neljapäev, november 16, 2017

Siis su juurde tulen läbi sügise või lumimarjamaa

Omaani salat
Valik sügisesi retsepte. Eelmisel pühapäeval oli Omaani õhtu. Valmistasin aasia stiilis riisi: keetsin riisi (vette lisasin kardemoni, kaneeli, soola ja kurkumit); panin või pannile ja lisasin taas maitseained - kardemon, kurkum, nelk, jahvatatud köömned ja omaani 7 vürtsi segu, milles oli ka tšilli; kallasin keedetud riisi pannile. Lisasin veel veidi võid, mõne aja pärast veini ning lõpus parmesani ning krevette. Kõrvale nö Omaani salat, mis koosneb rohelisest salatist, porgandist, rohelisest sibulast, kurgist ning tomatist. Kõik tükid jätsin suureks ning segasin kokku.

Järgmine hea roog, mida olen kaks korda teinud on köömne-kartulivorm. Retsepti leidsin siit ja see on lihtne: pane viilutatud kartulid ahjuvormi, iga kihi vahele lisa sibulat ning köömneid (natuke soola ka) ning kõige lõpus vala piima/koorega üle. Küpseta ligi üks tund 220 kraadises ahjus.

Üks huvitav retsept sügise õhtuks raamatus "Salatit? Alati" - tatar kaneeli ja mustade ploomidega.
2 dl tatart
sõelatäis umbrohtu
pisut võid, soola, sidrunimahla
200 g värskeid tomateid
päevalilleseemneid

Kaste: peotäis kuivatatud ploome, 3 sl oliiviõli, 1 tl kaneeli, pisut mett.

Kõigepealt keetsin tatra ning seejärel lisasin tatrasse kastme. Praadisin umbrohu koos maitseainete ning tomatitega pannil ning lisasin maitsestatud tatrale.
Säilib väga hästi. Kaneel soolases toidus on harjumatu, kuid tegelikult igati maitsev.

Üks retsept on veel, aga see tulemus mulle endale väga ei meeldinud. Tuleb proovida ka teisi rohelise tomati retsepte.
Rohelised tomatid magusas marinaadis:
- 1 kg väiksemaid rohelisi tomateid
- ¾–1 l vett
- 1 kl suhkrut
- 1 tl soola
- 5 tera vürtsi
- 10 nelki
- tükike kaneelikoort
- 2–3 sl äädikat (30%)
Keetke marinaad koos vürtsidega, siis eemaldage vürtsid ja pange kahvliga läbi torgatud koorega tomatid kuuma marinaadi ning kuumutage tasasel tulel umbes 15 minutit (mitte keeta). Parema tulemuse saate, kui kuumutate tomateid kahes jaos, siis pehmenevad nad ühtlasemalt. Marinaadist välja võetud tomatid tõstke purkidesse, laske marinaadil veel kord keema tõusta ja valage tomatitele. Kaanetage kuumalt.

laupäev, november 11, 2017

I swear I could fly

Eesti pori :-)
Mul on viimasel ajal mingi teema eesti ilmaga. Kui keegi räägib, et meil on nii kehva kliima, siis vaidlen vastu. Annan aru, et vastupidiselt paljudele teistele aitab mind see, et kaks korda aastas kuskil põnevas soojas kohas käin. Kui koguaeg oleks suvi, siis ei oleks ju üldse aega kodu, iseenda, raamatute, töö, trenni ja palju muu ägeda jaoks. Kui kunagi ei sajaks vihma, siis oleks meie jõed nagu Omaanis - puhas kiviklibu. Kui kunagi ei sajaks lund, siis jääks meil nägemata üks kaunimatest loodusnähtustest. Ja milline oleks elu ilma värviliste sügispuude või tärkava kevadeta? Ma mõistan, et eestlaste jaoks on ilma üle virisemine rohkem nagu chitchat stiilis "G'morning, how are you?" aga ma ei oska sellega kaasa minna, isegi kui see siis vestluse katki jätab. Kui nüüd keegi ennast siit jutust ära tunneb (teid on mitmeid, päriselt), siis ei tasu isiklikult võtta. Olen üksjagu ise ka meie kliimat täiesti kõlbmatuks pidanud, aga hetkel on midagi minu jaoks teisiti. Jah, ka tänasel vihmasel-porisel päeval käisin maja taga metsas ja oli tunne, et tahaks tantsida ja lennata. PS. Kainena :-) Lihtsalt, nii on. 

Olen nii hõivatud olnud Omaanist kirjutamisega, et pole üldse jõudnud jagada uudiseid kodumaalt. Selle kümne tagasioldud päeva jooksul olen sattunud teatrisse, kolm korda restorani, kolm raamatut läbi lugenud ning konverentsil osalenud. Palju muud ka, aga muust ma ei plaani kirjutada.

Kook restos Snoob
Teater. Puutin ja Tramp. Etenduse taustajõud on Linnateatri ja Kinoteatri dramaturg ja lavastaja Diana Leesalu, Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora ning Eesti Rahvusringhäälingu produtsent Mart Normet. Need nimed tõmbasid tähelepanu ning andsid lootust heaks etenduseks. Pool tundi enne minemist guugeldasin, et kaua etendus kestab ja leidsin Õhtulehe artikli, mis teatas, et etendus on igav ja inimesed lahkuvad poolepealt ning osad magavad saalis. Igatahes võttis see kõvasti ootusi alla, mis tõenäoliselt oli hea, sest sellise ootuse valguses ma üllatusin positiivselt. Minu jaoks oli see palju parem kui mingi tüüpiline jalaga-tagumikku-ja-mees-paneb-naise-riided-selga komöödia. Tõsi, neid kahte karakterit oleks saanud veel värvikamalt esile tuua ja tempokust lisada, aga nalja siiski oli ja põnevust ka. Peeter Oja suutis minu meelest kogu etenduse vältel seda totakat naeratust ees hoida, mis nii ehe välja nägi.

Gianni carpaccio
Retoranid. Novembri alguses oli teada-tuntud Tallinn Restaurant Week. Ma ise ei viitsinud sel aastal asjaga tegeleda, kuid S initsiatiivil sai siiski kahes kohas käidud - Goodwin Viru tänaval ning Gianni, kuhu pole siiani kõrgete hindade tõttu minna julgenud. Esimeses ma pettusin - ei tartar ega liha vastanud ootustele. Küpsusaste oli küll õige, kuid tükk oli kiuline ja tartari pakuti ilma sibula, muna ja hapukurgita. Magustoit see-eest maitses hea ja majaveini tarbisime kamba peale kaks liitrit. Gianni oli parem. Carpacciol oli arenguruumi, kuid tuunikalasteik oli üks parimaid, mida elus saanud ning ploomi jäätis ka suurepärane. Kolmanda söögikohana sattusin laupäeva õhtul kooki sööma ja teed jooma restosse Snoob. Hubane koht, mis väärib veel tähelepanu. 

reede, november 10, 2017

We're drinking cocktails in the sun

Olengi jõudnud Omaani finaal-postituse juurde. Üritan viimased päevad ja üldised muljed kokku tõmmata. Ma täna mõtlesin, et mis jama see on, et autoga sõites peas nii ilusad laused tulevad kuid arvuti taha jõudes ainult sellised puised ning algelised moodustised kirja saavad. Peab hakkama diktofoni kasutama...

Tagasi Omaani ning viimasesse hommikusse Muscatis. Uni oli magus, hommikusöögiks sai head teravat isetehtud omletti ning päevaks oli kaks suuremat eesmärki: käia kalaturul, seejuures valmistada sealt saadud kraami lõunaks, ning jalutada (just, jalutada, mitte sõita taksoga) mere äärde veel viimast korda sel aastal välitingimustes suplema. 

Kalaturg oli tühjem ja väiksem, kui arvasin, kuid oma värsked krevetid ja kalmaarid saime kätte. Küüslaugu ja sidruni ka. Õnneks pandi kotti ka piisavalt jääd, et me ei pidanud kohe tagasi kiirustama. Saime Muttrahi piirkonnas kohvi võtta (minu puhul mahl ja jäätis) ning alles siis ostusaadused hotelli külmkappi viia. Mis te arvate, et jalgsi mereäärde minek oli lihtne ülesanne? Elasime Qurumi piirkonnas, mis on täis igasuguseid keskuseid ja poode, kuid sinna jääb ka linna ainus liivarand. Linnulennult oli hotellist mere äärde ~1km. Mööda teid ~3km. Meie mõtlesime, et lõikame ning jalutasime kokku selles 36 kraadises kuumuses mereni poolteist tundi. Lõpus olid küll käed palavusest paistes, kuid ega kurtmiseks põhjust pole - nägime üht ja teist. Alguses kõndisime mööda jõge. Jah, teatavasti ju jõgedes kuigi tihti vett ei ole, seega oli see liikumiseks palju ohutum kui tiheda liikluse ning ilma kõnniteeta maantee. Seejärel imetlesime rohelist ja armsa tiigiga Qurum Natural Park'i. Mõtlesime, et lõikame läbi pargi ning jõuamegi ranna juurde. Selgus muidugi, et sellest pargi nurgast välja ei pääsenud, mistõttu pidime suure kaarega tagasi minema. 

Nii me lõpuks randa jõudsime. Ega see vesi nüüd eriti palju ei jahutanud, kuid veidi siiski. Tšillisime vees oma pool tundi ja seejärel kuulsime, et üleval on hotelli baar, kus müüakse alkoholi! Kokteilid, jeee! Kõige sobivamal hetkel. See oli mõnus. Esialgu pidasime plaani kuidas oma mereandide kõrvale veidi ka alkoholi kaasa smuugeldada, kuid kuna meiega liitusid veel kaks liibanonlast, kes selles hotellis konverentsil olid, siis läks seal baaris pikemalt ning pärast enam polnud erilist soovi midagi kaasa ka võtta. Läksime nautisime oma hotelli basseini ning praadisime krevette ja kalmaare. Kalmaare tegin esimest korda - täitsime need feta, küüslaugu ning jalopenoga. Tulemus peale praadimist oli rohkemgi kui fantastiline. Ja seejärel hakkas saabuma reisi-lõpu-kurbus. R pidi lennukile minema ning minulgi ootas see järgmisel hommikul ees. Omaan oli jätnud meile mõlemale kustumatu mulje ja hulgi ägedaid elamusi. Minu jaoks ületas see reis kõik ootused, sest ma ei osanud ette arvata, et selliseid tühjuse vaateid nii ilusaks hakkan pidama. Wildlife, mida ja keda kõike nägime oli ka ütlemata lahe ning inimesed nii meeletult sõbralikud ja turvatunnet sisendavad. Ainult üks asi jäi esialgseks - Muscatis ma pikemalt elada ei sooviks. See linn tervikuna mind ei kõnetanud. Kõnetas riik ja rannad ja kaamlid ja kõrbed ja sõbralikkus ja kitsed ja kilpkonnad ja...

Üks asi pani mind veel mõtlema. Seal Lõuna-Omaanis on vihmaperioodil täitsa roheline ning kui küsisime turismi kohta, siis vastas autojuht, et vihmaperioodil käivad araablased ja kuival perioodil sakslased ning itaallased. Ja mida siis vihmaperioodil need araablased seal teevad? Lihtsalt naudivad vihma. Päriselt. See ongi nende jaoks eksootika. Istuda väljas vihma käes. Kas pole ikka nii, et igatsed alati seda, mida sul pole?
Mis tagasilendu puutub, siis mul vedas kõikide lennukite ning kohtadega. Palju ruumi, mõnus olla, kõik oli õigeaegne ning keegi ei köhinud. Vaatasin ära kaks kerget filmi: The Sweet Life ja Everybody Loves Somebody (oh neid romantilisi naistekaid). Ja juba 14 tundi peale Muscatist õhku tõusmist saabusingi tagasi oma kallisse koju. Päevitunud, rõõmus ning D-vitamiini täis.
Kalaturu saak
Qurum Natural Park
Coral hotelli bassein
Täidetud kalmaare praadimas
In the middle of nowhere
Meenutusi kõrbest
Me on the Rocks
Hommikusöögi valmistamine

kolmapäev, november 08, 2017

Sultan Qaboos

Minu hommikune suplus
Päevast Salalah ümbruses kirjutasin juba eelnevalt, seega liigun nüüd edasi reisi viimaste päevade juurde. Lend Salalah -> Muscat oli mugavalt keset päeva, mis tähendas, et hommikul sai rahulikult magada ja enne lennukile minekut isegi meres ujumas käia. See on ikka nii vapustav kui on võimalus voodist otse merre ronida ja siis tasapisi päevaga alustada! 
Lennul Muscatisse istus mu kõrval üks kohalik naine, üleni mustas rüüs, kuid ülitugevalt lõhnastatud. Täitsa jube, miks nad endaga nii teevad? Ja minuga, kes ma minuteid lugesin, mil seda taluma pidin. Igatahes olime maandumise üle äärmiselt õnnelikud ning sõitsime tagasi oma imelisse Corali hotelli. Sel päeval oli plaanis veel kolm asja - supermarketi külastamine, alkoholi otsimine ja vanalinnas õhtusöök. Kirjutangi neist järgemööda:

Supermarketi nimega Carrefour leidsime õnneks 10 minuti jalutuskäigu kaugusel oma hotellist. Leidsime vaatamata sellele, et hotelli tädi meid täiesti valesti juhatas. Tegelikult oli keskus hotellist näha - risti üle suure ristmiku, kuid see linn pole ju mõeldud jalgsi kõndimiseks, seega sai igatepidi seigeldus ja teid ning kraave ületatud, et ometi üks kord taksot võtma ei peaks. See tasus end ära - maitseainete letid olid oivalised ning liskas ostisme endale näksimiseks ja hommikusöögiks veel head ja paremat kraami - marineeritud jalopenod, piprad, muna, köömnejuust, oliivid, jogurti-kurgi salat jm. 

Alkohol. See pole lihtne teema islami riigis. Sel korral läks lennujaamas kiireks ja Muscatis me maandudes seda palju-räägitud alkoholi poodi üles ei leidnud (ilmselt olime vales alas). Uurisime oma hotellist ning nemad ütlesid, et nende baar on tõepoolesti alkoholivaba baar (esimest korda nägime sellist asja), kuid ümber nurga on üks nurgatagune koht, kus ühtteist müüdakse. Päeval oli see suletud, aga õhtul täitsa lahti. Peale viit minutit segast vestlust saime lõpuks teada, et seal on võimalus kaardiga maksta ning menüüs olid olemas veinid pudeliga. Jeee, saamegi järgmise päeva mereandide kõrvale veini. Hind oli räige - umbes 75 eurot pudel. Kuid siis...SIIS teatas müüja, et kaasa nad ei müü. Tuleb kohapeal ära juua. Aga selles urkas ja sel hetkel me tõesti ei soovinud. Nii siis jäigi. Reisi ainuke alkoholivaba päev, sest järgmisel päeval ujumas käies leidsime ühe hotelli, millel oli rannabaar koos kõikide kokteilidega. Sellest natuke hiljem. 

Õhtul võtsime suuna vana-Muscatisse. Kõlas nagu kena koht, kus ringi jalutada ja seejärel õhtust süüa. Kujutlustes oli midagi Tallinna vanalinna laadset, eks. Miskipärast aga ei vastanud tulemus ootustele. Taksojuht viis meid kenasti Al Alam lossi juurde, millest kirjutatakse nii: The most important of the six royal residences of the ruling monarch, Sultan Qaboos. Built in 1972, the palace is Oman’s most flamboyant example of contemporary Islamic design, with two long wings centred on a colourful, cube-like central building, its flat, overhanging roof supported by extravagantly flared blue and gold columns. The palace isn’t open to the public, although you can get a good view of the facade from the iron gates at the front. Kuid muus osas oli linn tühi. Ei inimesi ega söögikohti. Seega sündis kähku otsus, et imetleme palee ära ning seejärel sõidame Muttrah'i piirkonda tagasi, sest seal on nii söögikohti kui ka õhtune turg ja üldse igasugust elu. Süüa saime. Menüüs olid kokteilid, aga need olid mahlakokteilid. Ka turul ringi jalutada saime, isegi ostsime paar salli (saime kauplemist harjutada) ning nägime kuidas kohalikku leiba tehti. Lõpuks eksisime veidi ära ja pidime suvalise suure tee äärde taksot jahtima minema, et oma mõnusasse hotelli tagasi sõita.

PS. Omaan on Middle-East. Tekkis küsimus korra. 
PPS. Sultan Qaboos pidavat vallaline olema. Aga mitte seda ei tahtnud ma kirjutada. Imestasime hoopis selle üle kui paljud mošeed ja tänavad on oma nime saanud konkreetse sultani järgi. Näiteks Muscati üks pikemaid ja ilusamaid tänavaid kannab nimeks kuupäeva, mil viimane sultan võimule tuli. Küisisime siis ühelt taksojuhilt, et kas tänav muudetakse ära kui sultan vahetub? Taksojuht vastas, et ei, siis lihtsalt tehakse uued veel ilusamad tänavad ja mošeed. Normaalne. 

teisipäev, november 07, 2017

Salalah

Hääldatakse Salaala. Lõuna Omaani suurim, ligi 200 000 elanikuga linn.

Kui me oma kolmepäevaselt kõrbe reisilt tagasi Muscatisse jõudsime, siis olin päris väsinud. Soovisin vaid korra Internetti ja siis magama. Uue boost'i andis aga hoopis Coral hotelli tuba. Või pigem korter - kahe magamistoa, kauni elutoa, köögi ja kolme vannitoaga. Ja seda kõike kõige ilusamas vormis!!! Viimati vaimustusin niimoodi hotellist Singapuri kautsebasseiniga laeva lukshotellis. Ei saanud sellist elukohta kasutamata jätta, tuli minna viina kõrvale kerge õhtusöök hankida ning kokteile tegema hakata, s.h. ka hotelli katuse basseinis mõnuleda. Luks värk. Kahjuks tähendas see magama minekut alles peale keskööd ja äratus oli 6 paiku, sest ootas lend Omaani teise otsa. Jagan uue kokteili retsepti ka - apelsini viin, apelsini mahl ja granaatõun. 

Õhtused kokteilid
Unine hommik. Vaidlus taksojuhiga selle üle, kas me tõesti saime lennukipiletid nii odavalt (aga saime noh, 35 eurot üks ots inimese kohta). Lennujaamas suutsin unisena isegi enne passikontrolli vastu klaasseina kõndida. Töötajatele natuke nalja. Ning siis hakkas taas põnev osa - alkoholi hankimine. Selle alkoholiga on Omaanis sedamoodi, et...puudub. Väidetavalt ikka viie tärni hotellides on, kuid söögikohtades pole kuskil. Siiani oli meil minu Dubaist ostetud viinapudel kaasas, kuid nüüd olid varud otsa saanud. Plaanisime lennujaamast uue osta, kuid oh üllatust, siselendudel ei müüda isegi lennujaamas! Ühel onul hakkas siiski kahju ja müüs meile pool liitrit rummi ühe teise reisija pardakaardiga. Tšekki polnud nõus kaasa andma, et tal pahandusi ei tekiks. Õnneks pääsesid kõik puhtalt ja selle tulemusena saan kirjutada veel ühe loomingulise kokteili retsepti: hele rumm, 7UP ja sooda vesi. Kaunistuseks tähtvili. 

Unisele hommikul järgnes päris unine päev. Jõudsime keskpäeval oma hotelli ja saime kätte Penthouse'i võtmed. Tegelikult oli see hotell meie reisi kõige enam päevi näinud, samas siiski puhas ja võrratu vaatega otse rannale. Tühjale rannale. Penthouse'iks nimetasime korterit seetõttu, et asus maja viimasel korrusel ning kogu korrus oli meie päralt. Ning isegi liftis tuli vajutada P tähte, misiganes see siis ka tegelikult tähendas.
Esimese asjana läksime tee ääres nähtud turule puuvilju ostma. Sinna läksime jalgsi, nii paar kilomeetrit jalutamist. Ostsime pisikesi banaane, tähtvilja, cherimoyat ja kookost. Lisaks poest hulga rummi lahjendajaid, millest pooled pärast poodi unustasime. Seejärel viibutasime kätt ning sõitsime hotelli tagasi. Valmistasime kokteilid ning läksime randa. Ma ei tea, kas see oli magamatus või päike või alkohol, kuid miskipärast tabas meid mõlemaid hiigel väsimus. 
Lihtsalt olime kuni lõpuks saabus aeg kesklinna uudistama minna, et seal ka väike õhtusöök teha. Sultani palee valmistas pettumuse ning nö restoranide tänav ka. Leidsime ainult ühe tänavasöögi koha, kuid kuna kõht oli tõeliselt tühi (peale alkoholi ja banaanide polnud ju midagi söönud), siis olime leplikud ning sõime seal õhtust. Pärast hingasime õhtust mereõhku ja nii see päev õhtusse jõudiski. 

Esimene pilt on vaade meie Penthouse'i rõdult ja teised peale õhtusööki rannas Sultani Palee läheduses.




esmaspäev, november 06, 2017

Kuid paigal ma seista ei suuda

Võiks ju arvata, et tagasi jõudes läheb blogi kirjutamine ruttu, kuid kus sa sellega. Varsti juba 7 ööpäeva Eestis veedetud, kuid ei ühtegi postitust. Juhtus Elu. Aga nüüd võtan end kätte ning lõpetan Omaani kirjutised, sest nad on seda väärt. 

Järg jäi kõrbereisi kolmandasse päeva, mil olime tiiruga jõudnud mere äärde ja näinud ära kilpkonnad. See kolmas päev kuulus kitsedele. Ja ujumisele. Selle viimasega saime alustada veidi peale päiksetõusu oma hotelli privaatrannas koos kalameestega. Samal ajal kui meie vees mõnulesime, eputas kalamees iga suurema kalaga, mille kätte oli saanud ja demonstreeris seda. Autosse istudes jõudsime vaevu paarsada meetrit sõita kui märkasime tee ääres suurt kitse karja. Kuna Rushidil oli hommikusöök söömata, siis tegi ta seal väikse peatuse, mida meie muidugi kitsede toitmiseks kasutasime. Terve küla omakorda lõbustas ennast meie vaatamisega. Igaühele midagi. 

Sellel päeval oli nii palju peatuspaiku, et ma ei mäletagi kõikide nende nimesid. Esimene oli muidugi Sur, suurem linn mere ääres, kus käisime läbi dhow factory. Vaatamata sellele, et puit tuleb sisse importita, on omaanlased kõvad laeva ehitajad ja seda uhkust nad jagasid meiega meeleldi. Järgmine peatus oli Wadi Tiwi. Seal me taaskord veeni välja ei jõudnud, kuid imetlesime vaadet veidi kõrgemalt ning jalutasime puuvilja aedades. Tõepoolest, banaanid ning muudki viljad siiski kasvavad selle kuiva ja kuumuse käes. Järgnes lõunapaus ühes tee äärses söögikohas, kus lasime ennast riisi, leiva ning king fishi steigiga hellitada, kõrvale jõime vett nimega "Noor" ja seejärel peatus Wadi Shab'is. Tegemist on ühe Omaani kuulsaima turismikohaga, kuid otsustasime, et meie sinna siiski ei lähe. S.t. nägime ära matka alguspunkti, aga kui oleks tahtnud edasi minna, oleks kogu päev ära kulunud. Selle asemel lõbustasime end taas kitsede toitmisega. Seekord läks käiku kõik, mis veel autos oli - lavašš, apelsinid jm. 

Järgmine peatus oli Fins ehk White Beach. See võttis sõnatuks ja pani naeratuse näole. Kõigepealt uudistasime krabisid ning kalasid ja lillat meduusi ning seejärel käisime selles imelises läbipaistvas valge liivaga rannas ujumas. Rannas, mis oli mitusada meetrit pikk, oli veel neli autot. Kahed neist telgiga - milline fantastiline koht telkimiseks. Ahmisime päikest, merd ja ilusaid vaateid enda sisse kuni jaksasime. Seejärel jätkasime sõitu päeva kolmandasse ujumiskohta ehk Bimmah Sinkhole'i. Tee ääres muide nägime beebi antiloopi, kuid pildistada ei jõudnud. See sinkhole oli selline kaljude vaheline auk ujumiseks, kus said kokku soolane ja soolatu vesi. Taaskord olid seal esindatud ka meile juba tuttavad Doctor Fish'id, kellel ka sel korral endale pediküüri teha lasime. 



Ja see päev ikka veel jätkus aina uute ning uute kohtadega. Viimane pikem peatuste piirkond oli Quriyati kandis, kus vaatasime üle nii soola väljad, flamingod kui ka õhtuse kalasadama. Omanian Salt Company was established in 1990. It is the first salt factory in Oman. Management 100% Omani investment. Site - Daghmar-Quriyat region. Production capacity 24,000 tonnes per year refined salt. Clean water from the sea without pollution. Meil on lumi, neil on sool. Välja näeb täpselt ühtemoodi :-) Küll aga puuduvad meil flamingod, kes on ühed ägedamad linnud minu meelest. Omaanis puudus neil roosa värv, mis oli väheke ootamatu, kuid ju siis krevette pole. Kuninglikud olid siiski ja julged ka. Jälgisime tükk aega tegutsemist kuni lõpuks Rushid nad lendu ajas, et sellest ka pilti teha. Jätkus väike ralli rannaluidetel ning peatus kalasadamas, et kotkast ja värvilisi linnukesi ning päikest loojumas imetleda. Sõime viimast korda omaani leiba juustu ning meega ja ootasime kuni autojuht oma õhtuse palvetamise tehtud saab. Edasi viis teekond juba teada-tuntud Muscatisse tagasi. Ainult ühe peatuse tegime veel - öised pildid linnast. 
Hommikune kitsekari
Niisama tšillimas
Wadi Shab
Doctor Fish
Sinkhole
Sool
Flamingod
Flamingod lennus
Kotkas

laupäev, oktoober 28, 2017

Save the turtles

Coffee shop
Jätkan selle kõrbe teisipäevaga, mil kaameli seljas sõitsime ja siis mererandadesse jõudsime. Siin on igal sammul tunda, et turism ei ole üldse pop, mis muidugi teebki just reisimise vahvaks, sest näed päris elu ning tühja loodust. Neid tühjuse pilte on mul kogunenud päris mitmeid. Ei ole siin ei hordide kaupa hotelle ega ka restorane. Sööme tänavatoitu koos kohalikega. Rääkides toidust ja joogist, siis üks olulisemaid asju on omaani leib (sisuliselt pannkook mee ning juustuga) ja joogist karak - chai latte sarnane piimaga magus tee, kuhu saab ekstra kardemoni, nelki, safranit või kaneeli juurde lisada. Neid viimaseid meie autojuht meile ka teisipäeval proovimiseks ostis (pildil coffee shop, kust allpool näha olev söök pärit on). Üks pisike karak kardemoniga oli tõesti maitsev, samas kui samal päeval teine veel ära tuli juua, siis läks juba liiga magusaks. Põhja pool, kus on rohkem datleid, juuakse lisaks karakile ka palju kohvi. Ka sinna pannakse kardemoni sisse. Lõunapool on pop Liptoni must tee. Otseloomulikult rohke suhkruga. Ja kardemoniga.

Olles väljunud kõrbest, imetlenud merd ja söönud omaani leiba, hakkasime autole diislit juurde otsima. Temagi soovis peale kõrbe kosutust. Võiks ju arvata, et nafta riigis on see lihtne, aga selgus, et kogu piirkonna bensukatest on diisel otsas. Uus laar tuleb nädala pärast. Nagu päriselt või? Nii siis juhtuski, et meie vaene juht pidi taksoga Sur'i kanistriga diislit ostma minema seni kuni meie õhtusööki nautisime. Ei jõudnud ta ei palvetama, ööbimiskohta ega kõhtu täitma. Vedas siiski, et auto hotellini vastu pidas.

Tee peal märkasime imelikku kommet - suurel tühermaal olid järjest kividest laotud nurgad. Ainult nurgad, ei ühtegi maja. Küsisime, et miks nii. Selgus, et ka siin on piiritülid popid ning kui keegi omale mingi maa saab, siis märgistab nurkadega ära, et naaber osa maja maast endale ei võtaks. Ja nii need nurgad seal tühjadel põldudel aastaid seisavad.

Selle õhtu hotelliks oli Turtle Beach Resort - täpselt 2 nädalat vana. Ehitused olid veel pooleli, kuid hütt oli äge ning liivaranna värava murdsime ka lahti. Enne asus hotell teises kohas, kuid siis üks Katari investor ostis maa ära ja palus ühe päevase etteteatamisega lahkuda. Kusjuures asemele pole siiani midagi tehtud. Igatahes, nii me siis tšillisime seal oma uhiuues ööbimiskohas kuni üheksast õhtul autojuht meile järgi tuli. Pimedas rannas jalutades avastasime ägedad helesinised säravad olendid, mida lained randa tõid. Hilisem guugeldamine väitis, et need on: bioluminescence. Soovitan Internetist pilte otsida, kus rand neid helendavaid planktoneid täis on. Võimas. Kahjuks polnud sel hetkel fotoaparaati kaasas.

Kilpkonna vaatlusega olime pepsid ja ametlikule trip'ile ei tahtnud minna. Seal on inimesi 25 kaupa ning pikad ooteajad. Kõlas liiga loomaaialikult. Meie autojuht-giid Rushid lubas meid siis ühte kohalikku kohta viia. Selgus aga, et see on vahepeal ära keelatud, et mitte liialt kilpkonni segada. Tagasi pöörates nägime tee peal mitukümmend pisikest kilpkonna poega siblimas. Peatasime kohe auto ja seal nad kõik olid. Ronisid üle meie varvaste ja sebisid imearmsalt. Kui uus auto lähenes, siis hoolitsesime, et ükski meie sõpradest viga ei saaks. Vähemalt meist jäid kõik ellu.


Edasi läksime omapead randa, mille peale Rushid autos ütles, et meie tegevus on ebaseaduslik. Aga me tõesti ei soovinud kilpkonni munemisel segada, ainult vaatlesime eemalt ilma ühegi tuleta. Nii juhtuski, et olles ainult mõnikümmend meetrit mööda ranna äärt liikunud, nägime jälgi ja kaevamist. Üks meetrine kilbu kaevas munemiseks auku. Meie jäime sinna ja Rushid läks edasi. Varsti vuras hiigelkilpkonn vette tagasi ja jalutasime samuti veidi edasi kuni meid hakkas mere piiril sõitev auto jälitama. Mõtlesime, et tegemist on rannavalvega ja oleme rannas ebaseaduslikult, seega hakkas peitusemäng - auto tuli lähemale, siis meie jooksime liivavalli taha varju jne. Lõpuks hakkas päris kõhe seal niimoodi joostes ja end peites, aga meil olid puudu kolm asja: randa jäänud plätud, auto ja autojuht. Esimesena leidsime auto, seejärel plätud, kuid autojuhti polnud kuskil. Lõpuks siiski ilmus ka tema oma avastusretkelt ning teatas, et autod olid tõenäoliselt olnud hoopid kalamehed. Ehk siis meil ei olnud seaduslikult lubatud ettevaatlikult ja pimedas rannas jalutada, samal ajal kui nemad võisid seal autoga ringi sõita?!? Brrrr. Aga selline lahe ja adrenaliinirohke õhtu oli.

Lõpetuseks paar sõna hoopis teisel teemal. Omaan on kallis riik. Keskmised hotellid maksavad 35-70 eurot öö inimese kohta. Õhtusöök tänaval 6-15 eurot (ps. see on ilma alkoholita, sest viimast siin ei müüda). Taksosõidud lennujaama 20-25 eurot ning linnavahel 10-15 eurot. Ühesõnaga kallis, aga siinne keskmine palk on ka umbes 1500 eurot kuus ning vaesust pole kuskil näha. Üldiselt on inimesed Omaanis õnnelikud.