teisipäev, aprill 18, 2017

Reframe impossible into possible

Algas koolinädal ning tundsin, et seda kõike on liiga palju. Kolm õhtut järjest, neli tundi peale tööd istuda tunnis, seejärel saabuda hilisõhtul koju, et järgmine päev sama korrata. Peast käis isegi läbi see aine vahele jätta, kuid üllatavalt läks selline rumal mõte päris kiiresti sama teed tagasi nagu tuli ning otsustasin kohale minna. Taaskord EBSis. Õppejõud kutsutud kohale Hollandist, nimeks Annemarie Steen. Aine Creative Leadership. Teadsin, et tegemist on natuke teistsorti ainega kui tavapärased EBSi juhtimisained ja teadsin, et see pakub mulle ka mõnes mõttes väljakutseid. Just selles osas, et koolis mulle tegelikult meeldib olla see hall hiireke tagapingis, mitte esineda või sõna võtta. Selles aines aga nii ei saa.

Mõned mõtted sellest kolmest õhtust:

  • Ma ühest küljest pettusin, et sellisel ainel ja sellisel õppejõul ei ole mulle midagi uut pakkuda. Tõsi, eks millegi täitsa uuega ongi raske välja tulla, aga seal polnud isegi seda oh-seda-peaks-ikka-üritama-rakendada efekti, sest justkui see kõik juba ongi osa mu elust - kohalolek, mängulisus, tänulikkus, väljakutsete vastuvõtmine jne. Teisest küljest on ikka ja alati hea saada kinnitust, et oled õigel teel. Ja no mõni selline tore-kuulda mäng või mõte ikka tuli ka. 
  • Tänapäeva ühiskonda kirjeldab lause: rate of change is higher than rate of learning. Elame muutuvas maailmas, seega liiga palju planeerida ei tasu. Pigem olla rohkem hetkes ning reageerida toimuvale. 
  • You learn from reflection, not experience. Kogemus üksi ei õpeta midagi kui seda enda jaoks lahti ei mõtesta. Miks muidu inimesed samu vigasid uuesti ja uuesti teevad. 
  • Best leaders are aware of their energy.
  • You get what you expect and it is contagious. 
  • When you are afraid, say to yourself: I'm afraid and I'm gonna do it anyway. Understand where is your stretching zone and where is panic zone. 
  • Being right all the time is extremely tiring. Be comfortable making mistakes. 
  • Reframe impossible into possible. Selle juurde käis üks vahva mäng, mille tulemusena saime Eesti kohta lause: Estonia is local incubator for global solutions!
  • Learn to receive compliments. Päriselt. Miks see nii raske on? X: Küll sa valmistasid täna hea toidu. Y: Ah, tooraine oli seekord väga kvaliteetne.
Muidugi see ka, et isegi juhtimiskoolitustel ei puudu enam tänapäeval meditatsioon. Ja jooga. Ja kiitus. Võõrad inimesed ütlesid mulle, et olen soe ja enesekindel. Ning mul on ilusad silmad. Tänasin.



pühapäev, aprill 16, 2017

Sunshine in my pocket

Mõni sõna pühade nädalalõpust ka. Olid päikese pühad. Puhkuse pühad. Koristamise pühad. Matkamise pühad. Aga enne pühade algust sain veidi närvikõdi auto teemal. Nimelt sõitsin kolmapäev õhtul maja ees ühest august läbi, mille tulemusena rehv katki läks. Neljapäeva hommikul tööle minnes kutsusin esimest korda elus autoabi ning ülejäänud päev tuli asju ajada, mis lõppes nii õnnelikult, et õhtuks juba Kollase tibukese tagasi sain. Suur tänu Catweesi abivalmis meeskonnale!
Reedel käisid mul tegevused tagurpidi. Kõigepealt nina päikese poole Laulasmaa rannas, seejärel tšikkide spa puhkus ja lõpetuseks õhtul 10 kilomeetrine Seewaldi laternamatk. Matk oli peamiselt piirkondades, kus olen palju käinud, seega veidi igavam kui näiteks Kopli ja Rummu. Lihtsalt Stroomi vaated ei paku midagi uut. Küll aga oli minu jaoks nägemata Seewaldi suvemõis/haiglakompleks. Seewald muide tähendabki saksa keeles "merimets", nii et sealt ka kõrvaloleva Selveri nimetus. Ja need puidust hooned nii rohelise plangu taga kui ka Telia uue ja uhke maja ees, on tegelikult endised suvemõisad. Lühike ajalugu register.muinas.ee lehelt:

Seewaldi haiglakompleks asub 19. sajandil arst Samuel Reinhold Winkleri (1764-1839) rajatud Seewaldi suvemõisa alal. 1898. aastal kinkis paruness Marie Girard de Saucanton kinnistu Eestimaa Kubermangu Vaimuhaigete Hooldamise Seltsile. Esialgu kohaldati haigla jaoks suvemõisa puithooned. Aastatel 1901–1903 Axel von Howeni koostatud planeeringuga pandi paika kogu haiglakompleksi struktuur ja ehitati juurde neli paekivihoonet; meeste ja naiste ravila, majandushoone ja masinahoone. Valvurimaja ja surnukuur rajati krundi idapoolsesse serva. Suvemõisa peahoone ehitati ümber peaarsti elamuks, hiljem kasutuati laborina ning narkoloogia ja alkoholiravi osakonnana. Haigla avati 1903. aasta sügisel. Seewald oli tsaaririigi edumeelsemaid haiglaid, kus rakendati moodsa psühhiaatria uusi suundi. 1907. aastal otsustati juurde ehitada neli ravihoonet.

Vaarika ja Maasika ruudukujulised majad
Kusjuures parunessi kinkeleping olevat olnud väga karm. Ei saanud seda ala ei edasi kinkida ega müüa ning seal oli ka selgelt väljendatud eesmärk, milleks suvemõisa kasutada. Nii sellest siis haigla saigi. Majja sisse saab ilma koputamata, aga välja ei saa. Kurb tõsiasi, mille tõttu ka inimesi põlengutes surma on saanud.
Paljudest teistest suvemõisatest (näiteks sellest, mis seal Telia maja ees) said spaad ja lõbustusasutused. Jalutasime ka Vaarika ning Maasika tänaval, kus on näha 30ndate aastate näidisprojekt ideaalsest aiarajoonist - ruuduliste majadega.

Laupäeval mu kultuursus jätkus külaskäiguga Tallinna Fotomuuseumi. Et saada inspiratsiooni, nagu fotokoolis soovitati. Pisike, kuid vahva. Eriti mulle meeldis aprillis toimuv mustvalgete nootide näitus. Peale muuseumit turgutasime end restoranis Nuga ja Kahvel, mis toidu kvaliteediga küll ei hiilanud. Küll aga nägi päikese all särav vanalinn armas välja.

Kõige lõppu lisan india kurkumpiima retsepti. Nimelt valmistasin täna esimest korda oma täiskasvanueas sooja piima. Aga mitte niisama, ma lisasin sinna: kurkumi pulbrit, ingveri viile, kardemoni, kaneelikoort, musta pipart ja lõpus lusikatäie mett. Täitsa maitsev! Ja nagu pildilt näha, siis kihvti kollast värvi - igati sobilik pühadejoogiks :-)



Fotomuuseum
Näitus "Must-valged noodid"


laupäev, aprill 15, 2017

Kes korra on Portugali armunud, tuleb alati tagasi

Lugeda olen viimasel ajal jõudnud rohkem kui raamatutest kokkuvõtteid kirjutada. Viimati lõpetasin M.C. Beaton'i "Agatha Raisin ja Wyckhaddeni nõid". Agatha Raisin'ist on tegelikult juba üle 20 loo ja minu valitud raamat (ilmselt mingi soodukas raamatupoes) oli järjekorras üheksas. Tahtsin lihtsalt vahepeal prooviks üht kriminulli. Väga kerge-lihtne-kaasahaarav-kiire lugemine, kuid ikkagi hindan seda kehvemalt kui näiteks "Tüdruk rongis".
Cotswoldsi piirkond, Inglismaa külad, juuli 2013
Minu jaoks jäi lõpp nõrgaks. Sellist üleskerimist polnud ja ka lahenduse selgitamisele kulutati ainult paar lehekülge. Olen ehk harjunud Agatha Christie raamatutega, kus selgitused on detailselt põnevad ning panevad paika nii palju pisiasju läbi kogu loo. Juurde andis natuke Cotswolds'i mainimine, kus olen ise ka maailma avastanud ja seega kujutasin seda Inglismaa küla keskkonda väga hästi ette.

Reisil aga lõpetasin Kaisa Masso raamatu "Minu Portugal". Selle olin valinud enda armastusest Portugali vastu. Portugal on Eesti järel vaieldamatult minu lemmik riik Euroopas. Sinna läheks igakell tagasi ja kindlasti veel lähengi. Igatahes seetõttu tundsin huvi selle vastu, kuidas üks eestlane end seal elades tunneb (muide, kutsuti mindki sinna ükskord tööle).
Raamatu algus ei meeldinud mulle. Liiga palju keskendus Lissaboni linnaosadele ja liiga vähe oma elamustele. Kuid ajapikku läks raamat üha paremaks ning Aasia reisi lõpupoole sai see mulle üha armsamaks. Viimased leheküljed lugesin Helsingi lennujaamas, et reisil ikkagi raamat läbi saaks. Nüüd erinevaid mõtteteri raamatust:
Portugali sardiinid
  • "Termin axe tähendab elujõudu" (jäi mulle silma, sest paar kuud tagasi käisin tantsustiili axe õppimas)
  • "Alfama lööb õitsele juuni alguses. 13. juunil on Lissaboni kaitsepühaku Santo Antonio pidustused ja Alfama on nende pidustuste kuningriik. Grillid tuuakse tänavatele ja järgmiste nädalate jooksul hõljub linna kohal lõunast hilisööni paks magus grillitud sardiinide hõng." (ükskord käisime Lissabonis juuni alguses ja kuulsime samuti nendest pidustustest, järgmisel korral tahaks ära näha!)
  • "Alfamast üles ronides jõuab Gracasse. Siin on rõdudelt alla rippuvate roosipõõsaste, kitsaste, munakividega kaetud tupiktänavate ja hoovide, üksteise küljes kinni olevate maaliliste vaadetega vaateplatvormide ja tänavakohvikute Meka."
  • "Preili, ma abiellusin oma elus kaks korda. Kõigepealt merega, siis vabadusega."
  • "Portugallased lihtsalt ei suuda üksi olla. See tekitab neis ärevust. Raamatusse süüvimine tähendab iseendaga olemist, mingis mõttes üksindust - ja suurem osa portugallasi ei ole selleks võimelised." (see on mulle tuttav jutt, olen seda endas ka täheldanud. Võib-olla on see tekkinud sellest, et olen väga vähe elus pidanud üksi olema, aga nüüd tasapisi avastan kui tore ja vahva see on. Mõistlikus koguses muidugi :-))
  • "Ei ole teist riiki, kus kiirustamine oleks nii häbiväärne kui Portugalis. Teenindajatele või ka lihtsalt kaaslastele kiiruse mõistes surve avaldamist võetakse kõige suurema ebaviisakusena." (oi, see on eestlastele raske, meil on ju koguaeg nii kiire-kiire)
  • "Järksu haarab mind terve maailma kurbus. Ma tahan päris jõule, lume ja praksuva kaminaga!" (südames jääb kodu alati koduks ja olgu kustahes maailmas vahva, alati tuleb hetki, kus midagi lihtsalt on puudu, seega mind kütkestas raamatus see aus emotsioon)
  • "Lauale tuuakse alati vaikimisi juust - et "teha suhu õiget maitset", oliivid - toidu kõrvale veidi vängema ampsu saamiseks, ning sai - portugalipäraselt selleks, et "teha veinile voodit". Siis saabuvad põhiroad, mille järel on portugallane võimeline tellima veel supi. Milleks? Et kõhusoleval paremini settida lasta."
Portugali päike
  • "Ma olen eluaeg tundnud end õnnelikuna siis, kui liigun. Liikumine, nii oma kehas kui ümbritsevas ruumis, toob mulle enda hästi tundmiseks vajaliku dünaamika ja meelerahu. Tantsides saan endast välja elada kurbuse ja rõõmu. Kaugliinibussides ja rongides aknast mööduvaid põlde, karjamaid, tuuleveskeid ja pilvi jälgides töötab mu mõte selgemini kui kustahes mujal." (minul läheb siia alla ka autosõit. Kui mul vaja mõni keeruline otsus teha, siis võin tunde sihitult autoga ringi sõita)
  • "Miguel Gomese võimas triloogia "Araabia ööd". Mulle toob liigutuspisarad silma just see, et Gomese stiil on nii täiuslik Portugali hinge väljendus. Ühiskonna karm reaalsus ja traagika on toodud vaatajani muinasjutulise maagia, elurõõmu ja temperamentsuse kaudu. Ja nii portugallastega ongi. Just see hingestatus, lihtsus, soojus, kohatine lapsemeelsus ja ligimesearmastus on neil aidanud üle elada rasked ajad."
  • "Silmi kohvilõhna peale lahti lüües avastan ühest aknast paistva vulkaani, teisest mäed ja kolmandast ookeani... Seda on ühele hommikule ilmselgelt liiga palju." (Assooridel)
  • "Ma usun sügavalt, et me oleme sündinud siia maailma, olemaks õnnelikud. Mitte otsimaks õnne, vaid olemaks õnnelikud. Õnn on meie valik."
  • "Mu armastus Portugali inimeste vastu, kes ka kõige raskemas olukorras ei kaota oma abivalmidust, on nii põhjatu, et vahel ei taha see mu sisse ära mahtuda."
  • "Portugalis on soojus. Nii inimeste kui päikese oma. Nii väikeste kui täiskasvanute mängulust. Vaimumaailm, mis väärtustab inimesi - ükskõik mis nahavärvi, seksuaalsuse, suundumuse või ametiga - ja nendega koosveedetud aega. Samuti head toitu, silmailu ja poeesiat igas hetkes. See on mingisugune tunnetuslik tasand, millega ma liuglen ühes rütmis. Eestis tuleb tihti ette, et ma põrkan inimestega suheldes mingisuguse mustvalge asjalikkuse ja konkreetuse vastu, millega mul ei ole haakepunkti."
  • "Keegi ütles kord: vabadus on see, kui sa saad teha, mida sa tahad; õnn aga on see, kui sa tahad teha seda, mida sa parasjagu teed. Just nii ma end Portugalis tunnengi. Vabana ja õnnelikuna."

reede, aprill 14, 2017

Creative side of me

Sel nädalal võtsin julguse kokku ja realiseerisin ühe eelmisel aastal saadud sünnipäevakingi - käisin Art Studio Galleria's akrüülvärvidega maalimas. Kohe niimoodi päriselt. Ja vaatamata sellele, et pildilt nähtav tulemus sai saavutatud ikka koos õpetaja abiga, siis tegelikult mulle meeldis. Kogu see värvide segamine ja kihitamine ja mängimine. Nüüd siis vaja üks molbert ja mõned värvid ning pintslid muretseda ;-) Kuigi kunstiannet ma jätkuvalt oma tugevuseks ei pea. 

teisipäev, aprill 11, 2017

As I look to nature's beauty dazzled am I

Mu nädalavahetus oli fantastiline. Väsitav, kuid ideaalne. Ma armusin. Eesti loodusesse. Jälle.

Laupäeva hommik algas matkaga Muraste-Suurupi kandis. Tunne oma kodumaad. Käisin küll kunagi Suurupi suvilaid vaatamas ja seoses sellega ümbruse läbi, kuid palju jäi märkamata. Matka alustasime Muraste vaateplatvormilt, edasi Sisekaitseakadeemia Politsei- ja piirivalvekolledž, seejärel mööda kaunist mereäärt Suurupi alumise tuletorni juurde. Leidsime lund, tuult, suuri kive, treppe, kauneid koopaid ning PÄIKESE! Sõime maitsvat kooki ja jalutasime mööda mereäärt edasi. Kuskil seal Suurupi tee lahknemise kohast veidi paremale ja mere poole avastasime ühe monstrumi. Maa-alused ruumid ning torn. Mis see on, seda ei tea isegi googlemaps, kuid meile jagus avastamisrõõmu oma pooleks tunniks.
Jätkasime teekonda. Läbisime Secret Location Beach'i ning jõudsime Peeter Suure Merekindluse juurde. Kindlus kindluseks, kuid kõrvalmajast leidsime meeletus koguses riideid. Kellelgi vist on abi saamata jäänud? Viimase vaatamisväärsusena otsisime "Estonial" hukkunute mälestusmärki, kuid ei leidnud muud kui Piiblikooli. See ongi? Küll aga nägime läbi kogu matka erinevatel seintel TOTU graffiteid. Totu on vist kohalikele hingelähedane.

Matk oli kokku ~12 kilomeetrit ja 4 tundi (sest lihtsalt nii lahe oli igalpool kolada ja pildistada). Ükskord ma ikka ostan selle suvila sinna Suurupisse ära...

Läks vaevu paar tundi mööda kui juba võtsime ette õhtuse jalutuskäigu Männikule. Päeva kilometraažile lisandus 4,5 km, kuid pilte seal ei teinud (kuigi oleks võinud). Pühapäeval jätkasime A'ga Tabasalu loodusõpperajal. Võiks ju arvata, et see on mul ammu läbikäidud, kuid tegelikult pole grillplatsist ja rannast kaugemale jõudnud. Jalutasime ligikaudu 5 kilomeetrit ning põnevuse lisamiseks kaotasime vahepeal lapse ära. Õnneks oli õnneliku lõpuga lugu, see tähendab laps sai leitud ning hulk sinililli ka.
Aga sellega mu matkamised ei piirdunud. Pühapäeva õhtul viis tee taas Rummu, kuid sel korral otse järve peale. Valgusparvega. Päikeseloojang vangla taha, pimedas veealusta puude ja müüride avastamine ning hea seltskond. Köömnetee ka. Ideaalne. Me armastame Eestit, lallalalalaa.











Veel kõik on alles ees

Näitus Saku raamatukogus - 2 minu pilti ka :-)
Kui sa kolmest päevast kahel ostad lõunasöögi Statoilist ning päeva rõõmsaimad hetked on koos taksojuhtidega, kes sind paremasse meeleollu üritavad viia, siis on aeg natuke rahulikumalt võtta. Mina seda ei teinud, ometi sain neljapäeval kuskilt energiat juurde, et see ülitihe nädal  lõpuni ära nautida ja kõik lahedad tegemised ära teha. Jah, neljapäeval ma lõpuks võtsin aega lõunaks ning seda sushiga päikese käes metsas. Meie selle kevadine lemmikviis lõunat veeta!
Aga tõsi ta on, nädal oli kreisimast kreisim. Esmaspäeval fotokool, teisipäevast neljapäevani pikad õhtud EBSis, reedel pidu ja nädalavahetusel neli matka.

Täna kirjutan siiski vaid fotokoolist. Nimelt sai esimene kursus läbi ja aeg teha tagasivaade... Ei, ma ei hakka kirjutama mida tähendab ava ja säri. Selleks on palju paremaid materjale ning raamatuid. Mul endal on vaja manuaal-režiimi veel kõvasti harjutada. Tänases lõpuloengus tuli juttu, et kasulik on iseendale mõni projekt välja mõelda, näiteks inimesed hüppamas Euroopa tuntud kultuuriehitiste ees. Või minu enda kunagine idee - jõulupuud Eesti linnades detsembris. Nüüd oleks vaja mõnd head projekti selleks kevadeks/suveks ja esimesed variandid, mis mulle pähe tulid on: peegeldused, värvid, inimesed loomulikus olekus, mustrid. Korra tahaks ikka päikesetõusu ka ära näha.

Loodusest mustreid otsida on kindlasti mõnus väljakutse ja midagi uut. Diagonaale ja S-e olen juba otsinud.
Muideks:
- rohelist värvi on maailmas kõige rohkem
- esimest pilti tehti 8 tundi (1826)
- esimesed portreed tehti surnutest
- foto muuseumit võiks külastada
- kasuta vastandvärve!
- piltide printimiseks on hea Filmari fotolabor
- photoshop on tõepoolest kõikvõimas

Algus on tehtud. Kaks minu pilti ilutsevad ka nüüd Sakus raamatukogu seinal. Grupp ja õpetaja valisid välja need pildid (mõlemad on varem juba blogi postitustes esinenud):
Soome, suvi 2016
Teel Jänedale, talv 2017

pühapäev, aprill 02, 2017

Steamed fish thai style

Oeh. Tahtsin rahulikku nädalavahetust, aga sain nagu ikka... intensiivse, kuid ülimalt toreda. Alustan tänasest. Eestisse saabus kevad, temperatuuri näit ületas 10 kraadi ning päike säras (vähemalt osa päevast). Meie tähistasime seda minnes 12 lapsega rappa... Mitu välja tuli, ei tea. Keegi igatahes puuduvate laste üle ei kurda. Viru raba 6,5 kilomeetrine ring, piknikuga metsa all. See on ikka nii tore, et Eestis on ülimalt lihtne minna loodusesse. Õnneks jõudsime hommikul varakult ja seega saime liikuda enam-vähem privaatselt. Tagasi parklasse jõudes tundus, et pool Põhja-Eestit on ilusa ilma tõttu kohale tormanud, tee äär oli pikalt autosid täis. Muidugi järgnes veel grill ja sinililled ja veel üks 6,5 kilomeetrine kõnd, seekord kiirem kui 2 km/h, sest piknikku polnud ja lapsi ka polnud.

teravhapu kreveti supp
Ja nüüd eilse juurde. Kõigepealt üks suurem šoppamine - turg, Biomarket, Selver, Umami. Turult sain aasta esimesed karulaugud ning Umamist ostsin väga ja väga palju maitseained jm värki, mida Tai, Bali jm uutes retseptides vaja läheb. Mõneks ajaks peaks nüüd piisama. Aga kuna eesmärk polnud neid riiulile tolmu koguma osta, siis järgnes õhtusöögi valmistamine G köögis. Kõigepealt supp ja seejärel kala. Kõrvale õhtusöögi tee, mis koosnes kaneelist, apteegitilli seemnetest ning kummelist. Supiks valmistasime Tai kokakoolis tehtud teravhaput kreveti suppi. Päris sama hea kui seal ei tulnud, kuid maitsev siiski. Tšillid olid mul sügavkülmast võetud ja ilmselt mitte kõige teravamad. Kahvrilaimi lehtedega tuleb ka ettevaatlik olla, neid ei tasu palju panna. Ning kuna galangal on meil kuivatatud kujul, siis ma paneks järgmisel korral ka natuke ingverit.
Edasi liigun kõige põnevama osa juurde - tai stiilis aurutatud kala. Midagi sellist pole ma elus varem teinud ja seega polnud üldse kindel, et sealt midagi söödavat välja tuleb. Aga tuli ja kuidas veel. Kalaks ostsin turult kaks haugi. Kokku ca 1,2 kg. Aurutamiseks kasutasime enda ehitatud aurutit - pott, sõel kaladega (väljapoole jäävad augud katsime hõbepaberiga) ja potikaas peale. Ca 15 minutiga olid kalad valmis. Muuseas sinna aurumasinasse läksid nad ainult kolme sisselõikega ja sidrunheinaga kõhuvahel. Soola ega midagi muud ei pannud. Samal ajal kui kala auras, valmistasime kastme - keev vesi, natuke puljongit, soola, pipart, kahvrilaimi lehte, sidrunheina varsi (need viimased kaks lisasin tee pakis mõneks ajaks, sest need pole söödavad ja muidu jääksid pärast ette), hulga viilutatud küüslauku ja riivitud ingverit. Lisaks ka tšilli helbeid ning kahe laimi mahl. Nii kui kalad valmisid, tõstsime nad kastme pannile ning valasime veel korralikult laimi ning kastmega üle. Umbes viie minuti pärast oligi üdini tervislik ja meeletult hea õhtusöök valmis. Lihtsalt sõnuseletamatult suurepärane!









kolmapäev, märts 29, 2017

Tagasi igapäevaelus

Loojang Pae pargis, Lasnamäel
Vahel on reisilt tagasitulek raske. Uuesti igapäevaellu sukelduda ja olulisemalt suuremas rutiinis elada kui ringi rännates. Seekord on üllatavalt kerge olnud. Tore on. Palju tegemisi, palju sõpru, vahva töö, minu armas kodu... Nädalavahetuse võtsin kergelt ja lihtsalt puhkasin. Nüüd tunnen end taas energilisena ning kõigele lisaks naudin režiimi, kus ma ise hommikul 7-8 ajal enne äratuskella väljapuhanuna üles ärkan. Ei ole minu jaoks tavapärane ;-) Neljapäeva hommikul kell 6 ärgates küll mõtlesin, et huvitavalt madalaks on need Singapuri majad jäänud... Ja ükspäev tööl avastasin end Bali lennukipileteid vaatamas. Õnneks tuli üks töökaaslane küsimusega ja segas vahele.

Toitumisest. Teen eksperimenti - olen kuus päeva vegan. Tegelikult on asi väheke segasem - ma jätsin oma menüüst välja liha (s.h kala), muna, nisu, suhkru, alkoholi ja võib-olla veel midagi. Piimatooteid olen ka minimaalselt tarvitanud. Milleks? Täpselt ei teagi, selline kerge kevadine mao puhastus ja katsetus. Viis päeva on möödas ja enesetunne on hea. Aga seda ohtu küll pole, et päris veganiks hakkaksin, piimatooted ja kala on mulle olulised! Uus asi minu köögis on köömned. Need lähevad nüüd tee sisse, toidu sisse ja üldse igalepoole. Huvitav, et ma neid varem pole avastanud.

Zangezuri restoran
Aktiivne olen ka olnud (nagu ikka). Lisaks sünnipäevapeole (mitte minu), fotokoolile ja külalistele, on olnud kaks vahvat õhtut, millel korraks peatun. Esiteks, reede õhtul avastasime oma kodulinna. Lasnamäed. Tundsin end nagu reisil. Kõigepealt jalutasime natuke Pae pargis, kus olen üks kord varem käinud ja mis on igati jalutamiskoha vääriline, kuigi pisike. Seejärel läksime teed jooma. Zangezur restorani. Oli natuke nagu kultuurišokk küll. A suutis isegi ettekandjaga venekeeles rääkida. Ja saime live kontserti osaliseks, ikka vene muusikaga. Ning see kook... see tekitas ka nostalgiat. Napoleoni nime all sai orienteeruvalt viis päeva vana kihilise kreemikoogi, mis oli hiiglaslik. Vähemalt tee ja juustupallid olid head :-) Tegelikult oli kogu värk kokku tore ja ma üldse ei kurda.

Teine elamus oli eilne teater. Tõnis Niinemets. Tema järjekordne standup. Ma ei hakka nalju ümber kirjutama, sest esiteks ei mäleta ja teiseks ei oskaks ma nagunii neid mustvalgete sõnadega edasi anda, aga ütlen lihtsalt, et naersin südamest. Ja korduvalt. Parim standup, mida siiani näinud olen ja tõesti, selline eesti huumor mulle meeldib (meenus Singapuri söökla lõuna, kus rääkisime, et välismaal elades tunnevad inimesed eesti huumorist puudust). Meie ees istus muide Teet Margna. Üks uus sõna etendusest - strexit (stressist lahtisaamine). 

pühapäev, märts 26, 2017

Mediteerimisest

Jana Johnsoni mediteerimise tund YogaBarn'is
Mulle tundub, et tegu on eestlaste jaoks hirmutava ja arusaamatust tekitava sõnaga, mille tähendust tegelikult enamik ei tea. Ise ma olin veel hiljuti samasugune. Oma esimese kogemuse sain Pärnus jooganädalavahetusel, kuid tegelik mõistmine, mis see mediteerimine on, tuli alles Balil. Ostsin ühe raamatu, mis defineerib mediteerimise minu meelest eriti hästi: Meditation is simply making a choice to focus your mind on something. Nii on. Ka raamatu lugemine on mediteerimine :-) Ehk et minu jaoks on see lihtsalt midagi, mis aitab olla rohkem hetkes, ning olla positiivsem ja tänulikum, sest enamik juhendatud meditatsioone justnimelt keskendub sellele. Imelihtne, aga imeliselt võimas, et iseennast veidike paremini mõista ning lubada endal olla see kes oled...ja naeratada. Meditatsioon pole seotud ühegi usu ega muu sellisega.
Soovin mõned sõnad kirjutada sellest Jana Johnsoni tunnist, kus Ubudi viimasel hommikul käisin. Tegime metameditatsiooni, millel on viis osa ja järgnevad laused:
May I be healthy
May I be peaceful
May I be free from suffering
May I be happy.
Esimene osa on enda kohta, teine kellegi kohta, keda armastad, kolmas kellegi kohta, kelle vastu oled neurtraalne ja neljas osa kellegi kohta, kellega seoses sul on palju negatiivseid emotsioone. Viies osa taas enda kohta. Jana selgitas, et see neljas osa on tihti raske, kuid seda tuleks enda jaoks mõelda nii, et nende soovidega me ei pea andestama ega soovima seda inimest tagasi oma ellu, kuid nende soovidega saadame talle energiat, et ta teeks teistele edaspidi vähem haiget. Jana ise pidavat sellel kohal mõtlema USA praegusele presidendile ;-) Õnnelikud inimesed on ka teiste vastu paremad.

Samuti selgitas Jana taolise meditatsiooni mõtet ja endale õnne soovimist. Idee on selles, et enamik oma muresid ja probleeme tekitame ise. Ja kui samal ajal pidevalt sisendame, et soovime endale head, siis ühel hetkel peaks toimuma alateadvuses vastuolu tuvastamine ja loodetavasti hakkab siis just see positiivne pool rohkem külge.

Mulle meeldisid ka selle tunni üldised selgitused. Näiteks. Esiteks, on normaalne, et mõte käib koguaeg minevikus ja tulevikus. See ongi mõtte mõte (-: Selleks, et tulla rohkem praegusesse hetke, on kõige parem keskenduda hingamisele. Ei, ei ole vaja hingata teistmoodi kui muidu, lihtsalt keskenduda sellele, sest hingamine on üks meie keha tegevustest, mis on alati siin ja praegu ja seetõttu aitab keskenduda. Teine asi on see istuv asend, mida kõik tänu filmidele mediteerimisega seostuvad. Selg sirge ja muudkui aga istud. Jah, see asend on hea, sest võimaldab energial paremini liikuda, kuid see ei ole esmatähtis. Kõige tähtsam on olla asendis, kus on mugav. Ka meditatsiooni ajal võib niheleda ja seda asendit enda jaoks otsida. See sirgelt istumine vajab treenimist ja ei tule üldse nii lihtsalt...

Maailma kodanik

Bali kõrval asuv Nusa Penida saar
Ühel või teisel hetkel tuleb reisil ikka peale selline identiteedi kriis, et kõik tundub nii suur ja võimas ning kuhu mina siis ikka kuulun. Kas tahan tagasi koju? Või tahaksin hoopis Eestist ära kolida? Mida ootan ja tahan? Seekord käisid need mõtted mul Balilt Singapuri lennates ja kadusid peast kui Singapuris juba viies kord lennujaamast linna sõitsin. Kodune ja armas tunne oli. Rohkem ma sellele ei mõelnud kuni hetkeni, mil sõime lõunat Singapuri ülikoolis, kus lisaks R'le oli veel üks Singapuris elav eestlane. Arutasime võõrsil elamist ja seda, mida kaugel olles igatsetakse. Näiteks eesti huumor. Lugesin samal ajal veel ka Minu Portugali raamatut ja sealgi tuli teemaks arutelu, et inimesed, kellel on nii öelda kaks kodumaad, satuvad tihti imeliku igatsuse küüsi. Ja kohati ka segadusse, et kes ma olen ja kuhu kuulun.
Singapuris elu üle mõtlemas
Nii väga kui mulle ka reisida meeldib, olen samal ajal päris suur Eesti fänn. Ja lugedes ning kuulates jutte teistest kultuuridest, mõtlen ikka, et mulle meeldivad eestlased. Sellised ausad ja otsekohesed, parajalt omaette olla armastavad, teadmishimulised, uhked oma riigi üle jne. Virisevad muidugi ka :-) Mulle meeldib, et Eesti on nii väike ja et meil on neli aastaaega. Näeme päris tihti päikest ning meil on palju merd ja saari ja järvesid. Igalpool on matkarajad ning lihtne on põgeneda loodusesse. Samas on Tallinn piisavalt suur linn, et siin leiab ka glamuuri. Nonii, aga ma hetkel ei pidanud Eestist kirjutama. Pigem Singapurist. Ja kuulumisest. Ja maailmast. J reisi alguses küsis, et kas olen oma paljude reiside sees ka kohanud kohti, kuhu tahaks elama minna. Mul ei tulnudki kohe midagi pähe. Ütlesin, et reisidel naudin rohkem loodust ja elada tahan linnas, seega on need natuke erinevad asjad. Aga pean tõdema, et nii Bali kui ka Singapur tekitasid minus tunde, et tahaks seal veeta rohkem aega. Sellise sooja ja koduse tunde. Avatud maailma tunde.
Öine Singapur
Singapuris elamine pole mingi lust ja lillepidu. Palgad on küll head (kui oled baka lõpetanud, siis erialase töö kuupalk on alates 4000st eurost kätte), kuid ka kulud on suured. Normaalne rõduga kahetoaline korter kesklinnas maksab ca 5500 eurot kuus. Pisikese ühetoalise stuudio kesklinnast eemal saab ligi 2000 euroga. Ka alkohol on väga kallis. Kokteilid baaris maksavad ca 20 eurot ning kõige odavam veinipudel poes 25 eurot. Samas võrreldes Londoniga on Singapuris ühistransport ja takso päris mõistliku hinnaga (lennujaamast kesklinna maksab takso ~15 eurot) ja toidu hinnad on ka normaalsuse piirides. Vaat et Eestist odavamad. Üldiselt räägitakse, et elu Singapuris on hea seni, kuni sul pole lapsi ega autot. Need kaks võtavad viimse kui sendi, sest erakoolid maksavad ~1400 eurot kuus ning autod on lihtsalt KALLID ja nendega võib sõita ainult 9 aastat. Vanemad kui 9 aastased autod antakse Malaisiasse. Samal ajal Malaisiast ostetakse kalli hinnaga liiva sisse, et endale maad juurde "ehitada". Nõnda on sündinud saar Marina Bay taga ja Sentosa liivarannad... Raha eest saab tõesti kõike.
Singapur ise on noor riik. Alles tähistas 50. aastast sünnipäeva. Olen selle fakti üle päris üllatunud, sest tegu on niivõrd eduka riigiga Aasias. Ning kliima on seal soe. Läbi aegade kõige külmem hetk on olnud 19 kraadi. Jah, pluss 19. Lumest ei ole nad isegi und näinud. Samas vihma ikka sajab aegajalt ning aastaaegasid ei ole. See pidi olema eesltastele raske. Kui meie meenutused tihti seostuvad mingi aastaajaga, siis seal on pidevalt segadus, et mis kuu parajasti on ja midagi meenutades, ei mäleta üldse kas see võis toimuda jaanuaris või juulis. Koguaeg on ühesugune.
Minu jaoks ongi Singapur natuke nagu selline Aasia London. Ilus, edukas, palju rahvusi koondav. Veidi ehk kompaktsem ja muidugi omajagu soojem. Vist nii kliima kui ka inimeste poolest.

PS. See sai nüüd üldine jutt, kuid tegelikult ikka kirjutan lähipäevadel reisi viimaste päevade muljed ka ära. Need olid vägevad!