pühapäev, jaanuar 21, 2018

Pimedust ei märka valguses

Sellel talvel jäi esimene suusatamine päris hiliseks, kuid vähemalt nüüd, mil see toimus, tuli kõik nii sujuvalt ja ideaalselt. Sai ühendatud töö ja lõbu ning otsustasin peale reedest Tartu tööpäeva Haanjasse sõita. Läks nii, et minuga liitus veel K, kel oli täpselt sama plaan. Vahel lihtsalt sobib kõik iseenesest. Nii siis läkski, et reede õhtul tegin esimese tutvuse suusaradadega läbides umbes 3 kilomeetrit. Tõusud võtsid võhmale, kuid vaatepilt oli imeline - valgustatud suusarajad tähistaeva ja kuu all. 
Õhtu venis lobisedes pikale ning magama sain alles kolme paiku öösel. Ometi ärkasin hommikul väljapuhanuna ning kerge ootusärevusega. Viisin 11 paiku K võistlustele ning läksin ise veel hommikusööki seedima ning mõnulema. Kella kaheks sõitsin tagasi, et vaadata ära autasustamine ning omakorda ise rajale minna. Algus oli taas raske, kuid iga ringiga läks kergemaks. Viimased kaks kilomeetrit oli endal tunne nagu lendaks rajal - möödusin mitmetest algajatest ja isegi ülesmäge suusk libises õiges suunas. Olen ikka pika sisseelamisega! :-) Suusarajalt tulin ära hiigel naeratus näol ning soov õigepea sinna naasta. Läbitud sai ~10 kilomeetrit. 
Ja kui juba talispordiks läks, siis täna sain esimest korda talve jooksul uisud alla. H nimelt ehitas aeda oma uisuplatsi koos laenutusega. Kuna asjad lähevad ikka nii nagu peab, siis laenutuses olevad ühed uisud olid täpselt mulle sobiva suurusega. 
Lisaks olen taas hakanud laskesuusatamist jälgima. See on eriti äge, sest olümpiamängud on ju ukse ees ja põnevaid võistlusi hulgaliselt tulemas. *ootan* 
Ilu
Medalisaak
Puhkus
Kaks jänkut, üks uiskudel

esmaspäev, jaanuar 15, 2018

2017 - a year of...

Balil
Armastus iseenda vastu. Sõnadena kõlab see nii tühjalt, aga tegelik tähendus on suur. See ei tähenda, et varem poleks endast hoolinud. 2017 lihtsalt õpetas palju enam seda endale teadvustama, ennast tundma õppima ja mugavustsoonist välja tulema, et areneda. Nägema endas erinevaid külgi ja aktsepteerima iseennast. Väärtustama ennast ja enda vajadusi. 
Bali. Ubud, riisipõllud, Gili saared, meeletud lained. Kui räpaseid pidude "tsoone" vältida, siis väga südamlik ja ilus saar. Peale reisi oli soov tagasi minna. 
City Yoga. Avara vaate, imekauni saali ja maailma parimate jooga õpetajatega stuudio, mis lisaks tavalistele tundidele pakub igasuguseid ägedaid üritusi (näiteks Yoga Glow Party jpm)
Diana Leesalu lavastatud "Kurbus ja rõõm kalekirjakute elus". Teatris käisin sel aastal vähem kui eelnevatel - 12 korda ning kõik parimad tükid olid Linnateatris. "Teisest silmapilgust" jäi meelde oma originaalsusega. "Inimesed, kohad ja asjad" oma iroonia ja tõsiste teemadega. Üle kõige puudutas etendus "Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus". Ma naersin südamest ning tajusin etenduse sõnumit kogu hingega. D tähe juures tahaks ära mainida ka Dinner in the Sky. Purjus, õnnelik, ilus. Saime taeva alla tõusmiseks suve ühe ilusaima ilma.
Esinemine. Minu hirm, mida ületasin aastal 2017 korduvalt. Hirm vähenes ning heaolu tunne suurenes.
Kaameraga Omaanis
Fotograafia. Pilte olen teinud juba aastaid, kuid juhuslikult sattusin lõpuks ka koolitusele ning mõtestasin enda jaoks lahti, mis mulle fotograafia juures meeldib. Ja tahan jätkata. 
Galleria Art Studio. See oli midagi enneolematut. Mina ja maalimas! Igatahes oli tulemus piisavalt hea, et saunamajas seinale üles riputada. Ühel päeval äkki isegi kordan... kui julgen.
Helen Heinroosi salong. Lisaks soengule saab sealt ka elamuse ning inspiratsiooni. Ilus, kui inimesed teevad oma tööd kirega. 
Inspireerivad inimesed. Läheb kokku H tähega, kuid selliseid inimesi sattus 2017 minu teele rohkem kui kahel käel sõrmi. Ja see andis energiat, innustas, pani särama ning naeratama. Eesti on täis väga andekaid ning päikselisi staare! Oma ala staare. 
Joogalaagrid. Seda poleks ma osanud aasta alguses uneski näha, et käin neljas joogalaagris. Üks põnevam ja sündmusterohkem kui teine. Esimeses õppisin üleüldse tundma jooga, mediteerimise ja enesesse vaatamise tähendust. Teises panime end proovile pikal merematkal. Kolmandas näitas ennast loodus nii võimsalt, et söövitas nädalavahetuse kõigi osalejate mällu. Neljandas lobisesime mõlemal õhtul hommikuni. Ja need on ainult märksõnad.
Kõrb ja kaamlid Omaanis. Ka seda retke poleks ma aasta alguses osanud ette ennustada, kuid tulemus oli üks mõnus puhkus kuumas kõrbes ja loodus, millist ma oma elus varem oma silmaga näinud ei olnud.  K tähes juures võib mainida ka köömneteed, sest ma enne lihtsalt ei tulnud selle peale, et köömnetest võiks teed teha :-)
LAPhackil esinemas
Lapikud. Nostalgia. 2017 osalesin kahel suurel Lapikute (TTÜ informaatika tudengite organisatsioon) üritusel - 15. aastane sünnipäev ning LAPhack. Nii palju mälestusi, nii palju inspiratsiooni, nii palju tuttavat...
Mediteerimine. Ma arvasin varem (nagu paljud eestlased), et see on mingi sürreaalne tegevus. Selgus, et tegemist on lihtsalt keskendumisega, mis aitab ennast paremini tundma õppida ja alateadvusega kontakti saada. Pikemalt siin
Nuuksio rahvuspark. Juba teist suve võtsime ette matka Soome minu pisikese Kollase neljarattalisega. Ütle mis sa ütled, aga seal teiselpool merd on tore. Teistsugune ja rahulik. 
Oandu ning Vergi. Sel suvel matkasime palju Läänemaal ning Oandu kandis. Kui Läänemaa on minu lemmik juba ammu, siis Oandus polnud ma oma mäletamist mööda varem üldse käinud ning Vergi nime polnud isegi kuulnud. Eestimaa suudab jätkuvalt üllatada. Ilus.
Pikad jalutuskäigud. Need saatsid kogu aastat. Palju erinevaid matkasid, s.h. vähemalt 5 laternamatka ja osavõtt challenge'ist kõndida suvega 300 kilomeetrit. See sai loomulikult täidetud ja rohkemgi. Aastaga sai taas Eestimaa risti ja põiki läbikäidud, avastades palju uut ning külastades palju juba armasaks saanud vana. 
Raamatud. 12 läbiloetud raamatut. Lemmikuks nimetaksin aasta viimasel päeval lõpetatud "Kohtumine".
Sauna sisustamine. See oli üks tore, samas kulukas hobi sellel suvel. Uus diivan, kummut, vaip, fotod ja palju pisemaid asju leidsid oma tee Järva-Jaani, et kujundada saunamajakese just nii mõnusaks ja mugavaks nagu see lõpuks välja tuli. 
Raekoja platsil esinemas
Tantsimine. Sellest kirjutasin juba lubaduste juures, kuid milline vahva üllatus aasta 2017 poolt! Taas tantsutrennis ja laval!!!
Usaldus. Elu vastu. Vähem muretsemist ja rohkem usku. 
Vabadus. Nagu Tanel Padar laulab: "see on meie vabadus, et olla siin". See sõna kuidagi kõnetas mind sel aastal (nagu ka 'usaldus') ja ma ei pea silmas suhte staatust vaid pigem sellist üldist vabadust olla see kes ma olen ja mitte enam nii väga hoolida teiste arvamustest ning mõtetest. Selline vabadus annab juurde nii palju energiat ja elurõõmu. 
When a man is tired of London, he is tired of life. Jõudsin üle mitme aasta Londonisse. Täpsemalt siin. Ikka meeldis. Ei ole veel elust väsinud :-)
Nii arvas minu 2017 kohta Facebook
Õnnelik. Valdavalt tundsin ennast 2017 aastal õnnelikuna, mis ongi peamine eesmärk. 
Äikesetorm Spithamis. Üks nendest ägedatest joogalaagritest, mis iial ei unune. See äikesetorm oli selline, mida nii lähedalt polnud mina varem oma elus näinud. 
Öölaulupidu. Olin juba aastaid mõelnud minna Merepäevade raames toimuvale öölaulupeole. Oli minemist väärt. Eestlane olen ja eestlaseks jään...
Ületöötamine. Seda tähte mõtlesin kõige kauem ja pole päris kindel, et õige sõna sai. Olin küll sel sügisel ületöötamisele päris lähedal, sest tõesti, tööd oli palju ning kuna see kõik mulle nii meeldis, siis tegin usinasti liiga palju tunde. Kuid siiski usun, et sain õigel ajal pidama ja nüüd võtan jälle natuke rahulikumalt. 

Selline see äge aasta oligi! Muutusterohke ning inspireeriv. Õpetlik ning värvikas. Tegi pai ja tõukas uutele teedele. 

Ole hea lase lahti käest

Talvine mets pakub nii armastus kui ka loomingulisust
Vaatasin eile filmi "5 to 7". Kui film läbi sai, siis olin nõutu. Oli see hea või halb? Sügav või sisutu? Õige või vale? Rõõmus või kurb? IMDb arvustused näitasid numbreid äärmustest - kas 8, 9, 10 või 1, 2. 
Mind jäi peamiselt häirima üks mõte filmi lõpust. "There would be other loves. Even great loves. But she was right, only one remained perfect." Olen nõus, et vahva, kui eelmistest suhetest on head ja soojad mälestused ning nii ongi kõige õigem. Samas, ei saa ju öelda, et midagi oli ideaalne, mis lõppes. Lõppes põhjusega. Ja kui põhjuseks oli vabast tahtest tulnud otsus, mis pärines ühelt osapoolelt, siis kuidas saab seda nimetada ideaalseks? Kui naine valis jääda oma mehe juurde, siis ta armastas teda rohkem, mis siis et ta ise seda armastuseks ei pidanud. Armastus on enamat kui füüsiline kirg. Ja kuidagi ebaõiglane tundus peategelase hilisema abikaasa ning lapse ema suhtes, et mees peab oma elu armastuseks kedagi ammust. Kuidas saab üldse olla suhtes, kui sa ei arva, et just see praegune kaaslane on kõige armsam-kallim-ja-ideaalsem? Et hoopis kunagi ammu keegi oli parem? Aeg ju muudab armastust. 

Teine teema, mis mind mõtlema pani, oli väide, et heaks loometööks tuleb tunda valu. See on üldlevinud legend, et heliloojad kirjutavad oma parimad palad olles suures depressioonis või kirjanikud oma parimad raamatud, siis kui neid puudutab midagi rasket. Mulle meeldis hoopis rohkem Tanel Padari väide, et loominguks on vaja emotsiooni, kuid sellel pole vahet, kas emotsioon on positiivne või negatiivne. Hea looming tuleb siis, kui su sees on midagi suurt, mis läbi muusika-heli-sõnade-värvide seest välja tuleb ja ennast maailmale näitab. 

Siia postituse lõppu sobib üks Kaidi Lauri katkend blogist Hingest rahul:
Me kõik tahame lähedust. Lähedus ei ole ainult füüsiline puudutus, vaid tunne, et keegi tunneb huvi su vastu ja sa tahad end avada ning jagada. Lähedus ei ole ka ühesuunaline, et ainult üks tunneb huvi ja ainult teine räägib.
Lähedus on istuda öösel kell kolm batuudil, vaadata tähti, rääkida elust ning siis vaikselt teineteise kaisus tuulehääle võnkel uinuda. Lähedus on luba tunda emotsioone, ilma, et teine selle peale silmi pööritaks või lahendusi pakuks.
Aga lähedus ei ole ainult luba, vaid ka tegutsemine. Sul peab olema soov end jagada. Avada sahtleid, kus on peidus luukered, mustad sokid, turvatunnet pakkuvad silmitud kaisukarud ja rõõmu valmistavad saladused. Lähedus on tahe mõista, enda maailma avardada teise mõtete, ideede ning unistuste saatel.
Lähedus ei ole ainult roosamanna ja maasikavaht. Lähedus nõuab julgust. Julgust öelda, et minu piir läheb siit. Et ma enam ei jaksa. Või vajan toetust, abi, hellust.
Kui tunned end üksikuna, siis tasub küsida, miks ma ei lase endale ligi?

pühapäev, jaanuar 07, 2018

I promise you I’ll always care

Saabus 2018
Avastasin suure üllatusega, et 2018 on kestnud juba nädala. Kirjutasin aasta viimastel päevadel valmis 2017 kokkuvõtte ning visandasin lubadused. Siin on lubaduste postitus. Kõigepealt analüüs, kuidas läksid eelmise aasta omad ning seejärel uued...

2017 lubadused:

#1 pööran tähelepanu, et minu mõtetes ja väljaütlemistes oleks piisavalt tänulikkust ning jälgin oma ootusi, kas need on ajakohased ning põhjendatud ning kas olen neid piisavalt ka teistele selgitanud.
Vähemalt üritasin täita. 
#2 raamatud ja kirjutamine. Tahan leida rohkem aega kirjutamiseks ja lugemiseks.
Loetud sai 12 raamatut (lisaks mõned poolikud) ja kirjutatud 103 blogi postitust. Pean eesmärki täidetuks. 
XDream aasta viimasel päeval - ikka eemärkide poole!
#3 trenn. Tahaks ikka rohkem liikuda ja proovida erinevaid trenne.
Orienteerumine ei saanud populaarseks, kuid kõndisin palju ja käisin joogas. Saab veel paremini ja rohkem! Kõremale ja kaugemale :-)
#4 toitumine. 
Kiire elutempo tõttu läks korduvalt käest ära :-(
#5 kultuur ja kino. 
Kinos käisin vähe.
#6 magamine. Selleks lihtsalt tuleb aega leida. Uni on hea.
Tehtud.
#7 Iseenda vastu hea olemine.
Jaaa, tehtud! 💗
#8 korrastustööd kodus ja JJ saunas (korteris lagi ja madrats, saunas eesruumi sisustus, katus, pesuruumi põrand jne)
Tõesti, palju sai tehtud nii kodus kui ka saunas. Korteri lagi ja sauna pesuruumi põrand on siiski veel ootel. 
#9 suurpuhastus korteris. 
Nii ja naa, väga suurt suurpuhastust teha ei jõudnud. 
#10 koolitused (nii erialased kui ka hobialased, näiteks EBS, Rahvaülikool jne)
EBSi kevadine koolitus oli suurepärane. Lisaks fotokool, jooga algkursus ja nii mõndagi muud. 
#11 5 tiibetlast. Tuleb ära proovida, vähemalt kolm nädalat järjest.
Tehtud. Rohkemgi.
#12 üksi kinos käia. 
Tehtud.
#13 öelda välja head. Kui midagi või keegi jääb positiivselt silma, siis öelda see välja.
Üritasin, aga arenguruumi on. 
#14 sel aastal ma tantsin jälle
Vot seda tegin kohe palju. 
#15 - olen võimalikult palju kohal enda jaoks olulistele inimestele
On paranemisruumi :-)

2018. Tagantjärgi tehtud fotokooli kodutöö.
Head lubadused olid. Neid ei tasu ära unustada, kuid sel aastal püüan natuke konkreetsemaid eemärke kirja panna. JA NÜÜD JA NÜÜD JA NÜÜD... 2018 eesmärgid ning lubadused.
Fotograafiaga seotud
#1 Photoshop'i kasutama õppida
#2 Vähemalt üks mitu kuud vältev foto projekt
#3 Osta uus fotoaparaat
#4 Vanade fotode projekt - sorteerida ja skännida
Spordiga seotud
#5 Tantsida veel ja veel
#6 Käia regulaarsemalt joogas (vähemalt 3 korda kuus) ning kodus jätkata tiibetlaste ja kuldse kella harjutustega
#7 Käia vähemalt 5 korda orienteerumas (see lubadus läks õnneks T-l ka kirja)
#8 Liikuda palju väljas (suvel jätkata 300 km eesmärgiga ning muul ajal peaks iga nädal vähemalt kolmel päeval 8000 sammu täis tulema kui ei ole just haigust või muud otseselt takistust)
Enesearenduse ja tervisega seotud
#9 Lugeda aastaga vähemalt 15 raamatut (see läks ka Goodreadsi avalikult kirja)
#10 Läbida vähemalt 3 koolitust
#11 Tegeleda toitmusega põhjalikumalt, juua rohkem vett ning langetada vähemalt 5 kg kaalu
#12 Õppida tatraputru tegema :-)
#13 Arendada endas  keskendumise oskust (mediteerimine) ning jätkata tänulikkuse teemaga
#14 Kiita veel ja veel ja veel (iga päev!)
#15 Õppida ka ilumaailma nippe (make-up, soengud) ning käia mõnel moešõul
Koduga seotud
#16 Vahetada välja pesumasin
#17 Vahetada välja köögi laud
#18 Parandada korteri laed
Muud teemad
#19 Kuulata rohkem erinevat muusikat nii kodus kui ka käia kontsertitel
#20 Alustada uue juhtimisalase blogiga, mis on juba aastaid To-Do nimekirjas ootamas
#21 Korrastada arvuti backupid
#22 Naerda ja unistada IGA PÄEV
#23 Nautida reisimist

Õnne juurde ei saa kunagi liiga ruttu

Aasta viimastel päevadel lugesin läbi päkapikkude toodud raamatu "Kohtumised" (Kristiina Ehin). Ma ei teadnud, mida sellest oodata, kuid sisuliselt ei suutnud raamatut käest panna. Isegi ei osanud oodata, et seda tüüpi ilma ühtse jututa raamat võib nii nakkav olla. Nii siiras, südamlik, eluline, irooniline, hästi põimitud ja kurvalt õnnelik. Raamat, mida ei saa peale lugemist edasi anda, sest tahaks lugeda mõne aja pärast jälle. 

Teadsin küll mida siia metsatallu otsima tulin
Üht inspireerivat väljasõitu
mõnd sügavat kõnelust elust ja inimestest
merd ja taevast ja...
sõprust
Seda üdini vanamoodsat
aga elus ikka nii vajalikku tunnet
Kedagi kes küsiks
kuidas sul kirjutamisega läheb
ja kes jaksaks mu kobava vastuse ära kuulata


Tänapäeval armastus ju ei püsi
on üürike ja vahelduv
muutlik ja pirtsakas
Muudkui minnakse lahku
aga sõprus on püsivam
Tõelises sõpruses
võib olla rohkem armastust kui kuumas suhtes


Elu on õhuke
lühike
tohutult rahutu...
Üks kaalutaolek
üks rüselus kärbseseene all.

Jalg jala ette, vete sügavusse

Igas halvas on head ja heas halba
Eile lugesin palju. Paula Hawkins "Vete sügavusse". Ostsin selle sügisel, sest "Tüdruk rongis" ju mulle meeldis. Peale ostmist kuulsin aga arvustustest, et see raamat on kehvem - venivam ning vähem kaasahaarav. 

Minu meelest oli tegemist väga hea kriminulliga. Tõsi, selles puudus see "vau" hetk, sest lahendus rullus lahti tasapisi ja viimast kolmandikku lugedes oli lõpp juba üpris selge. Samas, huvitav oli lugeda ikka. Paljud arvustajad peavad raamatu miinuseks, et polnud ühtegi läbinisti head tegelast. Minule see just meeldis. Polnud kirjutatud muinasjutulises stiilis "head" vs "halvad", vaid olidki inimesed oma probleemide ja katsumustega. Nagu elus. Keegi ei sünni maailma soovides halba. Halbu asju tehakse iseenda valust või suutmatusest teist lahendust leida. 

Teine asi, mida palju ette heideti oli liiga palju nii öelda mina-tegelasi kelle silmade läbi lugu jutustati. Taaskord pean ütlema, et mulle see stiil väga meeldis ja kui esimesed 30 lehekülge loetud said, siis polnud enam üldse keeruline jälgida kes siis kes on. 

Nii et võib-olla tõesti päris sama suurt vaimustust ei tekitanud kui "Tüdruk rongis", aga mina jäin äärmiselt rahule. 

laupäev, detsember 30, 2017

I signed my letter that I sealed with a kiss


Let it be Christmas everywhere
Let heavenly music fill the air
Let anger and fear and hate disappear
Let there be love that lasts through the year

Jõulude tähenduse leidmine on minu jaoks olnud omamoodi rännak. On olnud aegu, mil peaaegu vihkasin jõule - kogu see meeletu pinge ja kinkide otsimine ja sebimine ja müra ja rahvas ja... Ja siis on olnud aegu, mil jõulud mõjusid kurvalt - panid mind mõtlema kõigele, mida mul polnud. Tänaseks päevaks olen jõudnud sinna, kus jõulud tähendavad minu jaoks rahu, sõprust, armastust, ilu, rõõmu, muinasjutulisust, puhkust ja tänulikkust. Kõik head asjad, kas pole? Jah, olen õppinud end eemale tõmbama kogu sellest kaubanduse hullusest. Oma kingi nimekirja koostan pea kuu aega varem ja kingitused valin peamiselt kohtadest, mis viimase aasta jooksul mind mõnel moel puudutanud on (sel aastal olid märksõnad Sõsar, Piesta, Maash & Mashi jne). Selle üle, et nimekiri kingi saajatest pikk on, olen ei midagi muud kui tänulik. Ka kõige tähtsamale isikule enda elus ehk iseendale tegin kingitusi - märksõnad on Fitbit Alta HR, Spiritjooga riided ning Elisa Cavaletti.
Saime töölt jõulukingiks vabad päevad jõulude ja aastavahetuse vahel, mis muutis kogu selle aja veel eriti nauditavaks. Esimest korda elus on mul 10 vaba päeva järjest, mis veedan Eestis ja päriselt ka ei tee grammigi tööd. Algas kõik tempokalt - esinemine Raekoja Platsis, millele järgnes õhtusöök Elevandis, järgmisel õhtul jõuluõhtusöök ülikooli sõpradega. Seejärel muinasjutuliselt valge jõululaupäev Järva-Jaanis ning esimene jõulupüha Soomaa kandis. Igalpool valitses soojus ja rõõm. Muidugi ka palju head süüa, mis tegi olemise raskeks ja millest järgmisel kolmel päeval taastuda tuli. 
Mis ma siis nende kingituseks saadud vabade päevadega tegin? Kõndisin värskes õhus palju samme, sealjuures avastasime Saku lähedal ühe rikaste ja ilusate majade piirkonna, kus oli päris vahva seda luksust vaadata (allpool esimene pilt on ühest majast seal). Käisin kaks korda joogas (ei saanud ju aastat lõpetada ilma Kaidi ja Pireti suurepäraste tundideta). Käisin kaks korda massaažis. Magasin. Lugesin ja kirjutasin. Vaatasin romantilisi jõulufilme. Võtsin külalisi vastu. Küpsetasime piparkooke. Kuulasin kordi ja kordi Britney Spears'i laulu "My Only Wish This Year". Nautisin ja leidsin aega mõtlemiseks ning lihtsalt olemiseks.  Nädal pildis: 






Kokkuvõte siiani vaadatud jõulufilmidest:
The Mistletoe Promise - kõige ehtsam jõuluromantika. Mõnus ja ilus vaatamine.
A December Bride - sama, mis eelmine, kuid veidike sisutum.
Nanny McPhee - ilus muinasjutt, mille tagline minu jaoks oli: "When you need me but do not want me, then I must stay. When you want me but no longer need me, then I have to go."
Christmas with the Kranks - isegi kui seal olid omad helged kohad ja kaunis lõpp, siis mulle ei meeldinud selle filmi labasus ja idee, et jõulusid ei tohi võtta lihtsalt iseenda jaoks vaid pead lõputult ja lõputult vastama teiste (isekatele) nõudmistele. 
The Cutting Edge: Fire & Ice - sobis taas sinna jõuluromantika kategooriasse hästi. Lisaks inspireeris sporti tegema :-)
Into the Woods - keeruline kommenteerida. Esimesed kaks tundi mõtlesin, et mis jura see siis nüüd on, kuid siis lugesin täpsemalt muusikali tausta kohta ja vaatasin ära lõpu ning pean tunnistama, et seal oli oma iva.

Lisatud paar päeva hiljem:
A Very Merry Mix-Up - samuti selline ehtne jõuluromantika, etteaimatav jms, kuid olin nii naiivne, et üks koht isegi üllatas. Selline armas film.
Maleficent - üks parimaid Disney filme
Sex Tape - jura. Kas tõesti Cameron Diaz ei oska normaalsemaid filme omale valida?

reede, detsember 29, 2017

Sääl kus lõppeb, seal ka algab tee

"Lugu mungast kes müüs maha oma Ferrari", autor Robin S. Sharma. 

Alustasin selle lugemist Omaanist tagasi sõites lennukis ning esimesed 50 lehekülge lendasid ja tundusid äärmiselt põnevana. Edasise osas pean nõustuma mitmete Goodreads kasutajatega, et raamatus puudus lugu ja tegemist oli tavalise monoloogiga. Sõnum muidugi oli hea, aga seda oleks saanud kirjanduslikult palju paremini esitada. Raamatu peamine väärtus seisneb selles, et meenutada kui palju on meie enda kätes ja kuidas tänulikkusega saavutab rohkem kui lõputute tahtmiste ja rahulolematusega. 

Jätkan tsitaatidega raamatust:

"Olen elukunstnik - minu kunstiteoseks on mu elu." Suzuki

Enesesse investeerimine on parim investeering, mida üldse teha saad. See ei paranda üksnes sinu elu, see parandab ka kõigi sinuga kokku puutuvate inimeste elusid.

Kuid vaata ainult kõiki neid mürke, mida enamik inimesi oma vaimu viljakasse aeda iga jumala päev maha paneb: mure ja ärevus, enda ärritamine minevikuga, peamurdmine tuleviku üle ning kõik need enda loodud hirmud, mis meie siseilma laastavad. Mure kurnab vaimust jõu välja ning varem või hiljem vigastab see hinge. 

Keskmine inimene laseb päeva jooksul peast läbi umbes 60 000 mõtet. 95% neist mõtetest kattuvad eelmise päeva mõtetega!

Loodusseadused tagavad, et kui üks uks sulgub, avaneb kusagil teine. 

Roos on eluga väga sarnane: kohtad eluteel okkaid, kuid kui jääd enda juurde kindlaks ning usud oma unistustesse, siis saad lõpuks okastest üle ning liigud edasi õie toredusse. Ära pööra pilku õielt. Naudi selle lõhna ja mõtle üksnes imepärasele asjale enese ees. Seda harjutust esimesi päevi tehes on raske isegi viis minutit vastu pidada. Enamik meist elab sellises hullumeelses tempos, et tõeline liikumatus ja vaikus on nende jaoks midagi võõrast ja ebamugavat. Enamik inimesi ütleksid, et neil ei ole aega istuda ja lille vahtida. Need on need samad inimesed, kes räägivad, et neil ei ole aega lastega nalja teha ega vihma käes paljajalu kõndida. Neil ei ole aega isegi sõprussuhteid luua, sest ka sõbrad võtavad aega. 

Järve saladus. Pead iga päev natuke aega pühendama loova kujutlemise praktiseerimisele. Näe ennast sellise inimesena, kes sa soovid olla. Jäta alati meelde, et sinu vaimul on võime tõmmata sinu ellu kõike, mida soovid. Kui elus on millestki puudus, siis järelikult on sellest puudus ka sinu mõtetes. 

Kui soovid parandada oma elu ja elada koos kõigega, mida väärid, pead käima oma teed. Sellel, mida teised sinu kohta ütlevad, pole tähtsust. Tähtis on see, mida ise endale ütled. 

Soovide teostamiseks:
1. oma selget mõttekujutist soovitud lõpptulemusest
2. tekita positiivne surve, mis hoiaks innustatuna
3. lisa sihi juurde kuuluv ajakava
4. kirjuta üles ("unistuste raamat")
5. praktiseeri 21 päeva järjest
Ja seejuures ära kunagi unusta, kui tähtis on elada ohjeldamatu rõõmuga.

Ainsad piirangud sinu elus on need, mis ise oled endale seadnud.

Tee asju, mida kardad teha. Hakka elama energia ja piiritu entusiasmiga. Vaata, kuidas päike tõuseb. Tantsi vihma käes. Ole see, kes unistad olla. Tee asju, mida oled alati teha tahtnud, kuid ei teinud, sest panid end uskuma, et oled nende asjade jaoks liiga noor, vana, rikas või vaene. 

Mõtle üksilduse rituaalist kui hinge tankimispeatusest. Selle eesmärk on eneseuuendamine ja see saavutatakse, veetes aega üksinduses, süüvinuna vaikuse kaunisse sõbasse. 

Ainus viis homset parandada on teada, mida täna valesti tegid. Vaata tagasi oma tegudele, sellele, kuidas oled päeva  veetnud ja missuguseid mõtteid mõelnud. 

Keskmine neljaaastane laps naerab päeva jooksul 300 korda, täiskasvanu 15 korda. Naer on hinge ravim. Naer avab südame ja annab hingele leevendust. Keegi ei tohiks elu nii tõsiselt võtta, et läheb meelest iseenda üle naerda. 

Sa külvad mõtte, aga lõikad teo. Lõikad teo, külvad harjumuse. Külvad harjumuse, lõikad iseloomu. Külvad iseloomu, lõikad oma saatuse. 

Yogi Raman ütles, et kui sünnime, siis nutame, samal ajal kui maailm rõõmustab. Peaksime elama elu nii, et kui ükskord sureme, siis maailm nutab, aga meie rõõmustame.

Leia igal hommikul aega mediteerimiseks selle üle, mida head teistele päeva jooksul teha tahaksid. Siirad kiitussõnad neile, kes neid kõige vähem kuulda loodavad; soojust väljendavad žestid hädasolevatele sõpradele...

Õnn on teekond. Ka see on üks sinu valikutest. Võid imetleda teemante teerajal ning võid ka päevad läbi tormata, jahtides tabamatut kullahunnikut vikerkaare kaugemas otsas, mis lõpuks osutub vaid viirastuseks. Naudi erakordseid hetki, mida pakub sulle iga uus päev, sest tänane päev on kõik, mis sul on.

pühapäev, detsember 24, 2017

Dance like no one is watching

Koos vaimustavalt inspireeriva trennaga
Jõululaupäeva postitus ongi tore teha ühest väga ilusast ja soojast emotsioonist. Nimelt olin reedel üle 20 aasta taas laval tantsimas. Kogu see ettevalmistus, lava taga ootamine, teineteise toetus ja rõõm laval tuli taas meelde ning tekitas niivõrd ägeda tunnete buketi, et ega seda sõnadesse panna ei saagi. Esineda imekaunil Tallinna jõuluturul, suure ilusa kuuse ees, sadadele inimestele ja seda veel nii vahva seltskonnaga, see lihtsalt oli vaimustav. Parim jõulukink, mida endale teha sain. Ja eriti vahva, et nii paljud sõbrad ka vaatama tulid! Aitäh! Aitäh! Aitäh! Kauneid jõule kõikidele ja ikka tantsides läbi elu...

Ma tantsin tantsin tantsin
ja õnnest naeran-nutan
kui sellelt reisilt võtan
nii suure rõõmu ma
Siis tantsin, aina tantsin
mis targemat võiks teha
kui minna - jälle näha
mis leian sellelt suurelt teelt

Ma tantsus leian kaitset, kurjale vastu seisan
Kui jõud on otsas, tantsin loojangu eel
Ma suurel reisil, värvid, muusika kõikjal leian
Jääb sellest tantsust maha sätendus teel

Mahavok




kolmapäev, detsember 20, 2017

Et ma tean mida teen, kuid ei tea, mida teen

Täitsin eile 2017 uusaastalubaduse #12. Käisin esimest korda elus üksi kinos. Mõelda vaid, polnudki nii hirmus ;-) Kui aus olla, siis tegelikult tundsin ennast hiiglama mõnusalt. Enne küll natuke kahtlesin ja libastusin ning kahte inimest ikka kutsusin kaasa. Õnneks neil ei olnud võimalik tulla. Filmiks oli Mõrv Idaekspressis. Kunagise suure Agatha Christie fännina ei saanud seda filmi kuidagi vaatamata jätta. Kusjuures raamatuna oli antud müsteerium mul loomulikult loetud, kuid minu mälu puhul see õnneks ei tähendanud, et lõppu oleksin mäletanud. Üldjoontes oli film hea, aga Hercule Poirot paistis vale. No ei olnud ikka päris see. Hääl kostis õige, kuid vuntsid...need olid võltsid. Mõned väljavõtted ka:
  • I can only see a world as it should be. It makes an imperfection stick out like the nose on your face.
  • There was right. There was wrong. Then there was you. I cannot judge you for this. 
  • So many broken lives, so much pain and anger, giving way to the poison of deep grief, until one crime became many. 
  • But now perhaps I am asked to listen instead to my heart.
Põhimõtteliselt oleks nüüd hea koht kõik 15 selle aasta lubadust üle vaadata, aga ma veel ei tee seda. Mõned päevad on ju aega, äkki saab midagi veel ära tehtud! Vihjena võin öelda, et tegelikult olen igaljuhul tulemustega rahul.

Esimene jõuluvana ka nähtud - Nipi Mängumaal
Mis veel põnevat toimunud on? Esmaspäeval sain Synlabi vereproovi tulemused. Mu D vitamiini tase on langenud pisut alla normi. Minul, kel see siiani kordagi isegi alla 100 pole olnud, sest esiteks ma reisin, teiseks liigun palju õues ja kolmandaks söön talvel vitamiine. Aga oh üllatust - peale viimast reisi pole mul olnud aega vitamiine süüa. Nagu päriselt, see lause kõlab absurdsena, et mismõttes pole sellise asja jaoks aega?! Ja on aega olla väsinud?

Igatahes olin enda peale piisavalt pahane, et nõuda loetelu üles kirjutamist asjadest, mille jaoks mul ON ALATI aega. Iga päev:
- võtta vitamiine
- liikuda vähemalt 8000 sammu 
- lugeda vähemalt 10 minutit
- naerda
- olla tänulik
- teha viie tiibetlase harjutusi
- juua vett ja teed
- muusikat kuulata
- mõelda oma unistustele

Ja isegi selle nädala lõputute tantsuproovide vahel ON mul AEGA seda nimekirja täita. Enesetunne on kolme päevaga juba taas oluliselt paranenud.

Asjad võtavad aega alati enne kui nad realiseeruvad
Meil on aega tegelt nagu vanasti, lihtsalt elu on keerukam
Et ma tean mida teen, kuid ei tea, mida teen,
terve elu teen veel, kõige jaoks on aega veel,
et mõtlen enne kui teen kuid kõhklen, siis mõtleme veel
ja ma ei viska aega maha, sest tean, et aeg on raha
et kõige jaoks on aega täpselt niipalju, kui ise tahan
ma lihtsalt ei kiirusta millegis ette või kujuta ette, et sa elad aind hetkes.

Põhja-Tallinn

reede, detsember 15, 2017

Crazy music for crazy people

Üks megakiire töönädal jälle läbi. Läbi mis läbi. Kohe nii läbi, et reede õhtul kella seitsmest lõpuks koju jõudes vajusin kiiresse iluuinakusse. 
Jõudsin:
- kaunistada kodu ja korraldada mõnus olemise üritus ligi kümnepealisele seltskonnale
- veeta päev Tartus ja viis tundi autos jõululaule kuulates
- mitte puududa tantsutrennist, mis väga tihedalt sobitas ennast töö ja teatri vahele
- oodata postkontori sabas selleks, et leti äärde jõudes avastada ID-kaardi puudumine ning kodus avastata siiski ID-kaardi käekotis olemine
- tegeleda jõulukinkidega
- juua sõbrannadega veini
- teha palju ja veel rohkem tööd
- näha ära Linnateatri etendus "Kaks vaest rumeenlast"

Sellest viimasest räägin paar sõna pikemalt. Etenduse algus ei meeldinud. No purjus inimeste nägemiseks ei pea teatrisse minema, seda kurba pilti võib niisama tänaval ka näha. Lisaks veel pole Argo Aadli jätkuvalt mu lemmik näitlejate seas. Edasi läks asi veidi paremaks - etendusse ilmus mõte, sisukaid ütlemisi koos tõsidusega ning natuke ka nalja. Meeldis lava kujundus ning üle kõige üllatas see, et Hele Kõrvet on võimalik koledaks teha. Seda poleks küll uskunud!

laupäev, detsember 09, 2017

Sinul on su elu ja su maailm

Mõned sõnad viimase aja toredamatest üritustest. Eelmine nädal algas laternamatka hooaeg - kõigepealt käisime Nõmme matkal ning seejärel Lutheri vabriku omal. See viimane oli päeval, mil minu mälumaht täis oli ja seega pigem lihtsalt kõndisin ja olin. Kuid Nõmme oma oli vahva. Ilus lumine talveilm ning mõnusad 10 kilomeetrit jalutusrada. Meelde jäi see, et von Glehn soovis kunagi Nõmmele sadamat rajada. Lennujaama ka, aga see pole nii märkimisväärne ja ebarealistlik (arvestades, et Nõmmel puudub nii jõgi kui ka meri). 
Kui neljapäeva õhtune laternamatkale minek oli rohkem tänu tugevale tahtejõule, siis eile õhtust Gurmeeteatrit ootasin suure põnevusega (etendus "Patuste õhtusöök"). Tundsin, et nädala lõpp vajab tähistamist ning väike kokteil, hea toit ning lõbus teater koos hea seltskonnaga on rohkem kui oodatud. 
Kõik oligi suurepärane, ainult etenduses endas tibake pettusin. Ootasin rohkemat. Toidud see-eest olid põnevad (mooritud lammas, kuivatatud piim...) ning joogid ka. Juba sisenedes tõmbas tähelepanu purskkaev, kust purskas alkoholi kokteili. Esimest korda nägin sellist asja. Ja magustoidu juurde pakutud Absolut Sweet Sin (Absolut, Grand Marnier, ananass, ingver, koriander, söödav kuld) maitses ägedalt. Meeldetuletus seitsmest klassikalisest surmapatust: uhkus, ahnus, kiim, kadedus, aplus, laiskus ja viha. Minu arust on täitsa okei neid kõiki vahel kogeda ;-) 
Pärast käisime läbi kohvikust vanalinnas nimega Pierre Cafe. Rummirosinate ja tšilliga šokolaadijook üllatas oma tõeliselt hea maitsega. Enamasti jäävad mul magususe tõttu sellised joogid pooleli, kuid selle tarbisin küll ära (mitte et see nüüd mulle HEA oleks olnud, lihtsalt maitse oli väärt seda). 
Ka laupäev ei möödunud ilma eriliste üritusteta. Midati täiesti uut - Yoga Glow Party. Minu esimene kogemus Yogafunciga. Minu esimene kogemus helendavate värvidega. Trenn, heas tujus inimesed ja pärast tantsimine, ilma et peaks keset ööd klubisse minema. All in one




teisipäev, detsember 05, 2017

But at least when you're at your worst you know how to feel things

Kadri Nordea laval
Eile ühendasin kaks soovi ühe õhtuga - näha Kadri Voorandi ning Adele'i kontserti. Kadri Voorand esitas Nordea Kontserdimajas Adele'i laule. Ja see oli... väga liigutav. Tahtsin teha kiire postituse ning sukeldusin Adele'i laulusõnadesse, et leida sobiv pealkiri, aga sinna ma jäin. Tunniks. Lugema ja mõtlema ja meenutama. Kadri eile laval rääkis, et muusikutel on vedanud - nad saavad oma emotsioonid panna loomingusse ja minna lavale neid välja elama. Olgu need tunded millised nad on, aga on ikka hiiglama vahva suuta tunda. Päriselt. See tuli hiljuti ühel õhtusöögil ka teemaks kui raske on mitte tunda. Selleks et nautida armastust on vaja kogeda valu, igatsust, loobumist, lahtilaskmist. Mul oli eelmisel nädalal keset seda eufoorilist ja ilusat sügistalve üks õhtu, kus tundsin, et väsisin. Tahtsin alla anda. Tahtsin olla pettunud ja nutta. Tegingi seda ja tundsin nii suurt kergendust. Järgmisel hommikul ärkasin taas särades ja täis tahtejõudu. Aga mõtle, kui ei oska tunda? Siis kogu see raskus lihtsalt koguneb ju kuhugi su sisse? 
Laul "Don't you remember" meenutas mulle aasta tagust aega. Sõnad:

When will I see you again?
You left with no goodbye.
Not a single word was said,
No final kiss to seal any sins.
I had no idea of the state we were in.

When was the last time you thought of me?
Or have you completely erased me from your memory?
I often think about where I went wrong.
The more I do, the less I know.

Esimene pilt kuusest sel detsembril
Khm. Enam täpsemalt ei saaks kirjutada, eks. Praegu mõtlen sellele ajale äärmise positiivsusega. Kui palju on kõik aastaga muutunud. Alustadest minust endast. Kui palju ma õppisin ja sain rõõmu ning energiat oma ellu juurde. Kui paljude üliägedate inimestega olen sel aastal kohtunud tänu sellele, et mul oli raske. Oeh. Siia sobib nüüd järgmine tsitaat Adele'i loomingust: Despite my empty mouth the words are in my mind. Raske on sõnadega edasi anda seda tänulikkust ja ilu. 

Ühe ägeda mõtte tõi Kadri veel eile välja. Ta rääkis unistamisest ning sellest, et vahel ei olegi vaja kõike füüsiliselt läbi elada vaid piisab sellest kui kuulad head muusikat, sõidad autoga ja lihtsalt unistad. Ning eladki kõiki imesid läbi. Naeratus tuleb näole iseenesest, just nagu oleks see reaalsus. Järelikult ongi, sinu maailma, sinu unistuste maailma reaalsus. Ja siis imestatakse, miks mulle meeldib autoga sõita :-)

Segase postituse lõpetuseks veel ühed Adele'i laulu sõnad, mis kajastavad samuti perioodi mu elust:
Go ahead and steal my heart
To make me cry again
'Cause it will never hurt
As much as it did then
When we were both right
And no one had blame
But now I give up
On this endless game

pühapäev, november 26, 2017

Kes armas, see ilus

Ma tahaksin jõuda kõike. Nii palju huvitavaid loenguid, uudiskirju, raamatuid, ajakirju, rakendusi, kohti. Inbox on täis, todo list ajab üle ääre. Eile, kui  oma e-posti seast hulga webinar'ide linke leidsin, otsustasin, et alles jätan vaid üksikud. Tänapäeva elu valu ja võlu on see, et isegi tasuta pakutakse nii palju võimalusi enesearenguks ning õppimiseks - tahaks seda kõike endasse ahmida, kuid ööpäevas on teadaolevalt  ainult 24 tundi. Tegin otsuse - kõike huvitavat ei pea jõudma. Küll tuleb õige aeg. Cancel for now
Õppimise teemal jätkates, siis ostsin suvel Photoshopi, sest ükskord läks vaja ning mõtlesin, et noh, eks millalgi jõuan rohkem kasutama õppida. Seda aega pole tulnud. Eile otsustasin tellimuse lõpetada. Täna läks vaja. Kasutasin, pusisin ja sattusin vaimustusse. Tellimus jätkub. Ja ühel päeval võtan aega, et rohkem photoshoppimist õppida! 
PS. ajakirjade lugemisest sündis ka kasu - käisin ostsin endale soovituste põhjal mõned uued ilutooted. Kes oleks varem osanud arvata, et Pixi toodab spetsiaalset alumiste ripsmete tušši ning glamlacil nii mõnus tervendav toode küüntele on? 

Ka ühele e-loengupäevale ma novembris jõudsin - World Usability Day ehk lühendatult WUD. Sealt jäi kõlama sama mõte, millega käesolevat postitust alustasin - liiga palju valikuid on koormav ning  tekitab stressi ja kahetsust ("äkki oleksin pidanud ikka teise valiku tegema"). See on omajagu irooniline, sest oleme ju lääne inimestena pikalt võidelnud selle eest, et omada  valiku võimalusi ning nüüd ütleme, et neid on liiga palju - masinad võiksid need ära teha. Mitme otsaga asi, eks. Märksõna "seamless experience" saab aina olulisemaks. Vähem ebaolulisi valikuid ning rohkem aega asjadeks, mida tõeliselt naudime.

Toon välja disaini neli põhimõtet:
1. Explore content in real-life
2. People are experts of their own experiences
3. You can help people to find out about their needs
4. Ask about past before asking about future
"Data is the new currency now, not the bitcoin!"

Nüüd teistest teemadest. Täna ajas mind meeletult naerma sõnum, mis saabus tund enne trenni. Monika Tuvi ikka oskab oma energiat teistele jagada. Sõnum nähtav siin:

Südametunnistus saadab ka SMS-e juba. Elame tõepoolest e-maailmas.

Ja veel ja veel ja veel... kui juba ilutooted on muretsetud, siis tuleb välja minna. Eile taasavastasin enda jaoks Controvento. Võiks ju arvata, et kõik korralikud restoranid oskavad head liha teha, kuid mitte ükski koht ei saa nende vastu. Lihtsalt PA-RI-M. Ja Limoncello ka! Soovitan.

Eelmine nädal avastasime uut kohta Viru tänaval nimega The Seafood Bar. Arvasin, et nii turistikas kohas küll häid mereande ei saa, kuid õnneks polnud mul õigus. Kammkarbid, makrell, mõõkkala, lest ning sinimerekarbid olid kõik tasemel. Kokteilid ka, kui see välja jätta, et mango gin ei maitsenud üldse nagu mango, vaid hoopis greibilikult. Kui rikkaks saan, siis lähen sinna homaari sööma.
Mõõkkala steik
Kokteil Frozen Rock Lobster

laupäev, november 18, 2017

Normaalne

Olen võlgu kokkuvõtteid mitmest-mitmest raamatust ning kaks neist on siin: Astrid Lindgren "Kerstin ja mina" ning Mihkel Raud "Eestlase käsiraamat. 100 asja, mida õige eestlane teeb." 

Septembri lõpus inglismaal käies tulid jutuks Lindgreni raamatud ning selgus, et tal on ka raamatuid teismelistele. Sain ühe nendest endale kaasa ja nii ma selle Omaani sõites läbi lugesingi. Tõesti mõnus lugemine. Üldiselt oli raamatu käest ärapanemine keeruline. Oh seda teismeliste elu (ja mitte et see eriti täiskasvanu elust erineks... või siis olen mina siiani nagu teismeline :O). Lisaks tõi raamat ehedalt välja praeguse koolisüsteemi vead. Mõned tsitaadid:
"Lesida kaljul päikese käes, kuni hakkad nahka vahetama nagu uss, on muidugi mõnus, aga lähemalt järele mõeldes mitte just elu suurim õnn."
"Kogu meie elu kulges kindlates rööbastes. See tähendas tuupida grammatikat, üldajalugu, bioloogiat ja muud niisugust, mille on välja mõelnud rühm auahneid õpetajaid, et mürgitada süütute noorte inimeste elu, kes pole neile ometi mitte midagi kurja teinud. Ja nii tuligi igal hommikul armsasse vanasse koolimajja vantsida, kui sul polnud juhuslikult mõnda kena väikest tõbe, mis võimaldanuks voodisse jääda."
"Igatsesin kogu hingest kedagi omaealist, kellega lobiseda ja ladrata. Aga ah, inimelamutes oli pime, kõik magasid juba, ja kui ma hämaruses koju läksin, oli tee lage ja tühi, sama tühi kui minu hing. Läksin keldrisse ja lõikasin endale suure tüki sinki. Mul oli tunne, et ma vajasin seda."

Mihkel Raud oskab väga tabavalt kirjutada. Eelmisel novembril lugesin tema nö eneseabiõpikut ja sain abi. Vähemalt naerda. Kunagi kirjutan ka sellest, aga nüüd ruttasin poeletult uut raamatut ostma. Eestlaste kohta. Ka seda oli äärmiselt raske käest ära panna, sest lihtsalt naersin laginal. Kohati tundsin ära ennast, kohati teisi, aga iga peatükk oli nii hea irooniaga otse täkesse. Mõned väljavalitud kohad:

"E-eestlane olen ja e-eestlaseks jään, kui mind e-eestlaseks loodi."

Ning otse loomulikult kasutab eestlane igal võimalusel oma lemmiktsitaati, seda enam, et kõik ülejäänud eestlased selleks pidevalt põhjust annavad: "Üks on laisk ja teine on loll ja mina pean üksinda rabama!"

Vabatahtlikult tõuseb eestlane püsti ainult kahel juhul. Esiteks siis, kui talle lennujaamas tundub, et varsti hakatakse inimesi lennukisse laskma. Eestlane sätib end kas või tund aega varem järjekorda, justkui jääks muidu lennukist maha. Teiseks kargab eestlane istmelt püsti kohe, kui Eesti hümni kuuleb. 

Eelmisel aastal oli suvel väga ilus ilm, kuid paraku oli eestlane sel päeval tööl. Eesti suurim narkomaan on ilm, sest ta on kogu aeg pilves. 

Sest kuidas sa elad, kui Delfi lahti ei tule? Kuidas mõtled, kui Vikipeediasse ei pääse? Kuidas koguned, kui Facebook veateadet annab? Kuidas kodanik oled, kui Vabaerakonna koduleht ei avane? Kuidas abiellud, kui Tinder kokku jookseb? Kuidas kraami ostad, kui Amazon pipardab? Mis tahes inimõigus on normaalselt toimiva WiFita sama hea kui Linnateater, millest Elmo Nüganen on ära aetud. 

Ent kui saabub puhkus, asub eestlane remonti tegema. 

Lõpuks plahvatas jumala peas geniaalne idee: kuidas oleks rahvusega, mille naised on piltilusad, ent mehed koledad kui öö?

Ühes gate'is valitseb aga meeleolu, nagu oleks keegi äsja infarkti surnud. Inimesed on mornid, lapsed nutavad, emad karjuvad, isad vannuvad, vanaemad ja vanaisad tülitsevad ning kõigi ülejäänutegi pilgud väljendavad õõva. Sellest gate'ist minnakse Tallinnasse viiva lennuki pardale. 

Positiivse arvamusega on lood mõnevõrra keerulisemad. Nimelt tuleb selle avaldamist haruharva ette ja kui tulebki, muutub eestlase leksika jahmatavalt piiratuks. Eestlasel on millegi kiitmiseks vaid üks sõna: normaalne

Kui roheline vaip eestlase koduõuel pool millimeetrit liiga pikaks kasvab, jääb kogu ülejäänud elu seisma. Viimane kui Eesti alevik täitub hiljemalt juuliks katkematu muruniidukite lärmiga ja vaibub too urin alles esimese lume saabudes. 

Eestlasele meeldib tähti vaadata. Iseäranis hästi paistavad need augustis ja kui päris täpne olla, siis enam-vähem augustis need ainult paistavadki. Ning sedagi üksnes siis, kui selge ilm satub olema. 

Eestlane tarbib kultuuri nii mis kole ja kes ei usu, mingu Tallinna Linnateatri kassasse ja püüdku sealt mõni pilet osta. Kui tahad oma silmaga Evelin Võigemasti näha, tuleb vähemalt aasta varem koht kinni panna. 

Pealegi võtab Tammsaare tüvitekst kokku eestluse kaks peamist nurgakivi. Esiteks teab eestlane eksimatult, kus on tõde. Teiseks on eesltasel alati õigus. Võimalik, et selle saanuks ka lühemalt kui viies kõites ära öelda, aga noh, teinekord on teekond sama tähtis kui kohalejõudmine. 

Eestlane usub Andrus Veerpalu. Andrus kehastab kõike, milles ülejäänud jumalused ebaõnnestuvad. Allah on sõjakas, Andrus aga sõbralik. Jeesusel on pikad rasvased juuksed, Andrusel puhtad ja lühikesed. Buddha on ülekaaluline, Andrus kenasti vormis. Šamaan joriseb, Andrus aga teab, et kuld on hoopis vaikimine. 

neljapäev, november 16, 2017

Siis su juurde tulen läbi sügise või lumimarjamaa

Omaani salat
Valik sügisesi retsepte. Eelmisel pühapäeval oli Omaani õhtu. Valmistasin aasia stiilis riisi: keetsin riisi (vette lisasin kardemoni, kaneeli, soola ja kurkumit); panin või pannile ja lisasin taas maitseained - kardemon, kurkum, nelk, jahvatatud köömned ja omaani 7 vürtsi segu, milles oli ka tšilli; kallasin keedetud riisi pannile. Lisasin veel veidi võid, mõne aja pärast veini ning lõpus parmesani ning krevette. Kõrvale nö Omaani salat, mis koosneb rohelisest salatist, porgandist, rohelisest sibulast, kurgist ning tomatist. Kõik tükid jätsin suureks ning segasin kokku.

Järgmine hea roog, mida olen kaks korda teinud on köömne-kartulivorm. Retsepti leidsin siit ja see on lihtne: pane viilutatud kartulid ahjuvormi, iga kihi vahele lisa sibulat ning köömneid (natuke soola ka) ning kõige lõpus vala piima/koorega üle. Küpseta ligi üks tund 220 kraadises ahjus.

Üks huvitav retsept sügise õhtuks raamatus "Salatit? Alati" - tatar kaneeli ja mustade ploomidega.
2 dl tatart
sõelatäis umbrohtu
pisut võid, soola, sidrunimahla
200 g värskeid tomateid
päevalilleseemneid

Kaste: peotäis kuivatatud ploome, 3 sl oliiviõli, 1 tl kaneeli, pisut mett.

Kõigepealt keetsin tatra ning seejärel lisasin tatrasse kastme. Praadisin umbrohu koos maitseainete ning tomatitega pannil ning lisasin maitsestatud tatrale.
Säilib väga hästi. Kaneel soolases toidus on harjumatu, kuid tegelikult igati maitsev.

Üks retsept on veel, aga see tulemus mulle endale väga ei meeldinud. Tuleb proovida ka teisi rohelise tomati retsepte.
Rohelised tomatid magusas marinaadis:
- 1 kg väiksemaid rohelisi tomateid
- ¾–1 l vett
- 1 kl suhkrut
- 1 tl soola
- 5 tera vürtsi
- 10 nelki
- tükike kaneelikoort
- 2–3 sl äädikat (30%)
Keetke marinaad koos vürtsidega, siis eemaldage vürtsid ja pange kahvliga läbi torgatud koorega tomatid kuuma marinaadi ning kuumutage tasasel tulel umbes 15 minutit (mitte keeta). Parema tulemuse saate, kui kuumutate tomateid kahes jaos, siis pehmenevad nad ühtlasemalt. Marinaadist välja võetud tomatid tõstke purkidesse, laske marinaadil veel kord keema tõusta ja valage tomatitele. Kaanetage kuumalt.

laupäev, november 11, 2017

I swear I could fly

Eesti pori :-)
Mul on viimasel ajal mingi teema eesti ilmaga. Kui keegi räägib, et meil on nii kehva kliima, siis vaidlen vastu. Annan aru, et vastupidiselt paljudele teistele aitab mind see, et kaks korda aastas kuskil põnevas soojas kohas käin. Kui koguaeg oleks suvi, siis ei oleks ju üldse aega kodu, iseenda, raamatute, töö, trenni ja palju muu ägeda jaoks. Kui kunagi ei sajaks vihma, siis oleks meie jõed nagu Omaanis - puhas kiviklibu. Kui kunagi ei sajaks lund, siis jääks meil nägemata üks kaunimatest loodusnähtustest. Ja milline oleks elu ilma värviliste sügispuude või tärkava kevadeta? Ma mõistan, et eestlaste jaoks on ilma üle virisemine rohkem nagu chitchat stiilis "G'morning, how are you?" aga ma ei oska sellega kaasa minna, isegi kui see siis vestluse katki jätab. Kui nüüd keegi ennast siit jutust ära tunneb (teid on mitmeid, päriselt), siis ei tasu isiklikult võtta. Olen üksjagu ise ka meie kliimat täiesti kõlbmatuks pidanud, aga hetkel on midagi minu jaoks teisiti. Jah, ka tänasel vihmasel-porisel päeval käisin maja taga metsas ja oli tunne, et tahaks tantsida ja lennata. PS. Kainena :-) Lihtsalt, nii on. 

Olen nii hõivatud olnud Omaanist kirjutamisega, et pole üldse jõudnud jagada uudiseid kodumaalt. Selle kümne tagasioldud päeva jooksul olen sattunud teatrisse, kolm korda restorani, kolm raamatut läbi lugenud ning konverentsil osalenud. Palju muud ka, aga muust ma ei plaani kirjutada.

Kook restos Snoob
Teater. Puutin ja Tramp. Etenduse taustajõud on Linnateatri ja Kinoteatri dramaturg ja lavastaja Diana Leesalu, Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora ning Eesti Rahvusringhäälingu produtsent Mart Normet. Need nimed tõmbasid tähelepanu ning andsid lootust heaks etenduseks. Pool tundi enne minemist guugeldasin, et kaua etendus kestab ja leidsin Õhtulehe artikli, mis teatas, et etendus on igav ja inimesed lahkuvad poolepealt ning osad magavad saalis. Igatahes võttis see kõvasti ootusi alla, mis tõenäoliselt oli hea, sest sellise ootuse valguses ma üllatusin positiivselt. Minu jaoks oli see palju parem kui mingi tüüpiline jalaga-tagumikku-ja-mees-paneb-naise-riided-selga komöödia. Tõsi, neid kahte karakterit oleks saanud veel värvikamalt esile tuua ja tempokust lisada, aga nalja siiski oli ja põnevust ka. Peeter Oja suutis minu meelest kogu etenduse vältel seda totakat naeratust ees hoida, mis nii ehe välja nägi.

Gianni carpaccio
Retoranid. Novembri alguses oli teada-tuntud Tallinn Restaurant Week. Ma ise ei viitsinud sel aastal asjaga tegeleda, kuid S initsiatiivil sai siiski kahes kohas käidud - Goodwin Viru tänaval ning Gianni, kuhu pole siiani kõrgete hindade tõttu minna julgenud. Esimeses ma pettusin - ei tartar ega liha vastanud ootustele. Küpsusaste oli küll õige, kuid tükk oli kiuline ja tartari pakuti ilma sibula, muna ja hapukurgita. Magustoit see-eest maitses hea ja majaveini tarbisime kamba peale kaks liitrit. Gianni oli parem. Carpacciol oli arenguruumi, kuid tuunikalasteik oli üks parimaid, mida elus saanud ning ploomi jäätis ka suurepärane. Kolmanda söögikohana sattusin laupäeva õhtul kooki sööma ja teed jooma restosse Snoob. Hubane koht, mis väärib veel tähelepanu.