kolmapäev, märts 29, 2017

Tagasi igapäevaelus

Loojang Pae pargis, Lasnamäel
Vahel on reisilt tagasitulek raske. Uuesti igapäevaellu sukelduda ja olulisemalt suuremas rutiinis elada kui ringi rännates. Seekord on üllatavalt kerge olnud. Tore on. Palju tegemisi, palju sõpru, vahva töö, minu armas kodu... Nädalavahetuse võtsin kergelt ja lihtsalt puhkasin. Nüüd tunnen end taas energilisena ning kõigele lisaks naudin režiimi, kus ma ise hommikul 7-8 ajal enne äratuskella väljapuhanuna üles ärkan. Ei ole minu jaoks tavapärane ;-) Neljapäeva hommikul kell 6 ärgates küll mõtlesin, et huvitavalt madalaks on need Singapuri majad jäänud... Ja ükspäev tööl avastasin end Bali lennukipileteid vaatamas. Õnneks tuli üks töökaaslane küsimusega ja segas vahele.

Toitumisest. Teen eksperimenti - olen kuus päeva vegan. Tegelikult on asi väheke segasem - ma jätsin oma menüüst välja liha (s.h kala), muna, nisu, suhkru, alkoholi ja võib-olla veel midagi. Piimatooteid olen ka minimaalselt tarvitanud. Milleks? Täpselt ei teagi, selline kerge kevadine mao puhastus ja katsetus. Viis päeva on möödas ja enesetunne on hea. Aga seda ohtu küll pole, et päris veganiks hakkaksin, piimatooted ja kala on mulle olulised! Uus asi minu köögis on köömned. Need lähevad nüüd tee sisse, toidu sisse ja üldse igalepoole. Huvitav, et ma neid varem pole avastanud.

Zangezuri restoran
Aktiivne olen ka olnud (nagu ikka). Lisaks sünnipäevapeole (mitte minu), fotokoolile ja külalistele, on olnud kaks vahvat õhtut, millel korraks peatun. Esiteks, reede õhtul avastasime oma kodulinna. Lasnamäed. Tundsin end nagu reisil. Kõigepealt jalutasime natuke Pae pargis, kus olen üks kord varem käinud ja mis on igati jalutamiskoha vääriline, kuigi pisike. Seejärel läksime teed jooma. Zangezur restorani. Oli natuke nagu kultuurišokk küll. A suutis isegi ettekandjaga venekeeles rääkida. Ja saime live kontserti osaliseks, ikka vene muusikaga. Ning see kook... see tekitas ka nostalgiat. Napoleoni nime all sai orienteeruvalt viis päeva vana kihilise kreemikoogi, mis oli hiiglaslik. Vähemalt tee ja juustupallid olid head :-) Tegelikult oli kogu värk kokku tore ja ma üldse ei kurda.

Teine elamus oli eilne teater. Tõnis Niinemets. Tema järjekordne standup. Ma ei hakka nalju ümber kirjutama, sest esiteks ei mäleta ja teiseks ei oskaks ma nagunii neid mustvalgete sõnadega edasi anda, aga ütlen lihtsalt, et naersin südamest. Ja korduvalt. Parim standup, mida siiani näinud olen ja tõesti, selline eesti huumor mulle meeldib (meenus Singapuri söökla lõuna, kus rääkisime, et välismaal elades tunnevad inimesed eesti huumorist puudust). Meie ees istus muide Teet Margna. Üks uus sõna etendusest - strexit (stressist lahtisaamine). 

pühapäev, märts 26, 2017

Mediteerimisest

Jana Johnsoni mediteerimise tund YogaBarn'is
Mulle tundub, et tegu on eestlaste jaoks hirmutava ja arusaamatust tekitava sõnaga, mille tähendust tegelikult enamik ei tea. Ise ma olin veel hiljuti samasugune. Oma esimese kogemuse sain Pärnus jooganädalavahetusel, kuid tegelik mõistmine, mis see mediteerimine on, tuli alles Balil. Ostsin ühe raamatu, mis defineerib mediteerimise minu meelest eriti hästi: Meditation is simply making a choice to focus your mind on something. Nii on. Ka raamatu lugemine on mediteerimine :-) Ehk et minu jaoks on see lihtsalt midagi, mis aitab olla rohkem hetkes, ning olla positiivsem ja tänulikum, sest enamik juhendatud meditatsioone justnimelt keskendub sellele. Imelihtne, aga imeliselt võimas, et iseennast veidike paremini mõista ning lubada endal olla see kes oled...ja naeratada. Meditatsioon pole seotud ühegi usu ega muu sellisega.
Soovin mõned sõnad kirjutada sellest Jana Johnsoni tunnist, kus Ubudi viimasel hommikul käisin. Tegime metameditatsiooni, millel on viis osa ja järgnevad laused:
May I be healthy
May I be peaceful
May I be free from suffering
May I be happy.
Esimene osa on enda kohta, teine kellegi kohta, keda armastad, kolmas kellegi kohta, kelle vastu oled neurtraalne ja neljas osa kellegi kohta, kellega seoses sul on palju negatiivseid emotsioone. Viies osa taas enda kohta. Jana selgitas, et see neljas osa on tihti raske, kuid seda tuleks enda jaoks mõelda nii, et nende soovidega me ei pea andestama ega soovima seda inimest tagasi oma ellu, kuid nende soovidega saadame talle energiat, et ta teeks teistele edaspidi vähem haiget. Jana ise pidavat sellel kohal mõtlema USA praegusele presidendile ;-) Õnnelikud inimesed on ka teiste vastu paremad.

Samuti selgitas Jana taolise meditatsiooni mõtet ja endale õnne soovimist. Idee on selles, et enamik oma muresid ja probleeme tekitame ise. Ja kui samal ajal pidevalt sisendame, et soovime endale head, siis ühel hetkel peaks toimuma alateadvuses vastuolu tuvastamine ja loodetavasti hakkab siis just see positiivne pool rohkem külge.

Mulle meeldisid ka selle tunni üldised selgitused. Näiteks. Esiteks, on normaalne, et mõte käib koguaeg minevikus ja tulevikus. See ongi mõtte mõte (-: Selleks, et tulla rohkem praegusesse hetke, on kõige parem keskenduda hingamisele. Ei, ei ole vaja hingata teistmoodi kui muidu, lihtsalt keskenduda sellele, sest hingamine on üks meie keha tegevustest, mis on alati siin ja praegu ja seetõttu aitab keskenduda. Teine asi on see istuv asend, mida kõik tänu filmidele mediteerimisega seostuvad. Selg sirge ja muudkui aga istud. Jah, see asend on hea, sest võimaldab energial paremini liikuda, kuid see ei ole esmatähtis. Kõige tähtsam on olla asendis, kus on mugav. Ka meditatsiooni ajal võib niheleda ja seda asendit enda jaoks otsida. See sirgelt istumine vajab treenimist ja ei tule üldse nii lihtsalt...

Maailma kodanik

Bali kõrval asuv Nusa Penida saar
Ühel või teisel hetkel tuleb reisil ikka peale selline identiteedi kriis, et kõik tundub nii suur ja võimas ning kuhu mina siis ikka kuulun. Kas tahan tagasi koju? Või tahaksin hoopis Eestist ära kolida? Mida ootan ja tahan? Seekord käisid need mõtted mul Balilt Singapuri lennates ja kadusid peast kui Singapuris juba viies kord lennujaamast linna sõitsin. Kodune ja armas tunne oli. Rohkem ma sellele ei mõelnud kuni hetkeni, mil sõime lõunat Singapuri ülikoolis, kus lisaks R'le oli veel üks Singapuris elav eestlane. Arutasime võõrsil elamist ja seda, mida kaugel olles igatsetakse. Näiteks eesti huumor. Lugesin samal ajal veel ka Minu Portugali raamatut ja sealgi tuli teemaks arutelu, et inimesed, kellel on nii öelda kaks kodumaad, satuvad tihti imeliku igatsuse küüsi. Ja kohati ka segadusse, et kes ma olen ja kuhu kuulun.
Singapuris elu üle mõtlemas
Nii väga kui mulle ka reisida meeldib, olen samal ajal päris suur Eesti fänn. Ja lugedes ning kuulates jutte teistest kultuuridest, mõtlen ikka, et mulle meeldivad eestlased. Sellised ausad ja otsekohesed, parajalt omaette olla armastavad, teadmishimulised, uhked oma riigi üle jne. Virisevad muidugi ka :-) Mulle meeldib, et Eesti on nii väike ja et meil on neli aastaaega. Näeme päris tihti päikest ning meil on palju merd ja saari ja järvesid. Igalpool on matkarajad ning lihtne on põgeneda loodusesse. Samas on Tallinn piisavalt suur linn, et siin leiab ka glamuuri. Nonii, aga ma hetkel ei pidanud Eestist kirjutama. Pigem Singapurist. Ja kuulumisest. Ja maailmast. J reisi alguses küsis, et kas olen oma paljude reiside sees ka kohanud kohti, kuhu tahaks elama minna. Mul ei tulnudki kohe midagi pähe. Ütlesin, et reisidel naudin rohkem loodust ja elada tahan linnas, seega on need natuke erinevad asjad. Aga pean tõdema, et nii Bali kui ka Singapur tekitasid minus tunde, et tahaks seal veeta rohkem aega. Sellise sooja ja koduse tunde. Avatud maailma tunde.
Öine Singapur
Singapuris elamine pole mingi lust ja lillepidu. Palgad on küll head (kui oled baka lõpetanud, siis erialase töö kuupalk on alates 4000st eurost kätte), kuid ka kulud on suured. Normaalne rõduga kahetoaline korter kesklinnas maksab ca 5500 eurot kuus. Pisikese ühetoalise stuudio kesklinnast eemal saab ligi 2000 euroga. Ka alkohol on väga kallis. Kokteilid baaris maksavad ca 20 eurot ning kõige odavam veinipudel poes 25 eurot. Samas võrreldes Londoniga on Singapuris ühistransport ja takso päris mõistliku hinnaga (lennujaamast kesklinna maksab takso ~15 eurot) ja toidu hinnad on ka normaalsuse piirides. Vaat et Eestist odavamad. Üldiselt räägitakse, et elu Singapuris on hea seni, kuni sul pole lapsi ega autot. Need kaks võtavad viimse kui sendi, sest erakoolid maksavad ~1400 eurot kuus ning autod on lihtsalt KALLID ja nendega võib sõita ainult 9 aastat. Vanemad kui 9 aastased autod antakse Malaisiasse. Samal ajal Malaisiast ostetakse kalli hinnaga liiva sisse, et endale maad juurde "ehitada". Nõnda on sündinud saar Marina Bay taga ja Sentosa liivarannad... Raha eest saab tõesti kõike.
Singapur ise on noor riik. Alles tähistas 50. aastast sünnipäeva. Olen selle fakti üle päris üllatunud, sest tegu on niivõrd eduka riigiga Aasias. Ning kliima on seal soe. Läbi aegade kõige külmem hetk on olnud 19 kraadi. Jah, pluss 19. Lumest ei ole nad isegi und näinud. Samas vihma ikka sajab aegajalt ning aastaaegasid ei ole. See pidi olema eesltastele raske. Kui meie meenutused tihti seostuvad mingi aastaajaga, siis seal on pidevalt segadus, et mis kuu parajasti on ja midagi meenutades, ei mäleta üldse kas see võis toimuda jaanuaris või juulis. Koguaeg on ühesugune.
Minu jaoks ongi Singapur natuke nagu selline Aasia London. Ilus, edukas, palju rahvusi koondav. Veidi ehk kompaktsem ja muidugi omajagu soojem. Vist nii kliima kui ka inimeste poolest.

PS. See sai nüüd üldine jutt, kuid tegelikult ikka kirjutan lähipäevadel reisi viimaste päevade muljed ka ära. Need olid vägevad!

esmaspäev, märts 20, 2017

Kolm randa

Bo-ho hotelli lebo ala
Viimane päev Balil. Alustame seda Bingin Beach'il, ronides mööda treppe alla ja üritades reisi esimeses suurte lainetega kohas ujumas käia. Suplemine õnnestub ja päike on mõnus. Enne hotellist lahkumist jõuame ka oma ööbimiskoha basseini mõnusid nautida. Täna tundub see juba igati äge omanäoline koht.
Kell 12 tuli meile järgi eelmise õhtu taksojuht Rigo, kes lubas teel Kutasse veel oma lemmik randa ehk Balangani viia. Seega saabub päeva teine ujumine ja ranna külastus. Kaunis liivarand, kaljude vahel ja suured lained. Fantastiline. Täname Rigot vahva elamuse ja ujumise eest ning sõidame edasi Kuta poole. Kuta osas on mul ootused madalad, liiga lärmakas ja räpane, nii käivad kuulujutud. Seega olin pannud kinni ühe armsa roheliste aedadega hotelli Poppies, kus on lisaks ka suurepärane mereanni restoran. Lõpuks muidugi kaob ikka aeg seal Kutas ära, sest kõigepealt käime kahes kohas lõunal ja seejärel päeva kolmas suplus Kuta rannas ning märkamatult ongi kell 7 õhtul.
Bingin Beach
Balangan
Lõunasöögid olid ägedad. Minu soovil eelroog (krevetid väga maitsva kastmega) Gump & Bubba restoranis. Tellin endale joogiks margarita ja sellega koos saabub ettekandjate poolt spetsiaalselt meile esitatud bali tants. Vahva. Seejärel lähme ühte hiinakasse, kus on värsked mereannid. Maitseme ära jellyfishi - mulle ei meeldi. Meie endi silme all küpsetatakse drunken krevetid ja magustoiduks võtan mango pudingu. Oi, kõht on niiii täis. Edasi randa... Kolmas ujumine. Nii jube see rand ei tundugi, eks liival prahti oli ja inimesi ka rohkem kui reisi jooksul randades kokku näinud oleme, kuid vaade vulkaanile ja lõputule merele on ikka võluv. Tee äärest saan viienda uue puuvilja, mida see reis maitsta ja varem pole saanud. Nimeks Snake fruit - maitseb midagi ananassi, sibula ja jack fruiti vahepealset. Õhtusöögi (krevetid) parim osa on kokteilid. Joon kaks ingveri martinit ning J'u pinacolada näeb lihtsalt oivaline välja :-) Bye-bye, Bali!
Gump & Bubba
Kuta rand
Pina Colada

reede, märts 17, 2017

Jamu ja riisipõllud

Kui välja jätta, et laev tagasi Balile hilines taas 2 tundi, siis tegelikult oli eile üks järjekordne vahva päev. Hommikul veel viimased hingetõmbed kauni hotelli juures Gilil, seejärel jalutuskäik läbi saare sadamasse. Vaatasime ka Gili joogakeskuse H2O üle, tundus lahe, kahju, et seal tundidesse ei jõudnud. Kuna jalutasime läbi saare keskosa, siis seal oli vähem hotelle ja rohkem kohalike elumaju koos loomadega aedades. Sadama juures leidsime ühe ülilaheda Why not? baari, kus sain elu parimat väljaspool-eestit-söödud pannkooki. Ananass oli ka sisse praetud. Lebotasime seal, vaatasime helesinist merd ja ootasime paadi (esialgset) väljumisaega.
Mis veel Gilil silma hakkas, aga seekord tegemata jäi? Vahvad Lomboki tuurid. Bali toiduvalmistamise koolitused. Teised Gili saared. Igasugused tegevused merel.

Tagasi Ubudis. Lasin end pisut kohalikus spaas masseerida ja energiakanaleid punktmassaaziga avada ning seejärel aeg õhtusöögiks. Soolase toidu sõime kohas nimega "Three monkeys". Väga ilus ja hea toiduga koht. Sinna läheks veel tagasigi. Aga õhtuse joogi ja magustoidu olime planeerinud süüa Taksu restornais, sest mul olid massaazist saadud tasuta joogi kupongid ja 10% allahindlust. Jõudsime sinna viimasel hetkel, kuid kõik, mida saime, oli rohkem kui suurepärane! Joogiks:
- ingveri tee
- jamu, mis on üks ülimalt värskendav ja maitsev Indoneesia tervisejook (vt ka siia http://www.cafejamu.com/how-to-make-jamu/ ). Peamine koostisosa on kurkum.
Söögiks toormagustoidud:
- avokaadost ja toorkakaost tehtud šokolaadipuding
- chia seemnete ja kookose puding
Lõpuks ometi saan öelda, et olen head toortoitu saanud!
Täna oli viimane hommik Ubudis. Aeg lahkuda. Selleks korraks. Veel viimane visiit YogaBarni meditatsiooni tundi, mida andis võrratu Jana Johnson. Seejärel südamlik headaega Amoya Inni töötajatele ning aeg saada sõbraks meie autojuhiga, kellega veedame järgmised viis tundi. Saame teada, et ta on peres teine laps ja sellele vastavalt on talle ka nimi pandud (Balil tuleneb su nimi sellest, mitmes laps oled, vanematel mingit otsustusõigust pole). Samuti räägib ta meile, et igal perekonnal on oma tempel. Selle jutu lõpuks olemegi saabunud suurte ja võimsate riisipõllu terrasside juurde. Lõpuks ometi näen need ka ära, siiani olen ainult laugeid põldusid näinud!
Ta pakub meile välja veel ühe peatuse kohvi- ja tee istanduses, kus antakse 13 sorti tasuta kohvi ja teed maitsta ning seejärel neid ostma viiakse. No kuna olid head, siis ostsin ka. Kõige eksootilisem oli mangosteen'i koorest valmistatud tee. Ja kookosekohvi meeldis isegi mulle.

Edasi tulid Kuta ummikud ning lõpuks ometi saabumine hotelli Bingin Beach'il. Selline väga omapärase stiiliga hotell, kuid mõnusa balipärase lebolaga, kus parajasti loen ja blogi kirjutan.

Kella kuueks tahtsime jõuda Uluwatu templi juurde, kus toimub Kecak Fire Dance etendus (Bali tants, vaata https://en.m.wikipedia.org/wiki/Kecak ). Tänu toredale taksojuhile, kes meiega terve õhtu tegeleb, jõuame peaaegu alguseks kohale, kuid kahjuks ei jõua teel sinna templi ja pärdikute vaateid piisavalt imetleda. Tantsuetendus on vägevate kostüümidega ja laheda rütmiga. Kohati aga raske jälgida. Etenduse ajal loojub tänaseks päike, et homme uuesti tõusta. *sending love from Bali* Lõppu üks eriti lahe tekst why not baarist: "Do what you need to do, go where you have to go, to fall in love with life, again."

neljapäev, märts 16, 2017

Gili Air (All you need is vitamin... sea)

Eile olime hommikul 10:30 tee ääres valmis, et asuda Gili poole teele. Tegemist on tunniajase sõiduga Padangi ja kahetunnise kiirkaatri loksumisega Gili Airile, mis meil võttis kokku 6,5 tundi :-) Lihtsalt igasugust ootamist oli palju. Õnneks sai sadamalinnas Padangis ujuda ja lõunat süüa (pildil). Samas, esimene pilk Gilidele ja ma olin rahul, et ikka selle teekonna ette võtsime. Siia võiks lausa tagasigi tulla, sest üks õhtu jääb väheks. Kokku on kolm Gili saart ja meie peatume kõige pisema saare idarannikul, vaatega Lomboki mägedele. Võrratu. Transpordina on saarel kasutusel hobused, seega sadamast hotelli tulime hobusetaksoga (kogu selle pika väntsutamise tõttu ei hakanud jalgsi tulema) ja hotell Villa Coco Republic on nii imearmas, et sõnadega on raske kirjeldada. Hütikesed õue vannitubadega, bassein rohelise aia keskel ja meri otse ületee algamas ning mere taga kõrgumas Lomboki tipud. Läksin istusin ühte kott-tooli, tellisin kookose ja lugesin raamatut.

Peale päikeseloojangut jalutasime suvalisse söögikohta, kus sai ka kott-toolil täpselt mere ääres õhtusööki nautida. Gili Sunset kokteil (viin, ananassi mahl ja mango sorbet), tuunikala tartar ja medium snapper filee. Peab mainima, et tuunikala osatakse Indoneesias hästi teha. Taaskord suurepärane.

Mis ma ikka pikemalt kirjutan, lihtsalt nii tšill koht on. Päikesetõus ainult oli pilvine :-)

Mõned laused tee äärest:
- All you need is vitamin... sea.
- Home is where your wi-fi is good.
- If you have a frownie, eat a brownie.

teisipäev, märts 14, 2017

Ubud ja Yoga Barn

Eilne päev oli 14 tundi reisimist, mille tulemusena saabusime õhtul pimedas Balile, Ubudi. Peatume Amoya Inn'is, armas, basseini ja džungli vaatega hotellike. Asub küll Ubudi peatänavate külje all, kuid samas rõdult on puhta roheline vaade. Suurepärane teenindus ja kohalik balipärane hommikusöök annavad plusspunkte veel juurde.

Kuna kell oli palju, siis õhtust läksime sööma hotelli lähedale Taksu Spa restorani. Ootused ei olnud kõrged, aga tegelikult osutus päris ägeda tervisliku toiduga kohaks. Sõin arbuusisalati, ideaalselt medium-rare grillitud tuunikala ning toortoidu magustoidu. Kõrvale värske ingveri tee.

Hommik Ubudis. Tundsin, et mulle meeldib. Võiksin siin lausa terve nädala veeta, sest see kõik on kuidagi nii lahe ja läheb kokku minu viimaste kuude eneseavastamistega. Nii ma siis sõingi mõnusa hommikusöögi ja 10:30ks võtsin suuna Yoga Barni. Selline ideaalselt tšill oli. Jalutada tänaval kuuma päiksega, osaleda Yin & meditation klassis ning pärast turgutuseks juua puhast rohelisest loodusest mahla. Meditatsioon oli teemal "giving and receiving". Alguses oli veidike teistega andmise ja saamise üle arutamist, seejärel Yin poosid ja lõpuks juhendatud meditatsioon. Juhendaja oli suurepärane ning üldse olin kõigest vaimustuses. Järgnes kahetunnine jalutuskäik Ubudi peatänavatelt kaugemale. Üks riisipõld (pildil), mõned trepid, palju rohelist ja lilli, armsad kujukestega sissepääsud tänavate ääres jne. Jalutusele järgnes meeletu vihm ja äike, mis viis poolest linnast elektri (pilt allpool vihmast hotelli rõdult vaadates). Minul aga oli kella 4ks bali massaażi aeg kinni pandud, seega mõnulesin seal kuni ladistamine vähenes.

Lõpuks oli aeg taas toidule mõelda. Valisime Yoga Barni tervisliku toidu restorani, sest kell 7 tahtsime seal veel õhtusesse Vinyasa Flow tundi jõuda. Kõik nii läkski, ainult õhtuses treeneris ma omajagu pettusin. Ei olnud minu mõistes päris tasemel. Eks ma olen Pireti ja Kaidiga ära hellitatud.

Mis aga plaanipärane polnud, oli see, et meie linnapoolel elekter ei tulnudki õhtul tagasi. Sõime veel küünlavalgel puuvilju - mangostane, tähtvilju, litše, mangot jm. Mangostan oli minu jaoks esmakordne kogemus ning päris mõnusa kreemjas hapuka maitsega. Ja nüüd tuleb siin palavas ja pimedas toas tuttu jääda! Headööd.

esmaspäev, märts 13, 2017

Thai Cookery School

Viimane hommik Sunrise Tropical Resort hotellis. Magasime kauem, sõime hommikusöögi, pakkisime asjad ja tegime oma viimase ujumise. Seda oma kodurannal ja koos traktoriga, ha-ha, olin sõna otseses mõttes meres koos traktoriga. Mis kokkuvõttes poolsaare kohta öelda? Mõnus vaikse liiklusega ja privaatne, kuigi hotell on hotelli küljes. Söögikohti jagub ning lääne külje üks rand on igati armsake. Päevaseid paadireise saab alustada ka algusega sealt, ei pea Krabisse minema. Omamoodi tore on paadi ja/või traktoriga hotelli saabuda (lahkusime näiteks tõusu ajal, siis polnud traktorit vaja, paat tuli hotelli ukse ette). Hotell ise oli piirkonna üks odavamaid, kuid ainus asi, mida ette heita, on nõrk dušši surve ja vähene valik puuvilju hommikusöögil. Aga hotelli aias kasvasid ingveri taimed, neid ma polnud varem näinud.
Krabi linn. Palav. Kohati nahk veel eilsest punane ka. Plaan on teha üks rahulikum päev, sest randa küll ei taha. Nooh, kukkus välja selline tüüpiliselt "rahulik". Kõigepealt sõitsime tuktuki laadse asjaga Tiger Cave Temple juurde.Kui aga ütlesime juhile, et oleme seal tunnikese, siis too teatas, et ei-ei, tund aega te ronite üles ja siis tund alla ning näitas näpuga taevasse. Et nagu mis? Punaste valutavate õlgade, villis jalgade ja 40 kraadise kuumusega 1230 trepiastet üles? Ei tasu ikka hotelli tädide juttu, et "sõidate sinna 20 minutit" tõsiselt võtta.
Me siiski katsetasime, aga kuna olime aja surve all ja see tõesti oli raske, siis jõudsime ca 720 trepiastet ronida. Vaateid nägime ikka osaliselt ära ja õnneks oli all ka templeid ning vaatamist. Kokkuvõttes igati vahva käik ja korralik trenn ka. Alla jõudes läks ühe kookose piim nagu lupsti turgutuseks sisse. Tagasiteel peatus tuktuk puuvilja turu ääres, kust ma oleksin ostnud oluliselt rohkem, kui hommikul lennuk ei läheks. Üks uus puuvili sai aga proovitud - plum mango. Selline kergelt mangomaitseline ploom. Ei midagi super erilist.

Nüüd päeva olulisim nö atraktsioon - Tai toidukool. Kolm tundi ja neli käiku. Oselesime koos ühtede sakslastega neljakesi ja õpetaja oli väga vahva, seega mulle hirmsasti meeldis. Info on lehel www.smartcookthailand.com ja seal on tegelikult saadaval ka väike retseptiraamat. Kõigepealt mõned näpunäited:
- tšilli (ja ka küüslauk) tuleb enne toidu sisse panemist lömastada, siis annab rohkem maitset
- Tais on lisaks kurkumile veel üks ingveriline: galanga
- krevetipasta on siinsetes toitudes oluline komponent ning Umamis müügil, seega õnneks ei pea kaasa tassima :-)
- kaffir laimi leht tuleb samuti enne potti või pannile panemist pooleks teha ja roots ära rebida, nii annab rohkem maitset
- punase ja rohelise karri erinevus - ühte lähevad punane tšilli helbed ja teise roheline tšilli ning magusa basiiliku lehed. Muu on kõik sama: küüslauk, sibul (shallot), sidrunheina varred, galanga, kaffir laimi koor, kurkum, köömned, musta pipra terad, koriandri seemned, sool, krevetipasta. Õiget karripastat tuleb muidugi uhmriga teha!
Ühe retsepti panen veel ja see oli mu tänane lemmik toit hot & sour prawn soup (olgu öeldud, et lisaks valmistasin banaani kevadrulle ja Phat Thai'd, mis on nuudli vokk suurepärase kastme ja kanaga - kuulub ka kindlasti kordamisele): galangal, sidrunhein, kaffir laimi leht, tšilli (lähevad esimesena keevasse vette), sibul ja seened (järgmisena), tomat, suhkur, natuke kanapuljongit, kalakastet. Krevetid. Lõpus laim ja roheline sibul.

pühapäev, märts 12, 2017

Phi Phi

Eilne päev möödus peamiselt merel ja oli ääretult pikk. Kõigepealt 6:33 äratus, et näha päikesetõusu. Õue ei jaksanud minna, kuid rõdult oli näha. Seejärel hommikusöök ning kell 9 algas kiirpaadi tuur Phi Phi saartele. Esimesed 45 minutit oli loksumist ja edasi algas peatuste kaskaad. Mõned neist:
- Bamboo Island. Esimene ujumine helesinises valge liivaga rannas
- Snorgeldamine. Kahes kohas. Peamiselt nägime paari liiki kalasid (ühed ilusad värvilised) ning kaunist merepõhja. Snorgeldamine on minu jaoks alati väljakutse, ikkagi ülepea vees ja suust hingamine, kuid seekord võtsin rahulikult ja tuli välja küll.
- Phi Phi Don. Suurim saar, kus on hotellid ja asustus. Sõime seal lõunat ja maitsesin kookospiimast tehtud jäätist. Kui aus olla, siis olin väga rahul, et ei olnud kaalunud seal ööbimist, sest meie Railay oli palju mõnusam.
- Maya Bay. See kuulus laht, kus filmiti The Beach. Tänasel päeval on see speedboat'e ja turiste täis (vaata ka allpool pilti), seega ilus võib ju olla, aga vaimustust ei tekita. Leonardot me ka kogu selle rahva seast üles ei leidnud.

Kui tuur läbi sai, siis läksime oiates oma hotelli pesema ja end aloe kreemidega sisse määrima, sest oh üllatust, 8 tundi merel kuuma päikesega tegi oma töö.

Õhtul kondasime veel oma poolsaarel ringi, leidsime pärdikud, koopad, peenise pühamu, veel ühe ranna (kõige ilusama Railay's) ja lõpuks asusime õhtusööki nautima. Mereannid muidugi, aga juurde veel part karrikastmes ning juurviljad. Valget kala osatakse Tais väga hästi teha, taas oli hea. Krabi on siin ka odav, kuid selle juures jääb mul oskustest puudu. Igatahes kõige selle tippu võtsin veel magustoiduks jack fruit spring rolls, kõrval kookospiimast jäätis. Mmmm. Puhkus (ja ei mingit punktide lugemist toidu juures).