reede, september 23, 2016

Ai

Nädal on alles reede õhtus, aga mul on juba nii palju õppetunde käes, et kõik ei tule enam meeldegi. Loodetavasti nädalavahetus rohkem õppetunde ei anna ja laseb niisama puhata.

Õppetund:
#1 õpi lastelt kuidas pokemone otsides ellu jääda! Nii ütles mulle teisipäeval mu arst kui üleni kriimulisena tema juurde jõudsin. Nimelt olin kodust väljudes waze'i just sihtkoha aadressi märkimas, kui ukse ees ühest trepiastmest mööda astusin ja otse asfaldile pikali kukkusin. Mina kriimu, telefon kriimu ja autovõtmed kriimud. Kõik kolm siiski töötavad edasi, vaja lihtsalt veidike iluravi.

#2 kokkuvõte Madis Rahu loengust põlvede kohta - jooksmine, male ja kabe on põlvedele kahjulikud spordialad. Päriselt. See istuv jalad kronksus asend pole ka põlvedele hea!

#3 Hannes Võrno pole näitleja. Kuid oma Afganistani missioonist oskab südamest rääkida. Käisime vaatamas "Kuidas iseendaga tülli minna". Etendusel tegelikult oli kaks väga erinevat poolt. Esimene ironiseeris facebooki, jooksu- ja tervisehulluse ning otse kommunikatsiooni puuduse üle. Eks see kõik tänapäeva ühiskonnas probleemiks ole. Kuid midagi uut ega üllatavat selles pooles polnud. Paar korda sai naerda. Teine pool oli Hannese enda kogemusest Afganistanis. Seda polnud mina kuulnud ja see oli uus. Ja siiras. Üldine hinnang - monotüki kohta täitsa OK.

#4 Eestis on lõpuks ometi hakatud ka natuke rohkem D vitamiini lubama/soovitama! Kuna minu D vitamiini verenäit on korras, siis mina võtan hetkel 1000 ja talvel 2000 IU-d päevas.

#5 kunagi ei tasu lasta kosmeetikul  ennast ära veenda, et proovime ikka ripsmeid ka värvida. Minul lõppes see punaste silmade ja paistetusega. Õnneks sai hommikul varakult kohe esimese asjana käidud Magdaleenas erakorralises silmaarsti kabinetis, kus ärrituse vastu tilgad välja kirjutati. Tänane päev on siiski päris piinarikas olnud. Loodan paremale homsele!

#6 City Jungle elamusgolf on jätkuvalt firmaürituseks lahe koht ja Linda Ubina siider oli täitsa joodav.




pühapäev, september 18, 2016

Bridget

Tundub, et nüüd on leitud uus kodukino - Mustamäe Apollo. Kessee sinna linna ikka minna viitsib, kui kinno saab kodust kuue minutiga ja parkimine on tasuta. Eile käisime vaatamas filmi Bridget Jones's Baby. Poleks küll olnud mu enda valik, aga kuna kutsuti, siis mõtlesin, et kerge film laupäeva õhtusse ja miks mitte. Ei ole ma olnud väga suur Bridgeti filmide fänn ka varem ja teisest osast ei mäleta üldse midagi. Samas võib öelda, et vaadatav. Sellise eluvõõra laupäevaõhtuse komöödiana. Naljakaid ütlemisi ja koomikat oli. Mõni koht ka südamlik. Üldiselt tempokas. Noja oi kui ilus ja romantiline. Aga see absurdsus ja ebarealistlikkus ikka häirib mind selliste filmide juures ja takistab nende jõudmist sügavamale kui lihtsalt ajaviitekomöödia mis tuleb ja läheb. Teisest küljest, ega sellised filmid polegi mõeldud kuhugi sügavamale jõudma, nii et eesmärk täidetud. 

reede, september 16, 2016

Valgus kõnnib

Esmakordselt õnnestus mul jõuda "Valgus kõnnib Kadriorus" üritusele. Kui aus olla, siis natuke pettusin. Ilus oli muidugi kõik, aga selles rahvamassis ei saanud seda niimoodi ülevaatlikult näha. Võib-olla kui teinekord kontsertitele ka minna, siis läheks veel, ainult vaatepildi pärast ilmselt ei läheks. PS. Sõitsin eile trammiga :-)

kolmapäev, september 14, 2016

Tšillised juustukeerud

Esmaspäevasel üritusel tahtsin pakkuda  näkse isekasvatatud tšilliga ja nii leidsin sellise retsepti siit:

500 g pärmilehttainast
2 spl Dijoni sinepit
2 spl piima
värske tšillipipar
100 g riivitud juustu (parmesan)
mustad seesamiseemned ja sool peale raputamiseks (ma soola unustasin :-))

Asi lihtne - sega sinep ja piim. Rulli lehttaigen lahti ja pintselda sinepi seguga üle. Poolele taignast lisa tükeldatud tšilli ja riivitud juust ning seejärel keera taigen kokku. Lõika ca 1 cm laiused ribad, keera sisse paar keerdu ning pane ahjuplaadile. Määri üle munaga ning puista peale seesamiseemneid ja soola. 12 minutit 225 kraadises ahjus.
Mõned pildid ka:



esmaspäev, september 12, 2016

Sügisviljad

Talu tomatid
Nojah. Sügisjooks jäi ära. Minul. Põlved andsid nii kõvasti märku, et nad pole selleks veel valmis, seega mis mul muud üle jäi kui neid kuulata. Oleks ehk tõesti selleks aastaks palju olnud, äkki järgmisel :-) Hea, et teisipäeval veel orienteerumist täiega nautida õnnestus. Ja mis ma kurdan, täna sai ka päikselisel mererannal 6 kilomeetrit jalutada, osaliselt veel jalad vees.

Aga ega jooks kogu elu pole, muud vahvat on ka toimunud. Eile näiteks käisin Jäneda laadal ja vaatasin laadaelu leti tagant. Ise küll ei müünud, kuid põnev oli jälgida. Kes tuli veini maitsma, kes tahtis kalja... kes ostis kohe hulgi, kes proovis ja proovis, kuid osta ei soovinud. Oli ka neid, kes ise veinitegijad ja tulid lihtsalt nippe küsima. Oli neid, kes nautisid laada melu. Pärast nägin ära ka talu, kus need veinid valmisid (metsik ploom oli lemmik vein) ja hiiglasliku tomati kasvuhoone. Ega ma tomatite söömisega tagasi ei hoidnud. Iga päev ju värskeid kasvuhoone tomateid ei saa!


Kui juba tomatitele jutt läks, siis võiks ka tšillide teema ära kirjutada. Siin ma kirjutasin istutamisest ja siin paar sõna kasvamisest ja võimalik, et olen veel maininud, aga praegu ei meenu. Tulemus oli igatahes see, et kodused kaks taime kasvasid pikaks, aga langetasid järjest alumisi lehti ning esimesed õied saabusid alles nüüd. Järva-Jaani taimedel on mõlemil peal täpselt üks tšilli. See eest üks taim, mis tööle sai, andis imekauni saagi ja neljapäeval saigi esimene isekasvatatud vietnami tšilli ära söödud. T kasvandus on muidugi suurem - lisaks vietnami tšillile leidub pisikest punast, habanerot ja scorpion'i tšillit, mis peaks olema maailma teravaim. Ei tea kas seda julgengi proovida. Üks pisikese punase "puu" sai mulle ka Pisikeses Kollases koju transporditud. Ilutseb nüüd laual oma punaste saakidega. Nagu mu tänane jäätise pulk kirjutas: tunne rõõmu pisiasjadest!


pühapäev, september 11, 2016

Oma tõeline kirg

Pilt loengu taustalt
Ükspäev vaatasin Edu akadeemia poolt korraldatud loengut "Kuidas leida üles oma tõeline kirg". Loengu pidaja Harald Lepisk (http://www.inspiratsioon.ee/ looja) on kindlasti väga särav esineja. Loeng ise oli võib-olla veidike noorematele adresseeritud, või siis on asi selles, et ma tean ja tunnen päris hästi, mis minu kired on ja elusse armumisest ka puudust ei ole, aga midagi uut ma sealt enda jaoks ei leidnud. Samas mõnus kuulamine oli ikka. Mõned märkmed:

- Jälgi oma uudishimu. Mida googeldad vabal ajal? Mis tõeliselt huvitab?
- Ole julge. Katseta. Võta pakkumisi vastu. Ütle paljudele asjadele JAH.
- Analüüsi ennast ja tunne ära, mis meeldib. Eneseteadlikkus. 
- Soovitus neile, kes ei ole leidnud oma kirge - ole rohkem nende keskel, kes vaimustuvad. See on nakkav. 
- Minu jaoks väga olulisel kohal olev soovitus - kirjuta oma mõtted läbi. Pea tänulikkuse päevikut. Esita endale küsimusi ja pane kirja plussid ja miinused. Kirjutamine aitab korrastada mõtteid (nii on!). 
- Samuti tuli teemaks juba startupindusest õpitud tõde, et hakka tasapisi pihta ja testi juba esmaseid poolikuid ideid teiste peal. See tagasiside on suure väärtusega.
- Otsi oma huviala maailma tipp-tegijaid ja uuri kuidas nemad sinna jõudnud on. Modelleeri ja treeni. 
- Ise tuleb uskuda, et minu tänane töö ja tegevus muutis maailma taas veidike paremaks :-)
- Küsi endalt, kas teeksid seda tööd ka siis, kui raha oleks piisavalt. Kui vastus on jah, siis oled heal järjel. (Minu vastus muide on jah :-))

"Leia iga päev võimalus elada kasvõi tükike enda unistusest juba täna."
Harald Lepisk

kolmapäev, september 07, 2016

It's the moment that you think you can't you'll discover that you can

Vihmane Männiku
Sel aastal on praeguseks läbitud jooksukilomeetreid ~125. Kui nüüd hästi läheb, siis tuleb 10 veel juurde, aga kuna põlved on omajagu protestima hakanud (kuigi tundub, et seda pigem vahepeal tulnud kurguvalu vastu, mitte jooksmise), siis ma hetkel liiga palju plaane teha ei julge. Aga isegi kuni praeguseni on jooksmine andnud taas nii palju positiivseid emotsioone, et kurta küll alust ei ole. Üle-eelmisel laupäeval võtsin ette Harku 8 km ringi. Selle, mis esimestel suusatamistel nii pikkade sirgetega ja lõputu tundub. Hea muusika saatel joostes läksid need sirged nii kui niuhti ja enesetunne oli super. Ka orienteeruma oleme kahel korral jõudnud. Mõned nädalad tagasi käisime eriti ekstreemsetes oludes Männiku Polügonis ekslemas. Õnneks ekslemist palju polnud, aga põnevust lisas meeletu vihm, mudased ja märjad metsateed, lagunevad botased ja vihmast tulenevad läbimärjad riided. Tublid olime, Hugo ka, kes vapralt meiega koos püsis. Eilne orienteerumine oli sealsamas kandis - Raudalus ning seekord ilma vihmata. Selline lihtne jooksurada. Läbisime 5 km ning joosta oli nii kerge ja nii mõnus. Orienteerumine on üks ütlemata lahe spordiala! Nii kui metsa saab, tuleb adrenaliin ja elevus ning igasugune valu kaob meelest. :-) 

pühapäev, september 04, 2016

Tähti täis on öö

Nii vähe kui sellel suvel pole ma ammu kirjutanud.
Nii palju kui sellel suvel pole ma ammu puhanud.
Eestis.
Kokku puhkasin suvekuudel kolm nädalat ja seejuures enamuse ajast Eestis - üks väike põige oli Lätti ja üks Soome (kui hästi läheb, siis ma ikka ühel päeval panen need muljed ka kirja). Põhjuseid, miks see suvi selliseks kujunes on mitmeid, aga ma olen ütlemata rahul, et kõik nii läks. Päike ja meri ja ujumised ja kaunid vaated ning unustamatud hetked olid kõik osa sellest.

Minu Jazzil täitus esimene suur juubel - 10 000 km on läbitud. See sai täis kui Hugoga olime tagasiteel vahvalt päeval Jägala joa ääres, kust leidsime päevakoer Mustu ja liblikas Kirju. Pisike Kollane (= Jazz) on olnud üle ootuste tubli ja olen temaga äärmiselt rahul. Kes küll nii targa valiku oskas teha ;-) Üks postitus autost on ka muidugi veel tulemas, eks näeb kas see juhtub sel aastal...arvestades mu kirjutamise tempot. Isegi hääletaja võtsin ükskord peale, sest vanaonu seisis tee ääres nii kurbade silmadega, et pöörasin auto kilomeetri pärast ringi ja läksin tagasi. Hea tunne oli pärast, et sai aidata. Loodan, et onuke jõudis ilusti oma sihtkohta.

Ühel laupäeval käisime Tõrvas. Linn, mis minu jaoks seostub lapsepõlvest ilusa marjaaiaga tädiga. Sugulane, kellel oma Haapsalu-Haanja tripil ikka külas käisime. Ta töötas raamatupoes, mis mulle meeldis, sest raamatuid on alati tore sirvida. Sel korral aga külastasime Tõrva suurimat üritust (ma arvan nii, kontrollida ei viitsi) - Tõrva loits. Ilm ei olnud kahjuks parim, kuid õnneks etenduse ajal ei sadanud. Üldmulje oli hea, aga ootused olid veidike kõrgemad. Esiteks oleks võinud olla eelinfo, et šõu hakkab alles teisest poolest ehk kell 10. Ja teiseks kui 3D laseršõu välja jätta, siis tulevärk jäi veidike lahjaks. Muus osas oli kõik super - tantsijad, Vennaskond, JMKE, Estonian Air, Mihkel Raua kommentaarid ja Eesti 25 tähistamine. Õnneks ei pidanud me ka öösel Tallinna tagasi sõitma, sest ööbisime väikses kämpingu majas Viljandis. Sai selle suve hommikusöök Viljandi lossimägedes ka tehtud. Ikka seal kena vaatega kohvikus.

Ühe nädalavahetuse aga veetsime Haanjas. Väga päikselises Haanjas. Ujudes. Puhates. Õunu korjates. Täiskuud ja tähti imetledes. Grillides. Viinamarju ja tomateid süües. Saunas käies. Öö läbi jutustades (öös on asju, eksole). Võru promenaadil jalutades. Munamäe vaadet nautides. Isegi väike jooksuring sai tehtud vaatamata tõusudele ja palavusele.

Aga muinastulede ööd tähistasime Pärnus. Kõigepealt õhtusöögiga Steffanis (ma vist polnud seal juba päris mitu aastat käinud) ja seejärel kontsertiga Valgerannas. Tulevärk oli veel halvemini korraldatud kui Tõrva loitsul - ei näinud üldse midagi. See-eest ilutulestik lõpus oli pikk ja võimas ning The Suni kontsert oli kõike, mida see alati on. Välja arvatud see seik, et esimest korda magasin ma kontserti alguse maha. No mitte ei maganud, istusin WC-s. "Ootab veel palju ilusaid maid" jäi seetõttu kaasa laulmata. G lubas seda veel kaua meelde tuletada. Mina, kes ma muidu 20 minutit enne bändi lavale tulekut alati juba lava ees olen. Eks kõigeks ole esimene kord...
Põhjaka Napoleoni kook
Elephants From Neptune Tõrva loitsul
Haanja tomatid
Munamäe torn

kolmapäev, august 24, 2016

Melujanu

Sõnadeta etendus Linnateatris - Melujanu.

Igaüks tahab oma maailma uuesti luua.Molekulidest, planeetidest, nädalapäevadest või korterimööblist. Tuleb lahti võtta, et uuesti kokku panna. Kahtluse alla seada, et kindel olla. Võib-olla jääb mõni jupp üle? Või puudu?

See, et etendus on ilma sõnadeta, tekitas nii enne kui ka pärast nii palju elevust. Ikkagi võõras ja teistmoodi. Ja meie, kes me oleme pigem reaalinimesed, mitte kunstiinimesed, kartsime, et ei saa aru. Tegelikult oli päris OK. Uuesti vaatama ei kipuks, kuid etenduse ajal kella ka ei vaadanud. Kõigest ei saanud aru, samas mõni vahepala oli lihtsalt ilus vaadata ja mõni teine jällegi andis ilusti sisu ja mõtte edasi. Näiteks oma kodu rajamine ja see, kui kerge suhe alguses on ja mis saab mõne aja pärast. Samuti oli huvitav stseen sellest, kuidas inimesed endaga koormat kaasa veavad. Nii et jah, igav ei olnud, aga järgmine kord läheks taas sõnadega etendust vaatama!

neljapäev, august 18, 2016

Taas ristuvad me teed

Taaskohtumine - sõpruse terviseks
Terve postitus sai peas valmis, aga nüüd, mil on tühi leht ees ja klaviatuur sõrmede all, on peas tühjus. Või noh, emotsioonid on, kuid sõnadesse ei oska panna.

Kaks aastat tagasi ühel juuli pühapäeval istusin üksi lennukisse ja lendasin Lõuna-Prantsusmaale. Mäletan seda tunnet seal lennukis - pisarad voolasid ja ma ei saanud aru, miks ma endaga nii teen. Miks ma olin otsustanud üle kolme nädala ilusast suvest veeta sõpradest eemal, üksi kuskil teadmatuses ning pealegi veel Lõuna-Prantsusmaal, mis mulle tol hetkel üldse ei meeldinud. Ma isegi ei tahtnud paremat fotoaparaati muretseda, sest ütlesin, et nagunii seal midagi pildistada pole. Olgu öeldud, et see arvamus muutus - Lõuna-Prantsusmaal on palju väga ägedaid kohti! Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada (neid muljeid saab lugeda siit), vaid hoopis üllatustest, mis elul varuks.

Juhtus nii, et meie meeskond sellel üritusel osutus nii kokkuhoidvaks, et veetsime kõik need kolm nädalat ninapidi koos, ainult magasime igaüks eri kohas. Me ei olnud kindlasti mitte kõige usinam või edukam meeskond seal (elasime lausa paar päris piinlikku hetke üle), kuid me leidsime midagi palju enamat - inimesed, kes jäävad meie ellu. Täna, kaks aastat hiljem, istusime esimest korda uuesti neljakesi ühe laua taga. Rääkisime nii ausalt ja avameelselt, et see puudutas meid kõiki. Mis toimus kellegi elus sellel Prantsusmaa perioodil ja mis on toimunud hiljem. Selline iseenda otsingute rada, mis viib sügavamale avastuste maale. Igaüks meist on saanud omad õppetunnid ja teinud läbi omad muutused ja arengud. Kogemused ebaõnnestumistest, pisikesed ja suured saavutused, ootused elule, raha ja õnne seos, loomeinimeste elu, sotsiaalne võrgustik tänapäeva maailmas, lihtsus suhetes, sport ja iseendaga õnnelik olemine. Need on vaid murdosa teemadest, mida sai arutatud.

Neli erinevat elu, mida ühendab üks ühine seiklus. Ma ikka saan väga hästi aru, miks ma endaga nii teen. :-) Väga vahva kolme Prantsusmaa nädala ja pika sõpruse terviseks! 

reede, august 12, 2016

Farm

Mõnda aega edetabelite tipus olnud restoran Farm sai lõpuks järele proovitud. Esimene reaktsioon oli see, et nimi ja väljanägemine ei lähe kokku. Nimest eeldaks maalähedase välimusega kohta, mitte läikivaid lühtreid ja sätendavaid kaunistusi. Aga kui see ebakõla välja jätta, siis tegelikult nägi kena välja ja toite võib julgelt kiita. Eelroogade degustatsiooni valiku jagasime nelja inimese vahel ning saime kõik häid ampse. Pearoaks valisin pardi metsamarja-veinikastmega. Kui see välja jätta, et esimese hooga tundus riisipuder mustikamoosiga pardi kõrvale veidike võõras, siis tegelikult väärib kiitmist. Ka L valitud praetud ulukiliha kotlet meeldis mulle väga.
Ainult magustoidust ei vaimustanud - tormijärgne besee toorjuustukreemiga jäi ikka pavlova maitsele alla. See kreem oli minu jaoks õige pisut liiga magusa/tugeva/omapärase maitsega. Ja portsjon liiga suur. Aga no nagu mulle öeldi: kui elus parasjagu kõik muu on hästi, eks siis tuleb vähemalt midagi leida, millega mitte rahul olla ja sel korral juhtus siis selleks magustoit olema :-)
Kokkuvõtteks ütleks, et koht, kuhu võiks veel minna. Nii et tip-top! Ja õhtu ise muidugi oli suurepärane. Palju rõõmu...

kolmapäev, august 10, 2016

I'm gonna run to you

Kakumäel sulistamas
Avastasin ükspäev hirmuga, et Sügisjooks on juba nii lähedal ja 10 km tundub minu jaoks jätkuvalt ulme. Tuli end siis kätte võtta ja uuesti regulaarsete metsajooksu trennidega alustada. Eelmine esmaspäev 4 km Sütiste metsas, reedel 5 km Jüri terviseradadel, pühapäeval väike intervall-treening Harkus ning eile 6 km ja seda Kõrvemaa suusaradadel! Teate küll, need mis seal üles-alla muudkui käivad. Armastan liikumist ja seda, et saan jälle joosta :-) Olen selle eest tänulik, tõesti! Enesetunne on hea, põlved pole kurtnud ja esimest korda tundus eile, et äkki isegi on 10 km joostav.

Üks suur muutus on veel - viimased kolm korda pole ma enam üksi jooksmas käinud. Ja eile sain isegi jooksu ajal juba jutustada nii, et pistma ei hakanud :-)
Vaieldamatult käib jooksu lõppu ka suplus. Eile Soodla veehoidlas (lõbus oli seda otsida, esimene katsetus oli kuhugi ekstra auklikele radadele, tegelikult on märksõnaks Raudoja Kõrts, enne mida tuleb sisse keerata), üleeile sai mõnuletud Kakumäel meres, millele järgnes rannas kiikumine ja eelnesid metsvaarikad. Reedel oli plaan ka Jüris olevasse järve sisse minna (teate ikka et seal on ka kena rannake?), kuid see vesi nägi liialt must välja, ei hakanud...

Lõpetuseks lihtsalt üks kaunis pilt eilsest päevast:

teisipäev, august 09, 2016

Võrkpall on võrratu

Tunnistan, et juuli lendas niimoodi mööda, et lihtsalt töövälist aega arvutitaga ei jäänud. Augustit võtan nüüd VEIDI rahulikumalt, eksju. Vähemalt plaan on. Ja ilm lubab ka õnneks vihma :-) Suvi on olnud nii meeletult vahva, et ega ma seda sõnadesse panna ei oskagi. Viimase nädalavahetuse (millest praeguseks ajahetkeks on saanud üle-eelmine nädalavahetus) veetsime taas Saaremaal, toimusid juba IV arise mitteametlikud suvepäevad. Aeg ikka lendab. Igatahes vaatamata sellele, et projekti enam sellel kujul ei ole, on kindel plaan nii suvepäevade kui ka talvepäevadega jätkata. Nagu ma korra juba ütlesin, siis töökohad vahetuvad, projektid muutuvad, kuid inimesed ja seltskond jääb. Ja see on üks ütlemata vahva seltskond, kellega veeta ilusaid suvepäevi ja pikki magamata suveöid.

Sel korral võtsime vabamalt ja veetsime enamuse ajast R suvilas. Poisid käisid korra Pidulas paintballi mängimas ja mõlemal päeval käisime Tagalahes ujumas. Tegelikult ikka midagi uut külastasime ka: Kurevere Jaagarahu järve/karjääri. No muidugi oli mul tarvis sinna ka sisse sulpsata. Ujumistega (loe: suplemistega) on see suve tõesti hästi, pole nummerdada viitsinud, kuid usun, et igasugused Eesti suvede rekordid on purustatud ning alles on 9. august.

Kitsekest ja sokku nägime Saaremaal, see viimane oli päris julge, aga paraku olin roolis ja ei saanud pildistamisega tegeleda. Ahjaa, rooli sain kohe mitmele saksa autole - golf 7 ja škoda octavia. Octavia meeldis mulle kohe eriti, liikus justkui iseenesest. Loomulikult käisime ka Odalätsi allika juures, kus on nooreks tegev vesi, millega tuleb nägu loputada. Tehtud! Igaks juhuks veel jõime ka seda vett, nii et noorus on nüüd garanteeritud. Ja noh, nagu Saaremaa puhul ikka, siis palju elevust tekitab praamisõit. Minnes suutsime meie oma autoga olla pool tundi varem kohal. See tuli väheke ootamatult, arvestades kuidas enamasti saabume viimasel hetkel, kuid üks seltskonna auto jõudis selgi korral viimasel minutil praamile. Tagasiteel  olid praamigraafikud paigast ja meie ülejäänud seltskond sattus varasemale praamile ja meie mingile imelikule asendusele, kus kõik karjusid ja peale saades arutlesime, et huvitav, kuhu see üldse sõidab. Ei teagi kas kahjuks või õnneks, aga ei saabunud me Riiga, ikka Virtsu.

Tegelikult  ei tahtnudki kirjutada muust kui võrkpallist. Alates Interinxi ajast on mul selle võrkpalliga mingi side. Ma ei oska seda mängida, ma põrutan alati käed ära ja nii hullu moodi valus on (seekord läks pärast kaks päeva, et vasakut rannet jälle liigutada saaksin), kuid ma nii naudin seda. Päris meeste mängu ma muidugi ei kipu, kuid poisid viitsisid minuga pärast veel pikalt nii "mängida", et sain ka harjutada ja joosta ja nautida. Alguses olin üksi kahe vastu (ha-ha), pärast tuli M appi ning olime 2-2. Oeh, no võrkpall ON võrratu. :-)

Loomulikult ei puudunud Saaremaal ka sel korral mõnus saun, hea grill-liha ning suur öine lõke. Ka alias ja pisike viktoriin ning P veinide degusteerimine olid omal kohal. Kahe õhtuga maitsesime ära 10 erinevat veini ning ma sain äraarvamismängus teise koha! Ma ei tea, kuidas see juhtus, sest enda meelest ei saanud millegist aru.

Selline see lühike postitus Saaremaast saigi, tahtsin vaid paar sõna kirja panna. Kunagi kindlasti saabub ka õhtu, millele eelmises postituses viitasin ja kus kirjutan kuidas kolme päevaga 1300 km läbi sõitsime ning Soomes Koli rahvusparki avastasime.




reede, juuli 22, 2016

Nüüd sa näed mind

Kolm aastat tagasi jättis meeldejääva mulje film "Nüüd sa näed mind", millele sel suvel järg tuli. Loomulikult sai siis plaani võetud kino külastus staaritoolidel koos kokteiliga, et taas head filmi nautida. Kahjuks pean ütlema, et seekordne teos ei jätnud mingit muljet, oli justkui tavaline action-komöödia vms. Igatahes vastupidiselt esimesele osale ei olnud ei pingsat põnevust, suurt kaasaelamist tegelastele ega vapustavat lõppu. Isegi Bloody Mary ei aidanud kaasa. Muidugi oli niisama mõnus tšill kino laupäevaõhtu!

Teaser'ina jagan hoopis pilti matkast, mille kohta tuleb õhtul pikem postitus:

esmaspäev, juuli 18, 2016

Parim päev olla õnnelik

Renditud maja Võsul
Just selline silt rippus Võsul meie armsa majakese seinal, mille olime rentinud reede ööseks. Ja nii ongi, tasub olla õnnelik, sest see on lihtsalt nii hea tunne :-) Ilmselt jalgpallist ja veel mõnedest asjadest tulenevalt nautisin taas nädalavahetuse iga hetke. Seda vaatamata maailma sündmustele, mida ma parem üldse mainida ei taha, sest sellised asjad ei mahu mulle pähe. Aga tagasi positiivse juurde. Olin osalt mõtlikus, osalt rõõmsas, osalt romantilises ja osalt rahulikus meeleolus ning imetlesin koos kalli T ja S-ga Eesti ilu. Ja seda jagus...lausa 650 km jagu, mis kolme päevaga läbitud sai.

Otsustasin mais, et sel suvel ma pikemaid reise ei tee, ainult Pisikese Kollasega põikan natuke piiri taha. Oh, küll ma olen selle otsusega rahul, teeks endale või pai. Kuidagi poleks raatsinud nüüd mingi hetk veel Eestist kaugemale sõita, selleks ju tulevad jälle omad ajad. Teen hoopis midagi erakordset - puhkan see suvi kolm nädalat ilma suuremate reisideta.

Aga hästi, selle nädalavahetuse trip algas sõiduga Võsule. Kuna olin arvestanud Peterburi maantee bensukatega, siis tuli mulle kuidagi ootamatult, et Sakust sõites need tegelikult tee äärde ei jää. Ja Kuusalu Alexelas olid ka järjekorrad, seega ei hakanud sealgi peatuma ning nii saigi sõitu põnevust tekitatud - Võsu kandis bensukad puudusid ning laupäeva hommikul oli kilomeetrite mäng, kas jõuame Rakverre tankima või mitte. Sai mindud öko režiimile - kõik andurid ja konditsioneer välja, igaks juhuks võtsime autos ka voolujoonelised asendid ning pidurdamine ja kiirendamine olid rangelt keelatud. Välja vedas, ei pidanudki esimest autoabi katsetust tegema :-)

Rabarberi siider
Muidugi sellele eelnes veel üks ütlemata tore reede õhtu. Ega ma polnudki Võsul varem niimoodi pikemalt käinud. Saime endale majakese köögi ja terrassiga, kus valmistasime sisefileed, salateid ja hommikuks kaneelisaiu. Joogiks oli Integraali talu rabarberi siider ning T rabarberi viin. Nende mõjul venis õhtu lausa poole kolmeni huvitavamaid ja veel huvitavamaid vestlusi pidades. Elust, õnnest, suhetest, tööst ja paljudest muudest asjadest. Muidugi käisime ka rannas, kus mina kohe ujuma põrutasin. Väga minulik. Vesi muideks oli soe, tänan küsimast.

See kõik oli vaid algus ja järgnes Ida-Virumaa avastusretk, kuid midagi pole teha, praegu tuleb uni peale, seega jätkan teinekord...






reede, juuli 15, 2016

Portugal, my love

Mul on tõesti hea meel, et just sel aastal sai jalgpalli EM-i algusest peale nii korralikult jälgitud, sest see lõpp oli lihtsalt FA-NTA-STI-LINE!!! Finaali tuli küll vaadata esialgu lätikeelsena, kuid ega emotsioonid sõnu vajagi. Korduse vaatasin siiski eestikeelsete kommentaaridega ka ära. Nii palju emotsioone ühes mängus ja kõik nii siirad. Lihtsalt ilus. Palju õnne, Portugal!

Teie fänn Eestist,
Mina

esmaspäev, juuli 04, 2016

Kuhu kaovad rõdult maitsetaimed?

Ilusa suure sabaga rott nimega Orav sööb ära. Jäi mulle ükspäev jälle vahele. Spinat, salat, lehtpeet, tšilli taime lehed, kõik läinud. Sibul, piparmünt ja till on alles. Anna veel talvel pähkleid neile...
Aga tegelikult tahtsin õnne soovida oma vennale, kes lõpetas sel kevadel magistri! Mina oma kiire tempoga pole veel jõudnud väljagi valida, kuhu magistrisse minna. Sellised need usinad väikevennad on.

pühapäev, juuli 03, 2016

Ühe herilase lugu

Nõva
Kui järveujumiste hooaeg sai sel suvel Eestis avatud mais, siis ka merehooaja avapauk oli varakult - 25. juuni ning siis lausa kahes kohas. Päeval kastsin end Stroomi rannas vette, kuigi ametlik mõõtmine näitas, et vee temperatuur oli 12 kraadi (no mismoodi nad mõõdavad?!?) ning õhtul värskendasime end Nõval Peraküla rannas. Seda peale metsmaasikatest isu täissöömist ning selle suve esimest värsket suitsulesta. See Nõva kant on mulle ikka nii armas. Ikka ja jälle tahaks tagasi. Kuid eile veetsime päeva Kaberneeme rannas ja seal oli neid veeskäimisi juba rohkem kui kolm (mingi hetk läks lugemine sassi ja polnudki tähtsust - kui palav hakkas, tuli vette minna). Vesi võis minu hinnangul 17 kraadi ringis olla, seega karastus missugune.
Oko siig uues kuues

Söögikohtadest olen külastanud kolme Tallinna-välist kohta. Esiteks kaks traditsioonilist igasuvist - Oko ja Ruhe. Kui aus olla, siis mõlemad valmistasid mõningase pettumuse. Oko siig on nüüd ära fileeritud, kuid jätkuvalt hea, samas pearoogade valik oli selline, et isu ei tekitanud praktiliselt miski. Ruhes jällegi toidud olid üle keskmise head (vähemalt minu mereanni risotto ja laimi-piparmündi koorekreem), kuid ooteaeg oli alla igasugust arvestust. Jookide saamiseks kulus umbes 50 minutit. Nad ikka ei oska raha teenida. Lisaks astus ettekandja meie jäätisekokteilist päästetud herilase surnuks. Oli herilane ennast üle poole tunni puhtaks nühkinud ja teel teistele teatama, et jäätisekokteili ei tasu sukelduda, kui kõmm ja kõik pingutused olid asjata. Rahu kadunukesele. Ilus vaade on aga Ruhes jätkuvalt.

Ja kolmas söögikoht oli midagi uut - käisin kolmapäeval Tartus kuu vanuse beebiga tutvumas. Tubli laps oli ja pidas ennast ilusti üleval ka oma elu esimesel kohvikukülastusel. Nimelt käisime Raekoja platsis kohvikus nimega Truffe. Seal proovitud prantsusepärane soe lihasalat oli ehk liiga äädika või muu sellise tugeva maitsega, mis kõige paremini salatisse ei sobinud. Kuid mõnus oli õues istuda ja lobiseda. Tartu turul käisin ka esmakordselt elus vist. Vähemalt ei mäleta ma, et oleksin seda varem teinud. Võrreldes Tallinna turuga olid seal nii odavad herned! Ja maitsvad kodutomatid :-)
Juba ühe kuune
Kaberneeme rand
Ruhe eelroog
Vaate üle ei saa Ruhes kurta

Mis hoiab televiisori ees, mis teeb mõnu ja kõditab närve

Ronaldo ja Ronaldo
Käimas on jalgpalli EM. Kuna mul eelmine MM kaks aastat tagasi Prantsusmaa tõttu (või kui täpsem olla siis seetõttu, et Prantsusmaal telekat ega Internetti polnud) suhteliselt vahele jäi, siis olen sel aastal asjade käiku täitsa jälgida püüdnud, juba alagruppide mängudest alates.
Ma ei tea kas teadlikult või mitte, aga peamised mängud, mida ikka põhjalikumalt vaadanud olen, on kõik seotud Islandi või Portugaliga. Ühes mängus olid nad lausa mõlemad, siis ma ei teadnudki kelle poolt olla. Kokkuvõttes oli Islandi võit elamusterohke. Portugal - Ungari oli üks äärmiselt äge mäng. Teise poolaja esimese 17 minutiga neli väravat! Kaasahaarav. Portugal - Horvaatia puhul oli mul isegi horvaatidest väljalangemise pärast kahju, kuid mis teha.
See-eest Island-Inglismaa oli üks pingeline kaheksandikfinaal. Olen ju üldiselt suur Inglismaa fänn, kuid seekord olin Islandi poolt ja nad tegidki imet! Tore, sest see läks nende riigile ja inimestele nii korda. Seda mängu sai muide vaadatud suurema seltskonna ja veini saatel. Poola-Portugali veerandfinaali juures polnud isegi kahtlust kelle poolt olla ja pinget jätkus penaltiseeriani.
Ja eile oli siis Saksamaa-Itaalia mäng, kus olin Saksamaa poolt, kuid seda sai taas vaadatud seltskondlikult ja see penaltiseeria oli ikka selline komöödia, et anna olla. Mõlema meeskonna viiest esimesest penaltilööjast kolm lõid mööda. Kuidas see võimalik on?

Seoses nimedega tekkis mul ühe Portugali mängu ajal küsimus, et Cristiano Ronaldo on jah nende suurim staar, aga mis nimeline see Brasiilia staar oli, kelle lasteriideid Riost 2009 aastal ostsime? Selgus, et ega need portugalikeelsed riigid eriti originaalsusega ei hiilga. Seegi oli Ronaldo. Lihtsalt Ronaldo. 

kolmapäev, juuni 29, 2016

Metsa läksid sa ja metsa läksin ma...

Kui Maijooks läbi sai, siis oli jooksmiseks uut eesmärki vaja. Jah, panin end meeltesegaduses sügisjooksule kirja, kuid see ju nii kaugel. Siis tuligi ikka T-le peale käia, et lähme jälle orienteeruma. Tänaseks oleme kolmel teisipäevakul käinud ja pean tunnistama, et meenus, kuidas orienteerumine on nii palju põnevam kui niisama jooksmine. Tund ja 5 km lendavad nii et ei saa arugi. Esimene kord käisime Harku metsas. Tegime juba teist punkti otsides saatusliku vea ning seepärast oli tulemus suhteliselt kehva (aga meist oli ikka aeglasemaid!). Küll aga oli Harku metsa kaardiga tutvumisest kasu - leidsin sealt endale hea 6 kilomeetri ringi, ilma et peaks edasi-tagasi jooksma.
Nädal hiljem oli Sütiste mets, minu kodumets, jeee. See oli tõesti orienteerumise mõttes kergem ning suuremaid vigasid sisse ei tulnud. Hugo tuli vapralt meiega jooksma kaasa ning väikse motiveerimise abil pidas tublilt lõpuni vastu. Suurepärane tulemus meile kõigile! Ja täna, täna saime teada milline soo on Jüri!!! Olen seal terviseradadel käinud varem suusatamas. Kes oleks osanud arvata, et laiade kaunite radade kõrval on selline kole mets-soo-padrik. Mõned punktid olid ikka päris piin, kuid õnneks meie N21B rajal oli neid punkte vähe. Vaesed pikemate distantside jooksjad. Esimest korda oli meie aeg üle tunni aja, kuid see tulenes siiski ka sellest, et rada oli pikem. Läbisime üle 5 kilomeetri, millest osa oli paksus võsas ja metsas. Paar eksimust ikka oli, viis minutit parema aja oleks võinud küll saada. Nii ta läheb. Kindlasti tuleb orienteerumisi sel suvel veel, nii vahva on!

Hugoga sai ka nalja. Lastehoiupäeval hakkas ta M-le kiitma, et tema emme ja tädi Aive on orienteerumises parimad, sest nemad jooksevad koos ja kaks tarka on ikka kokku targem kui üks tark. Noh, kes veel ei tea, siis M jookseb A rada ja enamik kordi võidab oma klassis esikoha, seega Hugo valis küll vale inimese, kellele kiidelda ;-) M ikka arvas, et tema üksi siiski veidi kiirem orienteeruja kui emme ja tädi Aive. No Hugo räägib vastu, et ei saa olla lihtsalt. Kaks tarka peab ju kokku olema parem kui üks. Loogika missugune. Kui ma siis talle kinnitasin, et tegelikult tõesti M ikka orienteerub meist paremini, siis oi milline pettumus tuli hetkeks. Ja järgmisel hetkel teatati: "Aga ma siis ei tule õhtul teiega metsa orienteeruma, ma lähen M-ga."

reede, juuni 24, 2016

Eile nägin veel eestimaad, tondiraba ja põlislaant

Selle aasta mai ja juuni on olnud lihtsalt nii ilusad ja õnneks on mul olnud võimalik palju nädalavahetustel ringi sõita ning isegi mõni tööpäev vabaks saada. Näiteks ühel päikseliselt teisipäeval pidasime M'ga maha ühe vägeva lapsehoiupäeva. Kahepeale oli meil kokku viis last ja tulemuseks üks äärmiselt lõbus päev. Alustasime Laitse Liikluslinnakus, mis nägi küll armas välja, kuid ammendas ennast juba tunniga. Järgmine peatuspunkt oli Rummu karjäär, mis ei ammendanud ennast isegi nelja tunniga. Lapsed ronisid, püüdsid vees kala, külastasid piknikutekki ning matkasime ümber karjääri ja mahajäätud majade. Põnevust jagus igasse hetke. Muidugi juba algus oli põnev - kuna karjäär on suuremale avalikkusele taas suletud, siis lähenesime tagantpoolt, mis tähendas sügavate aukudega sõiduteed ning üle müüri ronimist, ikka piknikukorvid ja külmakastid kaasas. Tõesti vahva oli. Õhtupoole olime mõelnud kinno minna, kuid ilm oli nii kaunis, et läksime hoopis Padise mõisa vaatama ja tiirutasime paadiga nende tiigil üle tunni aja.

Sama nädala neljapäeval viis teekond Pärnusse. Seal toimus Pootsmanni-Taukari-The Suni-Smilersi kontsert ning seda nii vähese rahvaga, et lausa üllatav. Olen neil kontsertitel sel aastal juba nii palju käinud, kuid enamasti on täismaja olnud. Seekord pool platsi tühi, mis iseenesest oli mõnus - ei pidanud üldse trügimisega tegelema. Ühe põneva asjana proovisime ära alkoholi sisaldusega mojito külmutatud kokteili, mida pakub ettevõte N1CE. Ilm oli küll päikseline, aga 17 kraadi ringis, seega rohkem kui ühte ei soovinud proovida, aga kuuma ilmaga oleksid need küll hea hitt. Kujutan ette rannas sellist külmunud kokteili nautimas... Mmmm.
Jäime Pärnusse ööseks ja ööbisime kohe Vallikääru kõrval Terve Hostelis. Täiesti super valik, sest saime kahepeale suure ja avara ning rõduga toa privaatse vannitoaga, seejuures maksime ainult 19 eurot inimese kohta. Hommikul jalutasime Teatrikohvikusse, et süüa mõnus omlett hommikusöögiks. Kuna ilm läks päikseliseks, siis tegime veel jalutuskäigu mere äärde, kus jälgisime natuke turiste ning katsusime varbaga merevett ning seejärel oligi aeg võtta suund Tallinnale. Teepeal veel kiire peatus Pärnu turul, mis oli täis odavaid Eesti maasikaid (2-4 eur/kg) ning muud head kraami.

Pärnust oli kiire tagasi, sest samal õhtul tuli veel ette võtta teekond Haanjasse. See oli selles mõttes üks hea valik, et samal ajal kui meie ilusat ja pooleldi päikselist nädalavahetust nautisime, maadles ülejäänud Eesti hirmsate vihmadega. Tõsi, tuul oli meilgi tugev, kuid vihm jäi küll kaugele. Reede õhtul korra eemalt nägime. Teel Haanjasse tegime õhtusöögi Põhjaka mõisas. Seaselg oli hea. Napoleoni kook jätkuvalt suurepärane ning rabarberi morss maitses ka mõnusalt hästi. Kaasa ostsime veel nämmat pasteeti ning ühtteist veel.
Nii ta läks. Laupäeva hommikut alustasime Võru turu tühjaks ostmisega. No ikka kambapeale 7,5 liitrit metsmaasikaid, lisaks ka värsket kartulit, kurki, herneid, maasikaid. See on parim aeg, kus värskeid Eesti tooteid turud täis on. Muidugi selle tulemusel sai õhtul kõht liiiiiga täis söödud - värske kraami kõrvale sai kirsi-rummi marinaadis liha ja seatiibu. Esimene oli parem kui teine. Aga vaatamata täiskõhule jõudis õhtul veel saunamõnusid nautida ning järvegi ennast kasta.
Tagasi laupäevase päeva juurde, mille veetsime Piusa jõe ääres. Me küll ei läbinud otseselt tervikuna ühtegi RMK matkarada, kuid ometi käisime koguaeg RMK teeviitade järgi. Osaliselt olime Peraküla-Aegviidu-Ähijärve matkateel ning samuti sellel matkarajal. Meie parkisime auto Lindorast veidike edasi ning tegime siis ümber jõe 10,5 km ringi Piusa ürgorus. Vaatasime üle nii Härma müüri, kohalikud metsmaasikad ja rukkipõllud, Setomaa, tormiga murdunud puud kui ka Nakri müüri. Sealjuures olid meie teel pidevalt ratsutajad, tundus, et ka nemad läbisid sama marsruuti.
Selline ta oli - tihe ja tore nädalavahetus. Pühapäeval korjasime aia tühjaks ja startisime keskpäeval Tallinna poole, Teel olid kaks peatust - Maanteemuuseum ning äsja korjatud maasikad, mida müüdi 3 eurot/kg.







Esmaspäeva õhtu sai ka veedetud värskes õhus - seekord küll Tallinnas, aga kaunis Kadrioru pargis limpsides veini ning Meloncellot ja süües maasikaid ning muud head paremat. Suvi, sillerdav suvi... lõputult pikk on päev, kauaks nõnda nüüd jälle jääb.