esmaspäev, detsember 05, 2016

Blue jeans, white shirt

Eile oli minu jaoks tähtis päev. Ostsin endale teksad, tegelikult lausa kahed. Ei näe mis selles erilist? Enamasti kui teksasid lähen ostma, siis lõpetan ikka seelikud korvis. Seekord olin sihikindel! Näomaske käisin ka ostmas ja seal tuli müüjal nii siiralt küsimus, et kui vana ma olen, ega ju 30 küll veel täis ei ole ;-)

Aga kõigest järgemööda. Viimased nädalad on olnud väga lainelised (või isegi tormilised) ja seega saabus detsember ootamatult. Kuhu november jäi? Õnneks siiski viimasel hetkel sain sabast kinni ja traditsioonilised 1. detsembri tegemised said tehtud :-) Ja isegi piparkoogid leidsid tee ahju sellel ilusal valgel detsembri esimesel õhtul. See on nii vahva, et maa jälle valge on. Annab energiat ja silmailu. Eelmisel pühapäeval Haapsalus vanaisa õnnitlemas käies tuli Risti raba juures auto ootamatult seisma pidurdada, sest vaade lihtsalt kutsus pildistama.
Tänast hommikut alustasin imeliste talverõõmudega ehk päikse käes paari miinuskraadise ilmaga uisutades (see oli üks põhjuseid, mis eile kannustas teksasid ostma, seelikuga oleks külm olnud uisutada)! Avastasime paar nädalat tagasi Pirita terviseradadel kõndides, et sinna on tekkinud uus uisuväljak. Õues. Ma täiesti vaimustusin sellest, sest uisud olid need õiged ja suurepärased, jää oli palju kvaliteetsem kui Harju uisuplatsil ning rahvast oli vähem. Nii väga kui mulle ka meri ja päike meeldivad, siis talverõõmud on ka nii südames sügaval ja omad.

Rääkides detsembrist, siis kaks kuuske on ka nähtud - Haapsalu ja Tallinna kuused. Mina ei oksa öelda, kumb ilusam on, vaadake piltidelt ja võrrelge ise. Tallinna Raekoja platsi kuusele sai täna enne teatrit pilk peale visatud, seejuures veel sattusime ühte kihvti vanaaegsesse söögikohta teed jooma. Teatriaasta tõenäoliseks lõpetuseks oli Draamateatri etendus Rahauputus. Kerge vaatamine. Väsitava nädalalõpu pühapäeva õhtusse sobiv, kuid sellist mõttelõnga või mingit väärtustloovat seal etenduses polnud. Ehk et puhas ajaviide ja natuke nalja. On üldse olnud päris kehv teatriaasta - kokku ainult 9 etendust ning ei midagi väga meeldejäävat. Viiuldaja katusel jättis kõige sügavama mulje. Küll aga olen juba jaanuariks 2017 soetanud endale neljad piletid!





PS. Haapsalust tagasisõites nägime tee ääres kitsesid! Nii ägedad.

reede, detsember 02, 2016

Vahel hingemattev lust

Vaade kontori aknast
Vahetasin suvel tööd. Jah, suvel ja praegu on detsember ning kirjutan sellest alles nüüd. Asi oli selles, et kõik läks nii iseenesest ja sujuvalt (unustasin ka sõpradele ja sugulastele rääkida). Sellist keerulist otsustuskohta polnudki. Sisuline otsus sai tehtud juba märtsis, kuid eelmine projekt vajas tuge ning ametlik muudatus tuli juulis.

Ka edasi on kõik läinud sujuvalt ja loomulikult. Naudin oma töökohustusi, võtan südamesse ebaõnnestumisi, püüdlen edasi kõrgemale-kaugemale ja tunnen uhkust rääkides oma töökohast, tööst ja töökaaslastest. Elan hetkes, siin ja praegu ning ei muretse. Saagu edasi mis saab, täna ma naudin oma tööd.
Mulle meeldivad inimesed, nad paeluvad mind ning inimestega olen kohtunud palju. Mulle meeldivad väljakutsed, ka need paeluvad mind ning neidki jagub. Ma tunnen end kui algaja, kes õpib igapäev midagi uut. Ja see tunne meeldib mulle. Jah, täna ma naudin ja ei muretse mis saab homme, sest homme võib kõik olla juba teisiti. 

pühapäev, november 27, 2016

Head ja paremat

Mõtlesin, et vahelduseks võiks ühe kokkamise teemalise postituse teha. Ega ma suurem asi köögikata pole viimasel ajal olnud, kuid ühtteist kirjutamiseks on kogunenud.
Ühel oktoobri õhtul võtsime Tk-ga ette kõik mu kodu kokaraamatud (ja neid oli ligi 60!!!) ning sorteerisime välja huvitavamad ja seejärel valisime igast raamatust paar retsepti.
Kokaraamatute kogu
Loetelu tuli järgnev:
Portugali köök
- Küülikuliha singiga (lk 113)
- Valge veini puding (lk 173)
Roheline tervisepomm avokaado
- Tursa-ceviche ananassi ja avokaadoga (lk 33)
Kulinaarsete kroonikute kokaraamat
- Kammkarbi-ceviche (lk 33) - tehtud, vt. allpool
- Vürtsine mereannisupp (lk 36) - tehtud, vt. allpool
- "Rokkivad" räimed (lk 113)
- Hartšo (lk 123)
- Tomatikaste (lk 136)
Ingver toiduretseptides
- Köögiviljad tšilli-, ingveri- ja küüslaugupuljongis (lk 16)
- Ananassi stir-fry ingveriga (lk 43)
- Suvikõrvitsa-ingverikeeks (lk 56)
Õunatoidud
- Õunaenchilada (lk 51)
Magus elu. Tervislikumalt!
- Porgandikook Kreeka pähklite ja kardemoniga (lk 92)
50 pajarooga
- Vürtsikas kanaroog (lk 68)
Salat, mu arm
- Tuunikala, cavolo nero, porgand ja päikesekuivatatud tomatid (lk 137)
- Parma sink, mango, estragon ja seesamiseemned (lk 149)

Lisaks on jätkuvalt plaanis millalgi ise kartulisalatit ja kasukat teha.

Aga nüüd tehtud toitude juurde.

Kõigepealt kammkarbi-ceviche. Mulle meeldis. Lõhe- ja siia tartarile mõnus vaheldus. Parem ei olnud, aga mõnus ja kerge eine küll.
Koostisosad:
- 300 g kammkarpe
- 1 šalottsibul (mina panin tavalist sibulat)
- 3 laimi mahl
- pisikest punast tšillit
- peotäis hakitud punast paprikat
- peotäis hakitud kollast mangot
- münti
- soola, musta pipart, natuke suhkrut.
Isegi õli ei ole vaja! Maitsev ja tervislik.

Järgmine katsetus oli vürtsine mereannisupp. Ka seda teen kindlasti veel, eelkõige juba seepärast, et sel korral läks pisut liiga tšilliseks. Panin pool habanerot, kuid koos tundmatu karripastaga oli tulemus päris kuum. Retsept järgnev:
- 300 g punast või valget kala
- 2 l vett
- 1 sibul
- musta pipart
- 4 küüslauguküünt
- 150 g šampinjone
- 400 g purustatud tomatid
- õli praadimiseks
- 2 sl punast karripastat
- 200 g puhastatud krevette
- 0,5 tl tšillihelbeid
- 1 laimi mahl
- soola
Tegelik juhend oli keerukam, aga mina praadisin sibula, seened, küüslaugu ja valasin pannile ka purustatud tomatid. Potis keetsin kala ja pärast lisasin pannipeal oleva kraami ning muud komponendid.
Vürtsine mereannisupp
Sügise jooksul on põnevat toidutegemist veel ette tulnud. Näiteks sain ükskord eelmisel päeval meie vetest püütud terve lõhe ning olin sellega oluliselt osavam kui aasta tagasi. Enamik sai kasutatud, s.h. tehtud vana head ahjulõhet valges veinis. Samuti tuli Haanjast suvel kaasaveetud kõrvits kasutusele võtta, mis tähendas minu lemmik kõrvitsa püreesupi tegemist (sel korral sai lisatud ka hulga tšillit ning peale parmesani). Kogused käisid tunde järgi ja tulemus meeldis mulle.

Kui vahepeal haige olin, siis tuli suur ingveri-tšilli-kanasupi isu. Tegin midagi sellist: kanapuljong, lemongrass, sool, riivitud ingver, vietnami tšilli, kanakoivad, pruun suhkur, roheline sibul, pärli kuskus, kalakaste, kirsstomatid, sidrun. Puudu jäid šampinjonid. Jube maitsev oli. Kindlasti tuleb sellel talvel veel menüüsse.

Ja lõpetuseks - algas värske forellimarja hooaeg! Nämm. Aga homsest hakkab mul taaskord punktide lugemine. Detsember on  taastumise kuu - tervislik toit ja trenn (-: Seda muidugi nendel päevadel mil üritusi pole.




neljapäev, november 24, 2016

Curling

Curlinguga on selline naljakas lugu, et eelmise aasta 30. novembril toimus mu eelmises töökohas tutvustav üritus ning sel kolmapäeval korraldasin ise sama ürituse. Irooniliselt ja erinevatel põhjustel olin mõlemal korral fotograaf (ja seal ei ole hea valgus pildistamiseks!). Väga suurt vaimustust see minus ei tekita, kuid proovida tahaks ikka, nii et loodetavasti tuleb kunagi ka kolmas kord ja siis enam mitte fotograafina :-)

esmaspäev, november 21, 2016

Vabana võin käia püstipäi

Laupäeva veetsime Toila Spa's, Ida-Virumaal. Juba suvel meeldis mulle see kant. Ühel päeval ehk jagan neidki muljeid, aga nüüd pimedal ja jahedal ajal oli seal sama huvitav. Sel korral piirdusime ainult Toilaga ja rohkem veetsime aega sees kui väljas. Maja väljast paistab päevi näinud ja räsitud. Aastate taguse külastuse ja teiste juttude põhjal võib ka öelda, et tavalised toad on päris vanad ja kulunud. Seetõttu ööbisime sviidis, kus ei saa millegi üle kurta - mugav voodi, suur aknalaud vaatega merele, eraldi diivani- ja televiisoriga toake, avar vannituba, pisike külmkapp jne.

Toidukorrad - gurmee elamust ei saanud, aga kõht oli koguaeg täis. Meie pakett sisaldas piiramatut Wellness-keskuse külastust koos söögi ja joogiga sushi baaris. Päeval seal käies palusin ühe värske porgandi-apelsini mahla. Tädi oli sellise näoga, et "nalja teed või? ma ei viitsi teha!", kuid kätte sain ja hea ta maitses. Õhtul 9 ajal läksime veel sushit sööma, aga sama tädi teatas, et sushit enam pole. Võtsime võileivad ja veini ning puuvilju. Istudes nägime kuidas tuli järgmine klient ja küsis teiselt teenindajalt sushit. Talle vastati, et jah, just viimane karp veel on. Nii on lood seal Ida-Virumaal. Pead olema õige näoga või küsima õigelt teenindajalt.

Ümbrus on ilus. Oru park ja meri. Isegi novembris on meri minu jaoks nii kaunis ja rahustav. Suur ning võimas. Jalutasime pargis nelja kilomeetrise ringi. Ilm oli ilusaks läinud ja päike hakkas loojuma. Rõõm ja naeratused saatsid kogu tee. Pisiasjad, mis muudavad elu ilusaks. Arutasime kuidas seal rulluiskudega üles-alla sõita oleks, kuid mina vähemalt jäin arvamusele, et lõpetaksin tõenäoliselt jõevetes.

Ühes osas olin ma taas geniaalne - hommikul asju pakkides veetsin kõige rohkem aega kosmeetikakoti kokkupanemisele, sest ikkagi spasse minek, kus kreemid, šampoonid, juukseõli jms tähtsal kohal. Arvake kuhu see kott mul lõpuks jäi? Ilusti pakituna koju voodile. Tore. Hankisin paar pisikest pudelit kohalikust poest ja sain hakkama. Õnneks sisaldas ka minu protseduur (keha mähis) korralikult keha sisse kreemitamist.

Põnevust tekitas Tk protseduur, milleks oli Hiina massaaž (akupunktuur ehk punktmassaaž). Mis see üldse on? Kas riietega või ilma? Selgus, et oli kupumassaaž, kuid mitte nende tavaliste kuppudega ja ikka ilma riieteta (riietega on vist reiki). Üldiselt oli vist tõhus, kuid kaunistuseks sai kaasa punased ringid kehale.

Wellness-keskuses olid peamised külastusobjektid meesaun, sanaarium ja jaapani saun. Meesaun oli minu jaoks esmakordne kogemus. Sarnaneb soolasaunaga ja effekt on ka sama. Nahk saab beebi pehmuse :-) Sanaarium oli niisama mõnus esialgseks ülessoojenemiseks ning lõpetuseks meeldib mulle jaapani saun (selline oli mu rutiin ka Revalis käies). Lisaks meesaunale sain ühe esmakordse kogemuse veel - vesivoodi nimega hydrojet. Lamad seal ja siis hakkab vesivoodi sees mingi mootor tööle, mis kuklast jalgadeni massaaži teeb. Tehismassaaži kohta päris hea!
PS. Mainin ära ühe uue tehnika millest kuulsin. Selle nimeks on Alexanderi tehnika.



laupäev, november 19, 2016

Väsimisest ja puhkamisest

On november. Pimedad õhtud ja vihma sajab. Maa on must ning märg, päike näitab end harva. Minu jaoks üks raskemaid kuid, mis samas möödub alati nii kiiresti. Järelikult on ka sellist aega vaja. Olen ühe raamatu läbi lugenud, loenguid kuulanud, pokkeris käinud, ujulas sulistanud, töötegemist nautinud, huvitavaid inimesi kohanud, ennast tundma õppinud, sünnipäevadel käinud, kontsertil tantsinud, keskerakondlastega ühte taksosse sattunud (see oli lõbus vestlus) ja palju muud. Ei saa siis ju öelda, et kehva kuu?

Töötan Tammsaare Ärikeskuses, mis üritab luua sellist omanäolist kontorihoone elu. Seal korraldati oma sügislaat ning nüüd ka tasuta loeng "Väsimisest ja puhkamisest", mida pidas Kristjan Port. Hoone moto on "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus". Selle juurde kulub veidike puhkamist ka ära, nii et loeng oli omal kohal. Kristjan Port tõi palju teaduslikke selgitusi, samuti rääkis juba teadaolevaid asju, kuid kokkuvõttes hästi veedetud kaks tundi. Märkmed loengust:

  • töö kvaliteeti osatakse hästi mõõta, on loodud ISO standardid ja palju muud, kuid kuidas mõõta puhkuse kvaliteeti?
  • evolutsiooniliselt on inimene arenenud nii, et energiat saada tuleb kiiresti ning loovutada aeglaselt. Seega kilokaloreid kulutada on palju raskem kui neid sisse süüa. 
  • üksinduse tõttu sureb rohkem inimesi kui ülekaalulisuse tõttu.
  • tahtejõud ei ole lõputu, ühel hetkel saab see ikka otsa. Just seetõttu on šokolaadid paigutatud poodides kassade juurde - selleks hetkeks on tahtejõud otsas ja stress nõuab süsivesikuid.
  • parim töökvaliteet/efektiivsus on mõõduka erutuse/stressi olekus. Nii kui inimene jõuab optimumist üle, tuleb väsimus ja ebaefektiivsus, seega tark on hoida ennast õiges staadiumis ning mitte sattuda väsimusse. Vt ka Yerkesi-Dodsoni seadust
  • aju vajab palju energiat ja on aeglane, seega suure stressi seisundis lülitab keha aju välja, et kiiremini tegutseda. 
  • keha jaoks parim aeg trenniks on päeval 12st 3ni.
  • kiirustame läbi elu selle asemel, et sellest osa saada. Miks?
  • meil pole aega keset pisikesi pinnapealseid probleeme arutleda, rääkimata oodata ja kuulata vastuseid suurtele küsimustele - mida ma tegelikult tahan, kas olen õnnelik jne.
  • sülearvuti põhjustab - kortsus kaelad, lottis lõuad, madal spermaarv...
  • ei tasu keskenduda mingist harjumusest lahtisaamisele, vaid pigem uue käitumise omaksvõtmisele ning seda tasub teha väikeste sammude ning lühikeste eesmärkide (~3 nädalat) haaval.
  • istumine tapab. 11 h istumist päevas lühendab elu 40% tõenäosusega umbes 3 aastat. S.h. õhtune trenn ei kompenseeri päevast istumist. 
Mõned slaidid ka:




pühapäev, november 13, 2016

Nüüd ma seisan lume süles ikka aina vaatan üles

Sain ka selle talve esimesest lumest osa. Natuke metsas jalutades ja täna suusatades. Suusatamine on ehk vale sõna, siblisin seal libedal rajal, aga kokku tuli kuus kilomeetrit täis. Seda kauni vaikse lumesaju ja hea muusika saatel. Nii rahustav ja nii kaunis. Täna sai just arutatud, et talv on ikka tüütu ja mina, kes ma olen päris suur Eesti kliima kritiseerija, pean ometi tunnistama, et sellised lumises metsas liikumise võimalused on minu jaoks asendamatud. 

neljapäev, november 10, 2016

Tallinn Restaurant Week

Selle aasta restoranide nädal on tänaseks päevaks läbi. Kui aus olla, siis ei tundnud ma selle vastu suuremat vaimustust juba siis, kui veebilehele osalejad ja menüüd välja pandi. Leidsin, et ei tee sel aastal suuremat eeltööd ning valime lihtsalt esimesed põnevad menüüd, mis silma hakkavad. Valitud sai Kadrioru restoran ja Nipernaadi. Esimene seepärast, et tundus kena ja klassikaline ning muidu liiga kallite hindadega, teine kõlas lihtsalt lahedalt.

Paraku sattusid söömised nädalale, kus võitlesin tugevalt haiguse ja muude raskete teemadega, seega nautida väga ei õnnestunud. Kuigi valikud olid ebapopulaarsed, siis tegelikult olid kohad kenad ja toidud maitsvad.

Kadrioru restoranis oli menüü:
  • kreemine Alaska homaari risoto
  • hirvefilee (see mulle tõesti meeldis!!!)
  • juustukook
Teenindus viisakas, saal ja lauad kaunid. R taksojuht olevat küll öelnud, et maitseelamuseks see restoran pole, aga ju nad siis pingutasid selle nädala nimel, sest meil küll polnud põhjust kurta.

Nipernaadi restorani poleks ma valinud, kui oleksin asukohta vaadanud. Seal Endla tänava hotelli all olen varemgi käinud ja üleüldse pole minu arvates enamasti hotellide restoranid suuremad asjad. Aga taaskord, kuna tegemist oli ebapopulaarse valikuga, siis ehk pingutati selle võrra rohkemgi ja kurtmiseks pole põhjust. Menüü oli:
  • Kitsejuustusalat röstitud maapirni ja peediga (maitses)
  • Maakivigrill Rohumaa lihaveise sisefilee veinikastmega (veidi igav, aga tore oli ise grillida ja sel korral tulin sellega päris hästi toime)
  • Sõrnik passeeritud õunaga (igav)
Enda jaoks panin huvi pärast kirja söögikohad, mis esimese eelmüügi päeva õhtuks läbi olid müüdud. Boldis on need, mis võiksid huvipakkuvad olla:

Tuljak, NOA, Noa peakokka saal, TOA (Taste of Asia), THE ABLE BUTCHERTchaikovsky, Toi Boh, Sfäär, Salt, Teletorn, Ö, Nero, MekkAlexander Chef's TableLeib Resto ja Aed, La Bottega, Konrad, Kaks kokka, iO restoranHermitageGianniDominicD.O.MCruChedi, Bocca, BabuljaRibeMon ReposKorsten Armastus ja Hea toit.

reede, november 04, 2016

Pingutus või kulgemine?

Sellise nimega oli eilne Peep Vainu veebinar, kuid seda ütles ta siiski kohe, et õige see küsimus ei ole, sest elus on vaja nii pingutada kui ka kulgeda.

Selleks, et tagasivaadates oma eluga rahul olla, on tema arvates vaja suuta kolme asja:

  • teha endale selgeks oma tahtmised, taotlused ja visioonid
  • teha kõik, mis endast sõltub, et sinnapoole liikuda (pingutada)
  • lasta lahti ehk lihtsalt kulgeda ja vaadata mis juhtub. Mida elul on pakkuda? Oska see vastu võtta.

See, et teel eesmärgid muutuvad, on normaalne. Ja selle üle, mis sinust endast ei sõltu, ei tasu muretseda, ka selle üle, mis homme juhtuda võib. Parem ole hetkes. Ole olevikus. Samas julge tekitada visioone. Julge mõelda erinevalt praegusest olukorrast. Tee asju aeglaselt ja naudinguga.

Juttu tuli ka minevikust, et kohalolemiseks on vaja minevik lahti lasta. Sulgeda ja haavad parandada, sest muidu ei oska olla olevikus. Kuidas seda teha, küsiti. Vastus kõlab nii lihtsalt - luba endale see tunne. Ära keela. Luba ja siis lase minna. See on asi, mida mina olen ka õppinud ja palju endaga tegeledes katsetanud. Ole pidevalt iseendaga dialoogis ja ka enda vajadustega ning siis ole rahuliku muheduse ja innukusega SIIN ka praegu.

Märka ennast. Kohe hommikul. Märka mis ja kuidas mõjub sulle, siis saad ka lõdvestuda. Leia enda jaoks unerežiim ja päevarutiinid, mis sobivad ja toimivad. Õpi enda muutuvat isikut ja hinge tundma. Enda tundmaõppimine on elukestev protsess.

Iga kohtumise järel analüüsi, kas see andis elurõõmu või röövis elujõudu. Mõtle, kas su valikud annavad sulle elurõõmu juurde? Üks lause kõlas nii: kui sa ikka veel kannatad, siis sul pole olnud piisavalt valus, sest kui oleks piisavalt valus, siis oleksid selle põhjuse eemaldanud.

Ja küsimuse kohta, et kust saada julgust olla sa ise, kõlas vastus nii, et need kes sind armastavad ja austavad, võtavad su nagunii vastu sellisena nagu sa oled ja kes seda ei tee, ei võta sind nagunii vastu.

Lõpetuseks üks naljakas sõnade mäng - inimesed soovivad kirge ja meelerahu. Aga need on ju vastandlikud emotsioonid?! :-)

Raamatu soovitus: väga efektiivse inimese 7 harjumust (Stephen M.R. Covey)

neljapäev, november 03, 2016

Rehvivahetuse saaga

Esimene lumi
Noh, vahelduseks jälle üks postitus teemast mina ja autod ja blondinaljad. Sel aastal võtsin talverehvide otsimise esimest korda elus põhjalikult ette. Kõigepealt küsisin Hondast pakkumist oma autole nii rehvidele, rehvivahetusele kui ka hoiustamisele. Sain. Kiire otsing näitas, et tegelikult on rehvitaksos samu rehve odavamalt saada ning kui juba sündis otsus rehvid mujalt osta, siis tuli kogu valik üle vaadata. Uurisin Tehnikamaailma rehvitesti. Uurisin muudki. Valisin TM #1 rehvid ehk Continental IceContact 2 ja tellisin ning maksin ära - kinnitati, et tuuakse järgmisel päeval koju. Uhh. Tehtud.
Järgnes telefonikõne, et kahjuks neil siiski pole neid rehve ja mul on valik kas oodata 15. novembrini või valida midagi muud. Ei riskinud nii kaua oodata ja valisin Bridgestone Noranza 001 mudeli, pealegi veidike odavamad. TM #3 kohal. Olin rahul ja teatasin Hondale, et rehve ma neilt ei soovi, kuid paneks vahetuse aja novembri algusesse. Jäi 2. november. Arvestades ilmaolusid, selgus, et olin vahetuseks leidnud ideaalse päeva - täpselt siis, kui tuli lumi maha.
Aga siis... selgus, et lumi on maas ja ilm on kehva, kuid ostetud rehvid ei ole üldse õiges mõõdus. Mitte ligilähedaseltki! Mõõdud olin ma võtnud Honda pakkumiselt, mille nad mulle minu autole saatsid. Siinkohal ei saa mainimata jätta, et Tk ikka ütles, et vaataksin sobivad mõõdud auto manualist üle, kuid see tundus mulle üleliigne tegevus. Ettevõte, kes pool aastat tagasi auto müüs, võiks õigeid mõõte teada. Eks sain siis nüüd selle viie minuti säästetud aja arvelt, et manuali kätte ei tahtnud võtta, kaks päeva joosta ja asjaga tegeleda. Kuna kõik sattus ka kõige hullemasse rehvivahetuse aega, siis oli nii kiire ja kõigil ülekoormus. Õnneks Honda (Catwees, kui täpsem olla), tunnistas oma viga ja tegi kõik endast oleneva, et olukorda parandada. Mu ostetud rehve nad küll välja vahetada ei saanud, aga pakkusid järgmiseks päevaks uusi õiges mõõdus rehve hea hinnaga ning ka kohest vahetamise võimalust. Kiidan klienditeenindust, tõesti (ilusti vabandati ka). Ja ka rehvitakso, kes ei suutnud oma imestust varjata, et olin nii vales mõõdus ostu teinud (õnneks nad nägid mu blonde juukseotsi), suhtus asjasse arusaavalt ja võttis ostu tagasi. Lõpp hea, kõik hea. Talverehvid all, ise targem ja kogemuse võrra rikkam, aga tegevust jagus. PS. õige mõõt on 185/60R15. 

teisipäev, november 01, 2016

Kirjutamine

Mihkel Raud EPLi artiklis võttis hästi kokku selle, mida mina mõtlen, kui mult küsitakse miks blogi pean: "Tahtsin kirjutada. Ma kirjutangi asju selle pärast, et tahan seda teha. Mulle meeldib kirjutada, arvan, et kirjutamine on… Selle protsessi käigus tunnen ennast hästi."

laupäev, oktoober 29, 2016

Mu sees, mu sees on paradiis, teie jaoks, kusagil siin

Kolmas päev Soomes. Hommik oli taas päikseline, kuid seekord olime targemad - käisime ujumas kilomeetri kaugusel liivarannas ning päevitasime oma privaatalas. Võtsime hommikut rahulikult ning siis pöördusime tagasiteele. Meil oli aega rohkem, kui tulles, sest laev läks alles pool üksteist õhtul Helsingist ja mõtlesime sõita tiiruga läbi Savonlinna, kus asub Olavilinna loss, mida paljud meile kiitsid, eelkõige just selle lossi ja pisikeste armsate tänavate tõttu. Loss...oli. Pigem kindlus ehk täpsemalt öeldes linnus (inglise keeles on kõik castle). Sissepääs maksis 9 eurot ja see ei hõlmanud isegi kuhugi kõrgemale saamist, et vaadet nautida. Tornidesse pääsemiseks oli giidi vaja, kuid me ei jõudnud nii kaua oodata, tahtsime veel lõunat süüa. Sisuliselt ainus, mida seal linnuses sees tegime, oli keeruline WC otsimine ning seejärel nägime ka ära, kuidas sild, mis sinna viis, avanes ja laevad läbi laskis.

Lõunaks tahtsime kala, sest linn asus keset suurt järvederohket ala, mis on üks Soome popimaid kalapüügi kohti. Paraku kõige popimas kala söögikohas oli ainult räim ja lõhe. Läksime kenamat kohakest ostima. Ka selles linnas oli liivarand ja pisike promenaad, samas seda armsust, mida kirjelduse järgi ootasime, me tegelikult ees ei leidnud. Selgus, et algamas oli suurem üritus ja paljud söögikohad olid seetõttu üldse broneeritud. Lõpuks ühte kohta meid siiski lubati ning võtsime päevaprae - kala soomekeelse nimega nieria. Eesti keeles peaks see olema Atlandi paalia. Maitses hästi, tõesti hästi, kuid kallis oli. Ka eelmise päeva lõunane burger ning lihapallid andsid toiduelamuse, samas tuleb ikka tõdeda, et Soomes väljas söömine on ääretult kallis.

Viimane peatus oli Juvas, et teha ka lõunane suplus Soomes, järvede maal. Olime kolme päevaga nii palju targemaks saanud, et seekord peatusime linna alguses ja otsisime kaardilt välja, kus asub järve ääres ujumiskoht. Niisama lihtsalt neid ju ei leia. Vesi oli seal madal, aga mõnus värskendus siiski. Tänu nendele peatustele möödus tagasisõidu päev palju kergemini. Isegi kütuse jõudsime veel enne Helsingit võtta ja bensukast lagritsa kismeti šokolaadi osta. Heaaaa. Laeva saime kogemata Club One kuldkaardi rajalt, mistõttu olime Tallinnas väljudes ühed esimesed. Laevas aga jälgisime rahvast. Selline kurb kontingent oli. Veidike masendav vaatepilt. Pani oma elu ja õnne korraks taas rohkem hindama.

Emotsioon kogu reisist jäi, et lähen kindlasti veel Soome. Seal ikkagi on teistsugune loodus kui Eestis ja imekauneid kohti. 

neljapäev, oktoober 27, 2016

Käime katuseid mööda

See oli ammu, kui lubasin õhtul postitust Soome matkast, õnneks ma ei täpsustanud millisel õhtul. Nüüd on see õhtu käes, pime sügisõhtu mil on hea meenutada valget ja ilusat suve. Teksti kirjutamist sai alustatud juulis, sellest ka mõned aegunud faktid. Praeguseks on Pisike Kollane läbinud üle 13 000 kilomeetri. 

Minu Pisike Kollane on 65 päeva vana ja läbinud 7070 km. Võiks vist öelda, et on olnud asjalik ost? Nagu juba mainitud, siis selle suve reisid ehk piiriületused ongi just autoga. Kõigepealt Läti, nüüd Soome (jah, ma tean, et Läti on ka veel kirjutamata, küll ma jõuan, kui ilmad vihmasemaks lähevad). Soomes olin senini käinud ainult linnades ja Helsingit pean üheks igavaimaks linnaks. Aga räägitakse lugusid Soome kaunist loodusest ja järvedest ning mõtlesime, et kuna auto on, siis lähme. Kuhu täpsemalt? K andis soovituse uurida Koli rahvusparki ning vaatamata sellele, et see asub üle 500 kilomeetri Helsingist põhjapoole, just sinna me sõita otsustasimegi! (masohhistid või midagi :-))

Ukko-Koli Hill, the hill chain's highest peak and also the highest point in Southern Finland, rises to 347 metres above sea level and 253 metres above the surface of Lake Pielinen. 

Lõunane pikniku järv - kaua otsitud kaunikene
Esmaspäeva hommik. Ärkan 7:30 enne äretuskella. Söön paar suutäit, pakin viimased asjad ja 9:20 oleme sadamas. Laeva väljumiseni on üle tunni aega. Mu auto värv sobib laeva värviga väga hästi kokku. Ilm on kaunis ning tuju hea. Helsingisse saabume pool tundi plaanitust hiljem ning kuna ees ootab väga pikk sõit ning meil oli ööbimiskoha poolne nõue jõuda Vuonislahtisse enne kella kaheksat õhtul, siis ei jää  muud üle kui valida kõige kiirem tee ja leppida ühe peatusega. Selle plaanisime teha kuskil järve ääres piknikuna. Kuni Lahtini viis kiirtee, kus enamik ajast sai kihutada 140-ga. Edasi läksid kiirused väiksemaks (piirangud olid 80 ja 100 km/h) ning tee äär kubises kiiruskaameratest, kuid samas muutus tee huvitavamaks ja maalilisemaks. Umbes poolel teel hakkasime otsima järve, mille ääres peatuda. Järvesid leidus, aga ligi neile ei pääsenud. Ei mingeid ujumis- ega rannakohakesi. Pettumus. Üritasime kiirteest kaugemale sõita ning proovisime läheneda mitmele järvele, kuid tundus lootusetu. Iga tee lõppes eramaa ja majaga järve ääres. Lõpuks leidsime ühe majakese, mis oli piisavalt väike ja tühi, et jalutasime täitsa vee äärde välja ja panime teki maha. Kõht oli nii tühi, et laevast kaasa ostetud junk food (juust, pistaatsia pähklid ja oreo küpsised) maitsesid suurepäraselt.

Herranniemi Bed & Breakfast peamaja
Sõit jätkus. Pikk ja kaunis. Pidime võtma oma esimese paagitäie hirmkallist kütust ning ostsime natuke kuiva toitu kaasa, juhuks kui õhtusöögist ka ilma jääme. Meil siiski vedas, vaatamata sellele, et ööbimiskoha (milleks oli Herranniemi Bed & Breakfast) restoran oli selleks kellaks juba suletud, pakuti meile suitsulõhe salatit ja kohalikku meeletult head saia. Maitses jumalikult.

Vuonislahti jättis pisikese küla mulje, kus midagi peale oma ööbimiskoha me ei näinudki. Ööbimiskoht asus Pielineni järve ääres, kuid Koli rahvuspargi vastaskaldal. Peamaja oli korruse võrra väiksem kui broneerimisel pildilt näidati. Samuti oli meie kõrvalmaja tuba primitiimsem, kui ootasime, kuid voodid olid olemas, korralik vannituba ka, seega polnud põhjust kurta (välja arvatud läbikostvad seinad - teisel õhtul kuulsime isegi naabrite hambapesu). Nagunii me toas aega ei veetnud, sest õhtuti istusime hilise öötunnini järve ääres vaadet imetledes. See esimese õhtu päikeseloojangu ilu, see tegi kogu selle pika ja raske sõidu olematuks. Tundus, et olime valinud puhkuseks maagilise ja imelise koha. Väsimus asendus naeratusega ning uni tuli hea, vaatamata sellele, et kell 12 öösel oli väljas ikka valge. Ainus imelik asi olid ilmakaared. Vanasti loojus päike läände, kuid seal justkui itta või kirdesse. Kohe kuidagi ei läinud kaart, ilmakaared ning reaalsus kokku. Ah, las ta jääda.


Hommik. Ilmaennustust vaatasin kogemata Koli asemel New Yorgi oma. Vedas, sest muidu olekski matkamiseks liiga kuum olnud! Kuna hommik oli kena päikseline, siis peale hommikusööki pikutasime natuke oma privaatses rannakeses järve ääres ning tegime esimese suplusegi ära. Jätkus umbes tunniajane sõit Koli rahvusparki. Saime kohaliku kaardi, mille alusel hakkasime matkama (ikkagi olid seal ilmakaared veidrad, sest me päris plaanitud teed mööda ei liikunud). Kivide peal ronides ja vaatepunktides ahhetades möödus aeg ootamatult kiiresti, seetõttu oli matka kilometraaž üpris väike. Palju oli seljakoti ja telkidega matkajaid, kes olid mitmeks päevaks sinna tulnud. Usun, et parimad vaatepunktid käisime siiski läbi, aga otsustasime, et ühel sügisel sõidame veel tagasi, sest see värviline vaatepilt võib omaette elamuse pakkuda. Muide palju imestati selle üle, et kuidas me sinna sattusime, sest see on rohkem siseturismi piirkond.

Õhtul käisime ööbimiskohast kilomeetri kaugusel asuvas liivarannas suplemas ning istusime jälle oma hotelli järvekaldal, kuhu kohalikud külamehed purjuspeaga meid lõbustama tulid. Nad rääkisid kui sõbralikud on eestlased ja kui külmad on soomlased. Võta siis kinni mispidi see on. Nende endi elu muidugi kadestamisväärne ei tundunud - tegevusetus ja alkohol olid võtmesõnadeks. Küll aga ei jäetud mainimata, et Eesti naised on väga ilusad.

Fotojäädvustusi pargi kividest-kuuskedest-ja-järve vaadetest:



esmaspäev, oktoober 24, 2016

Kõigest, mis on sinu tee peal ees, saab sinu tee

Seda lauset tsiteeris Mihkel Raud Ärikatla korraldatud Ebaõnnestumise päeval korduvalt. Tegemist on üritusega, mille avastasin enda jaoks eelmisel sügisel ja kuhu tahan kindlasti minna ka järgmisel sügisel! See lihtsalt on selline...positiivsust süstiv. Seejuures ka väga elav, hästi modereeritud ja ajakavas hoitud ning paljude tuntud nägudega üritus. Need mõtted, mis seal kõlavad, ei ole uued, kuid tuletavad meelde ja annavad kinnitust, et ebaõnnestumine on normaalne osa elust ning julgust proovida ja katsetada, sest ainult nii õpib. Kogu see mõtteviis läheb väga hästi kokku minu uskumustega, seetõttu saan sealt justkui kinnitust endale.

Sel aastal jäi minu nö päevateraks Jüri Ratase öeldu, et ebaõnnestumisest rääkimine teeb tugevamaks. Ta lausa alustas oma ettekannet selle mõttega. Ma ei ole sellele varem mõelnudki. Kui iseendale küll tunnistan oma kehvasti minemisi ja püüan neist õppida, siis teistele sellest rääkimine tundub raske ja ega seda tegema ei kipu. Võib-olla mida rohkem aega on möödas, seda julgem on rääkida. Aga tegelikult on sel mõttel tõetera sees. Millegi välja ütlemine aitab kiiremini sellest üle saada? Tunnistada, võtta kaasa õppetunnid ja lasta sel minna? Katsetan. Kaotused on ju alati õpetlikumad kui võidud.

Ülejäänud osa Ratase ettekandest oli täis lõbusaid vahejuhtumeid tema poliitilisest karjäärist. Ettekanne oli väga hästi üles ehitatud, kuid ei hakka seda pikemalt siin ümber jutustama. Tulge ise teinekord kohale! Üks vahva lause veel: õiged asjad tulevad alati õigel ajal. :-) Nii on. Samuti rõhutas ta meeskonnatööd, mis viib kaugemale kui "mina".

Minu jaoks oodatuim esineja oli Mihkel Raud. Mul on lihtsalt ääretult hea meel, et ta Riigikogust lahkus ja tagasi teles on. Tema esinemise võttis detailse artikliga kokku ka Äripäev, kust tooksin välja selle osa:
Ta tõi näite stoitsismist. „Lisaks filosoofilisele plaanile jagab see ka praktilisi näpunäiteid, kuidas elus edu saavutada. Asjad ei ole head ega halvad, vaid need lihtsalt on nii. Me peame oma elu ja käitumist vastavalt sellele sättima,” sõnas Raud.
Ta tõi välja mõtte, et kõigest, mis seisab sinu tee peal ees, saab sinu tee. „Kui olete hävingus, omadega läbi, siis sellest kõhuli olekust saab teie püstitõusmine. Ei maksa karta neid raskusi."
Mihkel Raud väitis, et ebaõnnestumise ja alanduse hetk on mootor, mis viib edasi. Taaskord tõsi. Mäletan kui mulle minu esimeses töökohas firma maja ehitamise plaanide juures öeldi, et mis korterist sina unistad, ega naised kortereid ei osta, naised võtavad rikka mehe. Eks ma siis kutsusin viis aastat hiljem oma korterisse külla :-)
Mulle ka meeldis kui siiralt ta rääkis oma poliitiku karjäärist. Et oli kirg ja tõeliselt tahtis ja pidi katsetama, kuid selgus, et kirg kadus. Lihtsalt ei sobinud ta sinna. Siis oli ju õigem taas suunda muuta. Vahva oli see mõte: "kõige hullem ei olnud mitte see, et pidin hääletama nagu erakond ütles, vaid see, et see hakkaski tunduma OK. Tundsin, et kui oleksin pooleks aastaks veel sinna jäänud, oleksin kaotanud enda." (sõnastatud on minu mälu järgi.) Mul on ka seda tunnet olnud. Kõik ütlevad, et ära hooli, ära võta südamesse, ignoreeri... Ma ei saa, noh. Kui vaikin, kui lasen olla, kui lasen valesti minna ilma, et vähemalt prooviks seda muuta, siis tunnen, et see pole mina. Ma ei saa nii.

Päeva alustas aga hoopis Peeter Koppel mõttega, et kes ei katseta, ei saa ka õnnestuda. Ta tõi taas välja selle Euroopa vs USA mentaliteedi ebaõnnestumise (eriti pankroti) kohta. USAs peetakse seda heaks, sest inimene on saanud õppida. Euroopas halvaks, sest inimene on ebaõnnestunud. Ta pani südamele, et kogu see saalitäis noori Euroopas seda mõtlemist muuta aitaks. Samuti rõhutas ta, et halvad asjad juhtuvad kaootiliselt, ei tasu alati otsida süüd. Oluline on see, kuidas edasi liikuda. Suhtumise ja otsustamise küsimus. PS. viielistel õpilastel on elus raskem, sest nad pole harjunud ebaõnnestuma ja edasi liikuma.

Foto Meelika Lehola Carri ettekandest
Kõige rohkem rahvast naerutavad ettekanded olid Carri Ginter ja Kristel Aaslaid. Mõlemi puhul sai naerda nii, et kõht kõveras ja pisarad voolasid. Carri tõi välja ebaõnnestumisi igalt poolt, et näidata kuidas kõigil juhtub. Kristel omakorda rääkis oma teest näitlejaks/lauljaks saamisel. Eesti otsib superstaari eelvoorudest näiteks saadeti ta kolmel korral minema... Oma väga avatud ja ausa ja eneseiroonilise ettekande lõpuks andis ta soovitussõnad, et jääda tuleb iseendaks. Näita, kes sa oled seest. Kõigile ei saagi meeldida, suurim fänn pead olema sa ise!

PS. Roman Fosti räägitud konnade ja Teletorni ning Peeter Koppeli räägitud Aafrika kingamüügi lugu ma siia kirja ei pane. 

laupäev, oktoober 22, 2016

The greatest sins in human history were committed in the name of love

Vahepeal oli mul kino nädal. Aga kuna sellele järgnes igal-õhtul-üritus-nädal, siis ei jõudnud sellest kinonädalast varem kirjutada. Kolm filmi seitsme päeva jooksul. Mustamäe Apollo kino.

Teesklejad. Eesti film. Väga mirtelpohlalik minu meelest. Selline natuke creepy, samas veniv ja üheaegselt ka mitte liialt veniv. Psühholoogiline aga mitte liialt keeruline. Viis aastat tagasi oleks öelnud, et Eesti filmi kohta täitsa hea, kuid vahepeal on nii meeletult palju tõeliselt häid filme tehtud, et nüüd ütleks pigem keskmine. Kodus ilmselt ei vaataks, aga kinno sobis.

Tüdruk rongis. Mu eelmise aasta lemmik raamat, seepärast tahtsin kindlasti kinno vaatama minna. Pettusin, sest esiteks polnud enam põnev (daaa, ma ju teadsin lõppu :-)) ja teiseks film minu arust ei andnud raamatut edasi. Kui küsida, kas midagi oli muudetud, siis vastus on ei, sisu vastas üpris hästi raamatule, kuid kuidagi seda tunnetust ei osatud edasi anda, mida raamat pakkus. Raudselt raamatuna parem kui filmina.

Inferno. Tom Hanks. Sellega oli naljakas lugu. Ma tegelikult tahtsin Sully't vaatama minna, aga viitasin sellele kui Hanksi filmile. G siis ütles, et reede õhtul mängib see film, võib minna. Selgus aga, et vahepeal oli kinos üks Hanksi film vahetunud teise vastu - Sullyt enam polnud ja oli Inferno. Noh, teadmises, et ta ei ole peaosaline halbades filmides, otsustasime ikka minna. Esimesed 15 minutit kinos oli mul tunne, et misasi see on! Ja kas tõesti? Selline film? Mingi jura!? Aga pean tunnistama, et siis läks täitsa heaks. Nendest kolmest filmist pean kindlasti seda parimaks, sest oli inimlikkust, oli põnevust, oli maailma, oli pöördepunkte. Tom Hanks on ikka kindlapeale minek, kuigi see polnud nüüd ka tema parim film.

Selline see kinonädal oli. Et tasakaalustada ruumisviibimist, sõitsin paar päeva hiljem veel Eestimaal ringi ja üritasin sügist jäädvustada. Filmid, sügisesed värvid, head toidud, küünlavalgus ja kuum tee. Need on osa sügisest, mida suvelõpus peale piiramatut rahmeldamist täitsa ootan!




laupäev, oktoober 15, 2016

Häbenemata kallistan päikest, suudlen sooja tuult

Veel üks postitus Kreekast, ühtlasi viimane selleks aastaks. Keskendun Ateenale ja selle ümbrusele, lisaks ka veel mõned üldised muljed. Ateenas olin ma pikemalt neljandat korda elus. See linn ei ole mind kunagi kõnetanud, aga samas on ta ikkagi skaala positiivse poolepeal. Kuna me saabusime öösel, jõudsime T korterisse alles kell 4 hommikul, siis olimegi otsustanud reede rahulikult võtta - hommikul puhata ning seejärel lihtsalt linnas ringi käia ilma suuremate eesmärkideta. Ainus teadaolev sihtpunkt oli õhtul kell seitse Europcar.

Zappeioni ees
Oli ilus ja soe päikseline päev ning vaatamata mu protestivatele põlvedele (lendamine ja magamatus) otsustasime liikuda jalgsi, sest igasse järgnevasse sihtpunkti tundus olevat nii lühike maa. Ja oligi, ainult et päevaga sammusime koku 11,5 kilomeetrit.
Mida Ateenas nägime?

  • Hilise hommikusöögiga on aega... kõigega on aega... päike paistab ja tšill on.
  • Akropol paistab eemaltvaadates ehk isegi võimsam ja ilusam kui lähedalt (sel korral üleval ei käinudki).
  • Monastiraki kirbuturult võib leida kõike! Meie piirdusime viigimarjadega.
  • Ermou on šoppingu tänav. Seal on isegi Oysho pood, mida ma varasemalt olen Kreekas käies väga armastanud. Ja kui kõht tühjaks läheb, siis tasub valida Ergoni restoran. Enamik Ateena kesklinna söögikohti ei kõlba kuhugi, sest pakutakse kalli hinnaga maitsetut turistikat toitu. 
  • Syntagma väljaku keskel asuv purkkaev nõudis puhkepausi ja päikese ning õlle nautimist. Ka öösel on see väljak mõnus tulede- ja rahvarohke, ääristatud kõrgemapoolsete hotellidega, mille katustel saab pimeduse vaateid nautida. 
  • National Gardens ja Zappeion on mõnusaks piknikukohaks. On linnulaulu ja rohelust. 
  • Panathinaikó staadioni ja Olümpia Zeusi templi varemeid piilusime eemalt. 
  • Plaka piirkonnast jalutasime läbi, kuid see tasuks veel lähemat uurimist.
  • Elasime Gazi piirkonnas, mis oli minu jaoks Ateenas midagi uut ja lahedat. Seal toimus õhtune elu tänavatel ning söögikohtades. Ja seal ei olnud turistikad söögid, vaid head ja mõistliku hinnaga hõrgutised, mida oli keset seda melu mõnus nautida. Ühe pubi nimi on näiteks WHY SLEEP. 
  • Lykabettos'e mäe tipu ligi 300 meetri kõrgusel olev vaade päikeseloojangul pidi ka ilus olema, kuid võtsime rahulikult ja otsustasime selle jätta järgmiseks Ateena külastuseks. 
  • Esmaspäeval käisime autoga Ateena (Spata) ühes suurimas outleti šoppingu keskuses - nimeks McArthurGlen Designer Outlet. Ma ei teagi, mida sellest täpsemalt arvata. Hiiglaslik poodide linnak, kus suuremad ostlejad võiksid veeta päeva. Samas mulle küll ei tundunud, et seal oleksid hinnad odavamad kui mujal. Igatahes üks leid minu jaoks oli: Toy & moi riidepood. 20 minutiga leidsin ühe kleidi, kaks seelikut ja ühe pluusi. 
Üks asi, mida Tk koguaeg Ateena kohta ütles oli see, et Ateena on mõnus ja kompaktne. See kesklinna osa oli ka, kuid tegelikult on Ateena ikka suur ja lahmakas ning ühest otsast teise sõitmine võtab palju aega. Selle tunnetuse saime reede õhtul kui võtsime suuna Peloponnesosele ja esimesed pool tundi lihtsalt linnas sõitsime. Samas kui see linn ükskord läbi sai, siis oli pimedasõit imekaunis - need rannikuäärsed maalilised jooned koos küngasterohkete kallastega, kus õhtul iga maja oli kui valguse täpike. Ateena on muide mandri Euroopa kõige lõunapoolsem pealinn. 

Esmaspäeval oli meil auto ja seega otsustasime uurida rannikut Ateenast idapoole. Põhimõtteliselt võtsime eesmärgiks Sounio, mis on Attica poolsaare kõige lõunapoolsem tipp. Peamine vaatamisväärsus on seal Poseidoni tempel ja päikeseloojang. Esimest me nägime (sealjuures oli parajasti käimas pulmafotode tegemine drooni abil), teine jäi taas järgmist korda ootama. Tegelikult aga nautisime lihtsalt päeva ja teed nii sinna kui ka tagasi. Tippu sõitsime mööda rannukut alustades Ateena kuulsast rannapiirkonnast Glyfadast. Oma rannapeatuse tegime Ag. Dimitriose kandis Bali rannas. Tegelikult oli kogu see äär imeilusaid liivarandasid täis. Ausõna, ma imestasin, et Kreekas on nii palju läbipaistva vee ja selge ilusat värvi merega rannakesi, kus veel mõnus pehme liivarand ka. Tundus, et lamamistooli eest ei tule enamikes kohtades eraldi maksta, piisab kui ostad mõne joogi või söögi kohalikust baarist. Noja kes siis ei tahaks rannas mõnuledes värsket külma kreeka kohvi, värskelt pressitud apelsinimahla või hoopis mojitot. Jah, kogu seda ilu ja mõnu ja merevee hõngu ja päikest ja hetke nautimist püüdsin endasse koguda nii palju kui vähegi sisse mahtus. Elu on ilus kõlas koguaeg mõttes.

Lavrio sadam
Tagasi sõitsime teiselt poolt ning tegime peatuse Lavrio sadama ääres, mis oli jahte täis. Attica suuruselt kolmas sadam, mida kasutatakse peamiselt Kea'le sõiduks. Kahe ranniku vahele jääb tegelikult Sounion rahvuspark, kus peaks ka matkaradasid leiduma, kuid neid avastama me sel korral ei jõudnud (nii palju põhjuseid, et tagasi minna). 

Kokku vurasime oma rendiautoga ~500 kilomeetrit. Imetlesime, kui uhked on kreeklased oma riigi üle (seda on alati hea ja ilus vaadata kui inimestele meeldib nende riik, töö, kodu jne), samas arutlesime kui lihtne on Eestis elada tänu kiirele asjaajamisele ja IT arengule. Tublide turistidena ei puudunud reisilt ka katsetused õppida mõningaid kreekakeelseid sõnu. Tk avaldas arvamust, et kreeka keel on loogiline ja kergesti loetav, kuid mina sellega päris nõustuda ei saa, keeltevõõras inimene nagu ma olen. Igatahes need mõned sõnad, mis selgeks said, olid järgnevad:
efcharistó - aitäh
yamas - terviseks
yassas - tere võõrale (yassuu - tere tuttavale)
Viimase kahe kirjapiltides pole ma kindel, sest google translate annab hoopis teised sõnad, aga hääldus oli küll selline. 

Türgi õlu
Jäänud ongi viimased kommentaarid ja need puudutavad lendamist. Mõlemal lennul oli meil omajagu elevust. Kõigepealt taaskohtumine Turkish Airlines'iga - loomulikult küsisin söögi kõrvale gin&tonicu! Jään arvamuse juurde, et tegemist on kiiduväärt lennufirmaga, mida muide kasutas ka meie peaminister. Istanbuli lennul oli Taavi Rõivas meist vaid paar rida eespool oma turvameestega. Ja mis kõige lahedam - lennukist lennujaama saime sõita temaga koos VIP bussis!!! Ilmselt kuna olime ka eestlased ja väljusime lennukist kohe tema järel. Pilti ei lubanud ta teha, sest oli päris väsinud olemisega. Teel Tel Avivi matustele nagu me lennujaamas nägime, sest ta ajas ekraanil edasilennu osas näpuga järge. Edasi läksid meie teed aga lahku - nemad oma lounge'i ja meie tavalistele lennujaama toolidele pikutama ning Türgi õlut nautima.

Gin&Tonic Turkish Airlines
Tagasiteel istus Ateenast Istanbuli lennul meie kõrval eestlane Hannes, kes oli Kreekas käinud Spartathlon'il. Tegemist on 246 km pikkuse ultramaratoniga, mis toimub igal aastal alates aastast 1983 ning kus joostakse Ateenast Spartani. Kusjuures start on Ateenas septembri viimase reede hommikul kell 7, mis tähendab, et see toimus vaid paar tundi peale meie saabumist. Vaatamata sellele, et ka nemad jooksevad läbi Peloponnesose poolsaare, jõuvad nemad kaugemale kui meie seekord autoga. Laupäeva õhtul kui oma lambatoitusid nautisime, istusime otse rajal Spartathloni teeviida kõrval. Jooksjad oli küll selleks ajaks juba Spartas.
Olümpia Zeusi templi varemed
Teel Souniosse
Poseidoni tempel Sounios
Syntagma väljak õhtul