli see, et ma tegin seda kõike põhjalikult - sorteerides, kohe uues kodus kappidesse ära paigutades jne, kuid ikkagi venis pikemaks ja keerulisemaks kui eeldasin. Ja nüüd saab öelda, et TEHTUD! Üks kott on veel esikus, mis vajab lahtipakkimist ning vana arvuti autos, mis ootab jäätmejaama viimist. Edasi tuleb ainult vannitoaremont ja raamaturiiuli ning televiisorialuse saabumine. Olengi uues kodus :-) Ja mulle meeldib!

Vaade köögi aknast vihmasel hommikul
Üks naljakas seik ka. Üleeile avastasin, et väline kõvaketas, kus on peal päris palju igasugust kraami, on kolimise käigus kaduma läinud. Lootsin, et ehk tuleb välja viimastest lahti pakkimata kottidest - pöörasin need pahupidi, kuid ei midagi. Käisin otsisin igaks juhuks veel vana korteri läbi - ei midagi. Olin valmis isegi prügi läbi otsima (viskasin neljapäeva õhtul päris suure hunniku riideid ära ja mõtlesin, et äkki jäi kuhugi sinna vahele), aga prügiauto oli minust ette jõudnud ja riideid polnud enam alles. Ja siis võtsin põhjalikult ette uue korteri. No ei midagi. Mõtlesin, et teen ühe ringi veel peale, äkki ikka leian. Leidsin. Arvake kust? Jõuluasjade seast ühe Puhhi peaga jõulusussi seest. Nagu halloooo? Mis seisundis ma selle sinna panin? Tahtsin endale jõulukinki teha?!? See kolimine ajab ikka pea sassi :-) Igatahes, lõpp hea, kõik hea! 

Lõpetuseks üks Buddha lause, mille tõmbasin Biomarketi poes purgist: "Me oleme, mida mõtleme. Kõik, mis me oleme, tekib meie mõtetest. Oma mõtetega loome oma maailma."

teisipäev, oktoober 02, 2018

Lase lahti mu hing, ja palun vabasta keha

Kui eelmine postitus tundus melanhoolne, siis nüüd läheb lõbusamaks. Ja homme... homme hakkan hoopis Šotimaast kirjutama! Täna sai täis täpselt nädal ajast, mil ise oma uude koju sisse kolisin. Siin on ilus, avar, armas, hele, puhas (no peaaegu juba olen suutnud ära koristada selle jubeda mustuse, millisena mulle korter üle anti), kaasaegne ja hubane. Inimesed liftis ütlevad tere ning isegi hullemat sorti ummikuid pole siiani kohanud. Olen 9 päeva tegelenud asjade ümberkolimisega. Teen seda kõike käsitsi, oma Pisikese Kollasega. Mõned abivalmis käed on küll õnneks veel tassimas käinud, kuid üldjoontes siiski olen seda ise teinud. Selline tegevus aitab aru saada, kui palju on tegelikult asju. Kusjuures, kohe hea tunne on kohati kottide viisi vana kraami ka prügikasti viia. Nagu puhtam ja kergem tunne hakkab endal ka. Olen ikka mõelnud (nagu nende Sütiste lagede puhulgi), et miks peab selliseks tegevuseks kolima, ka niisama võiks ju igal aastal põhjaliku koristuse ette võtta. Mõtlemisainet edasipidiseks :-) 
Laupäeval võtsin vägisi aega ka Järva-Jaanis käimiseks, sest oli nii kaunis päikseline päev ja õunad olid juba kolm nädalat või rohkemgi korjamata. Küll oli suur üllatus, kui ees ootas täiesti roheline värsket kraami täis peenar! 29. septembril!!! Fantastiline aasta. 

pühapäev, september 30, 2018

Kiri kodule

Talvine vaade aknast
Eile öeldi mulle, et olen inimene, kes vajab aegajalt muutust. Võtsin seda komplimendina, sest tegelikult on muudatused minu jaoks keerulised. Olen sellest varem ka kirjutanud ning ühes teises vestluses mõni aeg tagasi jagasin oma emotsioone lapsepõlvest, mil isegi olümpia mängude lõppemine oli raske justkui oleks maailma lõpp. Aga kui tagasi tulla vajamise juurde, siis mina usun, et kõik inimesed vajavad muutusi. See ei tähenda, et peaks kohe kolima, tööd vahetama või lahku minema tormama, aga edasiliikumist ja arengut vajab igaüks. Inimene on loodud niimoodi. 

Eelnev jutt oli sissejuhatus sellele, et isegi kui olen kolinud imearmsasse uude pesasse, on ikka raske vanast kodust lõplikult lahti lasta. Täna lõpetasin kolimist ning Sütiste korter hakkas ilusaks tühjaks jääma. Lisaks said laed uue kena lihvi ja värvi ning nii ma istusin seal ja nukrutsesin. 

Elu esimene oma voodi
Kiri Sütiste korterile, minu kallile kodule pea 12 aastat
Need 12 aastat Sinuga on olnud seikluste- ja emotsioonide rohked. Sellesse perioodi on mahtunud mitu suurt etappi ning hulgaliselt armsaid inimesi - mõned neist minu elus siiani, teised enam mitte. Olen ise teinud läbi muutumisi, õppinud ennast tundma ja armastama. Just Sina olid see, kes õpetas mulle kodutunnet, mis minu sees vahepeal kaotsis oli. Need viimased aastad ja tänavune suvi olin Sinuga äärmiselt õnnelik, sest tundsin kui soe ja ilus on mu Kodu. Seetõttu ei ole lahkuminek pettumuse või rahulolematusega, vaid lihtsalt samm edasi minu elus. Jääd  mulle armsaks! 
Ei unusta neid oravaid, kelle jooksmist maja ümber ja seintel viimastel päevadel erilise heldimusega olen jälginud. Ja voodit, millest sai minu elu esimene päris oma voodi ja kust sai pühapäeva hommikuti ärgates pilvi vaadata ning augusti õhtutel taevatähti loendada. Elutoa super vaade ei unune samuti - kõikide nende aastate jooksul ei suutnud ma panna ette kardinaidki, et veel ja veel seda rohelust ja metsa vaadata! Sinu seinte vahele on jäänud ämbrite täisi pisaraid ning veel palju rohkem lakkamatut naeru. Mustmiljon pidu on need seinad näinud ja ka palju armastust, õrnust ning südamepõksumist. 
Soovin südamest aitäh kõikide nende mälestuste eest ning pakin need oma hinges kaasa. Maha jätan aga kõik harjumused, mis mind enam ei teeni, ebakindluse, üleliigse kurbuse ning ebavajalikud hirmud. Nende aeg sai ümber ja need saadan tuulega lendu! 
Oravad, kes mul rõdul kõik taimed ära sõid

reede, september 28, 2018

Take me home where I belong

Lisaks sellele, et ma just nädal aega Šotimaal olin, on veel üks teema, millest ma siia kirjutanud pole. Viimased kaks kuud on toimunud minu elus kodu-vahetus-projekt. Suvel käisin piilumas umbes kümmet korterit (kuulutusi lehitsesin läbi sadu) ja kolm olid sellised, mida tõsiselt oma koduks kaalusin. Samas, see kolmas oli selline, millele juba samal õhtul peale esmanägemist JAH ütlesin. Nii juhtuski, et kaks nädalat hiljem olime notaris, kus toimus ostu tehing. Edasi on kõik läinud pööraselt kiiresti. Loomulikult on kaasnenud mitmeid hirme, sest tehingud ja otsused on suured, kuid siin ma olen. On neljas õhtu uues kodus ja tunne on äärmiselt hubane. Eelmised päevad on olnud õhtuti palju rabelemist ning puhkehetke olen saanud endale lubada alates 11st õhtul, kuid just täna sai juba tunda ka päris kodu tunnet - istusime mõnusalt neljakesi söögilaua taga, sõime kooki ja jõime head jooki ning lehitsesime raamatuid. 
Nalja on ka saanud. Esiteks, keeran ma koguaeg vastassuuna vööndisse, sest Šotimaal oli ju vasakpidine liiklus, mis mulle alati imehästi külge hakkab. Teiseks, tuleb iga õhtu välja, et midagi olulist on kolimata jäänud. Esmaspäeval näiteks mõtlesin, et pesen õhtul masinatäie riideid ära ja sealt saan järgmise päeva töö riided (üldiselt on riided veel kolimata), aga plaani rikkus pisiasi, et pesupulber oli ka kolimata. Pidin siis hommikul enne tööd ikka vanast kodust läbi käima. (Muide, ka läpaka laadija oli sel õhtul jäänud teise korterisse.)
Saaga jätkus järgmine õhtu, mil oli küll ilusti pesupulber olemas, aga teadmatusest valisin pesumasinal programmi, mis peale kolme tundi ikka lõpetamise märke ei näidanud, aga vahepeal oli öö saabunud. Õnneks sain kobamise peale programmi katkestatud ja riided kätte. 
No-ja järgmised kaks nädalat ma toitun toormoosidest, sest need kolm pisikest sügavkülma sahtlit, mis siin on, mahutasid minu vanast kuue sahtliga sügavkülmast ainult viiendiku! Tuleb taas õppida elama elu väikese sügavkülmaga. See-eest on nõudepesumasin ja kelder (-:
Selle kõige juures on äärmiselt vahva jälgida oma emotsioone. Omasin seda Sütiste korterit 12 aastat (kaksteist aastat ja neli päeva kui päris täpne olla), mis tundub terve igavik. Teades ennast ja oma kalduvust klammerduda ning mitte ülemäära lihtsalt lahti lasta, käisid loomulikult peal tunded, et "mida ma NÜÜÜÜÜD tegin" ja "kas mul TÕESTI oli seda vaja" ja "oi kui armas mu vana kodu oli" ja "niiiii kahju on lahkuda sellest aasta tagasi kaua valitud madratsist" jne jne. Olen sellele paanikale lihtsalt kergelt naeratanud ja pai teinud. Tegelikult on muutused ju vahvad. Tundub, et tuleb soolaleivaline sügis!

pühapäev, september 09, 2018

Have a little faith

Mine metsa!
Mul oli hiljuti üks vestlus, kus mult küsiti, et kas ma siis elu üldse ei usalda. Vastasin ausalt, et ega päris ei usalda küll. Minu jaoks on olnud keeruline see piir, et kui palju tuleks planeerida ja kust maalt edasi ei tasu. Olen küllalt vaevelnud selle küüsis, et planeerin kõik väga toredalt ja vahvalt ära, kuid siis 1) pettun (ja veel täiesti mõttetute pisiasjade pärast) 2) olen hirmus kurb kui asi läbi saab, sest "tegelesin sellega ju nii palju". Samas, ma ei usu ka sellesse, et "magad kodus teleka ees ja kõik hea kukub ise sülle". Ühesõnaga see piir on hägune ja olen mänginud selle piiri katsetamisega. Näiteks, kui mu eelmised suved on olnud sellised, et juuni alguses on kalendris alles 1-2 vaba nädalavahetust, siis sel suvel oli mul juuni alguses suvest broneeritud ainult 1-2 nädalavahetust. Ja oh üllatust, suvi oli täiega vinge ning jõudsin ja nägin ja kogesin rohkem kui oodatagi oleks osanud (ainult suitsulestad on siiani söömata). Samuti, kui varasemalt on tihti olnud nii, et ühe reisi lõppedes on juba ostmisel järgmise reisi piletid, siis viimased aastad olen mänginud selle piiriga ja jälginud kuidas õiged mõtted ja plaanid iseenesest laabuvad ja minuni jõuavad. Ehk et olen natuke usaldama hakanud küll :-) Samal ajal siiski hoides silmad lahti, et näha võimalusi. 
Öko-spa
Põhjus, miks mul tuli nii pikk sissejuhatus on see, et sel nädalavahetusel toimus üritus, millest olin teadlik juba juuni lõpust alates, aga kirja panin üleeile. Kusjuures ma isegi ei juurelnud suve jooksul eriti, et kas peaks registreerima. Koguaeg oli kõik selge kuni iseenesest tuli reedel otsus ja eile hommikul leidsin ennast Lahemaa poole sõitmas. Käisin kohas nimega Projekt Kodu: Retreat & Eco-hostel. See asub Hara külas, mere ääres ning on tõeline öko koht. Kohati tuli pähe see, mida Lõuna-Aafrikas nägime (vt. Bulungula postitus - meenutas nii sealset ööbimiskohta kui ka kohta, mida viitasin kui "ehitan peedist pesumasinale trumli")! Hoonete ehitus, toit, ööbimine, saun, vannid, duššid - kõik on superöko. Ja mitte et ma sellises kohas elada tahaks, aga ettevõtmise kiidan küll vahvaks. Ma ei teagi kas see on hea või halb, aga kohta peavad peamiselt välismaalased ning seal peatub väga palju seljakotirändureid. Iseenesest hea, et näidatakse metsa-eestit ka välismaalastele, muidu neil on meie loodusesse raske sattuda. Minule isiklikult meeldisid seal kõige rohkem voodid - ülimugav madrats koos sooja sooja tekiga nii et uni tuleb tõesti magus. Ärkasin hommikul varakult ja piilusin telgist metsa. Kaalusin jalutama minemist, kuid ei raatsinud lihtsalt sellest voodist püsti tõusta. Päriselt. 
Korralik pizza-ahi koos pizza-taldrikutega
Aga suurepärane oli ka saun ja see söök... taimetoit muidugi, kuid niiii hea. Õhtusöögiks olid ehtsad pizzaahju pizzad ja lõunaks peediburger. Ja saun ning välivannid olid omaette kogemus. Saunas õppisime õigesti vihtlema - kahe vihaga ning korralikult! Kõigele sellele järgnes lõke punase veiniga telkide ja tähistaeva vahel. Idüll. 
Ei saa ka mainimata jätta, et laupäeval oli minu esimene kokkupuude mindfulness'iga. Nii popp termin, aga ma pole siiani hakanud jändama selle täpselt mõistmisega - joogatundides tehtud juhendatud meditatsioonid tundusid piisavad. Igatahes nüüd sain proovida. Istusime vaikuses keskendudes hingamisele kõigepealt 10 minutit ja siis veel kaks pooletunnist tsüklit. Ega mul hästi välja tulnud, sest mõtteid tiirles peas meeletul hulgal ja jõudsin isegi paar üritust mõttes ära korraldada. Kiire aeg ja ajul on raske sellest tempost välja tulla. Selles mõttes oli otsus üritusele minna väga kasuks. Taastas energiat. Muide, õhtust jäi meelde üks nali - on kolm väga head meditatiivset tegevust: vaadata elavat tuld, voolavat vett ja töötavat inimest :-)
Täna hommikul rääkis Sirkka Pintmann meile taimedest ja taimeravist ning kui küsiti, et mis on kõige universaalsem taim, siis vastuseks kõlas 'nõges'. PS. mina sain vihje uurida rohkem sookail'u kohta, mida ma ka tegin ja leidsin, et tasub põlvede paranemiseks katsetada. 
Selline oli minu nädalavahetus looduses. Septembri laupäev 28 kraadise soojusega. Uskumatu. Ainult ujuma (merre) ei jõudnud. Suvi kestab veel...

reede, september 07, 2018

Suvi kestab veel

Igal kevadel ma kujutan ette kuidas suvel mõnulen heade raamatutega võrkkiiges. Iga suvi möödub sellise tempoga, et sinna võrkkiike ma ei jõua. Ja siis tuleb sügis ning päike kosutab veel mõne soojema ilmaga ja siis, just siis on parim hetk nautida võrkkiige mõnusid, vaadata ilusat taevast ja hingata värske põllu lõhna. Just sellisel imekaunil õhtul lugesin eile läbi Olav Osolini raamatu "Need näod kõlavad tuttavalt". Mulle üldjoontes meeldib Osolini huumor. Ja ta meeldib mulle näosaate kohtunikuna. Mulle meeldib ka tema kirjastiil ja just ehk seetõttu olid mu ootused raamatule suuremad kui vaja oli. See tõi mõningase pettumuse. Ega asi polnudki halvas kirjatöös, ma ootasin sisu osas enamat. Ootasin rohkem lavataguseid põnevaid seikasid või emotsioone. See raamat põhines kes-keda-esitas-ja-mis-ta-sellest-esitusest-arvas jutul. Põnevaim teadasaamine oli Raive E. Tamme ebaõnnestumine finaalis. Seda lugedes hakkas mul temast siiralt kahju. Kõik muu oli justkui juba...teada ja nähtud. Kuid vaatamata sellele kiire ja mõnus lugemine ning aitas meenutada millised need esimesed viis hooaega välja nägid.
Aga tulles tagasi nüüd postituse alguse juurde, siis lisaks võrkkiiges lugemisele olen viimasel kahel nädalavahetusel raatsinud veeta isegi ööd Järva-Jaanis. Mõlemad väga kvaliteetse unega ööd värskes õhus koos hiiglama mõnusate saunaõhtutega ja hilisõhtuste tähevaatlustega. Eelmisel reedel tegime lausa sauna koos vihtlemisega. Suvise kuumuse vahel ei igatsenudki seda nii väga, kuid nüüd on rohkemgi kui sobilik. Ja tänu imelisele suvele on aed täis tomateid ja õunu, porgandeid ja sibulaid, piparmünti ja estragoni. Isegi peterselli õppisin kasutama - teen sellest teed! Nii vähe pole ma ammu turul käinud kui sel suvel, sest omast käest palju saadusi olemas. Ainult arbuusi isu on, peaks ikka mingi päev sinna turule minema...
Lõppu mõned pildid Kakerdaja rabast, kus tegime peale hea unega ööd hommikuse jalutuskäigu.


kolmapäev, september 05, 2018

Kui tahad olla vaba, ei pea sa tegema muud, kui lahti laskma

Nüüd toimub lugemine sellise hooga, et ma jõuan rohkem raamatuid loetuks märkida kui blogisse kokkuvõtteid kirjutada. Aga seda, millest nüüd kirjutada plaanin, juba korra mainisin. Üle 700 leheküljeline spiooni põnevik "Mina olen Pilgrim", autor Terry Hayes. Selle raamatu kohta on päris erinevaid arvustusi, äärmusest äärmusesse. Ühed ütlevad, et tüüpiline USA/maailma päästmise üllitis, teised jällegi et väga põnev ja kaasahaarav. Mina kuulun nende viimaste hulka, ega muidu poleks ju lugenud nii kiiresti. Mulle meeldis, et vastupidiselt tüüpilise maailma päästmise filmi stereotüübile ei olnud selles raamatus ühestki osapoolest räägitud nö ainult halvana. Jah, loomulikult on inimeste asjatu tapmine halb, kuid sellel kõigel on taust, omad põhjused ja loogika (vähemalt nende arvates). Tahaks hirmsasti, et maailmas elaksid kõik inimesed ühtede põhiväärtuste järgi, ja loomulikult just nende, mille järgi meie elame - heatahtlikkus ja austus teiste inimeste vastu olenemata nende soost, usust, rassist, kuid nii see ei ole ja see on fakt. Sellised raamatud panevad mõtlema, et kuhu me üldse teel oleme ja milline on meie planeet 10 või 20 aasta pärast. Keerulised teemad. Raamatust peaks tulema ka film, kuid kardan, et film saab küll olema selline tüüpiline maailma päästmine, sest seal on raske anda edasi seda psühholoogilist poolt, mis raamatu põnevaks tegi - kõikide osapoolte mõtted, tunded ning arusaamad. Alles jääb ainult põnevus. Kuid sedagi oli raamat risti-põiki täis! Ja mulle meeldis lõpp. Ma ei ütle miks, sest see oleks spoiler, aga meeldis. Selline kerge vimkaliku pöördega. Vähemalt mina leidsin selle enda jaoks tähendusrikkana. 

"Minu kogemus ütleb, et kui piisav hulk inimesi spekuleerima hakkab, paneb keegi lõpuks alati täppi."

teisipäev, august 28, 2018

Kõik tsikid hoos, nad muretult võiks hommikuni tantsida, aega on

Tuvi ja Kajakad grupikas
Oli taas üks kõrgete emotsioonidega pikk nädalalõpp. Algas see neljapäeval, mil mul tundus olevat paaniline ajapuudus. Õnneks ühe kaupa sai tasapisi kõik tehtud ja Kuremaa poole startisin ainult tund plaanitust hiljem. Sõit oli mõnus tšill. Miks just Kuremaale? Sest selles imelises paigas toimus selle suve tantsulaager! Ööbisime ühika tüüpi külalistemajas ning sõime ujula sööklas. Trenne tegime mõisa ees, ujumas käisime järves, fotosessiooni viisime läbi Kuremaa Veski juures ning öised rahutused võtsid hoogu mõisa saalides. Kõik käe-jala ümber ja olemas. Ainus, mille jaoks mul kolme päeva jooksul autot vaja läks, oli sõit Jõgevasse, et võtta sularaha (tahtsin ka Küüslaugufestivalilt endale küüslauku kaasa osta).
Päevad olid täis nalja ja trenni. Nii reedel kui ka laupäeval arvas minu käekell, et tehtud sai üle 30 000 sammu!!! Seda on palju. Kuid kui päevas on neli trenni või kolm esinemist ja vaba aeg veedetakse ka tantsides, siis tegelikult ju loogiline, et neid samme koguneb. Keha väga nautis seda, kuigi oli lõpuks kange. 
Suurimad elamused:
- peale esimest esinemist Küüslaugufestivalil tuli lavale Tanel Padar. Minu kontsertitevaesel suvel oli see esimene kord sel aastal teda näha, aga see ei puutu üldse asjasse. Võimas oli energia ja emotsioon mis tekkis bändi ja meie (loe: mitukümmend neoonriietes tšikki, kes laulsid ja tantsisid täiest jõust kaasa) vahel. Sisuliselt saime privaatkontserti, kus ülejäänud väljakutäis inimesi jäid justkui nähtamatuks. See oli äge kogemus. Mis tantsulaager see ilma lauluta oleks ning sel kontsertil näitasime end ka tugeva laulukoorina. Ka Tanel ise pärast kiitis, et olime erakordne publik ja seda arvamust kuvasid kõikide bändiliikmete näod kogu kontserti vältel. 
Rebane ja Kajakad Küüslaugufestivalil
- Rainer Rebane on fantastiline treener. Milline energia!!! Jaaa, tema juurde lähen ma veel. Nii vahva on näha inimesi, kes ülivõrdes palju oma tööd naudivad ja seda täie rõõmuga edasi annavad. 
- Laev Linda Kuremaa järvel oli ka elamus omaette. Sümboolselt ilus lõpetus nii kaunile suvele - veeta päikeseloojang parvel keset vaikus ja siledat järve, käies soome saunas ning tünnisaunas, kust vahepeal sai kiiresti jahedasse järvevette ujuma ronida/hüpata. Vaikus oli muidugi ümberringi looduses, laeva peal käis pidu ja pillerkaar, tants ja naer ning elevus NATO poistega kohtumise pärast. 

Selline see tantsulaager oli - sai mulli ja pulli ja esineda ja tantsida ja inspiratsiooni ja head süüa ja energiat ja ujuda ja päikest ja vihma. 

Kuremaa Veski juures
Tanel Padar (taustal laval) ja Kajakate koor
Lindaga Kuremaa järvel
Tünnisaun

esmaspäev, august 27, 2018

Gluteenivaba

See, et ma augustis kahe nädalaga üle 700 leheküljelise spioonipõneviku läbi lugesin, oli saavutus omaette (ja väärib postitust omaette... millalgi tulevikus). Kuid eriliselt üllatas kui lihtsalt läks pärast veel üks 200 leheküljeline raamat - lausa kahe päevaga. Selleks oli Novak Djokovic "Võitja serv", mis rääkis treenimisest ja toitumisest. Hariva raamatu kohta väga mõnusalt ja lihtsalt loetavalt kirjutatud, lausa põnev oli. Ja omamoodi inspireeriv ka. Otsustasin minagi nüüd algatuseks 14 gluteenivaba päeva teha. Täna oli päev number üks. Tegelikult see ei tundu isegi raske - hommikuks/lõunaks süsivesikud tatra/kaerahelveste/juurviljade/puuviljade/avokaado näol, vahepalaks pähklid ning õhtuks valgud muna/kana/kala (looduses kasvanud vabapidamisel) ja värske salati näol. Õnneks mulle tatar väga maitseb ja selle uusaastalubaduse, kus lubasin õppida head tatraputru tegema, olen küll täiega täitnud. Lisaks avastasin kodust ühed pruuni-riisi-makaronid, mis maitsesid samuti suurepäraselt ja praegu on just türgi ubade aeg (kuigi meie oma aia omad said nüüd täpselt otsa). Kookosvesi ja mandlipiim meeldivad mulle samuti. Mis puutub laktoosi, siis sellest loobumine oleks minu jaoks palju raskem, aga seda esialgu ei katseta. 

Mõned väljavõtted raamatust endast ka:
"Polegi tähtis, kas võimupositsioonil on kommunistlik valitseja või toiduaine- ja farmaatsiatööstuse esindajad, nad kõik on aru saanud, et meid saab juhtida hirmu kaudu."

"Keha peab suhkru verest kuidagi välja saama, sest see on kudedele söövitav. Niisiis vabastab keha insuliini hormooni, mis käivitab maksarakkudes, lihastes ning üle keha asuvates rasvarakkudes protsessi, mis tõmbab glükoosi verest välja ja paneb selle kehasse n.ö. lattu."

"Paljud toidud, mida reklaamitakse tervislikuna, on kõrgema glükeemilise indeksiga kui toidud, mida üldlevinult peetakse ebatervislikuks. Näiteks nisutooted kihutavad veresuhkru taseme kiiremini üles kui tavaline suhkur."

Ja raamat annab päris hea juhendi, kuidas kasutada massaažirulli, mille minagi omale eelmiseks sünnipäevaks tellisin! Näiteks saab teha põlvekõõluste rullimist põlve alt tuharateni välja. 

Kõige lõpuks panin omale kõrvataha kolm retsepti, mida lähiajal katsetada:
Lk 144 Mango-kookosesmuuti
Lk 150 Päikesekuivatatud tomatite ja kinoa salat
Lk 157 Caesari salat lehtkapsa ja kinoaga

Kui olen ära proovinud, siis jagan retsepte!

esmaspäev, august 20, 2018

See maa kus palju vahvust ja vaimuvara ka

Minu esimene pilt presidendist
Eesti 100. sünnipäeva aastal on need kaks tähtsat päeva - iseseisvuspäev ja taasiseseivuspäev saanud ka minu elus märgatud, tähistatud, hingestatud ning leidnud oma koha. Eile toimus lauluväljakul Üheslaulmine. Kui üldiselt on olnud suvi üpris kultuurivaene (kaks kontserti ning null teatrietendust), siis üheslaulmise olin omal kalendrisse märkinud juba juunikuus kui kindla ürituse. Õnneks soosis seda ka ilm ning kahe vihma täis päeva keskel kingiti rahvale ilus päikseline karge suveõhtu. Eestlane ikka on laulurahvas. Mis siis, et plats täitsa täis ei olnud, aga kõik, kes tulid, nautisid täiega - nutsid, naersid, laulsid, imetlesid, kuulasid, mõtlesid, tantsisid. Selle nutmisega on omamoodi veider. Tegemist on ju pidupäevaga, kuid tee mis sa teed, need laulud mõjuvad nii, et vahepeal on ikka silmad märjad. Eriti kontserti esimeste laulude ajal. Need on need emotsioonid, mida eestlased muidu ei väljenda ja siis justkui lendu saavad. Ilus tegelikult. Valdab ühtehoidev ja tänulikkuse tunne. Kokku kestis kontsert kuus tundi ja üheks kõrghetkeks hilisemas osas oli loomulikult veel kesköine hümn ning Koit. Video Ärkamise aeg
Aga... tänasel vihmasel pidupäeval, mis on tõesti eriline, sest sai peaaegu keskpäevani magada, seejärel vaadata televiisorit ning süüa singirulle, täidetud munasid ja Maiuspala komme, tundub olevat ilus aeg teha veel üks viimaseid postitusi suvi 2018 Eesti avastusretkedest. Muidugi, üks laager ja sügisesi sõite siia-sinna on veel tulemas, kuid kuum ja seiklusi täis suvi tundub ikkagi lõpunoote näitavat. Omamoodi on küll kahju, aga samas tõotab sügis tulla samamoodi põnev, lihtsalt uute võimaluste ja hetkedega. Ja mis viga sellele vastu minna, kui suvi on olnud lihtsalt nii FAN-TAS-TI-LINE. 
Peipsi
Sellel nädalal oli üks omapärane öö. Mul on juba lapsest saati traditsioon, et iga suvi peab korra Peipsi ääres käima. Viimastel aastatel olen sealt varunud endale ka talve sibulad. Söönud sooja suitsukala ja lihtsalt...nautinud meie suurimat järve, mis ennast vahel merega segi ajab. Sel aastal oli võimalus teha seda kõike ühes suvilas, millest olen kümneid kordi mööda sõitnud ja mille ümbruses korduvalt pilte teinud. Ainult et varem ma ei teadnud, et nende majade taha jääb nii kaunis liivarand ja maja rõdult saab imetleda Peipsi päikesetõusu. Kuna tegemist oli augustikuu selge ööga, siis lisaks sai imetleda kümneid ja kümneid langevaid tähti... ja mõningaid lennukeid öises taevas. 

Meremõisa rannas jalutamas
Kui päikesetõus on nii eriline asi, et seda näeb suve jooksul kord-paar, siis päikeseloojanguid on lihtsam tabada. Nii ka sel suvel - imekauneid merre või järve loojuvaid päikeseid nägin kindlasti rohkem kui ühekäe sõrmedel lugeda jõuab. Ühed ilusaimad neist olid Meremõisas ja Laulasmaal, kus õhtust jalutuskäiku tegime.
Ka põhjaranniku mererandades sai suvel käidud - imeline armas Käsmu, alati kodune Kaberneeme jne. Muide, Käsmus sain vihje ühest ööbimiskohast - Käsmu Võrkneeme Apartments, mis asub otse muuli juures mere ääres. Äkki järgmisel suvel?

Alpakasid toitmas
Üks viimaseid ööbimisega suvetuure viis meid lisaks ohtrale kalapüügile veel kahte toredasse kohta - Saadjärve rand (seal muidugi oli ka esindatud kalapüüdmine, sest järv paistis ilusaid ahvenaid täis olevat) ning Wile alpakade farm. Alpakadega polnud mina varem nii otse kohtunud. Lamba-laama-kaamli vahelised loomakesed Lõuna-Ameerikast, keda tänaseks päevaks on Eestis umbes 200 ringis. Armsad. Üle kõige meeldisid mulle hoopis nende villast kindad, sest vastupidiselt lamba villale, on need mõnusad-pehmed-siidised. Eile üheslaulmisel väga mugavad kanda. Aga Saadjärve ääres oli ka vahva. Lisaks kaladele oli seal üks hiiglama julge luigepere, kes inimestest ennast üldse häirida ei lasknud ja meie keskel oma pesemisi ning lõunauinakut ja keha kergendamist tegid. Eks kui liiga lähedale sattusime, siis kahistasid kõvasti, nii et meil hirmus hakkas. Loodus on imeline. 

Teel Tsitre randa
Suve algusest on mul mainimata kaks ettevõtmist. Üks neist matk Tsitresse, kus avastasin enda jaoks täitsa uued liivarannad. Tänu kuumale kevadele, sai seal ka juba juuni alguses kenasti ujumas käidud.
Ja teine oli ööpäevane ringkäik neljapäevak - nelijärves ujumine - vetlas ööbimine - kakerdaja rabas matkamine. See Vetla ööbimiskoht nimega Söesauna talu oli omapärane. Esiteks, ei rääkinud omanikud väga hästi eestikeelt, kuid samas olid sõbralikud ning tegid imehead toitu. Aias olid neil erinevad loomad ponidest sigadeni ning ruumi ringi möllata ning suveõhtut nautida jagus. Majakesed olid juba päevi näinud ning veidike räpased ja lössi vajunud mööbliga, kuid siiski ägedalt omanäolise karakteriga. Ehitus käis aga päris uue suurema peomaja jaoks. Asukoht on neil võrratu, sest Kakerdaja rappa viiv tee on täpselt küljeall. Sinna viis ka meie teekond järgmisel hommikul!

Ja nüüd veel viimane lõik ning see viib söögikohta nimega Casa Alta. Ehtne Hispaania restoran Tallinna vanalinnas imekauni lillelise terrassiga vaatega kirikutele ning vanalinna majade katustele. Söökidest avaldasid eelroad rohkem muljet kui põhiroog, kuid meelde jäi ka magustoit - viinaga sorbett. Mitte ülemäära hispaaniapärane, kuid midagi uut. Midagi uut pakkus ka hiigel kajakas, kes meie lauda jälgis ja jälgis, kuni võttis kaasa topsi võiga. Veider valik, kõrval olid ka suured saiapätsid. Igatahes lakkus ta selle topsi võist päris põhjalikult tühjaks oma maandumiskohal ja läks siis edasi õhtut nautima. Meie õhtu jätkus Radissoni kautsel kokteile juures, sest olin peale Singapuri igatsenud seda teha ka Tallinnas. Äge, et selleks osutus selline suurepärane soe õhtu!
Casa Alta
Perekond kalamehed
Saadjärve luiged
Laulasmaa
Laulasmaa loojang
Peipsi päiksetõus
Peipsi - varahommikune ilu
Nelijärve õhtupäike
Vetla
Kakerdaja raba